Selline periood

Me Laurtsiga pole ka p2ris t2ie m6istuse juures... S6ime kodus oma s66gi 2ra, tunnike hiljem m6tlesime, et tahaks ikka midagi n2ksida, et k2ime Hiina toidukohast l2bi. Kodus ajasime, et l2hme jalutama ja panime ajama. Ostsime siis 3 soti eest syya, ootasime pool tundi ja siis... RASV, RASV, RASV... k6ik n6retas sellest..S6ime 2 ampsu ja syda paha, viskasime k6ik minema...Selline dieet ja raha kokkuhoid meil siis :D

Muusika

Teate ma ei suuda enam x-faktorit ka nii vaadata, et mul pisarad pool aega ei voolaks. Ma lihtsalt elan nii kaasa ja sisse – et kas ikka on õige loo valinud, kas ikka võtab noodi välja, kas ikka kannab loo emotsiooni edasi jne. Tegelikult on palju õppida teiste vigadest. Ja valan ma pisaraid ka siis, kui kellegi unistus täitub või puruneb. Mis minuga juhtunud on? Ma ei tea! Kuhu on kadunud see vapper tüdruk, kes ei nutnud isegi matustel. Ma ei olnud kunagi kalk inimene, aga ma ei lasknud iialgi emotsioonidel ülepea lennata, ma ei arvanud kunagi, et halamine aitaks. Aga nüüd ma lihtsalt lasen asjadel rohkem südamesse minna, mulle meeldib kui miski mind liigutab, mulle isegi meeldivad mu emotsioonid. Mulle meeldib vahel olla nõrk ja haavatav, selles on midagi naiselikku ja samas mulle meeldib olla seesmiselt tugev, teada, et mis ka ei juhtuks, ma tulen välja.

Eile toimus minu kaua oodatud esinemine, üle pika aja jälle publiku ees, ma tõesti ootasin seda ja nagu tavaliselt kaasnes ka väike närv. Viidi mind siis kohale ja ma mõtlesin, et see peab mingit sorti nali olema, koht oli u sama suur, kui minu 2 magamistuba kokku panna ja inimesed istusid konkreetselt mu nina all. Ma teadsin, et tegemist on üritusega, kuhu saab ainult kutsega esinema ja kutsega kuulama, aga et tegemist on nii intiimse õhkkonnaga, kus sisuliselt polnud ka mikrit vaja oli minu jaoks siiski šokk. Ma pole ühelgi suguseltsi ürituselgi suud elus lahti teinud, ma võisin laulda 500 v tuhande inimese ees, aga igakord kui tuli 10nele laulda, siis ma keeldusin. Ma ei ole suutnud kunagi taluda, kui inimesed istuvad nina all, mulle meeldib suur lava ja kaugel passiv publik. Ja nüüd visati mind sellisesse vette. Aga lõppkokkuvõttes sai sellest mu üks parimaid kogemusi. Kogu üritus oli väga special ja kift. Inimesed tulid kohale, võtsid veini ja istusid paika. Ja 2 põhimeest tulid rahva ette ja palusid kõigil tõusta. Publik, esinejad, kõik tõusid ja laulsid amazing grace’i – just see kuidas algus toimus, liitis kõiki ühte ja see oli väga eriline. Mõned esinejad enne mind, a’la inimesed, kes lugesid poeeme ja siis oligi minu kord. Nagu alati fantast tunne, kui inimesed ikka teevad kätemerd, laulavad kaasa, plaksutavad. Ma olen nii õnnistatud – muud mõtet mu pähe ei ilmunud. Ja kõige magusam osa tuli pausi ajal, kui kõik inimesed äkki tormasid minu poole mind kallistama ja rääkima kuidas ma neile tibutagi peale ajasin. Seal oli 60a pikajuukseline kantrionkel ja ema & tütar, kes tegid klassikalist muusikat, kõik nad tulid ja tänasid mind ja mul juba pisar jälle voolas. „Kas Sa oled Eestis kuulus?“ Ei... „Issand, kuidas nii, ma tahaks lihtsalt Sinu plaati osta“ ! „Me tuleme kõik Sind Eestisse vaatama! Ja oleme sinu grupied. „ Ja siis tuli minu juurde minu kitarristi ämm, kes on pärit Hollandist ja ütles, et tal on nii hea meel, et ta minuga kohtus ja ma olen nii eriline tüdruk, et ta lihtsalt kallistab mind, sest ilmselt me enam kunagi ei kohtu. Jälle pisara lugu, sest alati on raske kui Sa tead, et Sa ei kohtu enam mõne inimesega kunagi...Ta tuli, ta oli ja läks...Ja vb kõigest päevaga suutis ta sinu elus midagi muuta. Mu kitarristi naisel polnud vist muidugi kõige parem tuju, sest põhiküsimus mida talle esitati oli, et kas sa julged oma meest selle naisega kahekesi koju ka jätta. Aga see on ilmselt muusikute elu, armukadedusel pole siin ruumi, sest ma ei tahaks küll, et keegi minu arengut takistaks ja ma ei kujuta ka ennast sellises rollis, et kuule su bändi kitarrist on mingi kuum tots, ma käin sinuga nüüd igas proovis kaasas. Ilmselt ma mõistan ka nüüd neid inimesi rohkem, kellel tahtmatult tekib mingi fänkond, kes neid igal hetkel rünnata võivad. Eile nt terve pere ootas mind, aga ma ei saanud tulema, sest kõik tahtsid isiklikult midagi öelda. Kõik see tuleb kaasa sellega, kui Sa otsustad ühel hetkel, et Sa tahad meelelahutaja olla. Kõigele lisaks ma mõistsin, et mu kitarrist on ikkagi paganama hea songwriter ja kuigi meil on sellest põgusalt juttu olnud, siis ma loodan, et ma saan temaga kokkuleppele, et võin Eestis tema lugusid esitada. Mul oleks jube hea siin tema käe all õppida ja harjutada. Elu on lill. Mulle meeldis üks väljend, mis üks naine minu kohta eile ütles: „ Dark horse“ , mis tähendab siinmail inimest, kel on varjatud talent.

Ühesõnaga esinemine läks suurepäraselt ja lõpp hea, kõik hea. Järgmine laks tuleb juba t2iskavaga, ilma kitsa ajalimiidita jõulude ja aastavahetuse ajal. Ootan juba !

Ma võin vist endiselt öelda, et ma ei kahetse senini oma otsust siia tulla, kurvaks teeb mind vaid see, et Eestisse naastes ei ole mul võimalust niipalju muusikaga enam tegeleda. Kui Sa väikses Eestis keegi olla tahad, siis tuleb Sul läbida totter teleshow, kus sa ei saa oma rida ajada, vaid pead läbima kõik nõmedad voorud alates muusikalidest, kuni lõpetades big bändiga, mis mulle üldse pinget ei paku. Ma tean mida ja mis suunda ma tahan ja mulle üldse ei meeldi mõtte, et ma pean võistlema ja pärast meedias kükitama ja laskma end sopaga loopida. Ka minu hea sõber Margus Vaher nõustus minuga, et Eesti staarid on kõik just telest tuule tiibadesse saanud. Ja nii ongi, ka kohalik rockijumal Padar on tulnud kahest taktist. Mul on siiralt kahju, et Eestis ei leidu noortel andekatel inimestel muud võimalust ja väljundit, kui karvaste ja sulelistega, kellest 50% lauldagi ei oska passida kuskil Superstaari eelvoorus. Kahe taktiga ilmselt kaasneb veidi viisakam tähelepanu ja sinna igasugused üldse ei roni, ma ei pea ennastki veel hetkeseisuga nii heaks, et sinna osalema minna, aga kui sa keegi pole, siis on ka väga raske kuskile esinemisi saada, et koguda lavakogemust ja siis Eesti rahva ette ronida. Ütleme nii, et surnud ring. Siit ka minu rockikooli idee, et tuua kvaliteeti ja harituid muusikuid... Et nad oleks juba keegi, enne kui neid meedia ja tähelepanu hambusse visataks. Et anda neile lavakogemust ja koolitust, kuidas oma häält paremini kasutada ja mitte teha masstoodangut ( nagu seda on klassikaline lauluõpe ), vaid näha indiviide ja nendega individuaalselt töötada. Sest kuigi mul enesel on väljakujunenud stiil ja ilmselt minu plussiks on see, mis mulle jumala poolt on kaasa antud, aga ma tunnen puudust heast õpetajast, ke ei muudaks mu stiili, aga aitaks mul samas oma häält maksimaalselt kasutada. Aga et selleks, et oma idee ühel päeval ellu viia, on mul vaja kõik see omal käel läbi proovida, et kuidas asjad töötavad jne. Selleks, et midagi luua on vaja kogemust. Samamoodi tökkab minu raamatukirjutamine, sest mul pole piisavalt elukogemust. Vahel ajab mind lausa marru, et ideed on, hing on nagu küps ja näinud, aga aastad räägivad minu vastu. Ühiskonna silmis olen ma liiga noor, et oma ideid veel ellu viia. Ja siiski midagi jääb puudu ja see miski on teatud kogemused, asjad, millest ma olen kuulnud, aga mida ma pole omal nahal kogenud.

Häbipost

Eile siis ümbritsetuna kõigist inimestest alustas pereema mingit teemat mingist videost. Ja alguses ma ei saanud aru millest ta räägib ja siis kogu rahva ees, hakkab seletama, kuidas mina ühel erapeol, kus me koos käisime, mingi tobedas seksiküsitluses mingit hiiglama punktid sain. Ja no siis et asi veel detailsem oleks tõmbas kogu minu sekslife avalikkuse ette. Ma vaatasin ainult pereisale otsa, hoidsin kahe käega peast kinni ja küsisin, et :“Kas te kurat räägite siin UK-s kõigest!!!???“ Krt võtaks, minu maine, mida minust niimoodi mõeldakse. Eriti kui ta ütles lõppu, et : „ Ja see naine vaatab minu lapsi!“ Enesekaitseks ma võin öelda, et minu lapsed vähemalt ei pea mõtlema, et nende ema on poole Eestiga ringi aelenud, nii, et hoidku oma suu kinni, ma mäletan nimesid, ma ei tee purjus peaga magalat ja rsk, õige naine ei piirdugi püsisuhtes misjonäriga. Ehk siis ruulib kvaliteet, mitte kvantiteet, meil ilmselt on selles osas pereemaga lahkarvamus. Aga noh, ta armastabki häbiposte korraldada, kui tal mehest kopa ette viskab, siis ta paneb õhtusöögi lauas hiti maha, kuidas tüüp kunagi balleti tantsis. No krt, ma naeran alati 3h kujutades pereisa sukkades.