Keskkool

Keskkool...Kas te mäletate seda aega veel? Mina mäletan – ma ei suutnud pidada meeles poolte enda klassis käinute nimesid. Miks? Kas ma saan selle ajada perioodi arvele, kus ma koolis olin nagu kuuvarjutus, või ma lihtsalt polnud huvitatud uutest inimestest või olin ma liiga uhke või busy? Keskkooli lõpp on huvitav aeg, sest ühest aastatega tekkinud rollist tuleb välja astuda. Laia maailma minnes oled Sa jälle ei keegi. Kedagi ei huvita kui palju trofeesid sa spordivõistlustel said, või mitu korda olid Sa keskkooli printsess või mitu üritust Sa aastate jooksul läbi viisid. Tuleb uus ajastu, uute saavutustega.

Ma ei ütleks, et ma olin äärmiselt populaarne isiksus, pigem inimesed teadsid, et kui midagi on vaja ära teha, siis mina olen selleks suuteline. Ma ei viibinud kunagi tundides, mitte et ma oleks hulkunud tänavatel, aga ma leidsin alati asja olevat direktorikabinetti, et rääkida jooksvatest probleemidest, või veetsin ma aega medõe kabinetis, tavaliselt kohvi juues v pikutades või oli mul kindlasti matemaatika tunni ajal teha intervjuud või harjutada esinemiseks. Selline kooliaegne elustiil tõi mulle rohkelt vaenlasi, eriti õpetajate hulgas. Sisuliselt taheti mind koolist välja visata. Ainult kooli juhtkonna eriloal jäeti mind edasi nimekirja, sest seal oli paar inimest, kes minusse uskusid. Kui ma mõned aastad hiljem koolimaja külastasin, siis mõned inimesed majast pidid ümber kukkuma kuuldes uudist, et sain ülikooli ja pole sealt isegi veel välja visatud. Kõik otsisid viga minus, et olen liiga laisk ja liiga protestivaimne jne, aga keegi ei küsinud endalt, kas ma olen hea õpetaja, kas ma annan oma ainet hästi ja huvitavalt edasi. Kooli direktori sõnad olid kunagi, et kui Kadri kisa tõstab, siis järelikult on midagi korrast ära. Ja nii täpselt oligi. Neid inimesi keda mina hoidsin ja austasin, neil polnud minuga vähematki probleemi. Aga ma ei salli õpetajaid, kes ise ei saa asjast aru, ise ei panusta, et aine poleks kuiv ja närvesööv. Õpetajaamet ei ole lihtne, see nõuab annet, see nõuab kirge ja pidevat arenemist. Ma lausa vihkasin, kui õpetaja ei osanud mu küsimustele vastata ja üritas minust tunnisegaja muljet jätta. Ma tahtsin asju teada sügavuti, ma tahtsin näiteid elust enesest, ma tahtsin, et inimene, kes on palgatud mind õpetama, on minust targem, ma tahtsin, et kui ta ei tea, siis ta läheb koju ja uurib välja. Selline on õige õpetaja, mitte mingi klassi ees kohvilürpija, kes annab õpikust leheküljed kätte ja arvab siis, et see ongi kogu tema töö. Meil on puudu kirega töötajatest, inimesed teevad asju, mis neid ei koti ja seejärel on tulemused nõrgad, aga õpetaja ei saa enesele sellist asja lubada, sest tema vastutab meie tulemuste eest. Minu tulevik on suuresti pedagoogi kätes.

Ma vaatasin täna oma lemmikseriaali ja taipasin, et tegelikult me tihti ei tunne inimesi, kellega me suure jao oma päevadest koos veedame. Mulle meeldis see, mida filmis tehti. Kõik kirjutasid oma nimed paberile ja need segati ära ja koostati paarid. 45 minuti jooksul pidid 2 inimest üksteist tundma õppima... Rääkima midagi isiklikku, rääkima oma hirmudest ja sellest, kelleks nad 10a pärast saada tahavad ja kus oma eluga olla. Ja lõpuks tuli oma partnerist lõpualbumi jaoks pilt teha, teemaks kuidas sina teda näed, nüüd kui sa teda rohkem tunned. Kui palju vb muuta 45 minutit meie elus, kui me kasutame seda aega, et õppida kedagi paremini tundma. Kui paljude inimeste üle me oleme otsustanud paljalt esmamulje põhjal, kui palju toredaid inimesi vb olla meil tundmata. Kui ma mõtlen oma kursusele, siis reaalselt seal on päris palju inimesi, keda ma tahaks paremini tundma õppida, aga see on raske, kui me kõik tõmbume oma kookonitesse ja gruppidesse, mille tagajärjel meil jääb rohkelt silmaringi laiendamata.

Ma arvan, et tänapäeval peaksidki olema koolides ja töökohtades inimesed, kes aitavad sociallife’i edendada. Inimesed, kes korraldavad üritusi, kes panevad erinevatesse situatsioonidesse, kus meil on võimalus õppida tundma uut inimest. Mulle meeldib minu õppejõud praeguses koolis UK-s. Igakord ta paiskab meid kõiki segi ja laiali, ma olen tänu temale õppinud tundma Kuuba, Slovakkia, Ungari, Tai & Poola inimesi. Paljudega poleks ma ise kunagi rääkima läinud, ma pole lihtsalt seda sorti inimene, aga kui mind pannakse kokku kellegagi, siis tekib loomulikult see vestlus ja teineteise tundma õppimine, mis on äärmiselt meeldiv.

Nii uudiseid ka nüüd. Laura kolib meile, sest elu unistuste printsiga kujunes siiski põrguks. Sellised asjad on tänapäeval nii tüüpilised. Siit ka põhjus, miks ma ei ole üldse vaimustuses pea ees suhetesse hüppamisest, sest lahku minekud on alati mingil moel masendavad. Olgu siis mees täisjobu v tõesti mingi armas inimene, kes otsustab ühel päeval, et see pole tema jaoks. Selleks, et olla kellegis kindel, peab võtma rohkelt aega inimese tundma õppimiseks. Eks iga algus on ju ilus ja inimesed on võimelised asstaid oma olemust varjama, sp ongi hea teada ja tunda kedagi varem...teada, kuidas ta käitub vihasena, kui nõudlik või pirtsakas ta on, kuidas ta kohtleb oma lähedasi ja peret jne. Minu jaoks on see äärmiselt oluline, tunda ja teada, millesse ma end seon ja kelle kätesse osakese oma elust usaldan.

Teine uudis: Me leidsime mulle mantlipärija, sakslanna. Halb uudis on aga see, et ta tuleb märtsist, nii, et minu kojumineku kuupäev on endiselt lahtine.

Aga jah, Eesti igatsus on mul juba suur... Hakkan vist juba vanaks jääma, sest koguaeg on tohutu nostalgia... Nt eile saunast tulles, oli tuuline ilm ja seal nõnda seistes meenus mulle lapsepõlv, kus nv alati vanaema juures saunas sai käidud, see sama värske tuuleiil, vastu kuuma keha puhumas. Ja ma igatsen kohvitamisi oma sõpradega, Tartus oli see traditsioon, 3-4 korda nädalas sai ikka õhtuti mindud lemmikkohta kohvile. Igapäev sai kellegagi väljas lõunat söömas käidud.

Siin olemisel on muidugi oma plussid... 4h laulmist ja ma olen nii täidetud ja õnnistatud, et ma võin 24h särada, nii mõnedki esinemised on tulekul, jõulude ajal lausa 2h kontsert täismajale. Ma olen õnnelik! Ma kardan, et Eestis mul sellist võimalust ei tule...millest on mul tohutult kahju. Siin ma teenin ise, siin ma ei pea plekkima bensiini eest, võtan auto tõmban trenni. Jõusaalist rääkides siis seal läheb aina naljakamaks, eile nt õppisin ma tundma uut masinat, mine noh, sünnitustool konkreetselt(j2rgmisel p2eval on tunne, nagu oleksid mingi ylekaalulisega fackinud, kellele jalad ymber ei l2he ja reielihas on valus r2igemast surve all olmisest ) , ma seal oma 25 kg, siis tuleb mingi kast, viskab oma 140 peale :D Ma olen üldse mingi üle saali friik, tantsin seal vahel ja siis sõudmise ajal laulan jne. Ma üritan teha trenni kui sellise nii meeldivaks kui võimalik. Nalja ja kino peab saama. Laurts ikka ütleb, et ta ei suuda minuga trennis käia, sest ma ainult lollusi teengi, a’la leiutan uusi venitusharjutusi, ükskord ta kartis, et ma kukun ennast vigaseks, mul oli vaja jalgu üle selja pea kohale visata ja seda mingi kuradi palli peal, kui ma oleks kukkunud, siis ilmselt oleks kenake selgroo ja kaela vigastus tulnud, aga noh....väärakad kuuluvadki tsirkusesse! :D

Ahjaa, Laurtsil on ju dieet, saia, pastat, kartulit, ühesõnaga süsivesikuid ei söö, aga ma olen ju see, et ma ei viitsi küll nälgida ja kapsalehti süüa. Lähme siis koos poodi ja mina ostan mingi koogikese endale, see siis närib oma rõvedaid pähkleid, mina teen pastat endale, see sööb kala ja hapukurki. Mina söön lõunaks röstsaia, tema sööb 4 keedetud muna majoneesiga . Ilmselt ta tuleb tagasi hurdamana kui mina, aga elu on ikka elamiseks ja nautimiseks. Aga EDU Laurtsile, šokolaadile EI? Hahahhaha. Kahju sust kohe!