Kohtusin hiljuti vana tuttavaga, keda polnud tükk aega näinud. „Olen otsustanud emaks saada,” teatas ta teadlikult. "Ohoo, oled leidnud mehe," uurisin vastu. „Ei, teen lapse abielumehega ja hakkan üksikemaks!” Jäin sõnatuks. Mõtlesin sekundi ja alustasin monoloogi teemal, et Sa oled ju noor ja terve naine, milleks kiirustada, ehk leiad veel eluarmastuse ja siis kahetsed seda sammu. Pealegi on lapsega märksa raskem meest leida. Teda ei paistnud minu jutt huvitavat, ta oli teinud otsuse. „Kas see pole veidike egoistlik,” pärisin edasi. Teha laps, kes peab elama isata on ju pisut egoistlik või mis, vähemalt mulle kui isata kasvanud inimesele tundub küll nõnda. Aga seepeale kostis noor naine vaid, et tal on isa, aga see ei tähenda, et tal oleks ISA – mõistate? Nojah, tundub, et raske on panna mõistust pähe kellelegi, kes on juba otsuse tuleviku suhtes vastu võtnud.
Aga kodus järgi mõeldes, üks osa minust isegi mõistab teda. Ma ei poolda küll lapse tegemist, et enda egoistliku soovi emaks saada täita, samuti ei poolda ma otsust jätta laps ilma võimalusest kasvada isaga ja tunda isaarmastust, aga …Ma saan aru selles mõttes, et meil, tänapäeva naistel on tõesti keeruline leida seda õiget. Olen seda ise ju näinud ja tundnud. Lugesin täna artiklit Beatrice´ist ja Priidust ning nende lastest, kes muideks näevad lihtsalt imearmsad välja. Mindki tabas tappev titeisu, aga kui pole seda printsi, kes oleks ka ideaalne isa minu lastele? Kas ma peaksin siis jääma lastetuks? No muidugi, 23 aastaselt selliseid mõtteid mõelda on natuke vara, aga aeg lendab linnutiivul ja nagu kirjutas Janek Mäggi, siis 30a naistel on rong läinud. Ja ma ei taha lapsi saada 40selt, ma tahan neid nüüd, kui ma olen veel võimeline ilma karguta titevankrit lükkama ja mu lapse lasteaia kaaslased ei arva, et ma võiksin olla hoopis vanaema oma võsukesele.
Äkki pole rumal mitte minu tuttav, vaid ma ise. Äkki olen ma naiivitar ja tema realist. Keda või mida ma ootan? Elan roosas mullis lootuses, et tuleb see haritud, hea huumorisoonega, kena, laia silmaringiga ja südamlik meeskodanik ja 35selt avastan, et sellist meest pole olemaski. Siis on ju hilja.
Kevad on armumiste aeg, aga suur osa minu tutvusringkonna naistest on mustas masenduses. Lisaks sellele, et kedagi pole kaissu võtta, puudub isegi keegi, kellest unistada. Ega liha tahakski nii väga, saaks no jahtidagi, aga mida Sa jahid? Abielumehi pole ilus sihikule võtta ja vallaliste seas on põud.
Araabias ringi tuustides rääkisin paljude meestega ja uurisin nende suhtumist euroopa naistesse. Üks mees ütles midagi, mis kõlas täiesti loogiliselt. Euroopa naisi kardetakse, sest naised tulevad, abielluvad kohalikuga, teevad lapsed, aga siis kaovad - koos lastega muidugi mõista ja araabia mehele onn järeltulija väga oluline. Seda juba sellepärast, et Egiptuses nt on olematu pension ja vanaduspõlves peavad üleval just järeltulijad. Siit koorubki see saladus miks räägitakse meestest, kes naisi koos lastega seal kinni hoiavad. Kui ikka nii kaugel suhet luua, siis peab olema paganama kindel, et ka seal oma elu jätkata soovid.
Samuti kohtasin tänaval tüüpi, kel Eestist pärit tüdruk. „Teil on seal ikka keerulised naised,” turtsatas noormees. „Aga ma armastan teda!” Nii siiras oli nooruke poiss, kes tunnistas, et kuigi ta harva teda näeb, ootab ta ära ja sõidab ehk ühel päeval Eestisse talle järgi. Ilus ja siiras on see noor armastus. Lausa ülendav oli näha kedagi sellist, kes kohe polnud tilli püksist välja ajanud, vaid lubas oma noorukest naist oodata – seda igas mõttes …Kas see nooruke naine siin Eestis ka teda ootab, seda teab vaid Jumal ise. Võib-olla saab kutt oma vitsad ja murtud südame ning temastki saab samasugune riistarüütel , petis ja jobu nagu paljud teised turiste ärakasutavad araablased, kellest Pullerits oma kunagises artiklis rääkis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar