J6ulud on l2bi!!!

Taevas, 2 päeva söömist ja joomist. Igapäev peale lõunasööki olen ma lihtsalt 3 tundi maganud, sest raske on midagi targemat teha. Eile oli meil armas perekeskne lõuna, täna olime koos pereisa sugulastega. Taustaks mängis big band, puusad nõksusid ja vein oli maitsev – ideaalne jõulueine.

Nüüd te kindlasti küsite, et kas ma patja ka nutsin ja kodu, pere ja sõpru igatsesin ja ma pean tõdema, et siiski mitte. Miks? Sest meil siin pole lund ja õige jõulutunne puudub, nii, et suht valutult on need päevad siin möödunud. Nautisin Eesti tüdrukute head seltskonda ja olin telefonitsi ka oma perega ühenduses.

Nagu peale jõule ikka, algavad UK-s suured saled. Vane pererahvas peab end homme kell 5 hommikul maast lahti ajama, et ühe kvaliteetse riidepoe allahindlusele joosta ja lastele aastaks ajaks riided valmis osta. Lausa naljakas, sest tglt on ju siin igal pool terve jaanuari kuu – 80%. Juhuuuu, shoppama!!!!

Kas te olete kunagi mõelnud meie Eesti inimeste kommete peale? Nt igakord kui mulle siia külaline tuleb, panen ta enda voodisse magama, Laura tegi samamoodi. Me lihtsalt oleme sellega harjunud. Pereema ütles selle kohta kunagi, et Teil seal Eestis on vist üks suur voodi, kus te kõik magate. Aga no tõesti, ma ei pane oma häid sõpru ju põrandale, muidugi jagan ma alati oma koikut, seda nii siin kui Eestis :D

Teate ma olen hakanud mõtlema viimasel ajal eesti ja inglise mehe erinevusele. Ma ei tea millest see tuleneb, aga Eesti mees eeldab alati, et naised tahavad kas keppi või püsisuhet. A’la ühed on Atlantise totsid, kes end sulle kaela määrivad ja oma isusid rahuldavad ja teised on need, kes sinuga ainult sp suhtlevad, et sind keti otsa tõmmata. Aga see ei ole ju nii! Ja UK mehed tunduvad seda palju paremini mõistvat. Ok, ma tean ka oma Eesti aegadest mõnda üksikut meest, kes sellest aru said, aga üldiselt selliseid lihtsalt ei eksisteeri. Mina nt küll ei unista 20ndates võimsast suhtest, mis surmani kestab, pole ilma näinudki ja samas nagu ma olen varasemaltki öelnud, üheöösuhted mind ka karvavõrdki ei rahulda, no ok, kui just nunn pole, siis ma mõistan heal juhul püsiarmukese pidamist. Aga samas naistel on ka palju teisi vajadusi. Nt me armastame lihtsalt intelligentsete inimestega vahel teatris käia või lihtsalt kellegi kaisus aegajalt filme vaadata , ilma, et mees saadaks 5 miljonit smsi päevas või jookseks minema, arvates, et ma kohe abielluda tahan. Sellised kummalised suhted, millest Eesti mees lihtsalt ei saa aru. Mulle meeldis üks Eesti kutt, kes kunagi ütles, et „ Ära muretse Kadri, ma tean, et me ei sobiks ja ma tean, et sa ei taha midagi erilist ja ma ei pane pahaks kui sa minuga väljas käid v minu juures ööbid vahel, Sa oled naine, ma saan aru, et sa lihtsalt vajad vahel hellust“. Tubli poiss! Niikaua kui me otsime oma printse valgeltel hobustel v printsesse kaarikutel me kõik vajamegi lihtsalt hellust. Või vahel, kui me oleme just üleelanud raske lahkumineku ja me veel ei taha mingi kutiga voodisse hüpata, aga me tunneme end üksikult, me vajame hellust. Ja vahel meile meeldib mõni kutt, aga me pole kindlad mida me tahame ja pole kindlad kas me tahame suhet, siis me lihtsalt naudime kvaliteetseltskonda ja ei nuta, kui sellest midagi välja ei tule.

Aga meestel eri maades on ka sarnaseid jooni, nt mingil põhjustel üritavad mehed naisi ilusate sõnade ja kingitustega ära osta. Ma ei tea miks, aga eriti mina sattun selliste meeste otsa tihtilugu. Mehed, mehed, naistele tuleb selliseid asju täpselt doseerida. Liialt palju magusat jutu muudab nad kahtlustavaks või nad tüdinevad teist ära. Kingituste tegemine on armas komme, aga enamik naisi tunnevad sel puhul, et nad jäävad justkui võlgu. Üks veider asi siin UK-s on see, kui ma ei luba endale välja teha, siis inglise mehe esimene kommentaar on, et meie naised telliksid kõige kallimad joogid :D Eesti naine on suhteliselt kangekaelne ja viimane kord väljas käies ma tüübile otse näkku laiatasingi, et mul ei ole meest vaja, et jooki osta. Kogu vaidlus lõppes sellega, et lõpus toodi joogid lauda, sest neil oli halb tunne kui nad ei saanud osta, aga küsimise peale mida me tahame tuli alati vastus, et kui tahan midagi, siis ise tellin. Sellest hetkest, kui mees maksma hakkab, oled Sa sõltuvussuhtes, ma vihkan sõltumist. Igal asjal on piir muidugi, tobe on skandaali teha, kui keegi sulle veini tellib ja sa siis u selle laualt alla lükkad.

Oskus olla naine – see pole lihtne. Jää naiseks ja jää väärikaks. Oskus olla mees – seegi pole lihtne, näita huvi, aga ära kunagi söö ära naise närve. Nii lihtne see ongi!

Ma k2in v2ljas praegu yhe toreda tyybiga, ta ei s66 mu n2rve igap2evaste messidega, samas kui me suhtleme, siis see on siiras ja vahetu ehk siis ta n2itab huvi, aga ei yrita 2ra l2mmatada ja tal on oma elu - super. T2pselt minu jaoks;)

Ma tapsin armastuse juba eos

Ma tapsin armastuse juba eos


Ma tapsin armastuse juba eos,
Ei lasknudki tal sirguda ning
Südame all siblida ning
Õnne ja rahu sisse hingata.

Ma võtsin tundeilt tiivad ja
Lukustasin teed, mis otse südamesse viivad.

Ma tapsin armastuse eos,
Ei tunne ma nüüd miskit,
Kogu hingeelu vaikib.

Ei tuksu süda,
Ei torma veri,
Ma tapsin usu
ja südamele keelasin ma tunnetada valu.

Ma tapsin armastuse eos,
Et ei kasvaks ta,
Et ei võtaks võimu ta mu elus.

Me võime võtta elu ja
Mitte tunnetada valu,
Kuid hinge jääb meil kumisema tühjus
Ja kes krt olen mina,
Et võtan armastuse ja kägistan ta ära.

/Kadri Luik/

Whirligig

Kallid sõbrad...

Ma endiselt elan! Lihtsalt...emotsionaalne karussell on pöörelnud viimastel nädalatel täis kiirusel ja ma pole osanud seda peatada, ainus võimalus oli lihtsalt maha hüpata, piltlikult öeldes olen olnud põrutusest oimetu.


Teate ma praegu vaatan Boyzone esinemist ja mõtlen, et totakatest poistebändidest on välja kasvanud tõsiselt võetavad mehed ja hea on kuulata meesvokaali, kes on kasvanud ajaga ja saanud küpseks. Samamoodi on menubändiga Take That, kunagi olid nad lihtsalt ilged pubekad ja ilmselt seda oli ka kuulajaskond, nüüd aga on nad nö valminud ja nagu meestega ikka, et aastatega muutuvad nad aina paremaks.



Krt, mehed ei oska end tänapäeval tahetuks teha. Ja olgem ausad, kas meie naisedki oskame. See on lihtsalt nii loomulik, et me näitame välja seda, mida me tunneme ja muutume talumatuteks. Mina olen sellist sorti tüdruk, et alguses on mulle iga uus persoon jõle huvitav ja äge ja ma hüppan pea ees vette, proovides kohe järele mis puust mees on, kui kergelt ta provotseerimisele reageerib. Ja fakt on see, et kui mees on nõrk, siis ma istun nädal aega mullis, lasen end poputada ja komplimentidega üle külvata ja siis prauh, see sama roosa mull hakkab mind ahistama. Vahel ma tunnen, et ma ei talu olla armastatud või hinnatud. See on kahe otsaga asi, sest ma tõesti tahan olla oma sõprade ja pere poolt hinnatud jne, aga ma ei talu sellist intensiivset mehearmastust. Ma suudan seda nautida mingi periood, aga mul saabub üledoos nii kergesti. Ma jälestan mehi, kelle jaoks on armastus nagu facking roosamanna vaht. Iga teine lause sisaldab fraasi – kui ilus, andekas, armas , tore või jumal teab mis asi sa veel oled. See ajab mul südame pahaks! Ma ei taha meest, kes pakub mulle ainult liimipulka. Ma ei v2ida, et mulle ei meeldi mehed, kes oskavad ja julgevad tundeid näidata ja emotsioone sõnadesse panna, aga kui sellega liiale minna, siis ma tunnen, et keegi üritab mu vabadust võtta ja ma jooksen koopasse peitu. Mees ei saa olla nii tossike, et peab naist asjade või sõnadega ära osta. Minu jaoks on mees, see, kellega on mul ka 2 päeva pärast tutvust millestki rääkida. Tänapäeva suurim viga suhete juures on, et laskutakse kiirelt füüsilisele tasandile. Ütle mehele seks ja ta muust enam ei mõtlegi. Siis ei taha keegi enam intelligentsematel teemadel rääkida. Iga naine tahab olla ihaldatud, vaadake siin ongi lõks, millesse naised langevad. Ma tean nii mõndagi paari, kes läbi armukesesuhte on üksteist leidnud, hea seks on neid liitnud. Aga selliseid juhtumeid on 1 1000st, enamik inimesi avastavad just linade vahel, et vaimselt või intellektuaalselt pole neil oma partneriga mitte midagi ühist.


Te küsite mida naised tahavad? Ma võin Teile oma kogemusest öelda, et nad ei tea seda isegi. Ühel hetkel ma panen patta end nende inimestega, kes pole üldse püsisuhte inimesed, sest ma tüdinen kiiresti, teisel hetkel ma mõtlen, et oma loomuselt ma just oleksin seda tüüpi. Ilmselt elus tulebki lihtsalt voolata ja kui me tunneme, et me oleme valmis kindlaks otsuseks, olukord ja aeg on soodne, siis me lihtsalt ehitame oma elu üles.

Minust on saanud tõeline tunnetevihkaja, ma karjuks ainult nende peale, kes väidavad endil tundeid olevat. Ja ma vihkan kui ma ise tõusen teadmisega, et need võivad minul olla. Tunded – need on need mille üle me ei oma kontrolli, ei enda ega teiste omade üle ja sellepärast inimesed kardavadki, sh mina ise. Sest me oleme harjunud kõige üle oma elus kontrolli omama. Ma vihkan kui ma pean teisele haiget tegema ja ega ma ise ka pole just valmis oma südant põrandale kildudeks viskama.

Siin Uks olen ma õppinud inimsuhetest ühe tõe(milles ma ilmselt olen a varem pikalt jahunud, aga kordamine on tarkuseema). Ära muuda oma meest tuhvlialuseks! Mõned naised on sellised toredad fuuriad, et võtavad kogu mehe palga käest ja siis mees peab käima ja paluma õlleraha või kingi raha naisele endale. Ma ei suuda vaadata mehi, kes peavad üksi rabama või kes peavad nõustuma iga otsusega, mille naine vastu võtab. Jumala eest mehed, ärge laske armastusel end nii pimedaks teha! Mul pole kodututest kassidest ka nii kahju, kui ego maha surutud meestest. Ja ma ei saa aru neist naistest, mis rahulduse Sa saad, kui Sa võtad mehelt iseseisvuse, otsustusõiguse, vabaduse ja õiguse olla iseenda peremees ja seeläbi olla perele kasulik ja vajalik. Ükski mees ei ole naise ori ja ükski naine ei tohiks olla mehe nuiaalune.

Mul on olnud igatepidi hullumeelne nädal. Nädala alguses sain teada, et reedel on mul üks esinemine ja kuna minu proovid on neljapäeviti, siis hiliste öötundideni panime harmooniaid paika ja õppisime uusi lugusid. Reedene kontsert oli heategevuslik ja ma tegelikult täitsa nautisin. Lapsed on tõeliselt mõnus publikum, kuigi oma kisa ja tantsimisega võivad nad ka päris segav faktor olla, aga seal oli üks u 11-12 a poiss, kes on mind ka varem kuulamas käinud ja ta tuli minu juurde enne kui ma alustama pidin ja lihtsalt kallistas mind. Kui mu oma lapsed ilmselgelt rippusid mul sellepärast käeotsas, et nad tajusid, et ma olin selle õhtu kõige surema tähelepanu all olev inimene, siis selle poisi kallistus oli lihtsalt siiras poolehoiu näitamine. See kallistus oli väärt minu hullumeelset nädalat. Vahel me muud ei vajagi, kui et inimesed oleksid vait ja näitaksid oma tundeid k6ige lihtsamal ja siiramal moel.

Kas te olete kunagi tundnud, et te tahaksite kolida üksikule saarele, et teil on lihtsalt kõigest ja kõigist villand? Ainus inimene, kelle peale mul hing täis ei lähe on mu kitarrist, ma küll vahel olen neljapäevaks nagu laip, aga muusika on jääb mu teraapiaks.


Vahel ma lihtsalt tunnen väsimust ja ma tean, et seda väsimust tekitavad inimesed. Nagu oleks energiavampiiri hambusse sattunud. Mul on vaja lihtsalt korralikku puhkust ...

Ilus elu.

Eile oli minu jaoks fantast 6htu, sain musitseerida paljude andekate inimestega ja ennast veidi vanade kalade keskel t6estada. Olgem ausad teatud ringkonnad on v2lja kujunenud ja selleks, et sisse sulada, pead Sa andma endast maksimumi. Ma ei hakka pikalt siin eilsest seletama, minu jaoks oli eriline 6htu ja usun, et taaskord yks uks on avatud. Ma olen siit Uk-st saanud p2ris palju inspireerivaid ideid, kuidas muusika vb olla teraapia, kuidas see vb olla yhe sarnase seltskonna hingamine. Ma olen alati sellistest asjadest unistanud ja mul on olnud visioonid, siit ma olen kogunud n6 lisamaterjali. Andekad inimesed ei pea ainult laval olema, vaid kuskilt peab tulema ka nende energia ja miks mitte saada seda muusikast. Samuti ei pea me harjutama ainult omakeskis garaazis, v2ga kift on teha n6 yhisproove, kus teised Sind hindavad, parim kriitik, on teine muusik. Eestlaste puhul muidugi kehtib see teineteise s66mise seadus, konkurents on k6va ja k6ik teevad oma asja salaja ja varjatult. Millest on mul kahju. Eilegi mu grupie, kes on alati kohal ja ilmselt mu suurim f2n, ytles, et kas ma t6esti kunagi enam tagasi ei tule, et ma peaks siin ikka elama :D Ka Iirimapakkumine tuli 2ra. Ma siiralt naudin seda aega siin ja j22b vaid lotus, et Eestis on j2tku oodata. Ahjaa, Darren ytles, et ta on mu looga veel t66tanud ja juba hakkab ilmet rohkem v6tma. Olen jube
2revil ja yks osa j22b seda riiki ja neid inimesi v2gagi igatsema. Veider on see, et eestlased peidavad end tihtilugu halva ilmataha – kevadv2simus, sygisstress jne – oleme k6ik mossis ja kurjad. Siin sajab kuradi 4 aastaaega, ei ilusat lund, aga kuuma suve, aga inimeste sydames s2rab rohkem p2ikest.
Aga nalja elust enesest on ju vaja. Peale oma 10 loo tegemist otsustasime, et laseme jalga, kuna nii minul kui minu kitarristil oli hommikul vara vaja jalad alla saada. Istume siis autosse ja s6idame, kui 2kki n2eme mingeid loomi – lehmad teel. Ja mitte Eesti m6istes teel, vaid INGLISE teel, 2 heki vahel, kottpimedas, kitsal teel. Ei saa yle, alt ega ymbert. Ja kari tundus p2ris v2givaldne, hakkasid j2rsku k6ik meie poole tormama, Darren lasi tuled 2ra, ikka tulevad meie poole ja siis seda tagurpidi k2iku, yks lehm oli juba enam-v2hem sarvedega kapotis, kui hakkasime seal siis tagurdama. Kusjuures olime juba p2ris pika maa maha s6itnud ja nagu ma olen r22kinud, neil teedel puudub ymberkeeramis v6imalus. Krt, nii naljakas ja jube pole tykk aega olnud. Auto kriipsis m66da hekke, n2ha midagi polnud, lehmakari undab. Darreni abikaasa arvas, et mees oli kojuj6udes purpurjus, kui ta alustas 66sel kell 12 jutuga, et lehmad j2litasid meid :D

Detsember

Detsember on kätte jõudnud ja ma arvasin, et jõulud ei saa olema minu kurb aeg, sest koju minekuni on jäänud ju siis ainult 2 kuud ja ma peaks hoopis õnnelik olema. Aga ma ei uskunud, et meedia võib sellise kurvastuse tuua. Telekast aga jookseb 10 korda päevas reklaam, kus näitab lennujaama saabuvate lendude väravat ja kuidas siis kõik taaskohtumise joovastuses läbi pisarate naeravad. Ja tekst on, et on asju, mis on hindamatud ja kindlasti on seda perega koos veedetud jõulud. Ja siis viskab ette lennupiletite hinnad ja soovitab endale mastercard muretseda. Ega ma väga ei kibelegi jõuluks koju, aga kurb ikka natuke. Aga sel aastal tuleb mul leppida teistsuguste jõuludega. Kuna Gerty saabub ja tema pere läheb jõuludeks ära, siis tuleb ta meie juurde, nii, et siin peres saab olema sel erilisel ajal käputäis Põlva tüdrukuid.

Täna külastasid meid pereisa vanemad, kes olid 2 nädalat olnud Kariibimere kruiisil. Nad on 70aastased, aga ometigi reisivad nad ringi, näevad vapustavalt head välja, tantsivad ja naudivad elu. Esimest korda elus ma tundsin, et ma tahaks ka vanaks elada. Ma olen alati olnud seda meelt, et noh 50 aastat ja siis vb juba sussid visata, sest ma lihtsalt ei oskagi end vanana kujutada, pole minu stiil kepiga kooserdada ja koltuda. Aga täna ma tundsin, et milline rõõm oleks ikka lapselapsi näha ja kellegagi kuldpulmade ajal palmi all koksi juua ja olla üks äge ja kraps vanaema.

Nii palju on maailmas mida tahaks näha ja teha. Ideaalis noorus laval veeta, teha üks ja õige valik, kellega oma lapsi kasvatada, kuldses keskeas kirjutaks raamatu ja peaks loenguid ja jagaks oma elutarkusi. Ja ometigi on need unistused, mille täitumist v mittetäitumist me ei saa ette näha, sest me keegi ei tea, palju meile elupäevi ette nähtud on.
Kõige selle kõrval on jäänud minu elu peamiseks eesmärgiks siiski kasvada inimesena. Saada paremaks inimeseks. Eile ma mõtlesin, et peaks jõulude ajal oma isa meeles pidama, ei mitte selleks, et tal nägu täis sõimata milline rongaisa ta on olnud ja ka mitte selleks, et nõuda suurt summat, vaid et tänada teda selle eest, mida ta tahtmatult mulle andnud on – armastuse ja kire muusika vastu. See on ilmselt olnud tema veres ja kandunud minu ellu. Temast ei sõltunud minu lapsepõlve õnn, ma olin armastatud ja hoitud laps ja minu valik mitte olla kibestunud ja kedagi vihata. Ma lihtsalt olen õnnelik selle üle, et mind on muusika elus edasi kandnud. Ma tahan seda sammu teha, sest ma tunnen, et see aitaks mul klaarida arveid minevikuga ja see annaks mulle tunde, et ma olen kasvanud jällegi paremaks inimeseks. Ja see on risk, sest võib olla teda ei huvitagi, aga nagu ma ütlesin ühele mulle väga olulisele inimesele...Risk ongi see, kui Sa võid võita kogu maailma või jääda tühjade pihkudega. Ma ei taha olla poolik inimene, ma tahan olla olemas, ma tahan armastada, ma tahan andestada, ma tahan näidata teistele ja tõestada iseendale, et kui me südamest midagi igatseme, ihaldame, vajame siis tuleb vaid uskuda ja loota.

Iga asi peab olema küps... On emotsioone, on tundeid, on andeid, mille pinnale tõus vb võtta aastaid, aga ma usun, et kõik head asjad meie elus on ootamist väärt ja iga asja jaoks on oma aeg. Kõik soovid peavad tulema meie endi südamest.

Mulle meeldib üks lugu minu repertuaaris, mille sõnad mind liigutavad. Ma nõustun ühe superstaariga, kes on öelnud, et tuleb laulda vaid neid laule, millega sa tunned nö kontakti, sest siis tuleb see südamest.

Ja need sõnad on: „ I need time. My heart is numb, has no feeling, so while Im still healing, just try to have a little patience. „
Kõigil meil on olnud minevikus läbikukkumisi, mis on muutnud meid ettevaatlikuks. Ja tähtis on see, et inimesed annaksid meile aega, et me tunneksime ise seda kutsumust. Et me julgeksime minna rahva ette tundega, et me väärime kohta siin laval, aega, et pakkuda armastust, ilma kartmata, et see meid maha murrab, aega et minna kellegi juurde, kes on meiega ülekohtune olnud ja öelda talle, et oleme südames andestanud. Anna inimesele aega!!!

Ma tahaksin ühele kaugele lähedasele öelda: „Sa oled väärt kõige paremat ja ära lepi sellega, et keegi Sind kohtleb nagu sa oleksid asendatav. Kui teine Sind ei austa ja Sa ei lase sel end häirida, siis Sa ei austa iseennast ja see on juba patt! „

Ma ei oska mingeid pealkirju panna, okay ?

Elust enesest

Paar päeva tagasi tõusin ma hommikul higi otsa ees üles. Ma olin näinud unenägu, mis tundus nii reaalne, et suurest šokist oleksin ilmselt voodisse jäänudki. Mida ma siis nägin? Mina koos pere ja Lauraga sõitsin kusagile. Laura ja pereisa istusid ees, pereema, vanem poeg ja mina taga, minul süles väiksem perepoeg. Tavaelus meie paigutus iial nii poleks. Igal juhul edasi kuulsin ma suurt pauku, justkui miski oleks tabanud auto katust. Ja hetk hiljem nägin meie ees palgiveo autot, millelt pudenesid u 80cm lõigatud palgijupid. Meie auto hakkas nende vahel vingerdama. Mäletan, et haarasin Jakelt ümbert kinni ja surusin ta vastu rinda, püüdes teda kaitsta eest tuleva löögi eest, ise talle öeldes „Ära karda!“ Meie auto sai pidama, hetk hiljem toimus plahvatus, ees olev auto oli ilmselt kraavi sõitnud ja süttis põlema. Ja ma ärkasin selle peale, et see kuumus põletas justkui mu nahka. Me pääsesime kõik napilt.
Selliseid unenägusid nähes ma alati mõtlen, kuidas ma käituksin reaalselt sellises olukorras. Mis refleksid hakkavad tööle, keda me päästaksime kriisiolukorras esimesena jne.

Täna oli telekast üks saade, kus naine rääkis, kuidas New Yorkis, rongis, sai ta kuulitabamuse. Kõik olid teda vaadanud, aga mitte keegi ei liigutanud lillegi. Kujutage end sellises olukorras, istute seal, kuul on läbinud teie keha, aga peale vaatamise ei tee keegi midagi. Naine oli ise lõpuks rongist välja jalutanud ja asunud esmaabipunkti otsima. Teda oli märganud üks naine, kes kohe tegutsema asus ja see naine oli olnud ise kunagi tulistamisohver.

Sellised asjad juhtuvad meie ümber igapäev, see on karm reaalsus, mida me peame teistega juhtuvaks uudiseks ajalehe esikaanelt. Kas Teie teate mida te kriisiolukorras teeksite?


Nalja elust enesest

Minu pere oli ühel nädalavahetusel ära, nimelt käisid nad kellegi koeri hoidmas, kuna see pere oli sõitnud puhkusele. Tulevad siis kõik koju ja lendan mina kohale küsides: „ How was Your dogistyle ...ammm...sitting? Pereema ütles sellepeale, et „ Kadrike, ma olen Su pärast mures“.

Suhetest

Minu hea tuttav rääkis ükspäev, et ta on kõrvuni armunud no teate küll, kõik sellega kaasnev. Ja ma küsisin temalt lihtsa küsimuse: Mis seda tekitab ja kuidas see välja näeb sul? Ja tema vastuseks oli. „ Ta teeb mind õnnelikuks!“ See lause pani mind mõtlema ja mitte tema hetkeolukorrale, vaid see meenutas üht perioodi minu elust, kus inimene, kellega ma tol hetkel parasjagu koos olin rääkis mulle päevast päeva, kui õnnelikuks ma teda teen, kui palju ma ta elu mõjutan ja kui palju parem inimene ta nüüd on. Kes meist ei tahaks, et partner meid õnnelikuks teeb, see on loomulik, aga miks ta kunagi minult ei küsinud, kas mina olen õnnelik. Miks see teda ei huvitanud? Miks inimeste armastus on kohati nii egoistlik. Ma muidugi olin ise süüdi, et lasin asjadel nii kaugele minna, aga lihtsalt see, et me tihti tahame, et keegi meie kõrval oleks õnnelik ja me unustame endeid ära, või vastupidi, vahel me mõtleme ainult endale ja unustame uurida, kas ka teine on õnnelik. Seda tuleb tihti ette peredes, kus mees ütleb, et mul on naine, kes koristab ja kokkab ja teate ta silub mu sokid ka ära. Sina oled õnnelik, aga naine sinu kõrval vb mitte.

Mul meenub aeg, kus ma ise olin ni armunud, et oleksin vist rihmaga mehe altari ette lohistanud ja ma arvasingi tol ajal, et see on armastus. Reaalsus on midagi muud, kui mul oleks see õnnestunud, siis oleksin ma ilmselt tootnud ühe õnnetu inimese maailmale juurde, sest see mida tema suutis mulle pakkuda oli hindamatu, aga mina poleks temale suutnud sellest pooltki tagasi anda.

Kui tema teeb sind õnnelikuks on see egoism, kui sina teed teda õnnelikuks, on see armastus, kui te teete üksteist õnnelikuks on see vastastikune armastus ja seda viimast me peakski kõik elult otsima. Ma ei taha kedagi siduda enda külge ja ma ei taha ise olla vang, ma tahaks, et toimub magnetiline tõmme, kus puudub dominant. Ma olen läbi teinud 2 äärmust oma elus, olnud see, kel on kinnisidee ja olnud ise kellegi kinnisideeks. Mind tehti õnnelikuks ja mina tegin õnnelikuks. Aga 22rmused on 22rmused, inimene peab tasakaalu otsima.

Paar päeva tagasi sattusin ma emaga s6nelusse, sest teda häiris üks minu väljend ja uskumus, mida olen laialt reklaaminud : „Raha ei ole oluline!“ Siinkohal ta pidi ju ise ka aru saama, et ma maltsa veel ei söö ja jeesuse sandaale ei kanna, et ju ma ikka hindan ka materiaalseid väärtusi, aga ometigi jäi talle see lause ette. Ma ei ole kunagi seda öelnud nii, nagu mu ema sellest aru sai. Küsimus oli alati selles, et minu veendumus on, et raha pole elus peamine. Raha pärast ma ei tee tööd, mida ma ei salli, raha pärast ma ei seo end inimesega, keda ma ei armasta, raha pärast ma ei loobu oma kvaliteetajast oma sõprade ja perega, raha pärast ma ei tee muusikat, raha ei kaalu üles head raamatut ja vaimseid teadmisi. Vot seda tahtsin ma öelda lausega „Raha ei ole oluline!“

Ocouu !!!

Muusika

Tundub, et minu käänulisel teel on toimunud jälle murrak ja kätte on jõudnud aeg, kus tuleb endal lugude kirjutamisega käsi valgeks saada. Ma olen aastaid kirjutanud sahtlisse luuletusi, teinud tõlketöid st teinud inglis keelsetele lugudele eesti keelseid seadeid. Nüüd otsustasin end proovile panna ja kirjutada sõnad, mis peaksid saama, minu esimese ametliku enda kirjutatud loo sõnadeks. Koostöö Darreniga on meeldiv ja juba ta tinistab minu laulukese refrääni. Loodame, et Jumal on helde ja enne ära sõitu saan linti laulda päris enda loo – see oleks juba midagi.

Nalja elust enesest

Käisime enne esinemist lastega minu kitarristi juures proovis ja tal ka 2 last, üks neist tütar, teine poeg. Ja peale seda, kui olime lahkunud, oli tüdruk emalt küsinud: „ Mis Sa Daniel Buddist arvad?“ „Ta on väga tore poiss,“ vastas ema. „Mulle ka meeldib, ta on mu boyfriend nüüd, ma abiellun temaga“, sõnas tüdruk. Hahahah. Tundub, et meie tantsulõvi on võitnud noore muusiku südame, aga hit tuli alles siis kui noorem kutt teatas, et ta abiellub, tüdruku noorema vennaga. Okey, nüüd me oleme kõik juba väga mures. Tahab abielluda roosas kleidis ja poisiga, ocouuu. Hiljem vanema pojaga asja arutades teatas see, et tema küll selle tüdrukuga abielluda ei taha, ega saa, sest ta juba Uus Meremaal suudles oma sõbrannat ja nad kaisutasid ja nüüd ta peab temaga abielluma ja kui nad suureks kasvavad ja tema neiu endiselt välismaal elab, siis nad peavad otsustama, kes kolib. OMG, ta on 6 aastane! Naisi on aga jalaga segada ja murtuid südameid hakkab kõvasti olema. Oleks pidanud ka 6selt end kellegi vägivalda kasutades läbi musitama ja siis teatama, et sa väike ahv proovi nüüd minuga mitte abielluda. Oleks tulevik kindlustatud ja vanaemal süda rahul.

Meestest

Rääkides vastassugupoolest, siis vanemal pojal on koolis mingi eriti sümpaatne õpetaja, rsk pean vist asja tegema ja hakkama lastevanemate koosolekul käima. Muidugi on mu mark juba täis tehtud sellega, et igakord kui me teda näeme, siis kutt karjub Mr. Cool ja siis see vaene õpetaja vaatab minu otsa ja arvab, et mina olen need metslased üles kasvatanud. Õnneks senini on ta ainult naeratanud ja mingitel põhjustel järgi vaadanud, kurat seda teab mis põhjustel...

See luule sarnane asi j2lle...Liisule meeldib :D

Nurjatu & pyha

Kust jookseb piir siiva ja siivutu vahel?
Kus lasub nurjatuse horisont?
Kas patusel on pime paradiis,
kas pyhakule koduks kurja turvakamber?

Kes on need patused ja pyhakud?
Kas rollid on selged,
kas piirid on paigas?

Kas patuse magus piin on pyhaku nauding?
Kas pyhaku meeleheide patuse nurjatu r66m?

Ei kanna kiusatus nime, vaid voolab meist l2bi,
sest pole v6imalik tunda h2bi.
Sest ka patuses elab pyhak ja
pyhakus peids vallatu pahe.

Kui ma olen pyhak, siis Sina oled mu yks ja ainus patt!
Kui ma olen patune, siis oled Sina mu ainus kiusatus...

/Kadri Luik nov2008/

Selline periood

Me Laurtsiga pole ka p2ris t2ie m6istuse juures... S6ime kodus oma s66gi 2ra, tunnike hiljem m6tlesime, et tahaks ikka midagi n2ksida, et k2ime Hiina toidukohast l2bi. Kodus ajasime, et l2hme jalutama ja panime ajama. Ostsime siis 3 soti eest syya, ootasime pool tundi ja siis... RASV, RASV, RASV... k6ik n6retas sellest..S6ime 2 ampsu ja syda paha, viskasime k6ik minema...Selline dieet ja raha kokkuhoid meil siis :D

Muusika

Teate ma ei suuda enam x-faktorit ka nii vaadata, et mul pisarad pool aega ei voolaks. Ma lihtsalt elan nii kaasa ja sisse – et kas ikka on õige loo valinud, kas ikka võtab noodi välja, kas ikka kannab loo emotsiooni edasi jne. Tegelikult on palju õppida teiste vigadest. Ja valan ma pisaraid ka siis, kui kellegi unistus täitub või puruneb. Mis minuga juhtunud on? Ma ei tea! Kuhu on kadunud see vapper tüdruk, kes ei nutnud isegi matustel. Ma ei olnud kunagi kalk inimene, aga ma ei lasknud iialgi emotsioonidel ülepea lennata, ma ei arvanud kunagi, et halamine aitaks. Aga nüüd ma lihtsalt lasen asjadel rohkem südamesse minna, mulle meeldib kui miski mind liigutab, mulle isegi meeldivad mu emotsioonid. Mulle meeldib vahel olla nõrk ja haavatav, selles on midagi naiselikku ja samas mulle meeldib olla seesmiselt tugev, teada, et mis ka ei juhtuks, ma tulen välja.

Eile toimus minu kaua oodatud esinemine, üle pika aja jälle publiku ees, ma tõesti ootasin seda ja nagu tavaliselt kaasnes ka väike närv. Viidi mind siis kohale ja ma mõtlesin, et see peab mingit sorti nali olema, koht oli u sama suur, kui minu 2 magamistuba kokku panna ja inimesed istusid konkreetselt mu nina all. Ma teadsin, et tegemist on üritusega, kuhu saab ainult kutsega esinema ja kutsega kuulama, aga et tegemist on nii intiimse õhkkonnaga, kus sisuliselt polnud ka mikrit vaja oli minu jaoks siiski šokk. Ma pole ühelgi suguseltsi ürituselgi suud elus lahti teinud, ma võisin laulda 500 v tuhande inimese ees, aga igakord kui tuli 10nele laulda, siis ma keeldusin. Ma ei ole suutnud kunagi taluda, kui inimesed istuvad nina all, mulle meeldib suur lava ja kaugel passiv publik. Ja nüüd visati mind sellisesse vette. Aga lõppkokkuvõttes sai sellest mu üks parimaid kogemusi. Kogu üritus oli väga special ja kift. Inimesed tulid kohale, võtsid veini ja istusid paika. Ja 2 põhimeest tulid rahva ette ja palusid kõigil tõusta. Publik, esinejad, kõik tõusid ja laulsid amazing grace’i – just see kuidas algus toimus, liitis kõiki ühte ja see oli väga eriline. Mõned esinejad enne mind, a’la inimesed, kes lugesid poeeme ja siis oligi minu kord. Nagu alati fantast tunne, kui inimesed ikka teevad kätemerd, laulavad kaasa, plaksutavad. Ma olen nii õnnistatud – muud mõtet mu pähe ei ilmunud. Ja kõige magusam osa tuli pausi ajal, kui kõik inimesed äkki tormasid minu poole mind kallistama ja rääkima kuidas ma neile tibutagi peale ajasin. Seal oli 60a pikajuukseline kantrionkel ja ema & tütar, kes tegid klassikalist muusikat, kõik nad tulid ja tänasid mind ja mul juba pisar jälle voolas. „Kas Sa oled Eestis kuulus?“ Ei... „Issand, kuidas nii, ma tahaks lihtsalt Sinu plaati osta“ ! „Me tuleme kõik Sind Eestisse vaatama! Ja oleme sinu grupied. „ Ja siis tuli minu juurde minu kitarristi ämm, kes on pärit Hollandist ja ütles, et tal on nii hea meel, et ta minuga kohtus ja ma olen nii eriline tüdruk, et ta lihtsalt kallistab mind, sest ilmselt me enam kunagi ei kohtu. Jälle pisara lugu, sest alati on raske kui Sa tead, et Sa ei kohtu enam mõne inimesega kunagi...Ta tuli, ta oli ja läks...Ja vb kõigest päevaga suutis ta sinu elus midagi muuta. Mu kitarristi naisel polnud vist muidugi kõige parem tuju, sest põhiküsimus mida talle esitati oli, et kas sa julged oma meest selle naisega kahekesi koju ka jätta. Aga see on ilmselt muusikute elu, armukadedusel pole siin ruumi, sest ma ei tahaks küll, et keegi minu arengut takistaks ja ma ei kujuta ka ennast sellises rollis, et kuule su bändi kitarrist on mingi kuum tots, ma käin sinuga nüüd igas proovis kaasas. Ilmselt ma mõistan ka nüüd neid inimesi rohkem, kellel tahtmatult tekib mingi fänkond, kes neid igal hetkel rünnata võivad. Eile nt terve pere ootas mind, aga ma ei saanud tulema, sest kõik tahtsid isiklikult midagi öelda. Kõik see tuleb kaasa sellega, kui Sa otsustad ühel hetkel, et Sa tahad meelelahutaja olla. Kõigele lisaks ma mõistsin, et mu kitarrist on ikkagi paganama hea songwriter ja kuigi meil on sellest põgusalt juttu olnud, siis ma loodan, et ma saan temaga kokkuleppele, et võin Eestis tema lugusid esitada. Mul oleks jube hea siin tema käe all õppida ja harjutada. Elu on lill. Mulle meeldis üks väljend, mis üks naine minu kohta eile ütles: „ Dark horse“ , mis tähendab siinmail inimest, kel on varjatud talent.

Ühesõnaga esinemine läks suurepäraselt ja lõpp hea, kõik hea. Järgmine laks tuleb juba t2iskavaga, ilma kitsa ajalimiidita jõulude ja aastavahetuse ajal. Ootan juba !

Ma võin vist endiselt öelda, et ma ei kahetse senini oma otsust siia tulla, kurvaks teeb mind vaid see, et Eestisse naastes ei ole mul võimalust niipalju muusikaga enam tegeleda. Kui Sa väikses Eestis keegi olla tahad, siis tuleb Sul läbida totter teleshow, kus sa ei saa oma rida ajada, vaid pead läbima kõik nõmedad voorud alates muusikalidest, kuni lõpetades big bändiga, mis mulle üldse pinget ei paku. Ma tean mida ja mis suunda ma tahan ja mulle üldse ei meeldi mõtte, et ma pean võistlema ja pärast meedias kükitama ja laskma end sopaga loopida. Ka minu hea sõber Margus Vaher nõustus minuga, et Eesti staarid on kõik just telest tuule tiibadesse saanud. Ja nii ongi, ka kohalik rockijumal Padar on tulnud kahest taktist. Mul on siiralt kahju, et Eestis ei leidu noortel andekatel inimestel muud võimalust ja väljundit, kui karvaste ja sulelistega, kellest 50% lauldagi ei oska passida kuskil Superstaari eelvoorus. Kahe taktiga ilmselt kaasneb veidi viisakam tähelepanu ja sinna igasugused üldse ei roni, ma ei pea ennastki veel hetkeseisuga nii heaks, et sinna osalema minna, aga kui sa keegi pole, siis on ka väga raske kuskile esinemisi saada, et koguda lavakogemust ja siis Eesti rahva ette ronida. Ütleme nii, et surnud ring. Siit ka minu rockikooli idee, et tuua kvaliteeti ja harituid muusikuid... Et nad oleks juba keegi, enne kui neid meedia ja tähelepanu hambusse visataks. Et anda neile lavakogemust ja koolitust, kuidas oma häält paremini kasutada ja mitte teha masstoodangut ( nagu seda on klassikaline lauluõpe ), vaid näha indiviide ja nendega individuaalselt töötada. Sest kuigi mul enesel on väljakujunenud stiil ja ilmselt minu plussiks on see, mis mulle jumala poolt on kaasa antud, aga ma tunnen puudust heast õpetajast, ke ei muudaks mu stiili, aga aitaks mul samas oma häält maksimaalselt kasutada. Aga et selleks, et oma idee ühel päeval ellu viia, on mul vaja kõik see omal käel läbi proovida, et kuidas asjad töötavad jne. Selleks, et midagi luua on vaja kogemust. Samamoodi tökkab minu raamatukirjutamine, sest mul pole piisavalt elukogemust. Vahel ajab mind lausa marru, et ideed on, hing on nagu küps ja näinud, aga aastad räägivad minu vastu. Ühiskonna silmis olen ma liiga noor, et oma ideid veel ellu viia. Ja siiski midagi jääb puudu ja see miski on teatud kogemused, asjad, millest ma olen kuulnud, aga mida ma pole omal nahal kogenud.

Häbipost

Eile siis ümbritsetuna kõigist inimestest alustas pereema mingit teemat mingist videost. Ja alguses ma ei saanud aru millest ta räägib ja siis kogu rahva ees, hakkab seletama, kuidas mina ühel erapeol, kus me koos käisime, mingi tobedas seksiküsitluses mingit hiiglama punktid sain. Ja no siis et asi veel detailsem oleks tõmbas kogu minu sekslife avalikkuse ette. Ma vaatasin ainult pereisale otsa, hoidsin kahe käega peast kinni ja küsisin, et :“Kas te kurat räägite siin UK-s kõigest!!!???“ Krt võtaks, minu maine, mida minust niimoodi mõeldakse. Eriti kui ta ütles lõppu, et : „ Ja see naine vaatab minu lapsi!“ Enesekaitseks ma võin öelda, et minu lapsed vähemalt ei pea mõtlema, et nende ema on poole Eestiga ringi aelenud, nii, et hoidku oma suu kinni, ma mäletan nimesid, ma ei tee purjus peaga magalat ja rsk, õige naine ei piirdugi püsisuhtes misjonäriga. Ehk siis ruulib kvaliteet, mitte kvantiteet, meil ilmselt on selles osas pereemaga lahkarvamus. Aga noh, ta armastabki häbiposte korraldada, kui tal mehest kopa ette viskab, siis ta paneb õhtusöögi lauas hiti maha, kuidas tüüp kunagi balleti tantsis. No krt, ma naeran alati 3h kujutades pereisa sukkades.

Enne l6ppu tuli v2simus peale...

On reede õhtu ja ma tunnen kergendust, alles oli kolmapäev, kus ma arvasin, et ma annan otsad, sest ma olin surmani väsinud, aga igakord kui mingi raske aeg on ületatud tunnen ma naudingut. Kuigi minu jaoks lõppeb nädal homme õhtul toimuva esinemisega olen ma siiski juba praegu rahul.

Muusikast.

Hea uudis on see, et nagu teist vb mõnigi teab, minu kitarristil on välja tulemas plaat ja kuigi praktiliselt on see valmis, oli keegi soovitanud mõned lood veidi võimsamaks teha, mis tähendab taustajõudude lisamist. No arvake ära, kes sai pakkumise ... Loodame, et jõuame selle ära teha, enne kui ma ära lendan. Praegu on päris busy time, sest mul on täpselt jõulude ajal ja nüüd ka aastavahetusel esinemine. Mille üle on mul tohutult hea meel, sest teadu pärast sellisel ajal on koos palju rahvast ja kui ma lauluoskamatu oleks, siis mind ilmselt õhtu live meelelahutajaks ei kutsutaks. Aga rääkides Darreni plaadist, siis mind köidab see projekt just seetõttu, et kogu tulu läheb heategevuseks. Kuna Darreni isa sai esimese insuldi 35 aastaselt , siis Darren tahab just seda suunda toetada. Tema isa on praeguseks halvatud. Kuna minu vanaisa oli insultide ja infarktide ( tõele au andes mul on segadus kuna ja mis täpselt oli ) poolt räsitud ja oli enne surma aastaid ratastoolis ja ma olin tema käteks ja jalgadeks, siis on see valdkond mullegi südamelähedane. Ja mul oleks rohkem kui au anda oma panus millegi ilusa valmimisele, kust keegi ei ürita kasu saada.

Viimane kord proovis olles, ma tundsin midagi väga kummalist, see oli justkui vabanemine. Me oleme harjutanud juba tükk aega ja lood hakkavad saama tehniliselt selgeks ja lisandub see naudingumoment. Ja nüüd ma olen hakanud süvenema lugude sisusse, et anda edasi emotsiooni. Eriti üks lugu... ma elasin sellesse nii sisse, nagu ma oleks selle ise kirjutanud, ise pühendanud kellelegi.H22l hakkas mängima, sellesse tuli emotsioon, mu käed hakkasid kaasa vibelema ( ma üldjuhul üldse ei armasta kätega vehkida laulmise ajal ) ja ma tundsin, et ma annan kogu oma hinge ja südamega. Kui ma suudan seda homme korrata, siis sellest saab nii mulle kui publikule võimas elamus. Homme on mul vaja lastega olla, nii, et peaproov möödub 4 karjuva põnni seltsis :D Lastel on mu lood juba peas, 74 teavad juba kõik siin, nüüd on uus repliik yeah, yeah.... seda kuradi sõna topitakse ka igasse laulu.

Inimsuhetest.

Ma olen viimasel ajal rääkinud mõne paariga, kes on olnud aastaid õnnelikus abielus ja nad kõik on justkui ühest suust väitnud, et tegemist on olnud armastusega esimesest silmapilgust( pigem keemiast, huvist), ilmselt ikka kehtib reegel, et inimesed alateadlikult tunnevad üksteises ära potentsiaalseid paarilisi. Pereema rääkis, et kui ta pereisa esimest korda nägi, siis oli ta sõbrannalt küsinud, kas ta on abielus, kui ei ole, siis ma abiellun temaga ise. Nüüdseks on nad olnud 15a abielus. Naine nägi, tundis ära, võttis endale( Kelle jalas on pyksid rsk, aaaah???:D ) . Armastus esimesest silmapilgust, nagu ta ise ütleb. Mina jälle ei kujuta ette, seda, näen, võtan ja jään esimesest õhtust kokku suhet. Ilmselt see oleneb ikka inimestest. Ma olen oma elus näinud, kui petlik vb esmamulje olla ja see tõttu ma olen seda meelt, et armastus on kasvav nähtus, mis vajab aega, nagu lapse sünd, ta ei karga eikusagilt välja pärast kirglikku ööd. 9 kuud vaikset arengut ja selle aja jooksul sa ilmselt vanemana kasvad temaga kokku, võtad ta omaks ja ta sünnib. Kujundlikult mulle meeldib nii mõelda, et armastus on nagu laps, kes kasvab Sinu sees ja tuleb ilmale siis, kui aeg on küps, kui sa oled valmis end pühendama, andma oma hoole & aja, et armastust toita ja kasvatada. Ja nagu elus tuleb ette raseduse katkemisi ja nurisünnitusi, nii on ka armastusega, kui Sa ei kanna enda eest hoolt ja selle eest, mis sinu sees toimub, siis ilmselt see polegi määratud sündima. Nagu ütleb üks laul minu repertuaaris „What will be, will be“ .

Olulisest elus.

Täna ma vaatasin Jake’i kes põrandale unne vajus, tõstsin ta voodile ja lihtsalt vaatasin. Ta oli nii armas, süütu ja väike. Ta on lihtsalt nii eriline laps ja meil on väga eriline side. Vahel ma imestan, kui vähe on tarvis, et meil oleks mõnus kvaliteetaeg - ta tuleb ja ronib lihtsalt sülle ja me vaatame tundide kaupa vaikselt dvd-sid. Tal pole muud vaja, et Sa seal lihtsalt temaga istuksid ja olemas oleksid. Ja vahel kui ma trennist, proovist v töölt koju tulen, ma mõtlen ka, et siin võiks lihtsalt keegi olla... kasvõi istuda voodi äärel ja oodata kuni ma magama jään...


Eluks vajalik.

Inimesed vajavad eksisteerimiseks üksteist ja õnnelikud on need, kel on need inimesed, kes neil alati olemas on... need lapsed, kel on vanemad, need vanemad kel on lapsed, need naised, kel on hea mees ja mehed, kel on hea naine... Hinnakem oma pere, sõpru ja lähedasi, hinnake armastust mida teile osutatakse ja andke seda vastu kallistuste, hoolitsuse ja mõistmise läbi. Olge olemas!

Luuletund ( v6inoh, kas seda saab luuleks nimetada )

Ei tea kas t2iskuu on rynnanud j2lle v on lihtsalt midagi kummalist toimumas. Mu eks s6itis end 66sel 22repealt surnuks, pereema ema lasi 66sel kell 3 jalga , j2ttes kirja: "Mul on villand!" Ja mina tegelesin totakate ridadega keset 66d...

"S6nadesse maalitud portree"

Kas Sa oled kunagi m2rganud neid silmi?
Kujult kui nukrad, kuid sisse on peidetud maagilist blingi...

Kas oled m2rganud neid lohke?
Neid sygavaid, emotsioonide vormitud lohke,
higi, vere ja pisarate voolitud tahke?

Kas oled m2rganud neid huuli?
Neid vooglevaid, voolavaid, vallatuid huuli,
mille taga peidus rohkelt elukooli...

Oled Sa m2rganud seda palge tooni,
millest peegeldub vastu minu ridade soovi...

Soovi n2ha, tunda ja l6plikult alla anda.

-Kadri Luik-

Krokodill

Inimsuhetest.

Ma sain täna suuremat sorti šoki, kui mu lähedane naisisik teatas, et tüüp, kes teda oli miljon aastat jahtinud ja taganutnud ja kellele sõbrants oli kunagi korvi andnud oli nüüd teatanud, et tegelikult ta ei tahakski suhet sellepärast, et mu sõbranna olevat liiga tark ja liiga tahetud. Väidetavalt mehest targem. Ja tegemist polnud just suvalise betoonivalajaga, vaid juuraharidust omandava ja väga asjaliku meesolevusega.

Ma ei eita fakti, et mu sõbranna tõesti on äärmiselt intelligentne ja võluv naisolevus, aga mis ajast see miinus peaks olema. Mehed tahavad krokodille, kes on rumalad? Mina ikka oma naisloogikaga arvasin alati, et mida ihaldusväärsem & kättesaamatum naine, seda rohkem peaks mees kettas olema, kui just temal tekib võimalus sellise naisega suhet alustada.

Igatahes mu sõbranna, kellel oli peale pikka pinda käimist juba omapoolne sümpaatia tekkinud kaotas viimsegi huvi mõistes milline tossike see tüüp on.

Teate, oleks ma varem teadnud, et mehed lolle ja koledaid tahavad, oleks ma ammu oma solli raha kookide alla pannud, TÜ pooleli jätnud ja Tsirguliina kolinud.


Ma ei mõista! Sa oled tark mees, vb ühel päeval kutsutakse Sind presidendi vastuvõtule ja siis lähed mingi tädiga, kes ei oska istuda, ega astuda. Nojah, ütleme siis nii, et mees, kes räimega on harjunud, ei oska kalamarja hinnata ja ju suurest hirmust, et seda kahvlile ei saa läheb oma räime edasi mugima. Kahju küll!

Mehed! Ma siiski veel tajun päevi, kus ma neid ja nende mõttemaailma absoluutselt ei mõista.

Nalja elust enesest.

Enivei, Laura rääkis täna, kuidas ta oli dushi alt välja tulnud ja enda toas riietuma hakanud, kui äkki kuulis mingit hingamist ... Voodi all oli end mõnusat showd vaatama sättinud vanem perepoeg. Hahahha. Krt, perverdid on ka kõikjal!

Hetkel toimuvast.

Ma pean tunnistama, et mind on tabanud üleväsimus, mis annab tunda minu pidevas joobses seisundis. Kõige jubedam on imelik olla, kui vabandust ka pole, Raja tänaval pole arvel, alkoholi ja drugidega pole probleemi ja ikka olen ma nagu pidevas k2rbseseene seisundis...Eile nt sõin ma oma beebipilli asemel sisse hoopis vale ravimi, täiesti aadu! Ja siis ma suutsin keset ööd sellise üllitise oma tuttavale saata, et see ilmselt arvab, et ma kas olen kõrvuni armunud v mõistuse kaotanud, tegelikult ma niisama öösel tegin loogilisi järeldusi ja imestasin elu üle...Sellised imelikud asjad... Ja kui ma siis öösel end välja puhkan ja hommikul taipan mis supi ma jälle olen kokku keetnud, on küll tunne et koli kuule, põranda liistu alla, seina äärde ja kraba paberkott pähe.

Mu otsekohesus mõjub inimestele liialt šokeerivalt. Ma nagu mõtlen midagi siiralt ja kohe pritsin koos süljega välja, ma ei tule sellepeale, et äkki teisel on nõrk süda ja võibolla tema saab asjadest täiesti valesti aru. Mu elu koosnebki minu väljapritsitud tõest ja seejärel selgitamisest. Ilmselt ma pean õppima end läbimõeldult väljendama.

Kujutage ette olukorda... Öösel kell 12 mõtlete, et see krokodill, keda te tunnete on tglt päris meeldiv inimene, suurest avastusrõõmust tahate seda teadmist temaga jagada. Saadate smsi: Sa oled ikka nii ilus mu väike krokodill. Hommikul tõusete üles mõtlete, et tule taevas appi, see teravhammas ju s66stab nüüd egotaevasse ja hakkab arvama, et teile meeldibki see vastik lihasöödik. Ja siis kuidas te lähete ütlema: „ No saatsin eile smsi... Ma ei mõelnud seda!“ Siis ta ju arvab, et valetasite ja , et ta tglt on ikkagi peletis :D Aga ma ei valetanud! Ma lihtsalt hetkeemotsiooni ael, üleväsinuna arvasin, et krokodill on päris meeldiv :D

Ela ise sellises olukorras, ei taha nagu sõnu tagasi ka võtta, aga tunnistada, et need minu suust on tulnud on ka päris raske, sest sel juhul ma nagu tunnistaks olukorda nii, nagu krokodill sellest aru saab. Ja seletamine teeb sellised olukorad veel piinlikukmaks :D

9 korda mõõda, 1 kord lõika! Sõnu on raske tagasi võtta...

Klaver

Oo, eile oli imelik õhtu, nagu ikka ma läksin õhtul 8ks proovi ja äkitselt muutus õhtu kuidagi nukraks, nutt tükkis kurku, sest mu kurk nii valutas ja hääl oli nii roostes, et seda ei talunud endalgi kuulata ja väljas sadas paduvihma ja ma olin nagu üks suur õnnetusehunnik.

Paar päeva tagasi ma kirjutasin joovastusest, mida mulle muusika pakub, aga see tunne, kui sa tahad, aga ei tule lihtsalt välja, see muserdab mind, kuigi ma tean, et asi on ainult selles, et olen külma saanud. Aga ikkagi. Mul on esinemine ees, ma tahan sünnipäevaks saada mõned lood linti ja nüüd keerab vana ilmataat mulle käkki. It’s sucks! Tuju oli null ja ainus, mida ma oleks sel hetkel tahtnud, oli õlg...ma oleks tahtnud joosta majast välja vihma kätte ja näha, et seal on õlg, millel nutta, kui mul polegi päev nii kirgas nagu ma sooviksin.

Tegelikult tõestas eilne õhtu mulle midagi, millele kogu mu elu üles ehitatud on – head asjad väärivad ootamist, iga asja jaoks on oma õige aeg. Nimelt palusin Darrenil eile endale klaverit mängida ja minu üllatuseks on ta väga hea. Kõigele lisaks andis ta mulle kuulata loo, mille ta kirjutas oma tütrele, see oli lihtsalt nii jumalikult armas. Eniveis, otsustasime, et ühe maailma kõige romantilisema laulu teeme klaveri saatega, mis kõlas selles kastmes jube hästi. Ja siis ta äkki küsis, et kas ma mängin klaverit ja ma vastasin nagu asjad on, et 10a tagasi enda lõbuks klimberdasin, aga muusikakoolist sain kinga. ( puhtalt sp, et ma olin ANDETU) ja ta palus mul siiski mängida. Tõele au andes ma pole 5a klaveri taha istunud ja see oli kummaline tunne. Ma asetasin oma sõrmed klahvidele ja püüdsin meenutada viisijuppi, mille ma u 15a leiutasin. Ja ma puterdasin ja puterdasin ja Darren ütles, et mängi, mängi, mängi edasi ja tema naine ütles, et see on väga hea proovi veel. Ja lõpuks nad ütlesid, et sul on ju annet, sellest saaks väga hea laulu, aitan sul selle kirja saada ja lindistada ja täiustada ja diil on, et enne Sa Uk-st ei lahku, kui oleme koos laulu kirjutanud. Ma olin lausa kohkunud. 8a kirjutasin ma oma esimese lauliku, 12a kirjutasin oma esimese loo, tegin oma klimberdustele sõnu ja nüüd 10a hiljem, kui ma olen ammu pilli nurka visanud ja mulle on kõik öelnud, et ma olen lootusetu juhtum ja jäägu ma ainult laulmise juurde juhtub midagi sellist. Ma olin oma unistuse unustanud. Ma olin alla andnud, ma olin valinud teise tee, teised huvid ja nüüd selline asi... Mäletate minu juttu klaverist oma kodus, kus ma saaksin jälle mängida, tundus enesegi jaoks utoopiline, pigem oleks see olnud sümboliks minu ja muusika suhtele, aga nüüd ma hakkan mõtlema, et äkki siiski kõik siin maailmas on võimelik. Äkki see laul, mida ma aastaid tagasi alustasin, mida ma mängisin igakord klaveri taha istudes ja mida kõik mu sõbrad laulsid ja ümisesid, saab siiski teoks... Mitte küll niipea, sest meil on jõulude ajal megatähtis ja oluline kontsert tulemas, kus ma tahan anda endast maksimumi, aga kohe, kui see on läbi, lubasime hakata tegelema lugude kirjutamisega, enne ma ei tule kojugi ...

Vahel tuleb minna lasta, et asjad saaksid 6igel ajal, 6igel kujul meie juurde naasta.

Klikk

Ma kohtasin täna kooli juures naist, keda mina teadsin vaid nägupidi, aga kes minust paistis midagi teadvat. Uuris kaua ma juba olen siin olnud jne. Tema oli olnud 20a tagasi au pair, seda nii Kreekas, Austraalias, Prantsusmaal ja Belgias. Pluss ta on käinud igal pool koos mingeid telklaagreid korraldava liiduga. Küsiski, et kuhu mul on plaan edasi minna ja ütlesin, et ülikool ootab ja vajab lõpetamist. Tema oli kõrgkooli läinud alles 25a, sest ta oli nautinud mööda maailma rändamist ja 18a polnud tal aimugi mida ta üldse õppida sooviks. Selliste inimestega kohtumised on tegelikult huvitavad, ma naudin selliste inimeste seltskonda, kes on käinud ja näinud.

Mul oli täna kohtumine ka ühe meeskodanikuga, kellega peale kohvi & koogi ringi sai raamatupoodi väisatud & kui ta siis teatas, et ta lausa jumaldab ajalugu, geograafiat ja ulmekirjandust ja ta loeb koguaeg, olin lausa üllatunud, ma ei teadnud seda! Ta vaatas mingit kuradi 1000 lk ajalooraamatut ja hakkas seletama, kui huvitav ajalugu ikka olla vb. See olukord meenutas mulle üht korda, kus ma läksin ühele sõbrale külla, see oli veel see aeg, kui ta oli pigem selline tore kutt, keda oleks tahtnud lihtsalt veidi rohkem tundma õppida ja tema öökapil oli ilmatuma paks psühholoogiat käsitlev teos. Ausõna, vahel ma ikka imestan, et kuidas mul elus niimoodi vedanud on, et laustuhvlialuseid mehi on ikka suht vähe, ma jumaldan intelligentseid mehi ja ainuüksi näha, et mees hoiab raamatut käes paneb mind juba sulama. Kuigi täna ma ausalt mõtlesin, et see tüüp teeb seda konkreetselt mulle mulje avaldamiseks. Aga vb ka mitte... Eniveis, edasi oli vaja mul sisse hüpata poodi, kus müüakse kõik see kõige paremaid parfüüme. Lasin kuti oma lemmiklõhnadega üle ja siis riputasin ta endale autosse :D Ma lausa hõljun meeste ümber kes hästi lõhnavad.

No ja siis me jõudsime toidupoodi, okey, mis seal salata, ma tunnen seda kutti juba terve igavik, aga vahel me lihtsalt võtame ekstra aja ja saame kokku, sest reaalselt, meil pole selleks väga aega ja ma üritan siin UK-s väga lähedastest suhetest & sõprustest hoiduda, sest ma tean, et ma lasen varsti jalga.

Eniveis, poest välja jalutades ütles tüüp, et „ Me Sinuga oleme nagu vana abielupaar“. Teate ma ei kuulnud seda lauset päris korralikult, algul jäin vanapaari otsima silmadega, siis jõudis minuni, et ta rääkis meist ja siis tabas mind juba paanikahoog: Miks Ta seda räägib? Ma tean seda ise ka, et me niimoodi välja paistame, seda on teisedki öelnud, sest kui me koos välja lähme, siis me oleme ainsad kes üle maja kõvahäälega naeravad ja lolli juttu ajavad. Meil on sarnane huumorisoon, koguaeg käib kerge mõnitamine jne. Tal on supervanemad, kes hoiavad mind ja keda armastan mina, aga siit tulebki päeva moraal: Miks me ei armu kunagi nendesse, kes oleksid justkui ideaalsed, neisse, kelle seltskonnas me saame olla iseendid, kes ajavad meid naerma, kel on meiega sarnased huvid jne. Kuhu kaob tihti see klõks? Alati teda kohates on mul tohutult hea meel ja meil klapib kohe esimese seciga, aga ma ei sooviks absoluutselt mingit romantilist laadi suhet temaga.

Ja ma olen sellele klõksu asjale täna päris palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et ilmselt on see kõigil inimestel erinev, aga minul isiklikult loeb päris palju see, kui kergelt kättesaadav miski on...Ma kaotan huvi, kui hiir jookseb suhu. Ma tunnen nii palju suurepäraseid mehi, aga teadmine, et ma suudaks nad ümber näpu keerata jahutab mind maha ja kui mul pole huvi laes, siis ei tule ka klikki. Inimloomus on ülesehitatud nii, et me tahame jahtida. Õigemini seda osa räägib siin vist minu maskuliinsem pool. Naiseliku suhtumise domineerimisel ma ilmselt väidaks, et kui mees kõike teeb ja vaeva näeb, siis ma olen kindlasti ära seebitatav, 5aastaga ikka vast :D Aga kahjuks ma pole tüüpiline naine ja fakt on see, et mida ma saan, seda ma ei taha, mulle meeldivad ja jäävadki meeldima kas keelatud viljad ( abielumehed ja pühaisad ) v kvaliteetmehed, keda Eesti mastaabis kohtab vaid 1te tuhande mehe kohta. Hahha.

S6bra tarkus...

Ma ärkasin täna öösel kell 3 öösel üles, seda täiesti põhjendamatult. Ilmselt on mul unehäired v olen ma kuutõbine, sest aina enam juhtub seda, et kondan mööda maja, kui kõik mõnusalt tuduvad.

Ilmselt olen ma ka juba varakult sünnipäeva ootuses ja ärevil varsti toimuva esinemise pärast. Ma olen alati öelnud, et muusika on mu esimene ja kõige olulisem armastus. Vaatamata sellele, et olen laval olnud 15aastat, siis ikka on mul alles see tunne, see ,et kuigi Sa tunned kedagi läbi ja lõhki pakub ta sulle alati uuesti kohtumisel teatava särtsu ja südamepuperdamise. Olete kunagi olnud mehega, kes ainuüksi teie kõrval seistes tõmbab kananaha ihule ja te värisete nagu puuleht tuuleiili valdustes? Ja kui te olete 5 minutit viibinud selle erutust tekitava meeskodaniku embuses, siis te rahunete, teid tabab tõeline turvatunne. Lavaga on samamoodi, ma kõnnin inimeste ette, nad vahivad mind kõik üksipulgi ja kui ma alustan väriseval häälel oma laulu ära, siis tabab mind rahulolu, ma hakkan nautima, ma tunnen ennast laval turvaliselt, sest ma tean, et ma kuulun sinna. See teeb oma erutavale hirmule vaatamata mind õnnelikuks. Ja ausalt ma ei tahagi, et see värin kaoks, sest ma ei taha, et muusika muutuks igavaks või liiga turvaliseks, ma vajan väikest närvikõdi, et väiksest küünlaleegist kasvada tuleleegiks.... Ja samamoodi on meestega, need kes suudavad sind välja tuua hirmunud olekust ja sütitavad leegi, mis neile endilegi sooja annab, siis need on mehed. Sellepärast ma koguaeg ütlengi, et pole vaja end jagada tühiste inimestega.... Jagage endeid ainult nendega, keda te tahate mäletada, kes on Teie elule lisanud vürtsi. Kõik inimesed minu elus on hoolikalt valitud ja nad jäävad alati omal moel punasesse raamatusse. Täpselt samamoodi on nende õigetega, milleks leppida vähesega, kui me väärime parimat e. Gramm parem kui perfektne on minu uus suhtumine.

Mõned nädalad tagasi ma kurtsin oma parimatele sõpradele, et ma kardan armumist. Mitte neid Karjaküla piimamehi, kes vb kakaoga ila vahel tilkuma ajavad, vaid ma kardan inimesi, kes reaalselt on võimelised teie elu peapeale pöörama. Ja mu kirjas oli üks lause mis ütles u, et mis saab, kui tuleb inimene, kel polegi kingadel midagi viga ja kel polegi suured kõrvad. Ja mu suurepärane sõber ( ma tahan teda siinkohal tänada, et ta nii fantast on juba aastaid olnud ja alati mind talunud )ütles, et :“ Kadri, Sa võid alati riskida, sest sul on sõbrad, kes vb ei kanna kõige õigemaid kingi või on suurte kõrvadega, aga Sa võid meile alati loota ja kui sa oled omadega murtud ja maas, siis teeme väikse dringi, tantsime end tühjaks ja lähme pea püsti edasi.“ Ja teate, see mõjus mulle nii, et ma läheks vist draakoni endaga ka sõtta, sest mul on teadmine, et mul on sõbrad, kes ei ole mind veel kunagi alt vedanud ja ma poleks siin, kus ma olen, kui neid poleks.

Teine asi mis selles kirjas liigutas oli üks minu enese tõde, et ära kunagi suru tundeid alla, sest iga asi on õppetund ja kui sulle on antud võimalus tunda, siis see on Sinu õnn ja õnnistus. Ja veider ma just eile öösel mõtlesin sellele, et ma mäletan paari aastatagust jutuajamist iseendaga, kus ma mõtlesin, et kui ma ühekorra elus veel saan seda deeply, madly etc tunnet tunda, siis järgmine päev vb Jumal mind enda juurde võtta. Sinu tunne, pakub Sulle ju ainult rõõmu ja päikest vihmases päevas ja niikaua kui Sa ei tõtta lassoga kedagi kinni püüdma ja ei mõista, et äkki sa polegi nii kõva cowboy nagu sa arvasid, siis on ju kõik fine. Elus tuleb vaadata hirmudele otsa, vb Sa ei kohta elus enam kunagi inimest, kes oleks seda tunnet väärt ja siis sa ainult kahetsed hiljem, et sa ei lasknud sel tundel end kaasa viia.

Keskkool

Keskkool...Kas te mäletate seda aega veel? Mina mäletan – ma ei suutnud pidada meeles poolte enda klassis käinute nimesid. Miks? Kas ma saan selle ajada perioodi arvele, kus ma koolis olin nagu kuuvarjutus, või ma lihtsalt polnud huvitatud uutest inimestest või olin ma liiga uhke või busy? Keskkooli lõpp on huvitav aeg, sest ühest aastatega tekkinud rollist tuleb välja astuda. Laia maailma minnes oled Sa jälle ei keegi. Kedagi ei huvita kui palju trofeesid sa spordivõistlustel said, või mitu korda olid Sa keskkooli printsess või mitu üritust Sa aastate jooksul läbi viisid. Tuleb uus ajastu, uute saavutustega.

Ma ei ütleks, et ma olin äärmiselt populaarne isiksus, pigem inimesed teadsid, et kui midagi on vaja ära teha, siis mina olen selleks suuteline. Ma ei viibinud kunagi tundides, mitte et ma oleks hulkunud tänavatel, aga ma leidsin alati asja olevat direktorikabinetti, et rääkida jooksvatest probleemidest, või veetsin ma aega medõe kabinetis, tavaliselt kohvi juues v pikutades või oli mul kindlasti matemaatika tunni ajal teha intervjuud või harjutada esinemiseks. Selline kooliaegne elustiil tõi mulle rohkelt vaenlasi, eriti õpetajate hulgas. Sisuliselt taheti mind koolist välja visata. Ainult kooli juhtkonna eriloal jäeti mind edasi nimekirja, sest seal oli paar inimest, kes minusse uskusid. Kui ma mõned aastad hiljem koolimaja külastasin, siis mõned inimesed majast pidid ümber kukkuma kuuldes uudist, et sain ülikooli ja pole sealt isegi veel välja visatud. Kõik otsisid viga minus, et olen liiga laisk ja liiga protestivaimne jne, aga keegi ei küsinud endalt, kas ma olen hea õpetaja, kas ma annan oma ainet hästi ja huvitavalt edasi. Kooli direktori sõnad olid kunagi, et kui Kadri kisa tõstab, siis järelikult on midagi korrast ära. Ja nii täpselt oligi. Neid inimesi keda mina hoidsin ja austasin, neil polnud minuga vähematki probleemi. Aga ma ei salli õpetajaid, kes ise ei saa asjast aru, ise ei panusta, et aine poleks kuiv ja närvesööv. Õpetajaamet ei ole lihtne, see nõuab annet, see nõuab kirge ja pidevat arenemist. Ma lausa vihkasin, kui õpetaja ei osanud mu küsimustele vastata ja üritas minust tunnisegaja muljet jätta. Ma tahtsin asju teada sügavuti, ma tahtsin näiteid elust enesest, ma tahtsin, et inimene, kes on palgatud mind õpetama, on minust targem, ma tahtsin, et kui ta ei tea, siis ta läheb koju ja uurib välja. Selline on õige õpetaja, mitte mingi klassi ees kohvilürpija, kes annab õpikust leheküljed kätte ja arvab siis, et see ongi kogu tema töö. Meil on puudu kirega töötajatest, inimesed teevad asju, mis neid ei koti ja seejärel on tulemused nõrgad, aga õpetaja ei saa enesele sellist asja lubada, sest tema vastutab meie tulemuste eest. Minu tulevik on suuresti pedagoogi kätes.

Ma vaatasin täna oma lemmikseriaali ja taipasin, et tegelikult me tihti ei tunne inimesi, kellega me suure jao oma päevadest koos veedame. Mulle meeldis see, mida filmis tehti. Kõik kirjutasid oma nimed paberile ja need segati ära ja koostati paarid. 45 minuti jooksul pidid 2 inimest üksteist tundma õppima... Rääkima midagi isiklikku, rääkima oma hirmudest ja sellest, kelleks nad 10a pärast saada tahavad ja kus oma eluga olla. Ja lõpuks tuli oma partnerist lõpualbumi jaoks pilt teha, teemaks kuidas sina teda näed, nüüd kui sa teda rohkem tunned. Kui palju vb muuta 45 minutit meie elus, kui me kasutame seda aega, et õppida kedagi paremini tundma. Kui paljude inimeste üle me oleme otsustanud paljalt esmamulje põhjal, kui palju toredaid inimesi vb olla meil tundmata. Kui ma mõtlen oma kursusele, siis reaalselt seal on päris palju inimesi, keda ma tahaks paremini tundma õppida, aga see on raske, kui me kõik tõmbume oma kookonitesse ja gruppidesse, mille tagajärjel meil jääb rohkelt silmaringi laiendamata.

Ma arvan, et tänapäeval peaksidki olema koolides ja töökohtades inimesed, kes aitavad sociallife’i edendada. Inimesed, kes korraldavad üritusi, kes panevad erinevatesse situatsioonidesse, kus meil on võimalus õppida tundma uut inimest. Mulle meeldib minu õppejõud praeguses koolis UK-s. Igakord ta paiskab meid kõiki segi ja laiali, ma olen tänu temale õppinud tundma Kuuba, Slovakkia, Ungari, Tai & Poola inimesi. Paljudega poleks ma ise kunagi rääkima läinud, ma pole lihtsalt seda sorti inimene, aga kui mind pannakse kokku kellegagi, siis tekib loomulikult see vestlus ja teineteise tundma õppimine, mis on äärmiselt meeldiv.

Nii uudiseid ka nüüd. Laura kolib meile, sest elu unistuste printsiga kujunes siiski põrguks. Sellised asjad on tänapäeval nii tüüpilised. Siit ka põhjus, miks ma ei ole üldse vaimustuses pea ees suhetesse hüppamisest, sest lahku minekud on alati mingil moel masendavad. Olgu siis mees täisjobu v tõesti mingi armas inimene, kes otsustab ühel päeval, et see pole tema jaoks. Selleks, et olla kellegis kindel, peab võtma rohkelt aega inimese tundma õppimiseks. Eks iga algus on ju ilus ja inimesed on võimelised asstaid oma olemust varjama, sp ongi hea teada ja tunda kedagi varem...teada, kuidas ta käitub vihasena, kui nõudlik või pirtsakas ta on, kuidas ta kohtleb oma lähedasi ja peret jne. Minu jaoks on see äärmiselt oluline, tunda ja teada, millesse ma end seon ja kelle kätesse osakese oma elust usaldan.

Teine uudis: Me leidsime mulle mantlipärija, sakslanna. Halb uudis on aga see, et ta tuleb märtsist, nii, et minu kojumineku kuupäev on endiselt lahtine.

Aga jah, Eesti igatsus on mul juba suur... Hakkan vist juba vanaks jääma, sest koguaeg on tohutu nostalgia... Nt eile saunast tulles, oli tuuline ilm ja seal nõnda seistes meenus mulle lapsepõlv, kus nv alati vanaema juures saunas sai käidud, see sama värske tuuleiil, vastu kuuma keha puhumas. Ja ma igatsen kohvitamisi oma sõpradega, Tartus oli see traditsioon, 3-4 korda nädalas sai ikka õhtuti mindud lemmikkohta kohvile. Igapäev sai kellegagi väljas lõunat söömas käidud.

Siin olemisel on muidugi oma plussid... 4h laulmist ja ma olen nii täidetud ja õnnistatud, et ma võin 24h särada, nii mõnedki esinemised on tulekul, jõulude ajal lausa 2h kontsert täismajale. Ma olen õnnelik! Ma kardan, et Eestis mul sellist võimalust ei tule...millest on mul tohutult kahju. Siin ma teenin ise, siin ma ei pea plekkima bensiini eest, võtan auto tõmban trenni. Jõusaalist rääkides siis seal läheb aina naljakamaks, eile nt õppisin ma tundma uut masinat, mine noh, sünnitustool konkreetselt(j2rgmisel p2eval on tunne, nagu oleksid mingi ylekaalulisega fackinud, kellele jalad ymber ei l2he ja reielihas on valus r2igemast surve all olmisest ) , ma seal oma 25 kg, siis tuleb mingi kast, viskab oma 140 peale :D Ma olen üldse mingi üle saali friik, tantsin seal vahel ja siis sõudmise ajal laulan jne. Ma üritan teha trenni kui sellise nii meeldivaks kui võimalik. Nalja ja kino peab saama. Laurts ikka ütleb, et ta ei suuda minuga trennis käia, sest ma ainult lollusi teengi, a’la leiutan uusi venitusharjutusi, ükskord ta kartis, et ma kukun ennast vigaseks, mul oli vaja jalgu üle selja pea kohale visata ja seda mingi kuradi palli peal, kui ma oleks kukkunud, siis ilmselt oleks kenake selgroo ja kaela vigastus tulnud, aga noh....väärakad kuuluvadki tsirkusesse! :D

Ahjaa, Laurtsil on ju dieet, saia, pastat, kartulit, ühesõnaga süsivesikuid ei söö, aga ma olen ju see, et ma ei viitsi küll nälgida ja kapsalehti süüa. Lähme siis koos poodi ja mina ostan mingi koogikese endale, see siis närib oma rõvedaid pähkleid, mina teen pastat endale, see sööb kala ja hapukurki. Mina söön lõunaks röstsaia, tema sööb 4 keedetud muna majoneesiga . Ilmselt ta tuleb tagasi hurdamana kui mina, aga elu on ikka elamiseks ja nautimiseks. Aga EDU Laurtsile, šokolaadile EI? Hahahhaha. Kahju sust kohe!

Fu*king katus s6idab!

T2na siis... Tulin armsalt v2ljas6idult koju ja Newton Abbotis vaja ymber istuda, ise t2iega uimane, hyppan bussi. Vaatan, et mingi p2ris pandav bussijuht( olgu see mees seda v22rt, mida ma siin yle elama pean, st bussijuhte vaatama juba ), saate aru kyll, millest vb tuleneda see, et bussijuht hommikul kell 9 seks tundub.

Eniveis, kysim siis, et " Newton abbot please, single". Tyyp vaatab mind hakkab midagi seletama, ma ei viitsinud kuulatagi, kysin, et " Misasja, see buss ei l2hegi sinna?See on ju nr12!!!" Tyyp siis vaatab mind nagu ilmaimet ja ytleb, et " Nono, I told that You are in Newton Abbot already". Fuck! Muidugi, sy, sry, sry... Ma ei tea mis mu m6ttes oli ... Ilmselt on mu m6tteis palju asju EESTI, rock ja roll, mis saadab mind nyyd p2evast p2eva... ja no m6ned ebaolulised asjad veel... Ma olen nii kodus juba, igakord kohvikus kohvi lyrpides ma kujutan, et istun Tartus oma lemmikkohas & lobisen m6ne oma hea s6braga jne. Ma tahan olla mitmes kohas korraga, siin on mu muusika, Eestis on mu elu...

Ahjaa, v2ike vihje neile, kellelele ma miskit r22kinud olen... Black Cherry, ma ei leidnud seda, ei eksisteeri siin... Nii, et yllatus tuleb ilmselt ...tarattaaaa... Veebruaris saate teada! :)

Kellegi teise sulest...

Ma v2ga vabandan, aga mul pole olnud piisavalt aega tegeleda kirjat66ga.K6ik on korras, lihtsalt praegu on muusika mu esiprioriteet...

Aga ma tahaks edastada yhed kaunid luuleread oma lemmiku varasalvest...

Teadvus end ahtasse teokarpi suleb,
hing ent on virge ja vaba,
just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
talve ja hangede taga.

Artur Alliksaar

Elust enesest vol2

Kas Te olete vahel puudust tundnud kummalistest inimestest, õigemini kellestki, kellele te igapäev ei mõtle v kellega ta väga tihti ei suhtle? Paar päeva tagasi tuli mul isu kallistada oma endist muusikaõpetajat, sest ta on lihtsalt nii palju mulle andnud, tänu temale ma avastasin endas oskuse üht annet arendada.

Täna meenus mulle mu hambaarst, äärmiselt tore ja kift mees. Kuigi ma vihkan seda puuri jõrinat ja rõvedat medikamentide haisu hambaravi kabinettides, siis tänu selle mehe huumorile ja mõnusale olekule ma naudin seal käimist.

On lihtsalt mõningad inimesed või teenindajad, keda me ikka ja jälle meenutame, kes kuskil kauges minevikus on jätnud meile suurepärase mulje.

Ma panin täna oma orkuti displayle uue pildi – naeratava. Ja nii mõnedki tulid küsima, miks mul nii imelik pilt seal üleval on. Mis mõttes? Okey, ma saan aru, et ma olen kurikuulus sellepoolest, et ma ei naerata piltidel, aga nagu näha ei julgegi naeratada, sest see on lausa kuritegeliku maiguga. Pilt pole imelik, mina pole ka imelik, lihtsalt inimesed pole harjunud. Fakt on see, et mul on kole naeratus, aga ma ei saa ju tühise kompleksi pärast igavesti mossis näoga ringi käia, ma olen loomuselt positiivne ja rõõmus inimene. Mul on villand, et kõik nii räigelt üritavad endas vaid häid külgi näidata. On asju, mida me saame muuta, on asju, mille muutumine on kas väga raske või võimatu, siis on see hetk, kus tuleb õppida asjadega leppima. Ma ei tea kuidas teistel on, aga mina olen enese kõige suurem kriitik, siinkohal ilmselt nii mõnigi mõtleb, et kuidas nii suure egoga tüdruk on üldse võimeline enda vastu kriitiline olema. Küsimus on pigem selles, et olen piisavalt objektiivne, aga ma üritan olla enda suhtes karm. Ma üritan näha potentsiaali endas, vb hetkel ma ei peagi olema nii ilus, tark & andekas, aga ma näen vaeva, et olla parem. Eile me rassisime Lauraga 3h jõusaalis ja ma ei piitsuta ennast sellepärast, et ma peaksin hetkel end kohutavalt koledaks ja näeksin peeglist 100kg vastu vaatamas, vaid ma teen seda sp, et ma usun, et ma kui ma endaga vaeva näen, armastan ma end veel rohkem. Enesearmasus, see on ilmselt üks kõige raskemaid asju siin ilmas, sest sellest saab alguse ka teiste lugupidamine meie vastu. Ja kui Sa tunned, et Sinus on midagi, mida Sa ei suuda armastada, siis kõigepealt püüa seda muuta, tee niipalju kui võimalik ja kui seal tuleb piir, siis tasapisi õpi armastama ka oma vigu, näe neis Sinu isiksuse omapära.


Paar aastat tagasi, ma otsustasin, et võtan midagi ette ja lasen endale ideaalse naeratuse luua. Läksin siis Tartu parima spetsialisti juurde ja tema vaatas mind ja ütles: „ Nii , nii, lõug on liiga ees, põsed ( nina juurest ) liiga lohus, huuled on viltu, hambumus ja lõualuud on täiesti valesti, keel käivat rääkides kuskilt liiga välja“jne jne. Teate, ma tundsin ennast täieliku värdjana, kes on sattunud saatesse „ Totaalne muutumine“. Mina siis küsisin vastu,et mis saab siis? Tädi jätkas: „ Kõigepealt ma hoiatan, see kõik on väga raske, keeruline & pikk protsess, see võtab u 5 aastat, ma annan sulle näokirurgi numbri, kõigepealt lõikame kõik ümber, siis hakkad käima logipeedi ja psühholoogi juures, õpid uuesti rääkima & kuna su nägu muutub, siis psühholoog aitab selle kõigega harjuda. Ja muidugi, risk on alati!“

APPPPIII!!! Mõtlesin mina, ehitavad mu näo ümber ja kujutlege, et saan sellise näo, mida ma vihkaksin :S Või kui närvid ei taastu v luud ei kasva korralikult kokku. Ma tahtsin ainult ühte kikut sirgeks saada, aga nemad tahavad terve mu näo ümber ehitada. Ma olin nii suures šokis, et sõna otseses mõttes põgenesin sealt ruumist ja ma ei läinud kunagi tagasi. Sest kui Sa käid ülikoolis ja sinu elust tahetakse kustutada 5aastat ( aeg kus ma pudrutan ja vb võitlen ahastusega) siis see oli välistatud. Muidugi, mu ema, oleks mu kohe opilauale surunud, ikkagi IDEAALNE naeratus tütrele, aga mina polnud tol hetkel selle ohvriga nõus. Tehnoloogia areneb, vb ühel päeval on mõni teine variant. Ma ei kiirusta asjadega ja ma ei tee neid viisil, mis mulle ei sobi. See on nagu muusikaga, ma pole kindel, et ma tahaks sel alal tuntuks saada läbi mõne teleshow, ma tegelen oma kirega koguaeg, aga ma ootan oma aega, et jõuda oma unistusteni viisil, kuidas mulle sobib.

Teate laupäeva öösel olin ma taas kord väikest lisatööd tegemas ja kuna pingeline nädal oli seljataga olin tohutult väsinud ja kurnatud. Ja kui öösel kell 2 oli aeg koju minna, istusin autosse, tagurdasin kottpimedas 50m ära ( auto jäi terveks ) ja kui ma jõudsin suurele teele, avastasin 5 min hiljem, et olen vales vööndis. Auto tuli mulle vastu ja ma sain aru, et midagi on valesti... See oli mulle tohutu ehmatus. Ma olin omadega lihtsalt nii läbi, et asi mis mulle selge mõistusega on arusaadav ja loogiline ununes öö hämaruses täiesti. Ma elan ju Inglismaal!
Eelmine nädal käisin ma naistega ( emadega ) väljas õhtusöögil ja üks minu hea tuttav rääkis loo oma minevikust. Ta oli kohanud meest, nad armastasid teineteist ja olid koos olnud 10 aastat. Ja otsustati abielluda. Pulmadeni oli jäänud 4 nädalat. Kleit oli olemas, kutsed saadetud, kõik oli perfektne. Ja mõned nädalad enne pulmi läksid nad koos õllefestivalile ja seltskonnas arutati, et millised on järgnevad 5-e aasta plaanid rahval. Ja mu tuttav jäi oma meest vaatama ja küsis:“ Jah kallis, mis sinu plaanid on?“ „ Minust saab lendur.“ Naine oli seda teadnud, sest mees õppis ja teenis vaid oma unistuse nimel – ööd ja päevad. Ja mu tuttav küsis: „ Kui Sul oleks valida, kas Sa veedad kõik päevad minuga ja me oleme surmani õnnelikud või Sa lendad kogu elu, kumma Sa valiksid?“ Ja mees vaikis... Ta oli nii löödud sellepärast, aga ta ei osanud vastata. Ja naine jättis pulmad ära, sest tema tahtis perekonda ja olla mehega koos, nende eesmärgid olid liiga erinevad. Ta andis mehe vabaks, sest ta armastas teda ja tahtis, et mees saaks minna ja täita oma unistuse... Ja ta ongi lendur. Ja mu tuttaval on lapsed ja armastav mees. Kuid ma olen kindel, et vahel unenägudes lendab temagi oma eksiga pilvede kohal...

Aga jah, siin UK-s on olnud ikka igasugu lugusid. Eile jõusaali minnes mõtlesin mina, et ma ei viitsi kopsikut panna, et see on mu särgikusse juba sisse ehitatud. Ja tegime siis Laurga pallide peal soojendust ( ma pidavat olema tsirkuseartist, sest keegi teine sellist akrobaatikat nende keradega ei tee ) , kui Laura äkki ütleb: „ Kadri, Sul on üks rind paljas“. Ups! Ma hakkasin täiega naerma, ise oma särgikut üles tarides ja siis üks tüüp äkki ütleb: „ Vabandust, ma ei saa keskenduda“. Mine noh, kui piinlik! :D Sellepeale ma muidugi hakkasin niimoodi naerma, et kukkusin palli otsast üldse alla ja irvitasin siruli põrandal :D Mis seal ikka, enese üle tuleb osata ka ju naerda...

Aga jah, täna kuulsin siis uudist, et pere sõidab oktoobri lõpus kuhugi ära, tore sünnipäev mul tulemas :S Inglismaal pole ju lillede kinkimiskommet...torti saab ka ainult laste sünnal, kingitusi ma ei saa, sest kõik teavad mu raskekaalulise pagasi muret. Sõpru pole, peret pole... Ja Vanaema ilmselt helistab ainult selleks, et teatada : „ 22 viimane taks!!!!“ Halleluujah!!! :D

Asjalood on niimoodi

Sõin siis mina rahulikult oma õhtusööki, kui pereema järsult pereisa käest küsib: „Kas Sa Kadrile juba rääkisid?“ „Ei, kumb meist räägib?“ No nii mõtlesin mina, mis siis nüüd lahti on. Me leidsime maja. Mis maja? Ühekordse maja, lähme seda reedel vaatama. Esmaspäevast läheb meie enda oma müüki, nii, et nädalavahetuss kulgeb koristamistähe all. Ok. Aga jah, uues majas on hetkel 2 magamistuba ja terve maja on väga kehvas olukorras, selle korda saamiseks kulub u aasta. Ok... Ilmselt ostame ( rendime ) haagissuvila, kuhu sul tuleb kolida. Ok!!! Aga jah, majas pole isegi mitte telefonikaabli ( st, et ka netti mitte - see on juba häirekell ). Ok??? EI!!!! Hea, et mulle üldse öeldi. Peab tunnistama, et ma pole just väga vaimustuses oma suurest magamistoast väljakolimisest kuhugi kitsasse ja külma haagisesse või tolmusesse majja, kus ehitusmehed tolmutavad :S Kogu mu mugavus kaob, maailmast lõigatakse mind välja, no ja üldse kolimine pole just mu unistus hetkel, sest nüüd ma näen, kui palju träna mul on 6 kuuga kogunenud, kohvrisse ei mahu see ka parima tahtmise juures, mis omakorda tähendab, et hakkan juba varakult postiga kraami koju saatma, sest uues hurtsikus pole seda kuhugi panna. Oh Jumal... Mitu paari papusid, kingi, saapaid, mantel, jope, tagi... 10 paari uusi teksasid, erinevad spordi ja käekotid...ütleme nii, et kas ma maksan lennujaamas iga lisakilo eest 14 naela v maksan 2 pusa saatmise eest 4 sotti, vahet pole, omadega olen ma konkreetselt pankrotis. Raha mul ka enam pole... Sisuliselt olen ma vaene ja kodutu – haah! Vähemalt on mul mu riided, halleluujah! Aga mul on mu muusika! Leia midagi positiivset ja kui kolime, siis vähemalt mu uuele kitarristile lähemale.

Selle jutuga ma tahan teile öelda seda, kallid sõbrad, et kui te sünnipäevaks mulle mõne paki saadate, siis ma killin Teid ära! Jumala eest, ainult mitte mingeid pakke! Ja kel raha räigelt kibeleb, siis te võite toetada fondi: „ Aita sõber koju“ :D Mis ma siin varjan, suguselts ju iga aasta kingib ümbrikus pappi, see aasta ma isiklikult salatit ei paku ja ümbrikut vastu ei võta – tehke ülekanne! :D Ausõna, ma ei tea mis juhtus, aga äkitselt oli mu pangaarve tühi... Maaomaniku elu noh, maksuamet nõuab juba vaese üliõpilase käest raha. Telefoniarved on üleöö meeletuteks muutunud, 6 kuud ei tundnud keegi huvi kuidas mul läheb, nüüd on kõik helistama hakanud. Ja olgem ausad UK-s kohvijoomine pole ka just odav lõbu, alla 100 krooni kohv & võileib saada on küll issanda õnnistus v kodutute supiköök :D

Aga pole nüüd minu pärast vaja muretseda, teistel inimestel põlevad majad maha, ei ole asjugi millega kehvematesse tingimustesse asuda. Minul on oma kulinad, kolinad ja pealegi üle 6 kuu ei saa nad mind siin kinni hoida, nii, et varsti magan oma pehmes voodikeses, joon oma lahkete sõprade kulul kohvi ja naudin elu. Mõnes mõttes ma tahan teada seda tunnet, kukkuda hea elu pealt kehvema peale, sest ma ju tean, et tegelikult on need lihtsalt asjad...Ma ei vaja toublebedi, ega maani peeglit, ega vaipkatet, ega ekstra vannituba, need on privileegid, miljonid inimesed elavad kuuse all ja mina siin vingun ja virisen. Vana Kadri oleks hädaldanud 3 nädalat siin, uus Kadri ütleb, et TEEME ÄRA! Ainus põhjus miks ma internetti tõesti vajan, on see, et ma ei saa ilmselt siiski loodetust varem koju ja ma pean kõik oma kooli asjad netis korda ajama, see on natuke raskendatud nüüd, kui see kolime aset leiab.

Homme lähen kasti ostma ja pakin kõik oma plaadid ja raamatud sisse ja panen Eesti poole teele. Mõnes mõttes on see nagu teraapia, üks osa minust saab juba postiga koju lennata.

Kuigi jah, ma tunnistan, et tegelikult ma soovisin ja sooviksin endiselt naasta veebruaris, sest ma kardan, et see kooli sisse lendamine hiljem kui semestri alguses lööb mind korralikku infoauku ja õppejõudude uksetaguseid mööda kolistamis aegadesse. Pealegi, kujutlege ise, kui pooled teie tuttavad on saanud vahepeal lastevanemateks või kolinud jne, siis teate ka kui palju mul on vaja aega, et neid kõiki külastada. Üle Eesti inimesed ootavad mind, aga ma olen oma ajagraafikuga täiesti puntras. Ma tahan küll koju, aga ma ei taha mõelda kuidas ma sinna saan ja mis seal Eestis toimuma hakkab.

Täna ma lõpetasin raamatu „Vaimne Kasv – Elu Kõrgema Minana“ autoriks Sanaya Roman ja ma pean tunnistama, et see on üks minu elu kinnitavamaid teoseid. Paljud raamatud on sulle pigem informatsiooniks ja sa võtad sealt mõned teadmised ja vb ka omastad sealt mõne tarkuse, aga see raamat kinnitas minu vaimset rännakut täielikult. Ma tundsin, et ma olen õigel teel, isegi lapsepõlve oli seal kirjeldatud täpselt nii nagu kõik oli. Kõik minu tunded & emotsioonid ja minuga juhtunud asjad olid lahti seletatud, kõik see mida olen kogenud ja mida erinevatest olukordadest õppinud oli olemas. Minu eesmärgid olid kõik neis ridades kinnitatud. Minu roll, minu hirmud, et ehk ei võta ühiskond mind omaks, et ehk ma keeran mingisse olekusse, kus tavainimene mind enam ei mõista...Kõik see on kadunud tänu sellele raamatule. Ma teen seda mida ma armastan, ma usun sellesse, mis tundub just minu tee, ma üritan olla igapäev parem inimene, ma üritan olla valgustatud ja jagada seda niipalju edasi, kui ma jaksan. Ja mis peamine, ma olen õppinud mõttejõuga töötama. Ja mida rohkem ma usun, seda rohkem asju, mis esmapilgul tunduvad uskumatutena hakkab juhtuma. Ma ei jõua ära oodata, kuna ma saan osta teisi raamatuid Orinilt, raamatuid Maa Elu sarjast. Mind on tabanud teadmiste nälg, ma tahan õppida kõike, mis on inimesega seotud, tema energeetikaga, hingega, südamega, vaimuga, sest nüüd ma tean, et ma olen võimeline seda omandama, et ma kasvan igapäev ja et ma arenen selleks, et midagi siin ilmas ära teha. Maailm pakub mulle täpselt niipalju, nagu ma korraga vastu suudan võtta. Minu usk on muutunud palju laiahaardelisemaks, ma ei julge rääkida enam vaid Jumalast, ma räägin Kõrgemast minast, universumist, erinevatest usulahkudest. Selleks, et valida oma tee, oma meetod on vaja palju teada ja õppida, ma usun, et ma olen selleks valmis. Ma ei näe ennast enam kinni mingis kindlas ametis, ma ei arva, et pean olema ajakirjanik, et maailmas midagi ära teha. Ma üritan asju seostada, muusika, kirjutamine ja sinna juurde palju inimhingeteadust. Ma usun, et maailmal on mulle palju pakkuda, ma usun, et kõik mis mu elus on juhtunud, on teinud minust tugevama, parema, enesekindlama inimese, järjest enam ma julgen oma mõtteid välja öelda. Jah, ma olen elus teinud palju vigasid, aga ma olen neist ka väga palju õppinud. Sanaya on öelnud, et mida aeg edasi, seda rohkem sa mõistad kuidas tähtsusetuna tundunud asjad hakkavad omama mingit terviklikku pilti, esmapilgul mõttetud tööotsad, vb mõned vestlused v kogemused. Ma olen täielik hunt kriimsilm, ma olen töötanud Eesti tippnädalalehes, ma olen kirjutanud maakonna lehes kartulimädanikust, ma olen istutanud taimi ülelahe ja ma olen hoidnud lapsi, ma olen juhatanud sisse erinevaid bände, teinud pressiesindaja tööd ja müünud kalastustarbeid. Ja olgem ausad kogemusena on kõik mu ametid olnud võrdsed, ma olen neist õppinud midagi ja ma olen näinud elu iga külje pealt... Näinud kergelt tulnud raha ja higi ja vaevaga teenitud raha. Õppinud suhtlema erinevate rahvustega, puterdanud soomlaste ja venelastega. Ja nüüd aastaid hiljem ma tõesti näen kuidas asjad võivad seotud olla, vb minu praegune töökoht tuleb mulle kasuks, kui juhatan lasteaeda või Eesti esimest Rockikooli. Vb töötan ma tulevikus ajakirja toimetajana ja kõik need erinevad nurgad mida ma olen näinud aitavad mul luua midagi, mis müüb massidele. Ma tean, et mõni mu sõbranna töötab juba heas firmas tähtsal kohal, aga see ei morjenda mind, sest mul on oma tempo ja oma kogemused, mis ühel päeval – uskuge mind – tulevad mulle veel vägagi kasuks. Ma usun iseendasse ja muu polegi oluline!

Paar päeva tagasi kurtis mu sõber mulle oma suurt muret ja ma teadsin, et ma ei saa teda reaalselt aidata, kui vaid hoida teda mõtetes ja soovida talle tarkust ja saatuse soosingut. Aga on üks asi, mida ma olen kõigile oma sõpradele öelnud: Kui Te mind vajate, siis mu tlf on 24h sisse lülitatud...Ma ei ole veel oma elus toru hargile visanud, ka kell 3 öösel mitte. Sest uskuge ma olen nagu palgatööline, ma teenin Teid ja ma saan oma tasu ja energia ülevalt poolt, Teie ei võlgne mulle midagi. Muidugi Uk-ga seoses on mul kõnedele vastamine läinud väga kalliks, aga mul on ju meiliaadress ja ma liigun ( hetkel veel ) msnis. Minu järgmine vaimne eesmärk on õppida vältima seda, et teised inimesed mind energiast tühjaks tõmbavad. Kui Sa töötad nt massöörina, siis peab Sul ka see oskus olema, et sa annad, aga ei saa ise tühjaks. Ja ma võtan selle asja ette, et inimesi veel rohkem oma elus teenida ja seeläbi ise veel rohkem valgustatuks saada. Ja kõik algab just Teist, mu sõbrad, kui Teie ei saa mulle loota, siis kuidas ma jõuan inimkonna teenimiseni.

Midagi mulle v2ga olulist...

Te kindlasti olete k6ik kursis Soomes juhtunuga. Koolitulistamised. Ma vaatasin t2na yht filmi, kus oli taoline olukord. K6ik l2ksid ohvrite matustele, peeti ilusaid k6nesid jne. Ja siis n2itas selle poisi matuseid, kes oli tulistajaks, tema ema oli seal ihuyksi. Selle ema jaoks oli laps ikka laps, see ema l2bis samamoodi kaotuse ja valu. Me kysime miks? Miks juhtuvad s22rased asjad, p6hjuseid on kindlasti mitmeid. Aga ma olen eluaeg olnud veendumusel, et kurjus on armastuse & m6istmise puudumise tagaj2rg. Mina olen 6nnelik inimene, mul on armastavad s6brad ja perekond ja ma ei n2e p6hjust kellegile millegi eest k2tte maksta. Ma ei taha siinkohal kedagi kaitsta ja ma kujutan ette seda valu, kui minu laps oleks m6rvatud kellegi halastamatu kuulilasu l2bi. Aga ma tahan 6elda yht: Kui keegi mulle peaks kunagi kuuli kerre laskma v6i surnuks s6itma, mis iganes peaks jutuma, kus teil on v6imalus syydistada kedagi, siis 2rge tehke seda. Sest mina ei teeks seda. Ma ei karda surma & ma tean t6de, et elu on liiga lyhike, ma elan oma elu nii, et ma v6in homme p2ev lahkuda... Selle asemel, et kibestuda, vihata ja syydstada, otsige andestust ja 6ppige veel rohkem armastama... Inimesed on lihtsalt selles maailmas ummikusse jooksnud & tuleb leida meetodeid neid aidata, aga vihkamisega ei saavuta siin elus midagi. See filmil6ik liigutas mind lihtsalt nii sygavalt, see kuidas see vaene naine seal seisis ja siis tulid 5 ylikonnas koolikaaslast, yks neist ohvri sugulane... Sest ta teadis, et tema sugulane poleks lasknud sel emal seal yksi oma poega matta, vaid kaastunne, halastus ja inimlikkus oleks tema sydames olnud esikohal.

Jubedaid asju juhtub meie ymber igap2ev - me elame hirmus, vihas ja m6istmatuses. Aga ma ytlen Teile 6ppige m2rkama inimest, sest k2ies pimesi, kasvatame ise yhiskonnas inimesi, kes ei oska end enam muudmoodi v2ljendada kui v2givallaga. Armasta oma ligiinimest! Muuda maailma juba t2na!

Vanamoorid ahju!

Teate, ma sain eile shoki, kui pool mu kursust osutus rasedateks. Ma oleks nagu synnitusosakonda sattunud. Ma olen j6udnud vargsi siia ikka, kus j2rjest hakkab pulmapidusid tulema ja p6nne syndima. Ma pole oma noorusaega veel alustanudki, kui juba on SEEEEE aeg!!! Aga ma lohutan end sellega, et skorpionid ongi sellised, et kussutavad veel 30a ka kasse ja siis v6tavad m6ne kobeda teise ringi mehe. T2na koolis just nillisin neid isasid- kes on ylikonna vend,kes oma 7a tytre k6rval n2eb v2lja nagu vanem vend oma pringi keha ja valge papuga. Muretsemiseka pole p6hjust, nende enda naised on juba kortsulised ja koledad. Haah! No vaadake enda ymber, Hollywoodis n2evad veel 50a normid v2lja, aga reaalses elus yle 25a viskab juba kortsud silme alla. MASENDAV! See muidugi ainult motiveerib mind trenni tegema ja enda eest hoolitsema, sest ma ei taha mngi koltund vahtraleht v2lja n2ha. Ole kui tark sa tahes, mees vaatab ikka pakendit. Ma saan meestest isegi aru, miks noorem naine on ikkagi popim, kes see tahab mingit kortsus vanamoori, mulle meeldiks ka noore lihaga voodist jagada, isegi kui yhiskond vahel viltu vaatab. Mitte, et ma mehena eelistaks Liis Lassi Lea Liitmaale, aga Lea suguseid naisi pole just palju, kes lisaks ajudele & andele on ka suutnud oma eas j22da t6eliselt naiselikuks ja kauniks... Teine Eesti naine, kes oma v2limusega silmad ette teeb on Katrin Siska, aga k6ik me teame, et ta teeb ka r2igelt trenni ja hoolitseb sinna juurde vaimu eest. Ehk siis naised, aastad v6ivad ju tulla, aga me ei anna alla, hommikul veeretame kurgirattad silmadele ja oleme ikka ilusad - k6ik on meie endi k2tes!


Teate... Te ei usuks, kui ma ytleks, millega ma enne magagama minekut tegelen. Nojah...Pervertide n2od l2ksid kyll r2igelt s2rama praegu...Haah! Ostke playboy! Ma nimelt tantsin valssi. Ei, ei, mitte ma ei tiirle yksi m66da tuba, nagu mingi friiko, ma ikka olen veel ypris normaalne. Ma nimelt poen teki alla, sulen silmad, panen k2ima oma lemmikloo, mis on mulle 22rmiselt oluline ja armas lugu ja tantsin... Vahel on see valss romantiline, vahel kirglik ja nyansside rikas. Ja ma magan nagu nuku...tantsin l2bi unistuste reaalsusesse...hommikusse, kus p2ike on s2rav ja mul on p6hjust t2nada kogu universumit uue algava p2eva eest. See on yks minu mediteerimise v6tteid. Ja ma olen avastanud, et see on midagi nii erilist mulle, muusika, tantsimine ja kogu minu uinuva oleku interj66r.

T2na p6rkusin kitsal teel kokku yhe jeepiga ja m6lemad surusime end kyljega hekki, et yksteisest m66da p22seda ja autos olnud naine naeratas mulle nii siirlt...Mu p2ev tundus kohe m2rksa erilisem :)

Vanaema kosjakontor

Ma sain vanaemalt eile huvitava telefonikõne. „Kadri, kuidas Sul meheleminekuga on? Mul lähevad need ilusad kingad moest välja, mis mul Sinu pulmadeks on.“ Issand, ma sain sellise trauma sellest kõnest, et ma ei saanud öö läbi magada, siis andis ta mu ema toru otsa: „ Jah, Kadri, kas sul see sõber on veel vallaline, ta tundub nii sümpaatne, mis sest et tal on orkuti kontol nõmedad pildid, arvestan, et need on pulapildid“. OMG – perekond on ära pööranud! Saate aru, nad üritavad mind vist väevõimuga mehele panna. Kas ma tõesti olen juba niiiii vana?

Igatahes saatsin oma sõbrale keset ööd smsi, et kuule mu vanaema tahab, et me abielluks, vastust ei tulnud, ta sai vist infarkti. No tglt pool sellest jutust oli muidugi Proua Luikede endi meelest jube naljakas, aga üks osa sellest, kus ma ütlesin emale, et küsimus pole selles, et mehi poleks või mu sõber heaks partiiks ei osutuks, vaid asi on minus, ma otsin hingesugulast, vaimselt samal tasemel olevat inimest ja sinna juurde veel seda MISKIT. Mu ema hingamine oli juba selline, et ta hoidis hammaste taga mõtet „ Hakkab pihta!“. Ainus mis ta ütles oli, et: „ Ma kardan, et Sina jääd küll vanatüdrukuks.“ Kostsin sellepeale vaid üht: „Pigem üksi, kui elulõpuni õnnetu. „

Vahel ma tunnen, et inimesed ei mõista mind, et nad ei sagi aru, mida ma leida loodan. Igatahes eilne öö oli mul mingitel põhjustel tohutult rahutu. Panin õhtul veel kokku oma kava ja avastasin, et nii palju ilusaid laule on ikka olemas ja paljud sobiksid mu pulma, juba jõudsin oma heale sõbrale öelda, et tema laulmist pole enam tarvis, et ma tahan oma päeval, ise kõige ilusamaid laule laulda ja siis tabas mind järjekordne masendushoog – millest ma räägin? Mina ja abiellun? Ise ka enam ei usu...

Mu sõbrad pole ka mu elu eriti lihtsaks kunagi teinud. Ma tean ainult ühte meest, kelle kohta ei julgenud ükski hing ühtki halba sõna öelda. Mul ei maksa enam kellelegi pilku heitagi, kui hakkab pihta see, et küll on liiga ülbe või liiga ego, või liiga seda teist ja kolmandat . Võiks arvata, et 2 mu parimat sõbrannat arvavad, et mul on räigelt kehv maitse. Aga nüüd ma olen ära taibanud milles point on. Minu sõbrad on minu puhul üliprotektivad ja kui nad juba tajuvad, et mul hakkab selline olen hea ja mõistev periood, siis nad raputavad mind nii kõvasti, et surnugi ärkaks üles, nad ei suuda mind näha haavatavana, neid inimesi pole absoluutselt palju olnud, aga mõned siiski, kes hea tahtmise korral võiks mind ümber näpu keerata ja siis noa selga lüüa. Ja nii ma olengi suht segaduses koguaeg, mitte midagi siin Maarjamaal ei ole ju, kvaliteetmeeste põud, siis kui Sa poeletil näed ühte kena väljapanekut, kisuvad sõbrannad su varukat pidi ära, nagu oleks tegemist D&G kleidiga, mida sa endale lubada ei saa ja mida selga proovides langeksid sa pisaraisse, et sul lihtsalt pole raha seda osta.


Kõige hullem ongi see, kui sa otsid mingit tõde v vastuseid... Ja kogu segaduse juures veel leidub inimesi, kes sind veel rohkem omadega sassi ajavad... Vahepeal kaob mul lihtsalt järg ära. Inimesed vist ei taipagi, kui palju segadust nad võivad külvata, oma märkustega, et miks sa seda meest ei taha ja miks sa nii pirtsakas oled ja kuna pulma saab ja kle see mees pole sinu jaoks ja see kasutab sind täiega ära ja see mängib sinuga ja vaata, see on ikka nii ideaalne sinu jaoks jne jne. Ma muidu ei lase end häirida, aga viimasel ajal on kõik see korraga kaela kukkunud ja ma tunnen, et ma ei taha seda kuulda. Ei maksa oodata mingit pulmapidu või tärkavaid tundeid mõne hea sõbra vastu...Ei maksa loota, et kuulan teisi, ei maksa mulle nina alla hõõruda, kes mind ära kasutab või minuga mängib, ma olen ise ka ajudega inimene ja kui tõesti juhtub, et mu terav mõistus uinub ja süda kõik sopa kaela saab, siis see on minu sopp ja minu valu ja ole siis pisaraid püüdev õlg, aga ära ole targutaja või taganttorkija v etteheitja või kannatamatu... Küll tuleb õige aeg! Küll tuleb õige inimene ja kui ei tule, siis see pole ju Teie, vaid minu kaotus.

Pealegi, ma ei talu seda urgitsemist, kõik otsivad mingeid niite, ahaa, uus luuletus, ahaa, sa oled armunud jah? Ah, ah? Kes see on jne. WTF see kellegi asi on, ma võin siin teile rääkida suhete teooriast, aga mitte kunagi, mitte keegi ei saa sisse skorpioni hingemaailma või südamesse, sest mõni asi vb mulle ka teadmiseks jääda... Nii lihtne see ongi!

Jube tunnen end paremini, teate ma jumaldan seda j6usaali v2rki :D Ainuyksi m6te 6 kuu p2rast t2rkavast k2elihasest paneb mind s2rama :P Ikka ilusamaks, andekamaks, targemaks ja veetlevamaks on vaja saada – iseenda p2rast muidugi 

Elust enesest

Mul on üks sõber, kes on selle blogipidamise juures mänginud väga olulist rolli, vaimse mentorina on ta olnud mitmete sissekannete inspiratsiooniks. Ma ei taha siinkohal öelda, et tegemist oleks asendamatu inimesega, kelleta ma poleks kirjutava inimesena see kes ma olen, kuid selleks, et olla hea kirjanik peab olema vaimne tugi.

Tänu sellele sõbrle olen ma päris palju õppinud inimloomuse keerukusest, naiste ja meeste vahelist erinevusest, inimsuhetest jne jne. Viimane asi mida ma õppisin tänu tema olemasolule ( mitte konkreetselt temale, vaid just nimelt tema olemasolule ) oli tõmbe/tõuke teooria, selle vajalikkus ja selles protsessis mugavalt tundmine. Me tõmbame alateadlikult ligi inimesi, kes meile mingil moel tunduvad vajalikud. Nagu minu sõber – kuna me arutame väga erinevaid asju ja tänu tema vaatenurkadele saan ma enda peas tervikliku pildi, siis mul on nagu nähtamatud kämblad, mis üritavad teda läheduses hoida, sest see hoiab mind inspireerituna ja see on väga hea tunne, kui Sul on häid mõtteid ja kellegi olemasolu annab sulle vaimset energiat. Kõik mida ma kirjutan on puht minu nägemus, ma pole kunagi temaga arutanud kas või kuidas mina tema elu mõjutan, aga sellist sorti sõprussuhte juures on huvitav jälgida, mis faasid sel on. Nii öelda tõmbumise hetkel toimub minus ääretu inspiratsioonitulv, nagu kohtuks igakord uue inimesega, kes jagab jälle mingit huvitavat materjali.

Ja siis tuleb see hetk, kus meil saab teineteisest täiega kopp ette. Jällegi ma ei tea kuidas tema seda näeb, aga vahel on mul kopp ees ja ma muutun napisõnaliseks ja ainus mida mina näen on see, et ta alateadlikult tabab selle ära ja üritab rohkem meeldiv inimene olla. Ilmselt peale seda sissekannet saan ma telefonikõne, kus mulle öeldakse, et ma peksan täiesti segast. Ja kui temal on minust konkreetselt koblakas, siis ta tõmbub kuskile oma koopasse, ta ei ütle kunagi midagi halvasti, aga Sa tunned ära, kui inimese muidu huumoriga vürtsitatud kõnepruuk muutub kuivaks ja jahedaks. Ja kui muidu ma võtsin seda ( mitte ainult tema puhul, vaid üldse ) tohutu katastroofina ja pugesin või nahast välja, et aru saada miks, kuidas, kes süüdi on, kuidas aidata saab ja sealjuures tundsin, et nüüd on maailma lõpp, siis nüüd ma näen selliseid inimsuhteid väga loomulikult. Loomeinimesena, emotsionaalse inimesena ja sealjuures veel naisena tundsin ma sellistel hetkedel alati kas süüd ja seda tegutsemistahet ja selle inimese puhul ka väikest tagasilööki loomeinimesena, siis nüüd ma olen mõistnud, et need tõukumishetked võivad olla vägagi värskendavad ja omamoodi inspireerivad. Tõmbud olukorrast eemale, vaatad asja teise pilguga. Sest kui Sul on kellegagi andmise/võtmise suhe, energiaväljad on tugevad, siis see on täiesti normaalne, et inimesed väsivad. Ja meie oleme selles suhtes mõlemad inimesed, keda on harjutud nägema väga säravas ja laetud olekus ja kui teine vajab akude laadimist, siis see tuleb nagu täieliku šokina. Tegelikult on see täiesti normaalne. Kui sa tahad kasutada teist inimest, ükskõik mis eesmärgil, nagu nt mina oma sõpra inspiratsioonina vaimsetes küsimustes, siis luba talle vahel puhkust, vahel lihtsalt on tydimus teisest inimesest. Mina väsin ka vahel ära või olen turts-turts, aga see pole absoluutselt kellegi teise süü, lihtsalt mu aku on pisut tühja võitu ja ma nii väga armastan, kui inimesed seda mõistavad ja austavad. Pealegi kui on toimunud tõukumine, siis loomuliku järjena tuleb jälle tõmbumine... Akud on laetud, sõber ronib koopast välja, mina olen puhanud , inspireeritud vaikusest, võtnud aega analüüsiks ja nii hea on jälle teineteist näha.

See kehtib kõigis inimsuhetes, olgu tegemist sõpradega, paariga või pereliikmetega – üksteisele tuleb anda õhku, vabadust, aega iseendaga ja mitte võtta seda isiklikult. See on tõukumis- / tõmbumis protsess ja see on nagu lainelauaga sõit, algul käib laine üle pea ja te tunnete et justkui upute, rabelete nagu lollakas seal vees, arvates et see vehkimine teeb midagi paremaks. EI! Tee harjutage ja varsti olete nagu proff, püsite lainel. Inimsuhted need on elus kõige alus ja mida varakumalt te õpite seda valdkonda tundma, seda lihtsam on teil mõista oma kaaslasi ja elama väärtuslikult nautids kõiki perioode.



Enivei, sel samal päeval loomaaias ma tundsin, et inimesed on armastusväärsed, Olete midagi sellist kunagi tundnud? Loomaaias käib alati palju puuetega inimesi, ka sel korral oli neid kuhjaga. Kartsin , et Jake küsib kõva häälega, et miks see poiss niimoodi v naamoodi kõigub v häälitseb vms, et mida ma siis vastan, aga õnneks UK-s on inimesed eripärastega harjunud. Mu sõbranna tunnistas mõned päevad tagasi, et enne Inglismaale tulekut ta siiralt vihkas puuetega inimesi ja ei mõistnud, miks neid üldse välja tuuakse, kuid nüüd kui ta töötab kohvikus, kus igapäev käib pimedaid, kurte ja ratastooli inimesi on ta oma suhtumine totaalselt muutunud. Just sel põhjusel, et vahel on need inimesed palju säravamad , siiramad ja abivalmivad kui need, kellel kõik käed / jalad olemas. Sel päeval loomaaias jäid mulle lisaks neile inimestele silma ka hooldajad, kes nende gruppidega kaasas olid. Millised kannatlikud, suuremeelsed ja erilised inimesed. Enamik ei teeks sellist sorti tööd ka siis, kui pappi tuleks nagu putru.


Ma pean siinkohal austust avaldama oma vanaemale. Nimelt juhtus minu tädiga kahetsusväärne lugu – keegi meist ei tea, mis ja kuidas täpselt juhtus, kuid üks teooria räägib sellest, kuidas med. töötaja oli ilmselt kohmakas ja lasi väikesel imikul kukkuda, mille tagajärjel on mu tädi olnud üle 40a invaliid. Ma ei mäleta, et mu vanaema oleks kordagi elus nurisenud või kedagi süüdistanud või ennast haletsenud. Kui arstid ütlesid talle, et anna see laps ära, temast pole kellelegi kasu ja ilmselt ei ela ta üle 30 aasta, siis mu vanaema ütles, et tema ei anna oma last kuhugi hooldushaiglasse. Kõik need aastad on ta olnud oma tütre kõrval, teda söötnud ja magma pannud, hommikul voodist üles tõstnud, jalgu masseerinud, temaga jutustanud, kuigi vastu vaatavad vaid vaikivad silmad, teinud talle iga hommik patsi pähe. Ta pole saanud kuhugi kauaks minna, ta pole palunud kunagi kellegi abi. Kui teised lapsed lendasid pesast välja, siis tema teab mis tunne on, kui inimene ei saa 18 ja ei lähe kuhugi. See väike pisike lind on ikka vanaema peopesal ja ma ütlen Teile, ma ei ole kohanud teist nii suure südamega ja ohvrimeelset ja kanget naist. Kõik teised oleksid öelnud, et neil pole jaksu ja jõudu ja andnud oma liha ja vere võõrastesse kätesse. Uskuge mu tädi on elus hoidnud ainult see hool ja armastus, kuskil hooldekodus oleks ta ammu närbunud. Ja ma näen vanaema silmis vaid tänutunnet, selle asemel, et senini otsida süüdlast või olla Jumala peale vihane, et selline kohutav saatus teda või minu tädi tabas. Kas te ikka väidate, et elu on olnud teiega ebaõiglane? Kas te ikka julgete vinguda? Ma arvan, et teil pole selleks südant...

Perekond on oluline... Mu ema helistas ükspäev ja rääkisin talle mis minu elus praegu toimub, et lähen nüüd kooli ja tegin jõusaali membershipi ja, et tegelen jälle muusikaga. Et on tegusad ajad ja olen väga rahul ja ema ütles mulle: „ Olen Sinu üle uhke!“ See lihtne lause minu kriitikust ema suust rõõmustas mind. Kuigi ma teen asju enda pärast ja mu ema pole mind kunagi vitsaga taga ajanud ja sundinud, siis mul on hea meel, et ta on minu üle uhke, et ta on uhke, et olen kasvanud isiksuseks ja teinud oma valikud, olgu need õiged või valed, aga ma olen 100% mina ise mitte kellegi sunniga loodud looming. Mina olen uhke, et minu ema on mul lasknud tiivad sirutada, alati mulle toeks olnud, aga mitte iial teinud ettekirjutusi.

Ma tahan tänada Jumalat selle eest, et isegi kui meie perel on olnud raskeid aegu, siis me oleme olnud alati üksteisele toeks. Peale vanaisa surma, asju sorteerides avastasin palju koopiaid oma artiklitest... Ta saatis neid oma õele ja sõpradele. Ta oli kogunud iga viimse minu ilmunud yllitise... minu sahtlisse kogutud luuletused... See usk ja toetus on mind tiibadel kandnud.