Klaver

Oo, eile oli imelik õhtu, nagu ikka ma läksin õhtul 8ks proovi ja äkitselt muutus õhtu kuidagi nukraks, nutt tükkis kurku, sest mu kurk nii valutas ja hääl oli nii roostes, et seda ei talunud endalgi kuulata ja väljas sadas paduvihma ja ma olin nagu üks suur õnnetusehunnik.

Paar päeva tagasi ma kirjutasin joovastusest, mida mulle muusika pakub, aga see tunne, kui sa tahad, aga ei tule lihtsalt välja, see muserdab mind, kuigi ma tean, et asi on ainult selles, et olen külma saanud. Aga ikkagi. Mul on esinemine ees, ma tahan sünnipäevaks saada mõned lood linti ja nüüd keerab vana ilmataat mulle käkki. It’s sucks! Tuju oli null ja ainus, mida ma oleks sel hetkel tahtnud, oli õlg...ma oleks tahtnud joosta majast välja vihma kätte ja näha, et seal on õlg, millel nutta, kui mul polegi päev nii kirgas nagu ma sooviksin.

Tegelikult tõestas eilne õhtu mulle midagi, millele kogu mu elu üles ehitatud on – head asjad väärivad ootamist, iga asja jaoks on oma õige aeg. Nimelt palusin Darrenil eile endale klaverit mängida ja minu üllatuseks on ta väga hea. Kõigele lisaks andis ta mulle kuulata loo, mille ta kirjutas oma tütrele, see oli lihtsalt nii jumalikult armas. Eniveis, otsustasime, et ühe maailma kõige romantilisema laulu teeme klaveri saatega, mis kõlas selles kastmes jube hästi. Ja siis ta äkki küsis, et kas ma mängin klaverit ja ma vastasin nagu asjad on, et 10a tagasi enda lõbuks klimberdasin, aga muusikakoolist sain kinga. ( puhtalt sp, et ma olin ANDETU) ja ta palus mul siiski mängida. Tõele au andes ma pole 5a klaveri taha istunud ja see oli kummaline tunne. Ma asetasin oma sõrmed klahvidele ja püüdsin meenutada viisijuppi, mille ma u 15a leiutasin. Ja ma puterdasin ja puterdasin ja Darren ütles, et mängi, mängi, mängi edasi ja tema naine ütles, et see on väga hea proovi veel. Ja lõpuks nad ütlesid, et sul on ju annet, sellest saaks väga hea laulu, aitan sul selle kirja saada ja lindistada ja täiustada ja diil on, et enne Sa Uk-st ei lahku, kui oleme koos laulu kirjutanud. Ma olin lausa kohkunud. 8a kirjutasin ma oma esimese lauliku, 12a kirjutasin oma esimese loo, tegin oma klimberdustele sõnu ja nüüd 10a hiljem, kui ma olen ammu pilli nurka visanud ja mulle on kõik öelnud, et ma olen lootusetu juhtum ja jäägu ma ainult laulmise juurde juhtub midagi sellist. Ma olin oma unistuse unustanud. Ma olin alla andnud, ma olin valinud teise tee, teised huvid ja nüüd selline asi... Mäletate minu juttu klaverist oma kodus, kus ma saaksin jälle mängida, tundus enesegi jaoks utoopiline, pigem oleks see olnud sümboliks minu ja muusika suhtele, aga nüüd ma hakkan mõtlema, et äkki siiski kõik siin maailmas on võimelik. Äkki see laul, mida ma aastaid tagasi alustasin, mida ma mängisin igakord klaveri taha istudes ja mida kõik mu sõbrad laulsid ja ümisesid, saab siiski teoks... Mitte küll niipea, sest meil on jõulude ajal megatähtis ja oluline kontsert tulemas, kus ma tahan anda endast maksimumi, aga kohe, kui see on läbi, lubasime hakata tegelema lugude kirjutamisega, enne ma ei tule kojugi ...

Vahel tuleb minna lasta, et asjad saaksid 6igel ajal, 6igel kujul meie juurde naasta.