Detsember on kätte jõudnud ja ma arvasin, et jõulud ei saa olema minu kurb aeg, sest koju minekuni on jäänud ju siis ainult 2 kuud ja ma peaks hoopis õnnelik olema. Aga ma ei uskunud, et meedia võib sellise kurvastuse tuua. Telekast aga jookseb 10 korda päevas reklaam, kus näitab lennujaama saabuvate lendude väravat ja kuidas siis kõik taaskohtumise joovastuses läbi pisarate naeravad. Ja tekst on, et on asju, mis on hindamatud ja kindlasti on seda perega koos veedetud jõulud. Ja siis viskab ette lennupiletite hinnad ja soovitab endale mastercard muretseda. Ega ma väga ei kibelegi jõuluks koju, aga kurb ikka natuke. Aga sel aastal tuleb mul leppida teistsuguste jõuludega. Kuna Gerty saabub ja tema pere läheb jõuludeks ära, siis tuleb ta meie juurde, nii, et siin peres saab olema sel erilisel ajal käputäis Põlva tüdrukuid.
Täna külastasid meid pereisa vanemad, kes olid 2 nädalat olnud Kariibimere kruiisil. Nad on 70aastased, aga ometigi reisivad nad ringi, näevad vapustavalt head välja, tantsivad ja naudivad elu. Esimest korda elus ma tundsin, et ma tahaks ka vanaks elada. Ma olen alati olnud seda meelt, et noh 50 aastat ja siis vb juba sussid visata, sest ma lihtsalt ei oskagi end vanana kujutada, pole minu stiil kepiga kooserdada ja koltuda. Aga täna ma tundsin, et milline rõõm oleks ikka lapselapsi näha ja kellegagi kuldpulmade ajal palmi all koksi juua ja olla üks äge ja kraps vanaema.
Nii palju on maailmas mida tahaks näha ja teha. Ideaalis noorus laval veeta, teha üks ja õige valik, kellega oma lapsi kasvatada, kuldses keskeas kirjutaks raamatu ja peaks loenguid ja jagaks oma elutarkusi. Ja ometigi on need unistused, mille täitumist v mittetäitumist me ei saa ette näha, sest me keegi ei tea, palju meile elupäevi ette nähtud on.
Kõige selle kõrval on jäänud minu elu peamiseks eesmärgiks siiski kasvada inimesena. Saada paremaks inimeseks. Eile ma mõtlesin, et peaks jõulude ajal oma isa meeles pidama, ei mitte selleks, et tal nägu täis sõimata milline rongaisa ta on olnud ja ka mitte selleks, et nõuda suurt summat, vaid et tänada teda selle eest, mida ta tahtmatult mulle andnud on – armastuse ja kire muusika vastu. See on ilmselt olnud tema veres ja kandunud minu ellu. Temast ei sõltunud minu lapsepõlve õnn, ma olin armastatud ja hoitud laps ja minu valik mitte olla kibestunud ja kedagi vihata. Ma lihtsalt olen õnnelik selle üle, et mind on muusika elus edasi kandnud. Ma tahan seda sammu teha, sest ma tunnen, et see aitaks mul klaarida arveid minevikuga ja see annaks mulle tunde, et ma olen kasvanud jällegi paremaks inimeseks. Ja see on risk, sest võib olla teda ei huvitagi, aga nagu ma ütlesin ühele mulle väga olulisele inimesele...Risk ongi see, kui Sa võid võita kogu maailma või jääda tühjade pihkudega. Ma ei taha olla poolik inimene, ma tahan olla olemas, ma tahan armastada, ma tahan andestada, ma tahan näidata teistele ja tõestada iseendale, et kui me südamest midagi igatseme, ihaldame, vajame siis tuleb vaid uskuda ja loota.
Iga asi peab olema küps... On emotsioone, on tundeid, on andeid, mille pinnale tõus vb võtta aastaid, aga ma usun, et kõik head asjad meie elus on ootamist väärt ja iga asja jaoks on oma aeg. Kõik soovid peavad tulema meie endi südamest.
Mulle meeldib üks lugu minu repertuaaris, mille sõnad mind liigutavad. Ma nõustun ühe superstaariga, kes on öelnud, et tuleb laulda vaid neid laule, millega sa tunned nö kontakti, sest siis tuleb see südamest.
Ja need sõnad on: „ I need time. My heart is numb, has no feeling, so while Im still healing, just try to have a little patience. „
Kõigil meil on olnud minevikus läbikukkumisi, mis on muutnud meid ettevaatlikuks. Ja tähtis on see, et inimesed annaksid meile aega, et me tunneksime ise seda kutsumust. Et me julgeksime minna rahva ette tundega, et me väärime kohta siin laval, aega, et pakkuda armastust, ilma kartmata, et see meid maha murrab, aega et minna kellegi juurde, kes on meiega ülekohtune olnud ja öelda talle, et oleme südames andestanud. Anna inimesele aega!!!
Ma tahaksin ühele kaugele lähedasele öelda: „Sa oled väärt kõige paremat ja ära lepi sellega, et keegi Sind kohtleb nagu sa oleksid asendatav. Kui teine Sind ei austa ja Sa ei lase sel end häirida, siis Sa ei austa iseennast ja see on juba patt! „
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar