Klikk

Ma kohtasin täna kooli juures naist, keda mina teadsin vaid nägupidi, aga kes minust paistis midagi teadvat. Uuris kaua ma juba olen siin olnud jne. Tema oli olnud 20a tagasi au pair, seda nii Kreekas, Austraalias, Prantsusmaal ja Belgias. Pluss ta on käinud igal pool koos mingeid telklaagreid korraldava liiduga. Küsiski, et kuhu mul on plaan edasi minna ja ütlesin, et ülikool ootab ja vajab lõpetamist. Tema oli kõrgkooli läinud alles 25a, sest ta oli nautinud mööda maailma rändamist ja 18a polnud tal aimugi mida ta üldse õppida sooviks. Selliste inimestega kohtumised on tegelikult huvitavad, ma naudin selliste inimeste seltskonda, kes on käinud ja näinud.

Mul oli täna kohtumine ka ühe meeskodanikuga, kellega peale kohvi & koogi ringi sai raamatupoodi väisatud & kui ta siis teatas, et ta lausa jumaldab ajalugu, geograafiat ja ulmekirjandust ja ta loeb koguaeg, olin lausa üllatunud, ma ei teadnud seda! Ta vaatas mingit kuradi 1000 lk ajalooraamatut ja hakkas seletama, kui huvitav ajalugu ikka olla vb. See olukord meenutas mulle üht korda, kus ma läksin ühele sõbrale külla, see oli veel see aeg, kui ta oli pigem selline tore kutt, keda oleks tahtnud lihtsalt veidi rohkem tundma õppida ja tema öökapil oli ilmatuma paks psühholoogiat käsitlev teos. Ausõna, vahel ma ikka imestan, et kuidas mul elus niimoodi vedanud on, et laustuhvlialuseid mehi on ikka suht vähe, ma jumaldan intelligentseid mehi ja ainuüksi näha, et mees hoiab raamatut käes paneb mind juba sulama. Kuigi täna ma ausalt mõtlesin, et see tüüp teeb seda konkreetselt mulle mulje avaldamiseks. Aga vb ka mitte... Eniveis, edasi oli vaja mul sisse hüpata poodi, kus müüakse kõik see kõige paremaid parfüüme. Lasin kuti oma lemmiklõhnadega üle ja siis riputasin ta endale autosse :D Ma lausa hõljun meeste ümber kes hästi lõhnavad.

No ja siis me jõudsime toidupoodi, okey, mis seal salata, ma tunnen seda kutti juba terve igavik, aga vahel me lihtsalt võtame ekstra aja ja saame kokku, sest reaalselt, meil pole selleks väga aega ja ma üritan siin UK-s väga lähedastest suhetest & sõprustest hoiduda, sest ma tean, et ma lasen varsti jalga.

Eniveis, poest välja jalutades ütles tüüp, et „ Me Sinuga oleme nagu vana abielupaar“. Teate ma ei kuulnud seda lauset päris korralikult, algul jäin vanapaari otsima silmadega, siis jõudis minuni, et ta rääkis meist ja siis tabas mind juba paanikahoog: Miks Ta seda räägib? Ma tean seda ise ka, et me niimoodi välja paistame, seda on teisedki öelnud, sest kui me koos välja lähme, siis me oleme ainsad kes üle maja kõvahäälega naeravad ja lolli juttu ajavad. Meil on sarnane huumorisoon, koguaeg käib kerge mõnitamine jne. Tal on supervanemad, kes hoiavad mind ja keda armastan mina, aga siit tulebki päeva moraal: Miks me ei armu kunagi nendesse, kes oleksid justkui ideaalsed, neisse, kelle seltskonnas me saame olla iseendid, kes ajavad meid naerma, kel on meiega sarnased huvid jne. Kuhu kaob tihti see klõks? Alati teda kohates on mul tohutult hea meel ja meil klapib kohe esimese seciga, aga ma ei sooviks absoluutselt mingit romantilist laadi suhet temaga.

Ja ma olen sellele klõksu asjale täna päris palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et ilmselt on see kõigil inimestel erinev, aga minul isiklikult loeb päris palju see, kui kergelt kättesaadav miski on...Ma kaotan huvi, kui hiir jookseb suhu. Ma tunnen nii palju suurepäraseid mehi, aga teadmine, et ma suudaks nad ümber näpu keerata jahutab mind maha ja kui mul pole huvi laes, siis ei tule ka klikki. Inimloomus on ülesehitatud nii, et me tahame jahtida. Õigemini seda osa räägib siin vist minu maskuliinsem pool. Naiseliku suhtumise domineerimisel ma ilmselt väidaks, et kui mees kõike teeb ja vaeva näeb, siis ma olen kindlasti ära seebitatav, 5aastaga ikka vast :D Aga kahjuks ma pole tüüpiline naine ja fakt on see, et mida ma saan, seda ma ei taha, mulle meeldivad ja jäävadki meeldima kas keelatud viljad ( abielumehed ja pühaisad ) v kvaliteetmehed, keda Eesti mastaabis kohtab vaid 1te tuhande mehe kohta. Hahha.