Mõttetera eestlastest ajas

Ma loen 88a Loominguliste Liitude Ühispleenumi kõnesid ja mõtlen, et see oli ikka põnev aeg. Inimestel oli ühine eesmärk, mille nimel vaeva nähti. Kõnedes on powerit, inimsuhetes on kokkuhoidmist. Kes oleks uskunud, et 20a hiljem puuduvad eestlastel ühised eesmärgid, on vaid personaalsed sihid. Inimkett hakkab lagunema, inimesed ei taha enam hoida kinni teise eestlase käest, vaid vastupidi joosta ikka kaugemale ja ette, sest teisele eestlasele on ju vaja ära teha. Enam ei unistata koos banaanist, nüüd saab banaani see, kes on rohkem mammonat kokku kraapinud. Rahvuslik ühtsus on kadunud, jäänud on materiaalne maailm koos oma sihitult tööd rabavate eestlastega.