Kas Te olete vahel puudust tundnud kummalistest inimestest, õigemini kellestki, kellele te igapäev ei mõtle v kellega ta väga tihti ei suhtle? Paar päeva tagasi tuli mul isu kallistada oma endist muusikaõpetajat, sest ta on lihtsalt nii palju mulle andnud, tänu temale ma avastasin endas oskuse üht annet arendada.
Täna meenus mulle mu hambaarst, äärmiselt tore ja kift mees. Kuigi ma vihkan seda puuri jõrinat ja rõvedat medikamentide haisu hambaravi kabinettides, siis tänu selle mehe huumorile ja mõnusale olekule ma naudin seal käimist.
On lihtsalt mõningad inimesed või teenindajad, keda me ikka ja jälle meenutame, kes kuskil kauges minevikus on jätnud meile suurepärase mulje.
Ma panin täna oma orkuti displayle uue pildi – naeratava. Ja nii mõnedki tulid küsima, miks mul nii imelik pilt seal üleval on. Mis mõttes? Okey, ma saan aru, et ma olen kurikuulus sellepoolest, et ma ei naerata piltidel, aga nagu näha ei julgegi naeratada, sest see on lausa kuritegeliku maiguga. Pilt pole imelik, mina pole ka imelik, lihtsalt inimesed pole harjunud. Fakt on see, et mul on kole naeratus, aga ma ei saa ju tühise kompleksi pärast igavesti mossis näoga ringi käia, ma olen loomuselt positiivne ja rõõmus inimene. Mul on villand, et kõik nii räigelt üritavad endas vaid häid külgi näidata. On asju, mida me saame muuta, on asju, mille muutumine on kas väga raske või võimatu, siis on see hetk, kus tuleb õppida asjadega leppima. Ma ei tea kuidas teistel on, aga mina olen enese kõige suurem kriitik, siinkohal ilmselt nii mõnigi mõtleb, et kuidas nii suure egoga tüdruk on üldse võimeline enda vastu kriitiline olema. Küsimus on pigem selles, et olen piisavalt objektiivne, aga ma üritan olla enda suhtes karm. Ma üritan näha potentsiaali endas, vb hetkel ma ei peagi olema nii ilus, tark & andekas, aga ma näen vaeva, et olla parem. Eile me rassisime Lauraga 3h jõusaalis ja ma ei piitsuta ennast sellepärast, et ma peaksin hetkel end kohutavalt koledaks ja näeksin peeglist 100kg vastu vaatamas, vaid ma teen seda sp, et ma usun, et ma kui ma endaga vaeva näen, armastan ma end veel rohkem. Enesearmasus, see on ilmselt üks kõige raskemaid asju siin ilmas, sest sellest saab alguse ka teiste lugupidamine meie vastu. Ja kui Sa tunned, et Sinus on midagi, mida Sa ei suuda armastada, siis kõigepealt püüa seda muuta, tee niipalju kui võimalik ja kui seal tuleb piir, siis tasapisi õpi armastama ka oma vigu, näe neis Sinu isiksuse omapära.
Paar aastat tagasi, ma otsustasin, et võtan midagi ette ja lasen endale ideaalse naeratuse luua. Läksin siis Tartu parima spetsialisti juurde ja tema vaatas mind ja ütles: „ Nii , nii, lõug on liiga ees, põsed ( nina juurest ) liiga lohus, huuled on viltu, hambumus ja lõualuud on täiesti valesti, keel käivat rääkides kuskilt liiga välja“jne jne. Teate, ma tundsin ennast täieliku värdjana, kes on sattunud saatesse „ Totaalne muutumine“. Mina siis küsisin vastu,et mis saab siis? Tädi jätkas: „ Kõigepealt ma hoiatan, see kõik on väga raske, keeruline & pikk protsess, see võtab u 5 aastat, ma annan sulle näokirurgi numbri, kõigepealt lõikame kõik ümber, siis hakkad käima logipeedi ja psühholoogi juures, õpid uuesti rääkima & kuna su nägu muutub, siis psühholoog aitab selle kõigega harjuda. Ja muidugi, risk on alati!“
APPPPIII!!! Mõtlesin mina, ehitavad mu näo ümber ja kujutlege, et saan sellise näo, mida ma vihkaksin :S Või kui närvid ei taastu v luud ei kasva korralikult kokku. Ma tahtsin ainult ühte kikut sirgeks saada, aga nemad tahavad terve mu näo ümber ehitada. Ma olin nii suures šokis, et sõna otseses mõttes põgenesin sealt ruumist ja ma ei läinud kunagi tagasi. Sest kui Sa käid ülikoolis ja sinu elust tahetakse kustutada 5aastat ( aeg kus ma pudrutan ja vb võitlen ahastusega) siis see oli välistatud. Muidugi, mu ema, oleks mu kohe opilauale surunud, ikkagi IDEAALNE naeratus tütrele, aga mina polnud tol hetkel selle ohvriga nõus. Tehnoloogia areneb, vb ühel päeval on mõni teine variant. Ma ei kiirusta asjadega ja ma ei tee neid viisil, mis mulle ei sobi. See on nagu muusikaga, ma pole kindel, et ma tahaks sel alal tuntuks saada läbi mõne teleshow, ma tegelen oma kirega koguaeg, aga ma ootan oma aega, et jõuda oma unistusteni viisil, kuidas mulle sobib.
Teate laupäeva öösel olin ma taas kord väikest lisatööd tegemas ja kuna pingeline nädal oli seljataga olin tohutult väsinud ja kurnatud. Ja kui öösel kell 2 oli aeg koju minna, istusin autosse, tagurdasin kottpimedas 50m ära ( auto jäi terveks ) ja kui ma jõudsin suurele teele, avastasin 5 min hiljem, et olen vales vööndis. Auto tuli mulle vastu ja ma sain aru, et midagi on valesti... See oli mulle tohutu ehmatus. Ma olin omadega lihtsalt nii läbi, et asi mis mulle selge mõistusega on arusaadav ja loogiline ununes öö hämaruses täiesti. Ma elan ju Inglismaal!
Eelmine nädal käisin ma naistega ( emadega ) väljas õhtusöögil ja üks minu hea tuttav rääkis loo oma minevikust. Ta oli kohanud meest, nad armastasid teineteist ja olid koos olnud 10 aastat. Ja otsustati abielluda. Pulmadeni oli jäänud 4 nädalat. Kleit oli olemas, kutsed saadetud, kõik oli perfektne. Ja mõned nädalad enne pulmi läksid nad koos õllefestivalile ja seltskonnas arutati, et millised on järgnevad 5-e aasta plaanid rahval. Ja mu tuttav jäi oma meest vaatama ja küsis:“ Jah kallis, mis sinu plaanid on?“ „ Minust saab lendur.“ Naine oli seda teadnud, sest mees õppis ja teenis vaid oma unistuse nimel – ööd ja päevad. Ja mu tuttav küsis: „ Kui Sul oleks valida, kas Sa veedad kõik päevad minuga ja me oleme surmani õnnelikud või Sa lendad kogu elu, kumma Sa valiksid?“ Ja mees vaikis... Ta oli nii löödud sellepärast, aga ta ei osanud vastata. Ja naine jättis pulmad ära, sest tema tahtis perekonda ja olla mehega koos, nende eesmärgid olid liiga erinevad. Ta andis mehe vabaks, sest ta armastas teda ja tahtis, et mees saaks minna ja täita oma unistuse... Ja ta ongi lendur. Ja mu tuttaval on lapsed ja armastav mees. Kuid ma olen kindel, et vahel unenägudes lendab temagi oma eksiga pilvede kohal...
Aga jah, siin UK-s on olnud ikka igasugu lugusid. Eile jõusaali minnes mõtlesin mina, et ma ei viitsi kopsikut panna, et see on mu särgikusse juba sisse ehitatud. Ja tegime siis Laurga pallide peal soojendust ( ma pidavat olema tsirkuseartist, sest keegi teine sellist akrobaatikat nende keradega ei tee ) , kui Laura äkki ütleb: „ Kadri, Sul on üks rind paljas“. Ups! Ma hakkasin täiega naerma, ise oma särgikut üles tarides ja siis üks tüüp äkki ütleb: „ Vabandust, ma ei saa keskenduda“. Mine noh, kui piinlik! :D Sellepeale ma muidugi hakkasin niimoodi naerma, et kukkusin palli otsast üldse alla ja irvitasin siruli põrandal :D Mis seal ikka, enese üle tuleb osata ka ju naerda...
Aga jah, täna kuulsin siis uudist, et pere sõidab oktoobri lõpus kuhugi ära, tore sünnipäev mul tulemas :S Inglismaal pole ju lillede kinkimiskommet...torti saab ka ainult laste sünnal, kingitusi ma ei saa, sest kõik teavad mu raskekaalulise pagasi muret. Sõpru pole, peret pole... Ja Vanaema ilmselt helistab ainult selleks, et teatada : „ 22 viimane taks!!!!“ Halleluujah!!! :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar