Vahel ma mõtlen, et mida Jumal mulle andnud on – mida väärtuslikku. Kuigi ilmselt kõik Jumala kingitu on hindamatu. Aga ühel päeval ma mõtlesin oma südamele, sellele väiksele organile, mis on nii mitmetähenduslik. Mida kurja me oleme oma südamele teinud, mõtlemata, et sellel väiksel käkil meie rinnus on nii oluline roll.
Süda, see on meie elu alus, kui süda vaikib, siis kustub elu. Oma südamele ei tee me liiga mitte ainult viinaga red bulli sisse tõmmates või rasvast sealiha süües, me teeme seda ka tehes valesid valikuid inimsuhetes.
Miks me ei hoia end? Miks me inimesed käitume tihti nii ennast hävitavalt? Me käitume halvasti millegagi, mille Jumal on meile andnud ? Meile on antud süda milles tuksub elu ja meie töö on ainult seda hoida ja kaitsta.
Mõni aeg tagasi arutasin lähedase inimesega teemal palve jõud ja vajalikkus. Ta on oma elus jõudnud kaugele ja võib öelda, et paljud tema unistused on täitunud. See inimene mõjub väga lootust süstivalt. Ta tunnistas, et teda on aidanud usk ja palved, igapäev kujutas ta endale ette kõike seda, mis tänasel päeval on tema reaalsus. Aga paljudel tekib kindlasti küsimus, et kui Jumal teab meie südamesoove, siis miks on vaja meeleheitlikult palvetada ja anuda – see on tihti inimese jaoks alandav. Palud päeva, palud kaks ja siis mõtled, et Jumal on sadist, kuna muutusi pole toimunud.
Minu teooria on, et palvetamine pole tarvilik mitte Jumalale, vaid meile endile. Selleks, et me ise ka mõistaksime, mida meie süda kõige enam soovib, järjepidev palve aga näitab selle soovi sisu ja sügavust. Pealegi, kui Jumal viskaks kõik head asjad meile nina alla, siis me ei oskaks seda hinnata, väärtustada ja selle eest tänulik olla. Kui aga miski on olnud pikalt meie südamesoov, siis selle saavutamisel oskame näha ka Jumala rolli ja abi selles küsimuses. Nende asjadega mida me alguses kirglikult soovime on tihtilugu nõnda, et mõne aja möödudes see tahtmine vaibub ja südamesoov kustub. Aga tõelised unistused ei kustu, tõelised eesmärgid ei kao ja tõeline südamesoov elab ka siis, kui usk ja lootus on kadunud ja ma usun, et Jumal näeb neid soove ja aitab neid täita.
Jumal andis meile südame, püüdkem seda siis hinnata. Ärgem valutagem südant selle pärast, mida meil pole, või selle pärast, kes soovib seda kildudeks murda. Tõstkem väike süda vati sisse, hoidkem teda soojas ja kastkem teda lootuste ja unistustega, sest siis ta tuksub…Mida tugevamini ta tuksub, seda rohkem ta jõuab…Seda kiiremini saab soovidest reaalsus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar