Kui ma mõned aastad tagasi teatasin, et minu eesmärk ja missioon on uurida tõelise armastuse sügavust ja oma tarkust siis ka jagada, arvati ilmselt, et olen aru kaotanud ja hulluks läinud. Esmapilgul tundub teema ehk suht lihtne ja siin pole midagi uurida, siis päris nii see kindlasti pole, kuigi jah, reaalselt tähendab see enda peal läbi proovimist ja pigem vaimset kasvu kui akadeemilist uurimustööd.
Ma isegi ei tea miks see mind huvitab, vb sellepärast, et pean armastust ( mitte ainult mehe ja naisevahelist ) elu aluseks. Ma näen kui meeleheitlikult inimesed vajavad olla armastatud ja armastada, aga siinkohal tulebki mängu fakt, et inimesed kogevad „armastuse“ all, hoopis midagi muud ja sellest ka suur pettumine.
Olen lugenud palju raamatuid, mis räägib inimsuhetest ja sh armastusest. Raamatuid nagu „Armastuse kunst“ lõpetades „Armastuse saladusega“, sinna juurde lisaks piibel, mis on paljude vaimsete küsimuste vastuseks. Aga tõde on siin ka see, et ilmselt on mul tänu kõrgetele vaimsetele ootustele äärmiselt raske alustada suhet, mis mind 100% rahuldaks, sest ma olen kombineerinud erinevatest tõdedest kokku oma tõe, mille järgi ma hindan olukorda, suhteid, emotsioone jne.
Üks väga õige mõte, millele ma varem pole niivõrd mõelnud on Brandon Baysi raamatus „Vabadus on“. Tegelikult on seal päris mitu mõtet ja kirjanik on ühes peatükis rääkinud oma nooruses toimunud jutuajamisest vanaemaga, kes on abielus olnud aastakümneid, nende armastus polnud surnud ka 80 aastaselt. Mis on siis pika suhte saladuseks? Lugu elust enesest...
„Aga nii väga kui ma Sinu vanaisa ei armasta, ja ma armastan teda ikka veel nii, et ta paneb mu südame põksuma, ma ei lase sellest lämmatada, selle lõksu püüda või sellepärast end pisendada – sest see ei ole armastus; see on vajadus, mu kallis, ning vajaduse ja armastuse vahel on tohutu erinevus.“
Ma küsisin vanaemalt süütult: „ No ja kuidas te siis kokku jäite, kas vanaisa jättis armukadetsemise?“ Vanaema vaikis natuke ja ütles: „ Ja kullake...armastus nõudis seda. Mina nõudsin, et tema armastus minu vastu olgu nii suur, et ta oma armukadedusest jagu saaks – et ainult niisugustel tingimustel jään tema juurde. Ja ta teadis, et mõtlesin seda tõsiselt.
Ma seletasin vanaisale oma armastuse filosoofiat – et armastama peab vabalt, avatud südame ja käega. Armastust peab kohtlema nagu habrast linnukest, kes tuleb sind rõõmustama, istudes su peopesale. Ei saa kätt rusikasse pigistada, sest see litsuks linnukese puruks.
Ei, armastus lihtsalt nõuab usaldust. Linnukese peab laskma vabaks , et ta saaks lennata kõrgele, ja kui ta ei tule tagasi, siis ta polnudki sinu oma. Aga kui ta su juurde tagasi tuleb, siis niikaua kui käsi jääb avatuks, on ta igavesti sinu oma. Nõnda, mu kullake, kui Sina esimest korda armud, pea meeles, et armastada tuleb avatud käega.
Armastus on vaba hõljuma vabaduse tiivul kõrgele ja seda ei seo ükski köidik. Armastust ei sa omada. Sellest võib ainult rõõmu tunda, selles puhata, olla sellest õnnistatud ja ülendatud. Ja selle sees inimesed tulevad ja lähevad.“
Selline tarkus vanaproua huulilt. Kuid ilmselt kogu jutu suurim tera kokkuvõtlikult on siiski see, et vajadusel ja vajamisel pole armastusega pistmist. Inimesed armuvad ja tunnevad seda pidevat vajadust kellegi järele ja nad ei taipagi, et see vb just olla takistuseks kahe inimese vahel, sest suur vajamine lämmatab teise poole. Täna tuli minuga üks minu blogilugeja rääkima ja tunnistas, et talle näib võimatuna tingimusteta armastus. Ma tahan siinkohal veidi lahti seletada mida ma selle väljendiga mõtlen... ma ei pea siin silmas seda, et me armastame igat kaluriküla kaltsakat, kes Vana Tallinn kaisus uinub ja kord nädalas kalahaisu maha peseb. Ka puhtust ja karskust nimetame tingimusteks. Ja loomulikult seda sorti tingimused meil on, see on austus iseenda vastu, suhtumine, et „ Ma väärin kõige paremat“. Selles pole küsimust, et mul on teatud tingimused, peaks vist rõhutama, et minul on need kohe kindlasti. Aga tingimusteta armastuse all pean silmas kristliku arusaama, sellest, et meie armastus ei ole kade, ega omakasupüüdlik, ma ei armasta selleks, et olla armastatud, ma ei lähe üle laipade ega mängi räpaseid mänge ( a’la ma olen rase, nüüd Sa pead minuga koos olema – selliseid naisi olen ma näinud oma elus küll ja küll ). Ma võtan vastutuse täielikult enda peale oma tunnetes. Ja olgu see armastatud isik, kes tahes mul pole talle nõudmisi. Mis ei tähenda, et minu usk, lootus või armastus oleks sellevõrra nõrgem. Lihtsalt ma nendin fakti, et armastus on vaba ja eelkõige ma armastan selleks, et anda... Ja kui see on määratud, siis ühel päeval ka võtta, mitte nõuda, vaid olla õnnistatud pakutavast.
Baysi raamatus on räägitud tänulikkusest ja tänutundest, et mida rohkem me oskame hinnata seda, mis meil on , seda enam meile elu pakub. Ma jalutasin Jakega loomaaias, ilm oli super, me pidasime luikede ja palmide keskel pikniku ja ma olin tõeliselt tänulik, et mulle on antud võimalus selle imearmsa väikse poisiga üks aasta veeta. Lapsel silmad särasid, ühes käes väike lõunabox ja teises peos minu käsi ja ma vaatasin teda ja ma tundsin kui uhke ma olen – iseenda ja tema üle ja tänulik selle päeva eest. Ilmselt oli meie sära nagu magnet, sest kümned inimesed tulid minuga sel päeval loomaaias rääkima, täiesti võõrad inimesed, kes ütlesid, et ta on nii armas, kes ütlesid, et ma olen ilmselt maailma parim lapsehoidja. Me jäime silma oma suures tänulikkuses, et üksteisel olemas oleme. Ja pean tunnistama, et inglased on tõeliselt vahetud ja siirad suhtlejad, kõik kes meiega sel päeval rääkima tulid, asusid oma teed ja laususid täpselt sama lause: „ goodby my love“ v „ See You later my love“ Ja eestlasele tundub see imelik, öelda midagi sellist võhivõõrale, aga koju jõudes ma tundsin end armuga täidetult, sest ma olin suutnud muuta kellegi päeva paremaks ja nemad andsid midagi mulle oma siira huvi, naeratuse ja lihtsa väljendiga „ my love“, mis näitab et nad on Sinu poole avatud, armastavad ja abivalmis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar