teisipäev, veebruar 16, 2010

Vahel on vaja...

Ma pole ammu kirjutanud – jah, ma tean. Kuigi kirjutada ju ilmselt oleks nii mõndagi. Nt sellest kuidas ma ilma kellelegi ütlemata jalga lasin. Palmide alla. Ma nii väga tahtsin minna, et isegi mina, kes ma pole ebausklik, leidsin, et targem oleks vaikida ja mitte ära sõnuda. Nii ma siis pakkisingi kohvrid ja läksin.

Otsus minna just Egiptusesse tulenes sellest, et minu üks parimaid sõbrannasid seal elab. Oleme väga lähedased ja raskel hetkel olen alati temalt lohutust saanud ja rasked hetked mul just olid.

Lennukilt maha tulles tabas mind õndsustunne – päike, meri – muud hing ei ihaldanudki. Lähemal tutvumisel linnaga aga sain kerge šoki. Liiklus on seal KOHUTAV ja ma ei liialda. Tulesid nad ei kasuta, liiklusmärke ei eksisteeri, signaalitamine käib iga sekund, ülekäigukohti pole ja üldse paras kaos. Ka tänavad ei paista just silma erilise puhtusega, prügi lendab maha ja aknad vajuvad tolmukihi alla kõveraks.

Sama aga ei saa öelda hotelli ala kohta. Otsustasime puhkusest võtta mis võtta annab ja seega bookisime endile 5 tärni hotelli, kuna hinnavahet erilist ei tulnud. Teenindus oli viimase peal, restoran võitis mu südame teemaõhtutega – aasia, itaalia jne köök, nautisin täiega. Rannas kokteilide joomisest ei hakka rääkimagi, puhas rõõm. Eriliselt kifti mulje jättis animation team, kes vedasid rahvast kaasa. Küll tehtu vesivõimlemist, mängiti võrku, tantsiti latiinot ja kõhutantsu, toimusid joogatunnid jne.

Mis meestesse puutub, siis ma sain lausa krambid. Olin küll kuulnud tüütutest tsurkadest, aga et nad kohe nii hullud on. Esimeste päevade jooksul pakuti rannas massaažiteenust, kuna proovi massaaž oli väga hea, otsustasin ka tunnise seanssi võtta. Laman siis seal, kui härra sosistab:”Relax”. Okey, riiläksin siis seal kui tuleb aeg ümber pöörata. Onu siis masseerib nägu ja huuli ja lõpuks tunnen juba tema hingeõhku – vend üritas mind suudelda. Normaalne! Or not! See polnud veel kõik – edasi on järgmise kategooria mehed – poepidajad. No nende eesmärk on muidugi midagi maha ärida, aga ega nad euroopa naisest ka ära ütleks. Sattusin siis mina ka ühe küüsi, kes esialgu tundus täitsa ok, lubasime välja minna jne. Siis selgus, et ma pean aru andma, kui kellegi teisega kuhugi lähen ja siis ei saa meie vahel enam sõprust olla. Nagu WTF? Meil Eestis küll nii pole – sõnasin mina ja pärast mõningasi väljaskäike otsustasin, et sellist sorti sõprussuhted pole minu jaoks.

Hotellis aga ei pääsenud ma meestest mitte kuhugi. Vaene koristaja armus vist ära, uuris teine, et kummas voodis mina magan ja hakkas siis minu voodikesele käteräti kujukesi meisterdama. Okey, täitsa armas ju, aga järgmine kord kargas juba sisse ja soovis mind pildistada – okey, päris põnev.

Mis puutub pildistamisse, siis ma juba harjusin sellega ära, et tänaval astuti ligi ja sooviti minuga pilti teha. Tundsin end lausa vaatamisväärsusena.

Ok, järgmine hull oli aednik. Kes ronis minu 2 korruse rõdule, et mulle lilli tuua ja kui üks teine massöör (kes kuulus normaalsete inimeste hulka ja soovis minuga suhelda tsiviliseeritumal moel) küsis, et miks Sa seda teed, oli aednik vastanud, et: ”Ehk on meil ühine tulevik!?” Hahaha – yeah, sure!

Ka restoranis söömas käies ei saanud ma rahu, teenindajad jooksid võidu, et kes mulle vett või veini toidu kõrvale serveerida saab, rääkimata sellest, et iga klienditeenindaja ja poepidaja hotellist soovis minuga peale tööd välja minna – ei aitäh, ma olen puhkusel.

Ometigi mitte kõik sealsed mehed ei jätnud külmaks, leidus siiski üks noormees, kes mulle täitsa armsaks sai. Tutvumislugu päris lihtne. Kutsus teine mind vesiaeroobikasse, aga põhjamaa ülbik nagu ma olen saatsin põrgu ja ütlesin, et tahan päikest võtta. Sekund hiljem olid minu pahkluud juba tema peos ja sõna otseses mõttes taris kutt mu põlvili liiva sisse. Kuidas sa julged? Aga andkem au, mulle meeldivad mehed, kes alla ei anna ja mitte ei ürita moosiga Sind ära rääkida, vaid kasutavad ürgmehelikke võtteid. No kuna tegemist on ka vaieldamatult andeka tantsijaga, siis ma sulasin nagu või pannil. Seda enam, et ilusale naeratusele ja heale huumorisoonele ei ütle ma kunagi ei. Nii ma siis imetlesin mõned päevad oma silmarõõmu ja mõtlesin, et kuidas ta küll ümber sõrme mässida.

Paar päeva hiljem kohtusime taas, tema oli oma töökohustusi täitmas, mina trimpasin lounge´is drinki, kui järsku noorhärra kohale ilmus ja vaikselt vihjas, et homme minnakse suurema seltskonnaga peole ja soovi korral võin liituda. Juhuuuu! Aga ega mina siis niikaua jaksa oodata, vaid uurisin, et ehk kohtume juba varem hotelli klubis – mõeldud, tehtud. Tantsupõrandal ja hilisemal jalutuskäigul rääkisime juba lähemalt ja selgus, et ka temale olin kohe silma jäänud. Uurisin, et miks ta ometi siis varem endast rohkem märku ei andnud – ta olevat kartnud, et saadan ta kohe kuradile. Nojah, ma vist mõjungi ka kõige julgematele ja suurematele naistemeestele nagu külm Antarktika. Igatahes on mul hea meel, et kohtusime.

Rääkides nüüd mitte nii toredatest asjadest, siis suutsin ma kaameli otsast alla kukkuda. Kuradi beduiin ajas kaameli liiga vara püsti ja mina vaeseke lendasin suure kaarega vastu liiva-kivi segu. Kõht potisinine ja kraabitud, selg paigast ära, tasakaalu häired, peapööritus – see kõik ootas mind ees.

Mul on hea meel, et ma tegin selle äkkotsuse minna ja nautida 7 päeva elu. Ja ma usun, et peale kooli lendan Egiptusesse mõneks ajaks elama, sest nädalaga ei saa Araabia maadest midagi teada. See on väljakutse, mille endale püstitan.

Mulle tehti paar päeva tagasi hea tööpakkumine. Konkurss oli lõppenud, soovijaid oli Põlvast, Tartust jne. ometigi helistati just mulle. Ma pean tunnistama, et oleksin ilmselt keeldunud ka siis, kui mul kool takistuseks poleks. Tunnen, et ma pole veel valmis alustama tööorja elu ja end siduma. Ma tahan veel minna ja käia, kuniks olen noor, kuniks mul pole majalaenu, meest ja tööd, mis mind Eesti vangina hoiaks.

Ma tulin tagasi Eestisse ja olin masenduses. 2 kuu küttearve oli 6000 krooni, ilm oli külm ja teed libedad, inimesed mornid. Töötatakse selleks, et elada ja elatakse selleks, et töötada. Mis mul sellest rahast, ma tahan koguda midagi enamat kui raha, ma tahan elukogemust, vaimutarkust, sest elatakse vaid korra.

Eesti on koht, kus on minu juured, kuid tihti tunnen, et ma pole siin õnnelik, vähemalt mitte praegu, mitte täna, mitte nüüd. Ühest küljest patrioot, kuid millegi või kellegi vangina võime me seda miskit või keskit vihkama hakata. Sellepärast ma olengi alati rustuna olles otsinud väljapääsu, läinud piiri taha. Otsinud uusi radu, et vanadele naastes end jälle hästi tunda.

Kommentaare ei ole: