Asjalood on niimoodi

Sõin siis mina rahulikult oma õhtusööki, kui pereema järsult pereisa käest küsib: „Kas Sa Kadrile juba rääkisid?“ „Ei, kumb meist räägib?“ No nii mõtlesin mina, mis siis nüüd lahti on. Me leidsime maja. Mis maja? Ühekordse maja, lähme seda reedel vaatama. Esmaspäevast läheb meie enda oma müüki, nii, et nädalavahetuss kulgeb koristamistähe all. Ok. Aga jah, uues majas on hetkel 2 magamistuba ja terve maja on väga kehvas olukorras, selle korda saamiseks kulub u aasta. Ok... Ilmselt ostame ( rendime ) haagissuvila, kuhu sul tuleb kolida. Ok!!! Aga jah, majas pole isegi mitte telefonikaabli ( st, et ka netti mitte - see on juba häirekell ). Ok??? EI!!!! Hea, et mulle üldse öeldi. Peab tunnistama, et ma pole just väga vaimustuses oma suurest magamistoast väljakolimisest kuhugi kitsasse ja külma haagisesse või tolmusesse majja, kus ehitusmehed tolmutavad :S Kogu mu mugavus kaob, maailmast lõigatakse mind välja, no ja üldse kolimine pole just mu unistus hetkel, sest nüüd ma näen, kui palju träna mul on 6 kuuga kogunenud, kohvrisse ei mahu see ka parima tahtmise juures, mis omakorda tähendab, et hakkan juba varakult postiga kraami koju saatma, sest uues hurtsikus pole seda kuhugi panna. Oh Jumal... Mitu paari papusid, kingi, saapaid, mantel, jope, tagi... 10 paari uusi teksasid, erinevad spordi ja käekotid...ütleme nii, et kas ma maksan lennujaamas iga lisakilo eest 14 naela v maksan 2 pusa saatmise eest 4 sotti, vahet pole, omadega olen ma konkreetselt pankrotis. Raha mul ka enam pole... Sisuliselt olen ma vaene ja kodutu – haah! Vähemalt on mul mu riided, halleluujah! Aga mul on mu muusika! Leia midagi positiivset ja kui kolime, siis vähemalt mu uuele kitarristile lähemale.

Selle jutuga ma tahan teile öelda seda, kallid sõbrad, et kui te sünnipäevaks mulle mõne paki saadate, siis ma killin Teid ära! Jumala eest, ainult mitte mingeid pakke! Ja kel raha räigelt kibeleb, siis te võite toetada fondi: „ Aita sõber koju“ :D Mis ma siin varjan, suguselts ju iga aasta kingib ümbrikus pappi, see aasta ma isiklikult salatit ei paku ja ümbrikut vastu ei võta – tehke ülekanne! :D Ausõna, ma ei tea mis juhtus, aga äkitselt oli mu pangaarve tühi... Maaomaniku elu noh, maksuamet nõuab juba vaese üliõpilase käest raha. Telefoniarved on üleöö meeletuteks muutunud, 6 kuud ei tundnud keegi huvi kuidas mul läheb, nüüd on kõik helistama hakanud. Ja olgem ausad UK-s kohvijoomine pole ka just odav lõbu, alla 100 krooni kohv & võileib saada on küll issanda õnnistus v kodutute supiköök :D

Aga pole nüüd minu pärast vaja muretseda, teistel inimestel põlevad majad maha, ei ole asjugi millega kehvematesse tingimustesse asuda. Minul on oma kulinad, kolinad ja pealegi üle 6 kuu ei saa nad mind siin kinni hoida, nii, et varsti magan oma pehmes voodikeses, joon oma lahkete sõprade kulul kohvi ja naudin elu. Mõnes mõttes ma tahan teada seda tunnet, kukkuda hea elu pealt kehvema peale, sest ma ju tean, et tegelikult on need lihtsalt asjad...Ma ei vaja toublebedi, ega maani peeglit, ega vaipkatet, ega ekstra vannituba, need on privileegid, miljonid inimesed elavad kuuse all ja mina siin vingun ja virisen. Vana Kadri oleks hädaldanud 3 nädalat siin, uus Kadri ütleb, et TEEME ÄRA! Ainus põhjus miks ma internetti tõesti vajan, on see, et ma ei saa ilmselt siiski loodetust varem koju ja ma pean kõik oma kooli asjad netis korda ajama, see on natuke raskendatud nüüd, kui see kolime aset leiab.

Homme lähen kasti ostma ja pakin kõik oma plaadid ja raamatud sisse ja panen Eesti poole teele. Mõnes mõttes on see nagu teraapia, üks osa minust saab juba postiga koju lennata.

Kuigi jah, ma tunnistan, et tegelikult ma soovisin ja sooviksin endiselt naasta veebruaris, sest ma kardan, et see kooli sisse lendamine hiljem kui semestri alguses lööb mind korralikku infoauku ja õppejõudude uksetaguseid mööda kolistamis aegadesse. Pealegi, kujutlege ise, kui pooled teie tuttavad on saanud vahepeal lastevanemateks või kolinud jne, siis teate ka kui palju mul on vaja aega, et neid kõiki külastada. Üle Eesti inimesed ootavad mind, aga ma olen oma ajagraafikuga täiesti puntras. Ma tahan küll koju, aga ma ei taha mõelda kuidas ma sinna saan ja mis seal Eestis toimuma hakkab.

Täna ma lõpetasin raamatu „Vaimne Kasv – Elu Kõrgema Minana“ autoriks Sanaya Roman ja ma pean tunnistama, et see on üks minu elu kinnitavamaid teoseid. Paljud raamatud on sulle pigem informatsiooniks ja sa võtad sealt mõned teadmised ja vb ka omastad sealt mõne tarkuse, aga see raamat kinnitas minu vaimset rännakut täielikult. Ma tundsin, et ma olen õigel teel, isegi lapsepõlve oli seal kirjeldatud täpselt nii nagu kõik oli. Kõik minu tunded & emotsioonid ja minuga juhtunud asjad olid lahti seletatud, kõik see mida olen kogenud ja mida erinevatest olukordadest õppinud oli olemas. Minu eesmärgid olid kõik neis ridades kinnitatud. Minu roll, minu hirmud, et ehk ei võta ühiskond mind omaks, et ehk ma keeran mingisse olekusse, kus tavainimene mind enam ei mõista...Kõik see on kadunud tänu sellele raamatule. Ma teen seda mida ma armastan, ma usun sellesse, mis tundub just minu tee, ma üritan olla igapäev parem inimene, ma üritan olla valgustatud ja jagada seda niipalju edasi, kui ma jaksan. Ja mis peamine, ma olen õppinud mõttejõuga töötama. Ja mida rohkem ma usun, seda rohkem asju, mis esmapilgul tunduvad uskumatutena hakkab juhtuma. Ma ei jõua ära oodata, kuna ma saan osta teisi raamatuid Orinilt, raamatuid Maa Elu sarjast. Mind on tabanud teadmiste nälg, ma tahan õppida kõike, mis on inimesega seotud, tema energeetikaga, hingega, südamega, vaimuga, sest nüüd ma tean, et ma olen võimeline seda omandama, et ma kasvan igapäev ja et ma arenen selleks, et midagi siin ilmas ära teha. Maailm pakub mulle täpselt niipalju, nagu ma korraga vastu suudan võtta. Minu usk on muutunud palju laiahaardelisemaks, ma ei julge rääkida enam vaid Jumalast, ma räägin Kõrgemast minast, universumist, erinevatest usulahkudest. Selleks, et valida oma tee, oma meetod on vaja palju teada ja õppida, ma usun, et ma olen selleks valmis. Ma ei näe ennast enam kinni mingis kindlas ametis, ma ei arva, et pean olema ajakirjanik, et maailmas midagi ära teha. Ma üritan asju seostada, muusika, kirjutamine ja sinna juurde palju inimhingeteadust. Ma usun, et maailmal on mulle palju pakkuda, ma usun, et kõik mis mu elus on juhtunud, on teinud minust tugevama, parema, enesekindlama inimese, järjest enam ma julgen oma mõtteid välja öelda. Jah, ma olen elus teinud palju vigasid, aga ma olen neist ka väga palju õppinud. Sanaya on öelnud, et mida aeg edasi, seda rohkem sa mõistad kuidas tähtsusetuna tundunud asjad hakkavad omama mingit terviklikku pilti, esmapilgul mõttetud tööotsad, vb mõned vestlused v kogemused. Ma olen täielik hunt kriimsilm, ma olen töötanud Eesti tippnädalalehes, ma olen kirjutanud maakonna lehes kartulimädanikust, ma olen istutanud taimi ülelahe ja ma olen hoidnud lapsi, ma olen juhatanud sisse erinevaid bände, teinud pressiesindaja tööd ja müünud kalastustarbeid. Ja olgem ausad kogemusena on kõik mu ametid olnud võrdsed, ma olen neist õppinud midagi ja ma olen näinud elu iga külje pealt... Näinud kergelt tulnud raha ja higi ja vaevaga teenitud raha. Õppinud suhtlema erinevate rahvustega, puterdanud soomlaste ja venelastega. Ja nüüd aastaid hiljem ma tõesti näen kuidas asjad võivad seotud olla, vb minu praegune töökoht tuleb mulle kasuks, kui juhatan lasteaeda või Eesti esimest Rockikooli. Vb töötan ma tulevikus ajakirja toimetajana ja kõik need erinevad nurgad mida ma olen näinud aitavad mul luua midagi, mis müüb massidele. Ma tean, et mõni mu sõbranna töötab juba heas firmas tähtsal kohal, aga see ei morjenda mind, sest mul on oma tempo ja oma kogemused, mis ühel päeval – uskuge mind – tulevad mulle veel vägagi kasuks. Ma usun iseendasse ja muu polegi oluline!

Paar päeva tagasi kurtis mu sõber mulle oma suurt muret ja ma teadsin, et ma ei saa teda reaalselt aidata, kui vaid hoida teda mõtetes ja soovida talle tarkust ja saatuse soosingut. Aga on üks asi, mida ma olen kõigile oma sõpradele öelnud: Kui Te mind vajate, siis mu tlf on 24h sisse lülitatud...Ma ei ole veel oma elus toru hargile visanud, ka kell 3 öösel mitte. Sest uskuge ma olen nagu palgatööline, ma teenin Teid ja ma saan oma tasu ja energia ülevalt poolt, Teie ei võlgne mulle midagi. Muidugi Uk-ga seoses on mul kõnedele vastamine läinud väga kalliks, aga mul on ju meiliaadress ja ma liigun ( hetkel veel ) msnis. Minu järgmine vaimne eesmärk on õppida vältima seda, et teised inimesed mind energiast tühjaks tõmbavad. Kui Sa töötad nt massöörina, siis peab Sul ka see oskus olema, et sa annad, aga ei saa ise tühjaks. Ja ma võtan selle asja ette, et inimesi veel rohkem oma elus teenida ja seeläbi ise veel rohkem valgustatuks saada. Ja kõik algab just Teist, mu sõbrad, kui Teie ei saa mulle loota, siis kuidas ma jõuan inimkonna teenimiseni.