Kas Te olete vahel tundnud, et elus on olukorrad justkui matemaatikaülesanded, Jumal ( kes kuidas nimetab ) annab Teile pidevalt ühte ja sama ülesannet lahendada ja te olete nagu juba viimse piirini vihastunud ja küsite, et:“ Miks mina jälle mingi sellise nõmedusega tegeleme pean?“ Ma sain sellele küsimusele eile vastuse. Nimelt meie inimesed olemegi sellised rumalad loomad, et astume 100 korda sama reha otsa ja selle asemel, et mõelda vahepeal, me ikka üritame uuesti ja ainult ühe võttega – hüpata rehast üle. Aga kui Sa pole trenni teinud ja füüsist parandanud, siis sa ikka lajatad koguaeg selle varrega aiavidina otsa.
Mul oli üks olukord, kus ma tundsin, et see on justkui mulle tuttav, minu reaktsioonid olid sarnased, minu käitumine, minu mõtlemine. Ja mul meenus millised on olnud selliste olukordade tagajärjed, esimene kord ma kaotasin sõbra, teine kord läksin ma inimesega totaalselt tülli ( õnneks aeg lahendab päris palju asju ). Aga kolmas kord jõudis mulle pärale, et nüüd on aeg see ülesanne õieti lahendad, ma olen 2 korda läbikukkunud, aeg on lahenduskäik selgeks saada. Mul oli parasjagu vestlus ühe inimesega pooleli ja ma jäin täiesti vait. Ükskõik mida ma üritasin öelda tundus vale või mõttetu. Ilmselt oligi asi selles, et erinevalt eelmistest kordadest, ma ei üritanud huupi tehteid teha, vaid ma üritasin oma peas lahenduskäigu tervikut näha. Ma sain aru, kui rumal ma olen olnud, kui palju kordi elus ma oleks võinud teisiti käituda. Aga ma pole enda peale vihane – enam mitte, sest ma olen inimene ja ma teengi vigu, aga tähtis on ühel hetkel õppida, sest muidu viib asi selleni, et sa taipad ühel päeval, et sa oled juba vana ja koltunud ja sa kurdad, kui karm elu sinuga oli. Elu pole karm, elu on õppetund ja mida kiiremini sa õpitust kinni haarad, seda enam on sul võimalust midagi muuta.
Ma olen kindel, et kõigil teil on omadusi, mida te enda juures vihkate, mis vb löövad välja küll harva, aga mille üle te pole uhke. Pika ja objektiivse analüüsi tulemusena, ma olen välja suutnud peilida oma nõrgad kohad inimesena. Need on need omadused, mis mulle teistes ei meeldi, miks ma peaks neid taluma siis enda juures. Aeg on need välja juurida. Ja seda omal tugeval soovil. Janika iseloomustas mind kord sõnadega, et :“ Kadril peab tulema endal see tahtmine, teda ei saa sundida v moosida“. Tema pidas seda silmas, et ta käis mulle pidevalt pinda, et lähme jõusaali ja mina olin kategooriliselt vastu ja Inglismaal ma tõusin ühel hommikul ja ütlesin, et nüüd ma tahan minna, ise tahan, ma olen valmis. Ja see on paljude asjadega nii. Ka Inglismaale poleks ma varem kunagi tahtnud tööle tulla, ma tegin seda siis, kui oli minu jaoks õige aeg, kui see soov põles minu sees. Mulle ei meeldi teha asju kellegi sunnil. Kui keegi ütleb mulle, et kuule ära söö seda kooki, sa oled niigi paks, siis ma saadan selle inimese seenele, aga kui ma ise peeglisse vaatan ja tunnen, et rsk, sang hakkab üle käima, siis on õige aeg dieediga alustada.
Ma tulin Inglismaale, et muutuda. Eelkõige vaimselt kasvada, end kõigest ja kõigist eemal olles analüüsida. Kõik oma asjad ja inimesed usaldasin ma teistesse kätesse, ma ei saa tuhandete miilide tagant midagi muuta ega teha. Minu jaoks on see suht keeruline, kaotada kontroll, ma pean usaldama. Kõige raskem ja hullem on see, et vahel on nii palju öelda, aga need pole asjad millest rääkida msnis v telefoni teel. Janika ütles ka, et msn pole ikka see, tema tahab minuga silmast silma rääkida. No mina muidugi mõtlesin, et minu meelest pole midagi häda siin trükkimisel, aga nüüd 6 kuud hiljem, ma saan aru, kui oluline on vaadata inimesele silma, näha kui palju on jutus varjatud v varjamata tõde, kui oluline on vahel öelda sõnadeta. Me võime Liisuga siin igapäev seletada kui suur on igatsus, aga üks suur kallistus ütleks palju enam.
See aeg pole minu jaoks olnud kerge – igatsus, hirm jne jne. Aga kui ma juba siia tulin, siis ma luban iseendale, et minust saab parem inimene. Ma tahan jääda igas olukorras iseendaks, ma tahan ise enda üle uhke olla, ma tahan usaldada, ja lasta saatusel vahel end kanda, ma tahan olla siiras ja aus, ma tahan, et minus poleks kübetki kadedust, ma tahan, et ma suudaksin taluda kõike, et mitte miski ei murraks mind, ega muudaks mind kibestunuks, ma tahan olla kannatlik ja ma tahan osata andestada, isegi kui elu ise mind mutta tambib. Ma olen sellest palju lugenud, kuidas inimesed on öelnud, et nad oskavad andestada ja elu paneb neid siis proovile ja nt nende lähedane mõrvatakse. Anna siis andeks- see pole lihtne, see nõuab vaimset kasvu, aga see vaimne kasv hakkab pihta väikestest asjadest, vb mitte nii keerulistest situatsioonidest, kuid kindlasti väga olulistest. Üks asi, mida ma olen alati tahtnud osata, on tingimusteta armastus...See on ilmselt üks suurimaid ande, mida inimesele vb anda... Kui Ta ei küsi midagi, vaid ta annab... See on minu vaimne eesmärk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar