reede, november 14, 2008

Enne l6ppu tuli v2simus peale...

On reede õhtu ja ma tunnen kergendust, alles oli kolmapäev, kus ma arvasin, et ma annan otsad, sest ma olin surmani väsinud, aga igakord kui mingi raske aeg on ületatud tunnen ma naudingut. Kuigi minu jaoks lõppeb nädal homme õhtul toimuva esinemisega olen ma siiski juba praegu rahul.

Muusikast.

Hea uudis on see, et nagu teist vb mõnigi teab, minu kitarristil on välja tulemas plaat ja kuigi praktiliselt on see valmis, oli keegi soovitanud mõned lood veidi võimsamaks teha, mis tähendab taustajõudude lisamist. No arvake ära, kes sai pakkumise ... Loodame, et jõuame selle ära teha, enne kui ma ära lendan. Praegu on päris busy time, sest mul on täpselt jõulude ajal ja nüüd ka aastavahetusel esinemine. Mille üle on mul tohutult hea meel, sest teadu pärast sellisel ajal on koos palju rahvast ja kui ma lauluoskamatu oleks, siis mind ilmselt õhtu live meelelahutajaks ei kutsutaks. Aga rääkides Darreni plaadist, siis mind köidab see projekt just seetõttu, et kogu tulu läheb heategevuseks. Kuna Darreni isa sai esimese insuldi 35 aastaselt , siis Darren tahab just seda suunda toetada. Tema isa on praeguseks halvatud. Kuna minu vanaisa oli insultide ja infarktide ( tõele au andes mul on segadus kuna ja mis täpselt oli ) poolt räsitud ja oli enne surma aastaid ratastoolis ja ma olin tema käteks ja jalgadeks, siis on see valdkond mullegi südamelähedane. Ja mul oleks rohkem kui au anda oma panus millegi ilusa valmimisele, kust keegi ei ürita kasu saada.

Viimane kord proovis olles, ma tundsin midagi väga kummalist, see oli justkui vabanemine. Me oleme harjutanud juba tükk aega ja lood hakkavad saama tehniliselt selgeks ja lisandub see naudingumoment. Ja nüüd ma olen hakanud süvenema lugude sisusse, et anda edasi emotsiooni. Eriti üks lugu... ma elasin sellesse nii sisse, nagu ma oleks selle ise kirjutanud, ise pühendanud kellelegi.H22l hakkas mängima, sellesse tuli emotsioon, mu käed hakkasid kaasa vibelema ( ma üldjuhul üldse ei armasta kätega vehkida laulmise ajal ) ja ma tundsin, et ma annan kogu oma hinge ja südamega. Kui ma suudan seda homme korrata, siis sellest saab nii mulle kui publikule võimas elamus. Homme on mul vaja lastega olla, nii, et peaproov möödub 4 karjuva põnni seltsis :D Lastel on mu lood juba peas, 74 teavad juba kõik siin, nüüd on uus repliik yeah, yeah.... seda kuradi sõna topitakse ka igasse laulu.

Inimsuhetest.

Ma olen viimasel ajal rääkinud mõne paariga, kes on olnud aastaid õnnelikus abielus ja nad kõik on justkui ühest suust väitnud, et tegemist on olnud armastusega esimesest silmapilgust( pigem keemiast, huvist), ilmselt ikka kehtib reegel, et inimesed alateadlikult tunnevad üksteises ära potentsiaalseid paarilisi. Pereema rääkis, et kui ta pereisa esimest korda nägi, siis oli ta sõbrannalt küsinud, kas ta on abielus, kui ei ole, siis ma abiellun temaga ise. Nüüdseks on nad olnud 15a abielus. Naine nägi, tundis ära, võttis endale( Kelle jalas on pyksid rsk, aaaah???:D ) . Armastus esimesest silmapilgust, nagu ta ise ütleb. Mina jälle ei kujuta ette, seda, näen, võtan ja jään esimesest õhtust kokku suhet. Ilmselt see oleneb ikka inimestest. Ma olen oma elus näinud, kui petlik vb esmamulje olla ja see tõttu ma olen seda meelt, et armastus on kasvav nähtus, mis vajab aega, nagu lapse sünd, ta ei karga eikusagilt välja pärast kirglikku ööd. 9 kuud vaikset arengut ja selle aja jooksul sa ilmselt vanemana kasvad temaga kokku, võtad ta omaks ja ta sünnib. Kujundlikult mulle meeldib nii mõelda, et armastus on nagu laps, kes kasvab Sinu sees ja tuleb ilmale siis, kui aeg on küps, kui sa oled valmis end pühendama, andma oma hoole & aja, et armastust toita ja kasvatada. Ja nagu elus tuleb ette raseduse katkemisi ja nurisünnitusi, nii on ka armastusega, kui Sa ei kanna enda eest hoolt ja selle eest, mis sinu sees toimub, siis ilmselt see polegi määratud sündima. Nagu ütleb üks laul minu repertuaaris „What will be, will be“ .

Olulisest elus.


Täna ma vaatasin Jake’i kes põrandale unne vajus, tõstsin ta voodile ja lihtsalt vaatasin. Ta oli nii armas, süütu ja väike. Ta on lihtsalt nii eriline laps ja meil on väga eriline side. Vahel ma imestan, kui vähe on tarvis, et meil oleks mõnus kvaliteetaeg - ta tuleb ja ronib lihtsalt sülle ja me vaatame tundide kaupa vaikselt dvd-sid. Tal pole muud vaja, et Sa seal lihtsalt temaga istuksid ja olemas oleksid. Ja vahel kui ma trennist, proovist v töölt koju tulen, ma mõtlen ka, et siin võiks lihtsalt keegi olla... kasvõi istuda voodi äärel ja oodata kuni ma magama jään...


Eluks vajalik.

Inimesed vajavad eksisteerimiseks üksteist ja õnnelikud on need, kel on need inimesed, kes neil alati olemas on... need lapsed, kel on vanemad, need vanemad kel on lapsed, need naised, kel on hea mees ja mehed, kel on hea naine... Hinnakem oma pere, sõpru ja lähedasi, hinnake armastust mida teile osutatakse ja andke seda vastu kallistuste, hoolitsuse ja mõistmise läbi. Olge olemas!

Kommentaare ei ole: