Elust enesest
Paar päeva tagasi tõusin ma hommikul higi otsa ees üles. Ma olin näinud unenägu, mis tundus nii reaalne, et suurest šokist oleksin ilmselt voodisse jäänudki. Mida ma siis nägin? Mina koos pere ja Lauraga sõitsin kusagile. Laura ja pereisa istusid ees, pereema, vanem poeg ja mina taga, minul süles väiksem perepoeg. Tavaelus meie paigutus iial nii poleks. Igal juhul edasi kuulsin ma suurt pauku, justkui miski oleks tabanud auto katust. Ja hetk hiljem nägin meie ees palgiveo autot, millelt pudenesid u 80cm lõigatud palgijupid. Meie auto hakkas nende vahel vingerdama. Mäletan, et haarasin Jakelt ümbert kinni ja surusin ta vastu rinda, püüdes teda kaitsta eest tuleva löögi eest, ise talle öeldes „Ära karda!“ Meie auto sai pidama, hetk hiljem toimus plahvatus, ees olev auto oli ilmselt kraavi sõitnud ja süttis põlema. Ja ma ärkasin selle peale, et see kuumus põletas justkui mu nahka. Me pääsesime kõik napilt.
Selliseid unenägusid nähes ma alati mõtlen, kuidas ma käituksin reaalselt sellises olukorras. Mis refleksid hakkavad tööle, keda me päästaksime kriisiolukorras esimesena jne.
Täna oli telekast üks saade, kus naine rääkis, kuidas New Yorkis, rongis, sai ta kuulitabamuse. Kõik olid teda vaadanud, aga mitte keegi ei liigutanud lillegi. Kujutage end sellises olukorras, istute seal, kuul on läbinud teie keha, aga peale vaatamise ei tee keegi midagi. Naine oli ise lõpuks rongist välja jalutanud ja asunud esmaabipunkti otsima. Teda oli märganud üks naine, kes kohe tegutsema asus ja see naine oli olnud ise kunagi tulistamisohver.
Sellised asjad juhtuvad meie ümber igapäev, see on karm reaalsus, mida me peame teistega juhtuvaks uudiseks ajalehe esikaanelt. Kas Teie teate mida te kriisiolukorras teeksite?
Nalja elust enesest
Minu pere oli ühel nädalavahetusel ära, nimelt käisid nad kellegi koeri hoidmas, kuna see pere oli sõitnud puhkusele. Tulevad siis kõik koju ja lendan mina kohale küsides: „ How was Your dogistyle ...ammm...sitting? Pereema ütles sellepeale, et „ Kadrike, ma olen Su pärast mures“.
Suhetest
Minu hea tuttav rääkis ükspäev, et ta on kõrvuni armunud no teate küll, kõik sellega kaasnev. Ja ma küsisin temalt lihtsa küsimuse: Mis seda tekitab ja kuidas see välja näeb sul? Ja tema vastuseks oli. „ Ta teeb mind õnnelikuks!“ See lause pani mind mõtlema ja mitte tema hetkeolukorrale, vaid see meenutas üht perioodi minu elust, kus inimene, kellega ma tol hetkel parasjagu koos olin rääkis mulle päevast päeva, kui õnnelikuks ma teda teen, kui palju ma ta elu mõjutan ja kui palju parem inimene ta nüüd on. Kes meist ei tahaks, et partner meid õnnelikuks teeb, see on loomulik, aga miks ta kunagi minult ei küsinud, kas mina olen õnnelik. Miks see teda ei huvitanud? Miks inimeste armastus on kohati nii egoistlik. Ma muidugi olin ise süüdi, et lasin asjadel nii kaugele minna, aga lihtsalt see, et me tihti tahame, et keegi meie kõrval oleks õnnelik ja me unustame endeid ära, või vastupidi, vahel me mõtleme ainult endale ja unustame uurida, kas ka teine on õnnelik. Seda tuleb tihti ette peredes, kus mees ütleb, et mul on naine, kes koristab ja kokkab ja teate ta silub mu sokid ka ära. Sina oled õnnelik, aga naine sinu kõrval vb mitte.
Mul meenub aeg, kus ma ise olin ni armunud, et oleksin vist rihmaga mehe altari ette lohistanud ja ma arvasingi tol ajal, et see on armastus. Reaalsus on midagi muud, kui mul oleks see õnnestunud, siis oleksin ma ilmselt tootnud ühe õnnetu inimese maailmale juurde, sest see mida tema suutis mulle pakkuda oli hindamatu, aga mina poleks temale suutnud sellest pooltki tagasi anda.
Kui tema teeb sind õnnelikuks on see egoism, kui sina teed teda õnnelikuks, on see armastus, kui te teete üksteist õnnelikuks on see vastastikune armastus ja seda viimast me peakski kõik elult otsima. Ma ei taha kedagi siduda enda külge ja ma ei taha ise olla vang, ma tahaks, et toimub magnetiline tõmme, kus puudub dominant. Ma olen läbi teinud 2 äärmust oma elus, olnud see, kel on kinnisidee ja olnud ise kellegi kinnisideeks. Mind tehti õnnelikuks ja mina tegin õnnelikuks. Aga 22rmused on 22rmused, inimene peab tasakaalu otsima.
Paar päeva tagasi sattusin ma emaga s6nelusse, sest teda häiris üks minu väljend ja uskumus, mida olen laialt reklaaminud : „Raha ei ole oluline!“ Siinkohal ta pidi ju ise ka aru saama, et ma maltsa veel ei söö ja jeesuse sandaale ei kanna, et ju ma ikka hindan ka materiaalseid väärtusi, aga ometigi jäi talle see lause ette. Ma ei ole kunagi seda öelnud nii, nagu mu ema sellest aru sai. Küsimus oli alati selles, et minu veendumus on, et raha pole elus peamine. Raha pärast ma ei tee tööd, mida ma ei salli, raha pärast ma ei seo end inimesega, keda ma ei armasta, raha pärast ma ei loobu oma kvaliteetajast oma sõprade ja perega, raha pärast ma ei tee muusikat, raha ei kaalu üles head raamatut ja vaimseid teadmisi. Vot seda tahtsin ma öelda lausega „Raha ei ole oluline!“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar