Hmm... vahel kui ma vaatan kõrvalt kellegi peretülisid või lahkuminekuid, siis ma küll mõtlen, et ma ei viitsiks küll veel ikka mingi püsisuhte rakkes olla. Sügis on alati aeg, kus paljud oma pereprobleemidega just minu poole pöörduvad. Ju ilus kaunis suvi on möödas, rutiin peksab majja ja nii need tülid lahti lähevad, või arusaamad, et ikka polegi nii kokku loodud. Või on kuum suvi lihtsalt uue armastuse silmapiirile toonud. Fakt on see, et mida noorem on meespool, seda vähem tõenäolisem on, et see suhe surmani vastu peab. Noor mees ei viitsi eriti analüüsida, kui ta oma suhteid alustab, ma ei tea küll isiklikult ühtki 20a kutti, kes on võtnud naise eesmärgiga, et temast saaks hea ema ja elukaaslane ja abikaasa jne. Pigem lähtutakse sellest, et praegu on fun ja voodis on hea põhimõttest. Ja ma ei pane seda pahaks. Kui ma oma exile seda kunagi ütlesin, et minu meelest peaks ta praegu ringi lippama ja elu nautima, siis tema vabandus oli, et laps tal juba on ja ta tõesti tahab pereelu elada. Olgem ausad, tegelikult polnud selleks valmis ei mina, ega tema. Ja õppetund on tegelikult see, et üksikvanematel on väga raske saada oma suhet tööle. Mul ei olnud tegelikult kohustust lapsega tegeleda ja seda ta ka alati rõhutas, aga lõpuks tuli ikka etteheiteid selles suunas, et ma pole nagu piisavalt ema. No vabandage väga, ema elas lapsel sama hästi kui kõrvaltänavas, ma ei võtnud ju lesest meest koos järeltulijaga. Ja inimene võiks ka minust aru saada, mitte kellestki ei saa üleöö ema. Ja ma tean, et mõnes osas olin ma ise süüdi meie suhte lagunemises, sest tõesti ma olin harjunud vabadusega, ma olin eluaeg ajudega asja võtnud, ma olin juba niimoodi kasvatatud, et enda eest tuleb seista. Ma olen alati osanud EI öelda, ma olen alati julgenud näkku öelda, et mina ei riski( pohhui, teeme ilma, ma ei julge midagi 6elda, kyll p2rast tittesid kasvatan- hea kui sellepeale tulebki m6ni, et lapse vb ka saada ) . Ma ei teinud teadlikult endale 16a lapsi, sest ma tahtsin noorust nautida ja ise enne kuhugi jõuda. Ja kui siis äkki ma sain õiendada, et miks ma tahan kord nädalas väljas käia, siis lõppes see alati minu õela nähvimisega, et „ Ega mina last valmis ei teinud“.
Mulle ei tasu seda kuradima õnnetuse juttu rääkida – 2 % naistest saavad ilmselt lapse, kuna pill vedas alt v kumm läks katki. Peaasjalikult on ikka tegemist enese hooletuse v mitte ajude kasutamisega. Ja kõige enam käivad mulle närvidele inimesed, kes suures „mõtlen alumise poolega“ süsteemis julgevad veel vinguda, kui raske neil on ja kuidas nad ei saa enam seda, teist või kolmandat asja nautida. Sellepärast normaalsed inimesed planeerivadki perekonda!
Enivei, ma mõtlesin eile sellele, et kuidas see ikka on võimalik, et vaatad mõnda paari ja mõtled, et kuidas see ajudeta konn v hernehirmutis ikka selle või tolle naise kätte sai? Ja teate mis järelduseni ma jõudsin? Enamik naisi lähtuvad partneri valikul ainult ühest kriteeriumist – ta peab Teid armastama. Ja see on nagu bingoloto, keda armastab kvaliteetmees, keda betoonivalaja, aga mees armastab ja naised ongi häpid, muust on neil tihtilugu kama, nad lihtsalt on nii armastuse näljas, et ei vaevu oma teistele kriteeriumitele tähelepanu pöörama. Ka minuga on seda juhtunud ja sellepärast ma nii hästi teangi, et kui naine ei nõua enamat, siis teda võidakse küll poputada jne, aga oma hinges jääb ta alati õnnetuks. Sest olgem nüüd enese vastu ausad, pigem armastada ise, kui olla armastatud, sest see annab tõelise energiasüsti. No täpselt ju, et mis mul sellest toredast mehest, kes mulle kohvi voodisse toob, kui kõige selle juures puudub see kõige kõrgem kriteerium, mis naisel peaks olema – see on kellegi jumaldamine, hindamine ja väärtustamine. Igat muud pidi on see ju ka oma mehe petmine, sest kui mees armastab, siis teades nende olendite hingelist nõrkust – mehed ootavad alati, et naine neid armastaks ja siiralt hooliks ja kui Sa seda ei suuda, siis miks olla egoistlik ja võtta teiselt seda, mida ise pakkuda ei suuda. Latt on kõrge rsk!
Üks asi ajas mind ükspäev närvi. Lähen toidupoodi ( telekas räigelt reklaamivad, kui odav neil kõik seal on ) ja mis ma näen – ma pean parkimise eest maksma!!!! Tere-tore-debiilikud! Ma lähen poodi 5 minutiks, et piima osta ja siis pean esiteks jooksma mööda suurt parklat, et saada pilet ja siis maksan ka veel üle, sest mul ei kulu poes nii palju aega. No milline ajudega toidupood küll sellise süsteemi peale tuleb? Aga täna nt shopates juhtusin ma podi, kus müüja tuli minu kõrvale ja laulis rõõmsalt ( palk on hea vist ). Ja teises poes ma ei viitsinud korvi võtta, sest neil on ainult kärud ja neissegi peab hakkama naela sisse surama ja mõtlesin, et pohhui võtan asjad kätte. Liiga palju sai neid asju ja nii ma seal üritasin kallutada end ühele ja teisele poole ja lõuaga kinni hoida jne, kui äkitselt üks teenindaja ütles teisele kliendile, et „ Issand see neiu seal kohe pillab asjad maha“ ja jooksis pappkastiga minu poole. Meeldiv on vahel näha meeldivaid klienditeenindajaid, Eestis kahjuks ei tule tihti ette.
Igatahes mulle meeldivad mu vabad päevad, lapsi pardal pole, saab foori all mehi närvi ajada ja head mussi kuulata. Vahel ma mõtlen, et küll oleks tore kohata nii enesekindlat meest, kes EI-d südamesse ei võtaks, kes rallit tehes sec maha jäädes nutma või räuskama ei hakkaks. Mehed võtavad kõike nii isiklikult, u kui sa temaga ei maga, siis nad kohe arvavad, et nad on ebaseksikad. Dämit, mingi alaväärsus kompleks? Või on mõnel mehel egoprobleemid „ Mitte ükski naine ei ütle mulle EI“. Vb naistel on omad põhimõtted, pealegi koledale mehele pole üldse nii kift EI öelda, kui tõeliselt seksikale, eneseületuse maitse peab asjal ikka juures olema. Hetkel on EI minu suurim rahuldus, niikaua kui tuleb JAH kiusatus, millele mõtet vastu panna. Ehk nagu ütlevad ühe mu lemmiklaulu sõnad:“ Listen, all I want is someone I can’t resist“. See on nagu šokolaadiga, ma võin öelda Twixi puhul „Ei aitäh“, kuigi pole tal häda midagi, aga kui tuleb Kalevi maasika/küpsise šokolaad, siis mind isegi ei koti lisakalorid, ma ütlen alati JAH. Sest maailmas leidub veel vastupandamatuid inimesi/asju/maitseid...
Olgu see lause tõestuseks ühele inimesele, et vahel ma olen turn off, vahel turn on :P Oleneb laadija efektiivsusest :P
Muideks, kui ma saaks ise oma surmakuup2eva valida, siis ma sureks 2046 aastal. Siis on mul siin pool sood asjad aetud - kool l6petatud, ehk m6ni p6nngi vorbitud, au ja kuulsust kogutud , head tehtud ja sitta keeratud. Ja pole vast veel p2ris kyyrus ja kortsus, aga siiski elu n2inud...Pealegi 1986-2046 k6lab lihtsalt paganama h2sti :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar