Ma ärkasin täna öösel kell 3 öösel üles, seda täiesti põhjendamatult. Ilmselt on mul unehäired v olen ma kuutõbine, sest aina enam juhtub seda, et kondan mööda maja, kui kõik mõnusalt tuduvad.
Ilmselt olen ma ka juba varakult sünnipäeva ootuses ja ärevil varsti toimuva esinemise pärast. Ma olen alati öelnud, et muusika on mu esimene ja kõige olulisem armastus. Vaatamata sellele, et olen laval olnud 15aastat, siis ikka on mul alles see tunne, see ,et kuigi Sa tunned kedagi läbi ja lõhki pakub ta sulle alati uuesti kohtumisel teatava särtsu ja südamepuperdamise. Olete kunagi olnud mehega, kes ainuüksi teie kõrval seistes tõmbab kananaha ihule ja te värisete nagu puuleht tuuleiili valdustes? Ja kui te olete 5 minutit viibinud selle erutust tekitava meeskodaniku embuses, siis te rahunete, teid tabab tõeline turvatunne. Lavaga on samamoodi, ma kõnnin inimeste ette, nad vahivad mind kõik üksipulgi ja kui ma alustan väriseval häälel oma laulu ära, siis tabab mind rahulolu, ma hakkan nautima, ma tunnen ennast laval turvaliselt, sest ma tean, et ma kuulun sinna. See teeb oma erutavale hirmule vaatamata mind õnnelikuks. Ja ausalt ma ei tahagi, et see värin kaoks, sest ma ei taha, et muusika muutuks igavaks või liiga turvaliseks, ma vajan väikest närvikõdi, et väiksest küünlaleegist kasvada tuleleegiks.... Ja samamoodi on meestega, need kes suudavad sind välja tuua hirmunud olekust ja sütitavad leegi, mis neile endilegi sooja annab, siis need on mehed. Sellepärast ma koguaeg ütlengi, et pole vaja end jagada tühiste inimestega.... Jagage endeid ainult nendega, keda te tahate mäletada, kes on Teie elule lisanud vürtsi. Kõik inimesed minu elus on hoolikalt valitud ja nad jäävad alati omal moel punasesse raamatusse. Täpselt samamoodi on nende õigetega, milleks leppida vähesega, kui me väärime parimat e. Gramm parem kui perfektne on minu uus suhtumine.
Mõned nädalad tagasi ma kurtsin oma parimatele sõpradele, et ma kardan armumist. Mitte neid Karjaküla piimamehi, kes vb kakaoga ila vahel tilkuma ajavad, vaid ma kardan inimesi, kes reaalselt on võimelised teie elu peapeale pöörama. Ja mu kirjas oli üks lause mis ütles u, et mis saab, kui tuleb inimene, kel polegi kingadel midagi viga ja kel polegi suured kõrvad. Ja mu suurepärane sõber ( ma tahan teda siinkohal tänada, et ta nii fantast on juba aastaid olnud ja alati mind talunud )ütles, et :“ Kadri, Sa võid alati riskida, sest sul on sõbrad, kes vb ei kanna kõige õigemaid kingi või on suurte kõrvadega, aga Sa võid meile alati loota ja kui sa oled omadega murtud ja maas, siis teeme väikse dringi, tantsime end tühjaks ja lähme pea püsti edasi.“ Ja teate, see mõjus mulle nii, et ma läheks vist draakoni endaga ka sõtta, sest mul on teadmine, et mul on sõbrad, kes ei ole mind veel kunagi alt vedanud ja ma poleks siin, kus ma olen, kui neid poleks.
Teine asi mis selles kirjas liigutas oli üks minu enese tõde, et ära kunagi suru tundeid alla, sest iga asi on õppetund ja kui sulle on antud võimalus tunda, siis see on Sinu õnn ja õnnistus. Ja veider ma just eile öösel mõtlesin sellele, et ma mäletan paari aastatagust jutuajamist iseendaga, kus ma mõtlesin, et kui ma ühekorra elus veel saan seda deeply, madly etc tunnet tunda, siis järgmine päev vb Jumal mind enda juurde võtta. Sinu tunne, pakub Sulle ju ainult rõõmu ja päikest vihmases päevas ja niikaua kui Sa ei tõtta lassoga kedagi kinni püüdma ja ei mõista, et äkki sa polegi nii kõva cowboy nagu sa arvasid, siis on ju kõik fine. Elus tuleb vaadata hirmudele otsa, vb Sa ei kohta elus enam kunagi inimest, kes oleks seda tunnet väärt ja siis sa ainult kahetsed hiljem, et sa ei lasknud sel tundel end kaasa viia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar