Ma vaatasin eile populaarset X-factorit ( teate küll see saade, kus otsitakse tulevast superstaari ). Ja žürii ette ilmus 38 mees. Ja üks žürii liikmetest küsis, et miks Sa siin oled. „Tulin oma naise õhutusel, iga aasta ta utsitas mind, aga mul oli alati vabandus. 11 kuud tagasi sündis mu tütar ja naine suri & ma mõistsin, kui lühike on elu.“ Elu ongi lühike ja üks mu sõber just eile ütles, et minu puhul kehtib alati see, et mis iganes väljakutse mulle esitada, ma olen 8 sekundi jooksul nõus. Ehk on see kiire otsustusvõime ( mis tuleb erinevatel aladel vägagi kasuks ), aga vb on asi lihtsalt selles, et minusse on koordineeritud see teadmine, et miski pole igavene ja kui sa ei tee seda täna, siis homme vb olla hilja. Tulles tagasi selle mehe juurde, siis ta tõesti oli ääretult andekas ja kõik pidid tõdema, et naine teadis, mida ta soovitas. Kahju ainult, et naisel see ilus hetk nägemata jäi. Ärge oodake homseni, öelge juba täna elule JAH!
See mees aga meenutas mulle üht u aasta tagasi olnud vahejuhtumit, kus mind kutsuti ühele õhtusöögile. Hea seltskond, rohkelt nalja ja suurepärane kõhutäis, aga lisaks sellele jäi sellest õhtust meelde mulle üks emotsioon, mida tekitas samuti kohale kutsutud leskmees oma pojaga. Ja ainus mõte mis mul pähe tuli, oli, et issand, ta peab lapsele ise kõik riided ostma ja süüa tegema jne ja selle kõige juures on ta kindlasti suht kurnatud. Mul lihtsalt tekkis see kujutluspilt, kuidas üks tore mees rabab tööd, hoolitseb kodu ja lapse eest ja õhtul poeb ta üksi voodisse ja tal pole kedagi, kes ütleks, kui tubli ta on või teda kallistaks, rääkimata kõigest muust, mida iga normaalne mees väärib. Ja 3 ööd/päeva ma olin nii häiritud sellest mõttest, kui jube võib olla kaotada kallis inimene.
Linda Goodmani „Päiksemärgid“ kirjeldab skorpionnaist kui isikut, kes kahetseb asjaolu, et ta pole sündinud mehena. Kuigi ma naudin kõrgeid kontsi ja armastan ilusaid mehi, siis mingil määral vastab see lause siiski tõele. Minus on alti olnud peidus maskuliinsem pool, kes tahab asju juhtida, teha omamoodi, naisena ei saa ma neid asju lubada. Eile ühte sõpra analüüsides ma mõtlesin milline mina mehena oleksin, kuidas ma käituksin, kuidas naisi valiksin, millised oleksid minu väärtushinnangud jne.
Ma oleks täielik naistelemmik – sõnaosav ja musikaalne. Autoroolis ületamatu, kõik tsikid unistaksid minuga minu volvos vuramisest (hahahahha) :D Aga ma poleks mingi lihtne mees Eesti talutüdrukutele. Noorena oleks mul kirglik slaaviarmuke, pikkade jalgadega, ärivaistuga brünett kaunitar, kes voodist alla 5 raundi ei lahkuks. Ilmselt ma lollitaks naiivseid naisi, laseks neil patja nutta, ärge kartke, ma ei kasutaks neid ära, sest ma ei viitsi naistele haiget teha ja seejuures veel kehva seksi taluda. Ja siis ühel päeval, kui ma olen valmis, hakkan ma otsima oma unistuste naist, ma isegi tean milline ta oleks – pisike, ilusa naeratusega, suure südamega, enese ja sihikindel naine, kes ei jääks millegagi hätta siin elus, kes oleks kannatliku meelega hoolitsev ema minu lastele, kes oleks nii tõeline koduhaldjas ja samas vääriline kaaslane seltskonnas. Naine, kelle üle ma tunneksin uhkust, kellest räägiksid kõik minu laulud. Ta poleks pirtsakas, aga kindlasti poleks tegemist ka tüüpilise Eesti karjatüdrukuga. Ma ütlen Teile, ma oleks mehena nahhaalne, valiv, ylbe, aga see üks naine, kes minuga altari ette kõnniks saaks kõige selle mida üks väärikas naine väärib. Ta sõidaks parima autoga, ta kannaks parimaid kleite, ta oleks minu A & O, minu prioriteet nr 1! Aga seda muidugi alles siis kui oleksin 30. Seni ma ehitaksin oma karjääri üles ja naudiksin kirglikku noorust. Kõik peab ju tasakaalus olema :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar