Elust enesest

Mul on üks sõber, kes on selle blogipidamise juures mänginud väga olulist rolli, vaimse mentorina on ta olnud mitmete sissekannete inspiratsiooniks. Ma ei taha siinkohal öelda, et tegemist oleks asendamatu inimesega, kelleta ma poleks kirjutava inimesena see kes ma olen, kuid selleks, et olla hea kirjanik peab olema vaimne tugi.

Tänu sellele sõbrle olen ma päris palju õppinud inimloomuse keerukusest, naiste ja meeste vahelist erinevusest, inimsuhetest jne jne. Viimane asi mida ma õppisin tänu tema olemasolule ( mitte konkreetselt temale, vaid just nimelt tema olemasolule ) oli tõmbe/tõuke teooria, selle vajalikkus ja selles protsessis mugavalt tundmine. Me tõmbame alateadlikult ligi inimesi, kes meile mingil moel tunduvad vajalikud. Nagu minu sõber – kuna me arutame väga erinevaid asju ja tänu tema vaatenurkadele saan ma enda peas tervikliku pildi, siis mul on nagu nähtamatud kämblad, mis üritavad teda läheduses hoida, sest see hoiab mind inspireerituna ja see on väga hea tunne, kui Sul on häid mõtteid ja kellegi olemasolu annab sulle vaimset energiat. Kõik mida ma kirjutan on puht minu nägemus, ma pole kunagi temaga arutanud kas või kuidas mina tema elu mõjutan, aga sellist sorti sõprussuhte juures on huvitav jälgida, mis faasid sel on. Nii öelda tõmbumise hetkel toimub minus ääretu inspiratsioonitulv, nagu kohtuks igakord uue inimesega, kes jagab jälle mingit huvitavat materjali.

Ja siis tuleb see hetk, kus meil saab teineteisest täiega kopp ette. Jällegi ma ei tea kuidas tema seda näeb, aga vahel on mul kopp ees ja ma muutun napisõnaliseks ja ainus mida mina näen on see, et ta alateadlikult tabab selle ära ja üritab rohkem meeldiv inimene olla. Ilmselt peale seda sissekannet saan ma telefonikõne, kus mulle öeldakse, et ma peksan täiesti segast. Ja kui temal on minust konkreetselt koblakas, siis ta tõmbub kuskile oma koopasse, ta ei ütle kunagi midagi halvasti, aga Sa tunned ära, kui inimese muidu huumoriga vürtsitatud kõnepruuk muutub kuivaks ja jahedaks. Ja kui muidu ma võtsin seda ( mitte ainult tema puhul, vaid üldse ) tohutu katastroofina ja pugesin või nahast välja, et aru saada miks, kuidas, kes süüdi on, kuidas aidata saab ja sealjuures tundsin, et nüüd on maailma lõpp, siis nüüd ma näen selliseid inimsuhteid väga loomulikult. Loomeinimesena, emotsionaalse inimesena ja sealjuures veel naisena tundsin ma sellistel hetkedel alati kas süüd ja seda tegutsemistahet ja selle inimese puhul ka väikest tagasilööki loomeinimesena, siis nüüd ma olen mõistnud, et need tõukumishetked võivad olla vägagi värskendavad ja omamoodi inspireerivad. Tõmbud olukorrast eemale, vaatad asja teise pilguga. Sest kui Sul on kellegagi andmise/võtmise suhe, energiaväljad on tugevad, siis see on täiesti normaalne, et inimesed väsivad. Ja meie oleme selles suhtes mõlemad inimesed, keda on harjutud nägema väga säravas ja laetud olekus ja kui teine vajab akude laadimist, siis see tuleb nagu täieliku šokina. Tegelikult on see täiesti normaalne. Kui sa tahad kasutada teist inimest, ükskõik mis eesmärgil, nagu nt mina oma sõpra inspiratsioonina vaimsetes küsimustes, siis luba talle vahel puhkust, vahel lihtsalt on tydimus teisest inimesest. Mina väsin ka vahel ära või olen turts-turts, aga see pole absoluutselt kellegi teise süü, lihtsalt mu aku on pisut tühja võitu ja ma nii väga armastan, kui inimesed seda mõistavad ja austavad. Pealegi kui on toimunud tõukumine, siis loomuliku järjena tuleb jälle tõmbumine... Akud on laetud, sõber ronib koopast välja, mina olen puhanud , inspireeritud vaikusest, võtnud aega analüüsiks ja nii hea on jälle teineteist näha.

See kehtib kõigis inimsuhetes, olgu tegemist sõpradega, paariga või pereliikmetega – üksteisele tuleb anda õhku, vabadust, aega iseendaga ja mitte võtta seda isiklikult. See on tõukumis- / tõmbumis protsess ja see on nagu lainelauaga sõit, algul käib laine üle pea ja te tunnete et justkui upute, rabelete nagu lollakas seal vees, arvates et see vehkimine teeb midagi paremaks. EI! Tee harjutage ja varsti olete nagu proff, püsite lainel. Inimsuhted need on elus kõige alus ja mida varakumalt te õpite seda valdkonda tundma, seda lihtsam on teil mõista oma kaaslasi ja elama väärtuslikult nautids kõiki perioode.



Enivei, sel samal päeval loomaaias ma tundsin, et inimesed on armastusväärsed, Olete midagi sellist kunagi tundnud? Loomaaias käib alati palju puuetega inimesi, ka sel korral oli neid kuhjaga. Kartsin , et Jake küsib kõva häälega, et miks see poiss niimoodi v naamoodi kõigub v häälitseb vms, et mida ma siis vastan, aga õnneks UK-s on inimesed eripärastega harjunud. Mu sõbranna tunnistas mõned päevad tagasi, et enne Inglismaale tulekut ta siiralt vihkas puuetega inimesi ja ei mõistnud, miks neid üldse välja tuuakse, kuid nüüd kui ta töötab kohvikus, kus igapäev käib pimedaid, kurte ja ratastooli inimesi on ta oma suhtumine totaalselt muutunud. Just sel põhjusel, et vahel on need inimesed palju säravamad , siiramad ja abivalmivad kui need, kellel kõik käed / jalad olemas. Sel päeval loomaaias jäid mulle lisaks neile inimestele silma ka hooldajad, kes nende gruppidega kaasas olid. Millised kannatlikud, suuremeelsed ja erilised inimesed. Enamik ei teeks sellist sorti tööd ka siis, kui pappi tuleks nagu putru.


Ma pean siinkohal austust avaldama oma vanaemale. Nimelt juhtus minu tädiga kahetsusväärne lugu – keegi meist ei tea, mis ja kuidas täpselt juhtus, kuid üks teooria räägib sellest, kuidas med. töötaja oli ilmselt kohmakas ja lasi väikesel imikul kukkuda, mille tagajärjel on mu tädi olnud üle 40a invaliid. Ma ei mäleta, et mu vanaema oleks kordagi elus nurisenud või kedagi süüdistanud või ennast haletsenud. Kui arstid ütlesid talle, et anna see laps ära, temast pole kellelegi kasu ja ilmselt ei ela ta üle 30 aasta, siis mu vanaema ütles, et tema ei anna oma last kuhugi hooldushaiglasse. Kõik need aastad on ta olnud oma tütre kõrval, teda söötnud ja magma pannud, hommikul voodist üles tõstnud, jalgu masseerinud, temaga jutustanud, kuigi vastu vaatavad vaid vaikivad silmad, teinud talle iga hommik patsi pähe. Ta pole saanud kuhugi kauaks minna, ta pole palunud kunagi kellegi abi. Kui teised lapsed lendasid pesast välja, siis tema teab mis tunne on, kui inimene ei saa 18 ja ei lähe kuhugi. See väike pisike lind on ikka vanaema peopesal ja ma ütlen Teile, ma ei ole kohanud teist nii suure südamega ja ohvrimeelset ja kanget naist. Kõik teised oleksid öelnud, et neil pole jaksu ja jõudu ja andnud oma liha ja vere võõrastesse kätesse. Uskuge mu tädi on elus hoidnud ainult see hool ja armastus, kuskil hooldekodus oleks ta ammu närbunud. Ja ma näen vanaema silmis vaid tänutunnet, selle asemel, et senini otsida süüdlast või olla Jumala peale vihane, et selline kohutav saatus teda või minu tädi tabas. Kas te ikka väidate, et elu on olnud teiega ebaõiglane? Kas te ikka julgete vinguda? Ma arvan, et teil pole selleks südant...

Perekond on oluline... Mu ema helistas ükspäev ja rääkisin talle mis minu elus praegu toimub, et lähen nüüd kooli ja tegin jõusaali membershipi ja, et tegelen jälle muusikaga. Et on tegusad ajad ja olen väga rahul ja ema ütles mulle: „ Olen Sinu üle uhke!“ See lihtne lause minu kriitikust ema suust rõõmustas mind. Kuigi ma teen asju enda pärast ja mu ema pole mind kunagi vitsaga taga ajanud ja sundinud, siis mul on hea meel, et ta on minu üle uhke, et ta on uhke, et olen kasvanud isiksuseks ja teinud oma valikud, olgu need õiged või valed, aga ma olen 100% mina ise mitte kellegi sunniga loodud looming. Mina olen uhke, et minu ema on mul lasknud tiivad sirutada, alati mulle toeks olnud, aga mitte iial teinud ettekirjutusi.

Ma tahan tänada Jumalat selle eest, et isegi kui meie perel on olnud raskeid aegu, siis me oleme olnud alati üksteisele toeks. Peale vanaisa surma, asju sorteerides avastasin palju koopiaid oma artiklitest... Ta saatis neid oma õele ja sõpradele. Ta oli kogunud iga viimse minu ilmunud yllitise... minu sahtlisse kogutud luuletused... See usk ja toetus on mind tiibadel kandnud.