Nt aastaid tagasi oli avarii, kus meie pere sõiduautole sõitis sisse rekka, siin ma olen, elus ja terve. Sel talvel sõitis üks tuttav kraavi, mul polnud isegi rihma peal – jälle ei ühtki kriimu. Aastaid tagasi hääletades juhtusin Eesti ühe kurikuulsama kinni istunud vägistaja autosse – kõik läks hästi. Olen töötanud mehe alluvuses, kes oli aastaid vangis mõrvakatse eest. Sadu olukordi, kus teistel on palju kehvemini läinud. Viimasel Egiptuse reisil kukkus minust paar meetrit eemal sisse ühe kaupluse varikatus. Jällegi olin ma vaid pealtnägija.
Jah, saatust pole kena narrida ja ma ei teegi seda, ega siis tahakski olla sellistes jubedates olukordades ohvrirollis, kuid kuidas saatus oma valikuid teeb?
Ma vahel mõtlen oma varalahkunud kursaõe peale, kes oli liiga noor, et surra ja seda nii piinaval moel, kui seda on verevähk. Kes ja miks ta välja valis?
Ma käisin jälle Egiptuses. Sihtkoht jäi samaks, sest ma tundsin, et paar kuud tagasi jäi tutvumisperiood üürikeseks – nädal hotellis ei näita mitte midagi. Seekord otsustasin ma tutvuda eluga tänaval, elada üürikorteris, käia ise toidujahil ja heita pilk ka ööellu. Toidujaht selles mõttes, et sealne elu ei ole nagu meil, et lähed supermarketisse ja ostad mida tahad. No ok, peatänaval ehk küll, aga kui Su elukoht on keskusest ca 5 km väljas, siis on juba märksa keerulisem endale hommikusöögi materjali leida. Ma kõmpisin läbi u 3 km ja 5 väikest poodi, et saada kokku munad, piim, kartul ja mingi vorsti sarnane asi. Viimane jäigi leidmata, tuli leppida konservpurgis olevate hallikat tooni viineritega, mille kuupäev oli teadmata kuna see oli kirjas araabia keeles. Munad olid nagu ennemuiste kilekotis ja nendegi värskust tuli kodus katsetada, no üldiselt kui nad veel poes pole halvaks läinud, siis 45 kraadises kuumuses tund aega jalutades võid olla 50% kindel, et omletti tehes sattub ka mõni tibupoja alge söögi sisse. Piimast ma ei hakka rääkimagi seda ei hoita isegi külmkapis (ainult eksklusiivsetes poodides). Igaks juhuks ei hakanud proovima, kohvi sees aga keris küll. Mind paneb ikka imestama kuidas sellistes toredates kohtades ei ole mitte mingit tervisekaitset. Sealiha (mida seal küll üldiselt haruharva tarbitakse) ripub nt väljas päikse käes ja kärbsed lasevad rõõmsalt heal maitsta. Ma ei taha teada mis võib inimesega juhtuda, kui seda süüa – no ilmselt ei miskit, sest araablased ise ju elavad veel.
Mis liikluskultuuri puutub, siis isegi mina, kes ma olen sõitnud aasta Inglismaal ja seda veel ekstreemses maapiirkonnas, ei läheks ma Egiptuses kunagi rooli, nii, et unustage ära oma „Rendime auto” jutt. Kui ikka liikluseeskirjad puuduvad, tänaval sõidetakse 100km/h ja inimesed kargavad teele, seal kus Jumal juhatab, siis veab ikka sajaga kui kedagi surnuks ei sõida, rääkimata sellest, et seal on purjuspäi sõitmine lubatud(Purjus on nad seal harva, aga hashishi pilves pidevalt). 2 realine tee muutub märkamatult 4 realiseks ja on ainult juhuse küsimus kes pääseb eluga, kes mitte. Olin ka ise tunnistajaks, kui üks väike poiss auto alla jäi.Ise ka imestan, et see oli ainuke kord. Ühe kohaliku tuttava autos sõites nägin, kuidas ta pressis mingist kaubikust niimoodi mööda, et peegel oli kõver ja ainus kommentaar oli:” U have to drive like this here or dont drive at all”. Okei… ma eelistaks siis üldse mitte rooli minna.
Hotelli jõudes ootas meid ka muidugi paras üllatus, mind ja minu reisikaaslasi oli pandud – pange tähele, mitte ühte hotellituppa, vaid ühte voodisse. Väga meeldiv ikka. Admin küsis, et kas ma siis pole selle härrasmehe abikaasa. Ei! Ja kui ka oleks, siis kes see kolmas meile on, et ta meie voodisse on paigutatud? Igatahes läks lõpuks ikka kitsaks ja otsustasin hotellist lahkuda. Kohaliku juurde! Haah! Täiesti võõras inimene, korra elus näinud, aga riskima peab. Minu meestuttav oli muidugi ahastuse äärel, et nüüd lähen ma vabasurma ja mind vägistatakse ära ja viiakse kuskile keldrisse jne. Aga teate ju mind, kangekaelne nagu ma olen, ma olin võtnud eesmärgi sukelduda kohalikku ellu ja selleks oli tarvis hotellist pääseda. Läksime siis peole, mees kes pidi mulle öömaja pakkuma teatas, et enne kella 4 hommikul tema korterisse ei pääse. Et ta paigutab mind turvalisse kohta seniks. Minu reisikaaslane tõmbus näost valgeks ja hakkas paluma, et kulla Kadri ära ikka mine, see kõlab kahtlaselt. Mina aga ikka ajasin oma joru, et kes ei riski, see shampust ei joo. Ma olen alati unistanud ohtlikust olukorrast, kus oma läbirääkimisvõimed proovile panna. Korteriomanik teatas oma alamale, et viidagu mind hotelli, kuhu ta mulle öösel kell 4 ise järgi tuleb. Ronisin autosse, ise mõeldes, et äkki olen ma ikka liiga hull ja jumal teab mis nüüd edasi saab. Hotelli jõudes olin ma juba parasjagu närvis. Admin teatas, et teda on minu tulekust informeeritud ja järgnegu ma talle. Ronisin trepist üles, ise nii purjus, et jalad enam ei kandnud. Mulle oli valmis pandud viimase korruse tuba. Astusin sisse… Voodi, kapp ja imepisike aken. Heitsin pikali. Kuulda oli vaid vene naiste karjeid ja mingit räiget saagimist ja kopsimist. Hirm hakkas süvenema. Süda peksis ja und ei tulnud. Püüdsin paar tundi tukastada, aga asjatult. 15 min enne 4 helises telefon – korteriomanik. „Soovid Sa jääda hotelli või tuled minuga ära korterisse!?” Eem… tulen ära! Vibasin alla ja uurisin adminilt palju ma võlgnen. „Ärge muretsege, teie eest on juba tasutud.” Välja jõudes ootas mind korteriomanik, kes teatas, et täna ööseks tulevad tema juurde ka 2 sõpra. Ai vana, mõtlesin mina ja trükkisin juba valmis sõnumit tekstiga : „ APPPI”! 3 meest ja väike mina – persse, kas mul on vaja koguaeg lollusi teha. Jõudsime pimeda kõrvaltänavani. Lonkisin autost välja ja pidasin Jumalaga dialoogi, et saagu ta aru, et ma olen küll uljaspea, aga ka seekord võiks ta mind kaitsta. Jõudsime korterisse. Istusin. Järsku tõmbas üks kuttidest selga spidermani pidžaama ja korteri omanik uuris millises toas või voodis soovin ööbida. Huuh – olin pääsenud! Tuli välja, et üks meestest on restoranipidaja ja alustab just uue avamisega Prahas, korteriomanik ise, keda ma põgusalt teadsin on samuti restoraniäris ja neil oli vaja enne lihtsalt äriasju arutada. Ma olin pääsenud! Öö möödus rahulikult. Ja minu usaldus inimeste vastu taastus. Korteriomanikust sai minu tõeline abimees terve reisi jooksul.
Niimoodi riskides ja sisetunnet kuulates olen ma ennegi leidnud toredaid inimesi. Mitte alati ja mitte kõigil ei pruugi nii vedada, aga minu elukogemus on näidanud, et kõige enam tuleb karta tõelisi lipitsejaid, kes üritavad väevõimuga endast üliusaldusväärset muljet jätta.
Reis oli meeldejääv ja tõi minu argiellu jälle pisut põnevust. Minust sai ju tuhapilve Kadri. Päris põnev kui ETV ootab Sind lennukis. Lend sujus ja Eestisse tagasi jõudes tabas mind muremõte – mis mind siin siis õigupoolest ootab – kuhjaga koolikohustust, mis on minult võtnud viimsegi motivatsiooni kirjatööga tegeleda. Hulk arveid mis tänu tuhapilvele tekkisid. Volikogutöö, milles ma pole üldse enam väga motiveeritud, sest hing ihkab seiklust…
Vees on käidud, olen tagasi maismaal, aga kauaks, vot seda ei tea.
Mõned pildid ka:
Korteriomanik
Liiklus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar