Uusaasta lubadus

No kindlasti olete Teiegi andnud endale vähemalt mõne lubaduse, et mis uut aastat vanast eristada võiks. Mina olen enesele lubanud, et enne ma mehele ei lähe kui söögitegemine korralikult selge, sest milline mees see ikka tahaks naist, kes ainult munatoite ja pastat teha oskab. Seega luban, et uuel aastal teen algust ka ahjuroogade, kartulivärgi, salatite, suppide ja erinevate pastaroogadega. Algust tegin juba sel nädalal ja olen lausa köögi külge aheldatud. Tegin pastat kreveti-koosrekastmes ja piimasuppi(mitte, et see raske oleks) ja tuunika suupisteid ahjus ning vaarika jäist smuutit ja täna on siis kord ahjuroa käes. Ise mõtlesin retsepti välja, maitsestamise osas küsisin nõu parimalt sõbralt ja superkokalt Timo Varikult :)

Väike pildiseeria ka, et te mind usuks. Edu mulle uueks aastaks !




Maitseainad mida on tarvis :)




Ettevalmistus




Enne ahju minekut





VALMIS! Juhuu! :)

Kadri algaja ahjuvorm

200g makarone
6 keskmist kartulit
väike purk tomatipastat
350g hakkliha
1 sibul
1 muna
2dl vahukoort(koort v piima ühesõnaga)
juustu
värsket tilli
pipar
sool
5 pipra segu
küüslaugu pulber
basiilika
Kartulimaitseaine


Keeda makaronid ning kartulid ning prae pannil sibul ja hakkliha(maitsesta soola,pipra,piprasegu,küüslaugusoolaga), lisa segule tomatipasta. Keedukartulist lõika viilud, määri vorm võiga ja lao esimene kiht. Lisa pooled makaronid ning seejärel kogu hakkliha. Pane uus kiht kartuleid, lisa maitseainet ning kata tomatipastaga, seejärel lisa ülejäänud makaronid, klopsi koor ja muna kokku, ning vala ühtlaselt üle roa. Seejärel raputa roog ühtlaselt üle basiilikaga. Ahi pane 200le kraadile ja pane vorm ahju, hoia seal u 20-25 minutit, lisa juust ja hoia veel 5 minutit. Lõpus kaunista värske tilliga. Serveeri majoneesiga :)

Kes ütles, et minust asja ei saa - kes tahab, see õpib ja saab ! :)

Armastust kogedes

Kes täna teleka ette juhtusid, nägid kindlasti saadet „Sind otsides”, mis rääkis naisest, kes oli pool sajandit tagsi kohanud meest, kellega ta koges sõnaseletamatut sidet. Ilus saade oli, kuigi kurb, et seda meest üles ei otsitud ega leitud.

Mind panid selle saate juures enim mõtlema sõnad, et ta oli olnud 50 aastat abielus teise mehega, saanud 6 last, ometigi pidas ta ainsaks meheks ning armastuseks noormeest minevikust.

Olen minagi tihti mõelnud, et kas need on siis õnnetud või õnnelikud inimesed, kellele antakse võimalus midagi seesugust kogeda.

Ma olen oma elus kohanud väga erinevaid inimesi ja nende seas on palju erinevaid arusaamu – kes ei usu tõelisse armastusse, kes ei usu armastusse esimesest silmapilgust, kes usub, et elu jooksul saab mitmeid mehi/naisi armastada, kes ei usu „klõpsu”, millest mina tihti olen rääkinud. Ega siis absoluutset tõde pole olemas, nii nagu mõni usub, et on Jumal ja on teda kogenudki, usub teine, et Jumalt pole ja kõik maagiline on olnud juhus.


Meie elus kogetu on väga erinev, üks jookseb mehe juurest mehe juurde, otsib terve elu, kuid ei kogegi armastust, vaid seda toredat armumist, mis kuuks ajaks liblikad toob ja siis hääbub. Mõni elab näiliselt ühe mehega terve oma elu, kuid teised ei teagi, et see on vaid formaalsus ja armastusest on asi kaugel. Mõni on saanud tunda õnnist armastust, kuid vaatamata sellele on oma elu elanud üksikuna, sest ei läinud nii nagu oleks tahtnud ja kedagi teist hing ei osanud ihaldada.

Paar päeva tagasi läksin tuttavaga raksu, sest meil tekkis diskussioon, kus tema väitis, et ka need inimesed, kes vasakule panevad võivad oma partnerit armastada, nad lihtsalt ei oska teisiti elada, kõigil meil olevat vigu. Põhjus miks mina seda mõista ei suuda on väga lihtne – sest minu maailmas ei käi asjad nii. Kui inimesed on ise sellega rahul ja naudivad seda suhet, siis keep going – issanda loomaaed on lai. Mõnele meeldib kui teda piitsaga pekstakse, ma ei saa teiste inimeste kõrval kaldeid pahaks panna. Aga mitte keegi ei saa loota, ega nõuda, et ma mõistaksin asja, mida ma ei mõista, ega suuda mõista. Ma olen alati öelnud, et petmisel on väga palju erinevaid tagamaid ja ainult partnerid ise teavad, millest need tulenevad. Aga siiski ma pean petmist nõrga inimese loomujooneks, sest ka mul on olnud miljon põhjust kõrvale panna ja ma pole seda teinud, sest mina näen selles midagi, mis ei peaks seostuma suhtega. Ma ei tee teisele seda, mida ma ei taha, et mulle tehtaks. Kui keegi hakkab sellist teguviisi õigustama või ette heitma, et mul puudub empaatiavõime, siis andke mulle andeks, ma olen tuline karakter ja põhimõtetega inimene ja mul on oma moraalikoodeks, mille järgi ma inimesi hindan ja ringi lendavad tutid ja riistad ei ole minu silmis midagi, mida ma peaks isegi püüdma mõista. Inimesed teevad ise oma valikuid ja nad peavad leppima sellega, et kõik inimesed ei kiida nende teguviise heaks. Kõik ei kannata homosid, kõik ei pea jehhoviste pühadeks jne, samamoodi nagu mina ei kiida heaks püsisuhtes kõrvale panemist, sest ma leian, et järelikult ei olda kas suhteks valmis või ei sobi see suhe, aga sellest peaks inimesed juba rääkima.

Aga minu tänane sissekanne ei pidanud rääkima üldse sellest, vaid räägib siiski armastusest ja selle võlust ja väest. Kas me siis rääkida sellest, et klõpsu pole olemas, või kas jumal on või ei ole. Me saame rääkida vaid oma kogemustest. Ja nii nagu mina ei saa raud polt väita, et Jumal on v teda pole, ei saa keegi teine öelda, et üks emotsioon või maagia eksisteerib või mitte. Sa pole seda lihtsalt kogenud. Nii nagu paljud vaidlevad, et kas elus on see üks ja ainus, kes on meile määratud. Päris paljud on seda meelt, et see puudub, teised jälle on leidnud selle õige ja leiavad vastupidist.

Kas mina usun, et meie elus on ainult üks ja see õige? Kunagi ilmselt uskusin, aga pigem ma kaldun arvama, et vb on see siiani olemas, aga selleks, et teda leida, ei pea teda nüüd käed rüppes 30 aastat ootama. Ka valed suhted ja ka väga tõsised kiindumused viivad selleni, et me õpime seda õiget ära tundma. Ja kui Sa ei ole erinevaid inimesi näinud, siis tekib sul selle õige kõrval küsimus, et aga huvitav kuidas oleks olnud koos olla mõne teise mehe/naisega. Siinkohal ma tahaksin jälle ära mainida, et meessoo tundma õppimine ei eelda igal nädalal Atlantisest uue isendi koju toomist. Pigem püüdke rõhuda kvaliteetsetele ja sisuga meestele, eriti head on need eksemplarid, kes on vilunud suhtlejad, kes suudavad teile meeste maailma lahti mõtestada. Sest selleks, et olla toimivas püsisuhtes peab ikka päris kõvasti aru andma, et üks on marsilt ja teine veenuselt.


Mu tuttav väitis, et armastus peaks ju olema kahepoolne, et kas me saame siis ühepoolset armastust üldse nimetada armastuseks? See pole üldse vale mõttekäik. Siin on nagu erinevaid argumente. Ühest küljest nimetatakse minna laskmist parimaks oskuseks, et oma tundeid tõestada, seega sa võid armastada ühepoolselt ja niikaua kui sa suudad seda teha midagi vastu saamata ja see endiselt teeb sind õnnelikuks, siis miks ei võiks see kanda armastuse nime. Teisalt jälle, tõsi ta ju on, et kui me räägime täiuslikust armastusest, siis selleks on vaja kahte. Aga täiuslikkust ju ei eksisteeri! Aga võib-olla, siis nimetada seda sügavaks kiindumiseks, mis on vajalik selleks, et meid elus ette valmistada selleks, kui tõesti armastus meie õuele ilmub.


Ilus on armastada ja aastatega olen ma õppinud, et kõige siiram on tõesti see, kui me ei ürita kedagi väevõimuga enda külge siduda. Kui ta on määratud meie kõrvale, siis pole tarvis ei pisaraid, palveid, ega tobedaid fiaskosid ning lõppematut ilusalongide külastust. Ma pean seda tohutuks anniks, kui sul on võime omakasupüüdmatult midagi pakkuda. Võib-olla ei saa sa seda armastust tagasi sellelt konkreetselt inimeselt, kuid armastades ja armastust jagades hakkad sa seda tagasi saama kogu universumilt.


Mulle teeb muret inimeste kiirustamine, ma saan aru, et kui inimene on 30ndates või 40ndates, siis aega ju justkui pole. Aga kõrvalt vaatajana tundub ka totter see, et kas siis need inimesed tõesti arvavad, et kuu ajaga kokku kolides on nad teinud õige otsuse, seda enam, et 2 nädalat hiljem pakitakse jälle kodinad kokku ja minnakse oma teed. Kui inimesed võtaksid üksteise tundma õppimiseks aega, siis jääks selline tsirkus pidamata. Või see tohutu suhtest suhtesse hüppamine ja arvamine, et iga järgnev vähegi keskmist palka saav ja sirge seljaga kõndiv mees võikski äkki olla see õige. Jumala eest, siis võiks ju arvata, et meile sobivad pooled maailma mehed ja me peakski kõiki neid järjest proovima. Mulle jääb mõistmatuks, kust kuradist te neid potentsiaalseid mehi leiate? Ma võin tõesti käsi südamel öelda, et ma kohtan kord 3 aasta jooksul meest, kellega ma VÕIB-OLLA tahaksin midagi enamat, aga siis ma ka veel enne ikka õpin tundma jne. Ma ei kahtle, et täiesti talutav kooselu olekski mul iga 3nda mehega, sest toredaid mehi on maailm täis, aga mina küll nii vähesega ei lepi. Inimesed on oma otsimiste ja katsetustega nii ära vajunud, et selliseid meeleheitel inimesi küll ei tahakski enda kõrvale. Mu oma suguvõsas on üks selline, kes muudkui otsib, leiab, ei sobi, jätab ja juba on tal uus. Tõesõna ma ei jõua sokkegi nii kiiresti vahetada. Ja siis ise räägib, et kui kiiresti ei reageeri võib ilma jääda ja mul kell tiksub jne, huvitav miks ta küll siis veel abielus pole. Mõni vist ongi lihtsalt otsijaks/proovijaks loodud, nagu see oleks mingi äge mäng, kus saad pidevalt uuele levelile.


Tulles tagasi teema juurde kiindumine, siis ma mõtlen ajas tagasi ja tõsi ta on, et need mehed on olnud erilised ja ma olen neilt kõigilt midagi õppinud. Ja ma olen täiesti veendunud, et ei jää ka see nn. õige armastus siis tulemata.

Kiindumine või armastus, klõpsuga või mitte, esimesest silmapilgust v tunnike hiljem, õige või vale, ainuke või kolmas,vastatud v vastamata, vht pole, emotsioon on alati ülev. Kiindumine, armumine, armastus, armastamine ja armastatud olemine on üks oluline osa meie elust ja miks analüüsida, tuleb lihtsalt lõdvaks lasta ja nautida - ja seda ma just teengi ja dämit, olengi õnnelik ja mitte keegi, ega mitte miski ei muuda seda!

Jõulumõtisklus

Armsad sõbrad,

Sel aastal ei kipu ma jõulutervitusi väga saatma, esiteks ei lähe masstoodang hinge ja personaalselt kõigini ma lihtsalt puht füüsiliselt ei jõuaks, aga siiski tahan ma mõningasi mõtteid jagada ja loodan, et igaüks siit midagi enese jaoks leiab.

Vanaemaga hommikukohvi juues meenutas ta aega kus lapsed veel väiksed olid. Ja tal meenus see, et nad ei jõudnud vanaisaga kunagi onu lasteaia jõulupidudele, sest mõlemal olid just neil päevil alati kõige kibedamad tööpäevad. Vanaema silmadesse valgusid pisarad, sest nüüd 73 aastaselt sai ta aru, et need ajad ei tule kunagi tagasi. Lapsed on suureks saanud, kodust välja lennanud. „Me poleks ju nälga jäänud vähem töötades, see kõik oli materiaalne, ja materiaalsed asjad on kaduvad”, nentis vanaema nukralt kohvilonksu võttes.


Ma avastasin, et minul ja vanemal on rohkematki ühist, nt ma ei teadnud, et tal on õhtul voodisse heites kombeks tänada Jumalat selle eest, mis tal on. Ka mina pean seda väga oluliseks rituaaliks oma elus. See on oskus näha, hinnata ja väärtustada olemasolevat ja keskenduda sellele mis meil on, mitte raisata energiat sellele, mida meil pole.


Ebareaalne on see mis toimub, see materialistide jõulupüha, kus inimesed jooksevad nagu peata kanad mööda ostukeskuseid ja üritavad mingit sobivat kinki leida. Inimesed on närvilised. Kuhu kadus jõulurahu?

Oma käsil olevast raamatust olen ma leidnud enda jaoks mitmeid häid mõtteterasid, üks neist räägib sellest, et enim armastust vajavad inimesed, kes põhjustavad teistele kannatusi, on agressiivsed, terroriseerivad teisi ja teevad oma ümbritseva elu põrguks. Kui te näiteks vaatate lapsi, siis kõige hullemad eksemplarid on need, kelle jaoks vanematel tähelepanu ei jätku. Ei pea olema kõrgharitud psühholoog, et mõista, laste märatsemise taga on puhtalt armastuse ja tähelepanu puudus. Väga tihti tuleb seda ette perekondades kus on mitu last. Nt UK-s töötades ma täheldasin, et kui ma olin ühe või teisega kahekesi kodus, siis polnud mingit probleemi, paremaid lapsi poleks osanud tahtagi, aga kui pere oli koos, tekkis konkurents ja mõlemad püüdsid just omal moel tähelepanu saada. Sest kord oli majas ja kindlasti armastati ka mõlemat väga, aga just see tähelepanu puudus. Ja teine oluline asi on tõesti see, kui vanemad on töönarkomaanid. Mitte ükski hoidja, vanaema, ega vanaisa ei saa reaalselt asendada vanemat. Ja kui te seda lähedust lastele ei paku, siis nad kas hakkavadki tähelepanu muul moel nõudma või tulevikus on nad lihtsalt omade kiiksudega.

Inimesi on väga erinevaid ja neil on väga erinevad taustad, vähe on neid kes on kasvanud ideaalses roosa-manna-vahus. Ja ma kutsungi Teid üles hukkamõistmise asemel rohkem inimhingedesse süüvima. Teil on endal lihtsam ja kergem elada, viha kellegi vastu on väga tugev emotsioon.


Jah, on asju, mida on raske andeks anda. Ja kindlasti on neid ka raske unustada. Aga mõelge nende inimeste peale, kes on teile ühel või teisel elu hetkel liiga teinud, kujutlege millist valu on nemad pidanud läbi elama, et elu on neid selliseks voolinud ja nende tegusid ajendanud. Nii lihtne on vihale lisada viha, halvale vastata halvaga – aga äkki prooviks kasvõi ükskord elus teisiti.

Te ütlete, et olete proovinud. Jah, ka mina olen proovinud halvale heaga vastata ja saanud veel rohkem vastu päid ja jalgu ja veel sügavamalt olnud pettunud. Aga siis tuleb see hetk, kus tuleb endale ikka silma vaadata ja ausalt vastata küsimusele, kas ma liginesin sellele inimesele ainult headuse ja andestuse maskiga, olles valmis rünnakuks või ma lähenesin siiralt. Kas ma olin südamest andeks andnud või ma ikka veel üritasin nurga tagant torkida.

Inimesed üldjoontes ei muutu, aga meie saame muuta oma suhtumist nendesse. Me saame minna lasta, et tõusta kõrgemale. Sest minevikust kinni hoidmine ei anna kasu ei sulle ega vastasele. Äkki tema tahab ka unustada, äkki ta tunnebki süüd tehtu pärast, aga kui sa talle iial võimalust ei anna, siis ei julge ta iial seda ise paluma tulla.

On jõuluaeg, kui Sa tead, et kuskil on keegi, kellega Sinu suhted on olnud teravad või segased, siis nüüd on see aeg, kus võiks andeks anda. Võib-olla pole sa valmis veel seda talle ütlema, aga tee algust enda hinges, ava oma süda, näe laiemalt kui seda on vaid mälupildid halvast. Meenuta neid hetki, mis on olnud head, mõtle mida oled Sa õppinud sellest raskest ja rusuvast. Ära lase end nõrgestada negatiivsel, vaid kasva läbi nende raskuste veel tugevamaks ja veel paremaks inimeseks.

Ma tsiteeriksin veel Sanaya Romani:” Kui sul on hirm, siis kujutle, et sind hoiab ja kallistab kõige parem sõber, kes sul eales olnud on – keegi, kes hoolib sinust tingimusteta; keegi, kes armastab sind, hoolimata sellest, kas sul on üllad v madalad mõtted; keegi, kes on alati sinu kõrval ja kallab sind pidevalt valgusega üle. See on Sinu hing.”


Mul on paar kolm sellist sõpra, kelle kohta ma võin öelda, et nad on minuga tulest ja veest läbi tulnud. Ja ma ei oskakski paremaid inimesi oma ellu soovida. Sõna otseses mõttes on üks neist mu haavu puhastanud, teine saadab mulle pea igapäev sõnumi, mis lõppeb sõnadega „Armastan – väga, väga”. Ja kolmandale võin ma lihtsalt kaissu pugeda, siidri kaasa võtta ja tundide kaupa halada. Tegelikult on mul häid sõpru päris palju, mõned on lihtsalt kauem olnud ja seetõttu ka väga tugevalt minu südames. Mul meenus üks aeg, kus mu tervis oli järsku väga kehv ja mind oli vaja toimetada spetsialistide käe alla. Ma nägin intensiivi uksest sisse astumas oma head sõpra, kes töötab kiirabis, mu olukord oli küll stabiliseerunud ja just mineku peal ei olnud, aga see pilk ja see vaikus, see jääb mulle vist igaveseks meelde. Tal oli selline nägu, nagu ma juba olekski manalateed läinud ja peale seda intsidenti ma mõistsin kui lähedaseks sellised olukorrad inimesi muudavad, sest me mõistame kaduvust.

Mulle on heidetud ette, et vaatamata oma sõbralikkusele ei lase ma uusi inimesi väga ligi või olen kuidagi pirtsakas jne. Vaadake, kui Teil on nii lai tutvusringkond nagu minul, siis mingi hetk sa hakkad selekteerima kellele sa oled siin elus vajalik, keda vajad sina, kellega on energiavahetus. Ma tahan, et mul oleks kalliste inimeste jaoks aega ja kui ma kulutan selle aja niisama poolvõõraste inimestega kuskil ära, siis ma ei pea seda eriti ratsionaalseks. Mul on väga kõrged standardid ja ma ei salgagi, et kuulda kategooriasse sõbrad, peab olema eriline inimene. Ma ei taha sellega öelda, et ära koputa mu uksele, kui Sa tunned, et sul on mind vaja, ma tahan sellega öelda oma sõpradele ja lähikondlastele, et ärge iial kahelge, et te olete erilised, asendamatud ja armastusväärsed. Ilma teieta poleks ma see kes ma olen, ilma teie toeta poleks ma nii kaugel kui ma olen. Ja pole päeva, kus ma teile ei mõtleks, kus ma ei usuks, loodaks ja unistaks koos teiega, sest mis muu saaks mulle veel rohkem rõõmu tuua kui minu lähedased, kelle unistused on täitunud, kelle näol sirab naeratus, kes on leidnud oma tee.


Ma nägin ühel õhtul vaimupilti, kus ma signeerisin oma äsja ilmunud raamatut ja minu süles istus väike blond tüdruk. Pole kahtlustki, et see oli Kathriin. Te ei tea kes ta on? Aeg annab aru! ;)

Ma olen seda blogi pidanud vist ligi 2 aastat juba ja ma tahan teile öelda, et ma siiralt usun seda, mis ma siia nende aastate jooksul kirja olen pannud. Ja kogu see kupatus ongi minu elu ja elukäik ja teie, armsad lugejad, olete kõige selle tunnistajateks. Minu läbikukkumised, õnnestumised ja neist õpitud elutarkused. Ma siiralt loodan, et olen suutnud teid mõnda asja panna vaatama uue pilguga, ma siiralt loodan, et olete mõnest minu veast õppinud ning soovin südamest, et need read on teid julgustanud elus otsima neid asju ja väärtusi, mida ühiskond vahel ära kipub unustama. Ärge kartke unistada, ärge kartke kukkuda, ärge kartke tundmatuid radu. Tänage universumit selle eest, mida teile on antud ja uskuge, et saabub ka see, mida olete oodanud. Usaldage oma südame häält, riskige kui eesmärk tundub siiras, armastage oma lähedasi ja andastega oma vaenlastele. Tihti on Teie teel vaid üks takistus – see olete te ise! Ületage end, miks mitte just täna!

Rahulikke jõule ja imelist uut aastat!

Kui palju on Sinu elus mänginud rolli saatus?

Minuga pole juba aastaid juhtunud seda, et tõusen kell pool 4 öösel üles ja tunnen vastupandamatut survet kirjutada. Praegu see juhtus.

Ma nägin just eriskummalist und, kuidas ma istusin oma kunagise klassiõe ja hea sõbranna Rinnu ja tema perega ümber laua ja arutasime kuidas ma samal päeval peaksin sõitma Türki. Mul nimelt oli ühe otsa pilet. Ja millegi pärast ma mõtlesin, et helistan ikka üle, kas kõik korras. Telefonis vastas mulle võõras hääl, et meil oli ju kokkulepe, et tuled augustis, et praegu pole siin midagi pakkuda. Mina ütlesin vaid, et mul on hirmkallis pilet ostetud ja pean tulema nagunii. Ka Riin ütles, et muidugi mine, et küll Sa leiad mingi töö ka kohapeal ja ära üldse põe, et nõme ju pilet raisku lasta. Lauda tagasi istudes oli keegi mu taldrikule kuhjanud kurki – ma vihkan värsket kurki! Ja unenägu lõppeski sellega, et ma ei osanud kuidagi viisakalt öelda, et kurki ma ju ei söö. Nii ma seal siis vastumeelselt sundisin end sööma, kuni minu õnneks unenägu ära lõppes.

Ometigi võib sellest unenäost otsida kahte tõde – on see siis see, et ma peaksin oma kohvrid pakkima ja minema kuhu Jumal juhatab ja seda määramata ajaks. Mulle ju meeldib jalga lasta, kui jalgealune tuliseks läheb. Siinkohal pean ma silmas seda, et mulle meeldib Eestimaa tolm jalgadelt pühkida, kui ma oma tunnetega hakkama ei saa või miski pole päris nii nagu mulle meeldiks.

Või sümboliseeris minu unenägu seda, mis oleks võinud minu elus teisiti minna. Sest suvel oli mul plaan just Türki minna. Mul oli juba töökoht põhimõtteliselt leitud, lennupiletite broneerimisest oli puudu vaid töökoha poolne kinnitus. Elukoht, kontaktisikud – kõik oli juba paigas. Ometigi ei tulnud seda kirja, mida ma ootasin. Oli see saatus? Tõele au andes ma ei torkinud ka ise väga, sest miski justkui hoidis mind siin kinni, ma ei tahtnud enam minna. Ja asi polnud selles, et mu sõbrad mind hullukeseks pidasid ja küsisid, et kuidas ma lähen enda arust ihuüksi kongusninade maale, et äkki sunnitakse mind prostituudiks hoopis jne. Seda ma ei kartnud, ma üldse kardan väheseid asju. Mõni oleks pidanud mind siis ka ogaraks, kui ma UK-s ihuüksi oma suure kohvriga öösel õiged ronge otsisin. Kohver oli nii raske, et ma ei jõudnud seda tegelikult üksi rongigi vinnata, ometigi ma sain hakkama, tahtejõudu peab olema. Ja mustad ei vägistanud mina ka ära. Lucky me! Ma nimelt arvan ja kohati ka tunnen, et mind keegi kaitseb ülevalt poolt. Kui ikka pole veel Sinu aeg, siis naljalt ei juhtu Sinuga midagi. Pealegi võtan ma elu ja surma küsimust suhteliselt lõdvalt – kui minek, siis minek.


Eniveis, ma nüüd mõtlen, mis oleks saanud, kui ma oleks suvel siiski saanud kirja, et kõik on valmis, võite tulla. Mis siis oleks teisiti olnud? Ma poleks iial saanud kõnet oma parimalt sõbrannalt, et keegi Janis Kukk reformierakonnast soovib minuga kohtuda. Ma poleks mitte iial asunud kandideerima volikokku ja sinna ka sisse saanud. Ma poleks mitte iial tutvunud kõigi nende võrratute inimestega kellega elu mind kokku viis ja kelle roll on olnud hindamatu. Just selle kampaania ajal ma suutsin end jälle leida ja oma loovuse taastada, sp tahtsin ma ju tegelikult Türki ka minna – ma olen loomeinimene, ma otsin inspiratsiooni, ma otsin elamusi.

Elu läks teisiti. Minu üks parimaid sõbrannasid kolis hiljuti Egiptusesse ja isegi kui ma seda endale tunnistada ei taha, siis ma ei usu, et ta sealt niipea naaseb, sest tema kiirvisiidi ajal Eestisse, ma nägin, et ta lausa kibeles tagasi. Talle meeldi seal ja ta on algusest peale teadnud, et ta läheb. Tal on hea töö, ootamas on õpingud hinnatud ülikoolis. Ta on eluga rahul. Nii nagu mina olen siin rahul.

Vahel on raske kuulata südame häält, vahel on suur segadus meie sees ja me ei suuda võtta ette suunda. Sellistel hetkedel tuleb mängu saatus – sulle kas antakse mingi võimalus või võetakse see ära.

Kui Sulle on määratud Eesti mees kogu oma kupatusega, siis pole Sul kongusninade maale asja, kui Sulle on aga määratud need kongusninad ja rosinasilmsed lapsed, siis ei suuda Sind ka piitsaga keegi siin Eestimaa pinnal kinni hoida.

Me keegi ei tea mis asi millekski hea on, me keegi ei tea miks on üks või teine inimene meie ellu määratud, ometigi pole tõde kunagi kaugel – tõde on tulevikus. Ja igal hommikul tõustes Sa avastad jälle midagi, saad järjekordse sõnumi elult endalt. Nagu mina täna öösel – ma olen siin ja ma teen seda mida ma teen, sest nii pidi minema.

Ärge kartke saatusel end juhtida, asjad lähevad nii nagu nad minema peavad. Kui ma oleks läinud kahtlus hinges, siis ma poleks ka eales õnnelik olnud. Inglismaale ma läksin naeratus näol ja nüüd ma näen, et seda oli mulle väga vaja. See polnud sugugi lihtne aasta. Ma ei räägi siinkohal koduigatsusest, ma räägin proovikivist inimsuhete näol, ma räägin oskusest üksi toime tulla, ma olin oma turvatsoonist väljas. Ometigi oli see aasta oluline, mitte kellelegi teisele, vaid just mulle.

Ja tol korral oli samuti mängus saatus ja minu tahe, ma tahtsin muutust, ma vajasin väljakutset. Kui Sul on raske ja Sa tunned, et oled iseenda vang, et Sul on ka endaga kahekesi ruumis raske, siis tee endale selgeks, mida Sa ootad, mis teeks Sind õnnelikuks. Ja küll elu teeb vajalikud korraldused. Kuula alati oma südame häält, sest südames on kaart, kus on kõik õiged rajad vastavalt märgistatud.

Elu on valik

Mul ei olnud täna kõige parem päev ja kahtlemata tuleb meil kõigil ette aegu, kus inimesed polegi nii ilusad ja head ja lained jooksevad pea kohal kokku.

Hommikul sain kirja, et kuna mul on üks seminari kodutöö korralikult tegemata ( see lihtsalt jäi aega, mil ma olin kampaaniaga niivõrd hõivatud ), siis eksamile ma ei pääse ja selle tagajärjel jääb mul kevadel kool lõpetamata. Selline uudis ei rõõmustaks kedagi ja 3 pisarat valasin minagi. Sest mulle ei antud isegi võimalust midagi heastada.

Kui ma Tartust koju jõudsin, siis ma hakkasin asja üle järele mõtlema. Mõtlesin sellele, et millised raskused on mul lapsepõlves olnud, kuidas ma nendega tegelnud olen, kui palju need on mind tugevamaks muutnud ja siis mõtlesin headele asjadele oma elus, nt käis mul üleeile külas mu väike ristitütar. Ta on lihtsalt imearmas. Kui ikka üks väike inimene tuleb ja istub sulle sülle ja paneb pea sinu rinnale ja reaalselt te näete u 2- 3 korda aastas, siis see tema usaldus Sinu vastu teeb südame soojaks. Hommikul tõusime üles, panime muusika mängima ja tantsisime. Ma tõesti nautisin tema ja tema vanemate külaskäiku, sest nad on inimesed, keda ma saan 100% usaldada. Ja veidral kombel, alati kui nad tulevad, siis mul pole õppimiseks aega, aga tööd lähevad järgmisel päeval ülihästi. Mulle tundub, et mu ristitütar annab mulle mingit salapärast energiat.

Ja sellisel hetkel nagu täna, ma üritangi mõelda positiivsetele asjadele.

Mu sõbranna rääkis hiljuti, kuidas tema lapsepõlv möödus väga muretult, vanemad ei tülitsenud iialgi( vähemalt mitte laste ees) ja kõik sujus. Mina ei saa seda sama öelda, meie peres on väga tugevad isiksused ja kõik üritavad oma tahtmist läbi suruda, nii, et ma olen näinud pealt ikka igasugu tülisid. Ja ma olen alati mõelnud, et miks me inimesed nii tühiste asjade peale oma väärtuslikku aega raiskame. Miks me ei võta hetke, et kuulata. Ja miks inimesed ei suuda siiralt ja rahulikult rääkida mis neid vaevab, milleks on vaja seda kaastunnet tekitavat hala või vägivaldsust, et näidata võimu. Elu ei olegi õiglane ! Ja elult saad sa peksa, nii, et verd lahmab. Ma ei ütle Teile, et laske end peksta, ma ütlen, et selgrootus on see, kui halvas ei suudeta näha piskut positiivset.

Nagu ma eelpool mainisin, mul pole olnud kerge ja muretu lapsepõlv, aga asja positiivne külg on see, et see kõik on mind teinud tugevaks, kasvatanud iseloomu, teinud minust iseseisva inimese. Sest olgem ausad oma hädades oled Sa alati üksi. Sel hetkel, kui sa ehitad oma elu teiste õlule oled sa kaevanud endale haua.
Mu sõber ütles täna hästi:” Ma ei saa sind aidata ja ma ei hakka parastama, aga ma olen olemas”. Ja isegi kui Teil on sõbrad nagu seda on minul, siis tegelikult on enamikes olukordades nad siiski võimetud midagi tegema. See on moraalne tugi, aga igas muus mõttes pead sa oma sitast ise alati välja rabelema.

Elu on valik. Su teele veeretatakse takistus ja Sa pead otsustama, kas ma nutan silmad peast välja ja halan kui raske mul on, või ma muudan oma suhtumist probleemi. Kas tegelikult on erilist vahet, mis kuupäev on mu lõputunnistusel? Kas ma olen seetõttu loll ja saamatu, et ma ei saanud selle seminari asjaga hakkama? Ei, ma pole loll, ma sain selle teoreetilise leelotamise asemel keset poliitikute merd hoopis volikokku sisse. Ma vaatan probleemile silma ja ma ütlen endale, et see olukord on täpselt nii hull, kui hulluna ma seda võtan. Ma suhtun sellesse rahulikult, ma ei süüdista selles ei ennast ega teisi ja mõtlen asjadele, mis on olulisemad. Pealegi tõde ju on, et iga asi on millekski hea. Nüüd on 2 võimalust, kas olukord laheneb või tulebki mul natuke asju ümber korraldada. Aga ükskõik mis juhtub, see ei muuda mu elu. Loomulikult ma ei kaota lootust, aga ma ka ei pista pead liiva alla.

Eelmine nädal käsin ma kingijahil. Nagu alati viis see mind otse joones raamatu poodi, kus ma suutsin veeta 2 tundi. Ja püüdes leida kingitust teistele, leidsin ma ka midagi iseendale. Sanya Roman on kirjanik, kelle teos „Vaimne kasv” mulle sügavalt muljet avaldas, sest ta on üks väheseid, kelle sõnad panevad mind mõistma seda, et ma ei kujuta endale asju ette, vaid reaalselt ongi võimalik endaga tööd tehes jõuda punkti, kus sinu jaoks ongi elamine protsess, kus sa jõuad ühelt tasandilt teisele. Ma loen praegu raamatut „Ärkvelolekust tulenev vägi” ja ausalt öeldes tunnen ma jälle, et on midagi minu jaoks. Kõik vaatavad raamatut ju kaane järgi, selle rmt kaas ei avalda mitte mingit erilist muljet ja pealkirigi on esialgu veidi kummalisena mõjuv, aga ta jäi mulle silma. Siin raamatus on üks koht mis räägib sellest, et me kõik peaks tõusma negatiivsusest kõrgemale ja see ongi see, mida ma üritan oma elus teha.

Nii lihtne on ju alla vanduda, öelda, et kõik teevad mulle liiga ja elu on raske ja minu saatus ongi olla üks õnnetu hädaline siin suures maailmas. Ma võiksin siin otsast kurtma hakata ja te kõik tunneksite mulle kaasa ja haletseksite, aga milleks ? Keda see tegelikult huvitab, minus on väga lihtne kaastunnet äratada, aga kaastundest kellegi jaoks olemas olla – see on minu meelest laus lollus. Inimene peab eelkõige ise endaga hakkama saama, tahtma ise muutusi oma elus, leidma sisemise energia ja hakkama seesmiselt särama, siis tulevad tema ümber inimesed, kes siiralt armastavad, kes siiralt tahavad sinuga koos aega veeta.
Ma olen näinud oma elus inimesi, kes kipuvad kõike toimuvat teiste kaela ajama. U, et mul jäi noorus elamata, sest mul oli laps või u ma ei läinud oma mehe pärast ülikooli ja nüüd on mul kehv töökoht või nt mul pole enda jaoks üldse raha, sest kõik kulub laste koolitamiseks või olen üksik ja õnnetu ja keegi mind ei armasta ja inimesed on pahad. See on see koht, kus tuleks enesele silma vaadata. Sa oled ju ise oma valikud elus teinud, võib-olla oled sa läinud esialgu kergemana tunduvat teed mööda, võib-olla oled sa ise jätnud õigel ajal kaitsevahendid ostmata. Võib-olla Sa vingud nii palju, et inimesed ei tahagi Sinuga suhelda! Kõik, mis on Sinu elus halvasti, on sinu enda nägemus olukorrast või situatsioonist. Ja selle asemel, et teisi süüdistada ja arvata, et see toob lahendusi, peaks iga inimene küsima endalt – mida mina ise saan teha, et olukorda muuta, et ma oleksin endaga rahul ja seeläbi oleksid ka teised minuga rahul.
Sa võid olla ju koristaja, aga kui sa oma tööd ei armasta ja harjavarrega möödakäijaid peksad, siis ei soovi Sind keegi tunda. Aga kui sa armastad oma tööd, siis tulevad ja viskavad Sulle kõik käppa. Kui Sa oled stressis vaevlev miljonär, siis vaatamata rahale ei soovi Sinuga keegi suhelda, kui just mõni rahaahne bimbo teele ei juhtu. Tee seda, mida Sa armastad ja ära unusta, et homme Sind võib-olla pole, ära pinguta selle nimel, et olla homme õnnelik, ole seda juba täna!

Mul tegelikult aega kui sellist pole, ma olen haige, ma peaks puhkama, ma peaks lõputööd kirjutama, aga aega tuleb võtta. Siin ma nüüd olen, kirjutan oma blogi teadmata, kas see jutt üldse kedagi huvitab, aga ma teen seda enda jaoks, sest ma armastan seda. Ma võtan oma raamatu ja kosun seda ahmides nagu laps saiakesi süües. Ma armastan ju tegelikult elu, armastan inimesi enda ümber ja väärtustan seda aega, mis mulle on antud. Ma olen tänulik kõige eest, sh ka halva eest, sest need kivid on nagu hantel millega lihast treenid. Mida rohkem sa seda teed, seda tugevam sa oled.

Jõulud on ukse ees, jäta hetkeks kõrvale oma töö ja hobid, vaata enda kõrvale – seal on inimesed, need, kes on Sinu kõrval olnud heas ja halvas. Nemadki on tegelikult üksikud hinged, nemadki peavad ise endaga toime tulema, aga andke neile edasi see teadmine, mis ka poleks, te olete olemas – mitte kaastundest või haletsusest, te olete seal, sest teie armastus on siiras.

Raha pole oluline! Või on?

„Raha pole oluline” – ma ei tea mis värk selle lausega on, aga juba teine inimene üritas seda minu kaela määrida. Mina ei mäleta küll end ütlevat, et raha pole oluline, pigem ma olen öelnud, et raha pole peamine või et mind raha teemad ei huvita.

Millegi pärast on elu viinud mind kokku päris tihti materialistidega. Alustades mu oma emast. Järgmisena mu elukaaslane, siis üks mu hea sõber ja kergete kalduvustega ka teine sõber. Muidugi on neid inimesi kindlasti rohkem, aga nendega on kõige erksamad mälestused. Kes rabab nagu hull, kes räägib ainult rahast, kes ei julgenud naisega suhet tõsiseks ajada, sest auto maksis miljoni asemel 300 000 jne. Pluss siis sellised, kes ajavad musta äri, sest raha on ju nii oluline ja seda peab olema palju!!!

Kuna mulle tundub, et seda „Raha pole oluline” fraasi kasutatakse alati minu ründamiseks, siis ma natuke selgitaksin, mis värk mul selle raha teemaga siis on.

Kõik on saanud alguse lapsepõlvest, kus mul tõesti oli kõik olemas, aga nappis ema aega. Ja see on kindlasti üks põhjus, miks ma leian, et kvaliteetaeg on ikka märksa olulisem. Ärge jälle väänake mu sõnu, ma olen kõige eest väga tänulik ja ma ei ütle, et ma oleks olnud ka seda sorti laps, kes oleks kartulikoori söönud, aga see aeg on kujundanud minu väärtushinnanguid. Loomulikult sain ma tänu rahale käia toredates lastelaagrites ja mängida eriti kihvtide barbidaega. Aga ma siiski tunnen, et see ei kaalunud üles seda, kui ema ei saanud tulla mu kontserdile või kui ma olin kodus üllatuse teinud ja laua katnud ja kui ta siis helistas, et kuule, mul tulid tööasjad vahele, ma ei tea kuna ma tulen, siis ka need asjad on mulle meelde jäänud, sest ma olin ju õnnetu. Seega nii palju kui raha tõi rõõmu, tõi ta ka kurbust, sest täpselt nagu mu sõbergi ütles – „Raha on ju vaja teenida”. Aga mõelge kui palju olulisi tunde te veedate seda raha teenides. Taas kord kehtib siis minu elu tõde – kõik peab olema tasakaalus.


Loomulikult on oma osa ka ühiskonnal, tänapäeval peab olema igal tatil uhke mops taskus ja bränd peab vilkuma särgil, ja siis need vaesed vanemad, kes rabavad nagu segased, et jõmmude soove täita. See on tegelikult kurb nõiaring. Iga laps tahab olla pop, iga vanem tahab pakkuda parimat, aga mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa taipad, et elu on kaduv väärtus ja see D&G särgike lendab prügikasti, aga koos veedetud hetked jäävad alatiseks meile.


Üks põhjus miks ma oma vanaisat väga kõrgelt hindasin ja pean teda siiani suurimaks meeseeskujuks oli põhjus, et ta kuidagi suutis seda tasakaalu hoida. Mul pole kunagi olnud väga odav maitse ja vanaisal polnud kunagi millestki kahju minu jaoks. Aga samas mul on nagu nii palju mälestusi temaga koos veedetud ajast ja need kaaluvad üles iga rahaühiku. Ta investeeris inimsuhetesse. Teine rahaga seonduv asi, mis mulle temas meeldis oli see, et ta ei ostnud mulle alati kõike ise. Vaid meil oli diil,et mina panen pool ja tema toetab teise poolega – nii ma ostsin endale oma esimese teleka, videomaki, ratta, süntesaatori jne. Ja ma ei tea mis värk sellega on, aga skorpionitel on alati raha, see tuleb kuidagi ise. Ma ei mõtle kunagi raha peale, see pole mu eesmärk, aga mul on elus väga harva olnud, et kohe ühtki krooni pole, ega tule. Mulle tundub, et sõnnidel tuleb see raha kohe väga raskelt kätte :) Aga samas tundub, et nad ka mõtlevad liiga palju sellele raha teemale. Vb pole ma lihtsalt nii mugavust armastav või materiaalseid väärtusi hindav ja siit ka meie erinevus, et miks nad märksa rohkem pingutama peavad.

Teine asi mis mulle rahaga seoses vastu karva käib on meeste arvamus, et meid naisi see jõledalt erutab. Selliseid naisi muidugi on, kes su tänavale kupatavad, kui Sa neile uut autot ei osta või luksuskorterit ei muretse, aga saage ükskord aru mina pole selline ja mulle pole vaja kellegi varade nimekirja. Ma ei taha teada! Mina nt oma rahaasjadest ei armasta üldse rääkida, mis see teiste asi on, kust kui palju jne. Ja mu vanaisa oli samasugune, isegi vanaema ei teadnud midagi, ma olin ainus inimene, kes tema rahaasju haldas ja teadis. Ja siiani ma tunnen, et ju ma olen usaldusväärne. See on hea tunne.
Aga mis puutub suhetesse, siis mul meenus üks tuttav, kes rääkis, kuidas ta naine oli läinud teise mehe juurde ja raudselt oli asi rahas. Mulle tundub, et tihti on see ka meeste enda kompleks. Miks ma peaksin sind armastades minema lihtsalt sellepärast teise mehe juurde, et tal on uhkem auto või ta on suurema firma juht. Minu jaoks on see lihtsalt loogika vastane. Siit moraal nr 2 : Ma iial ei eelista raha tõelisele armastusele. Loomulikult kui raha pole on probleeme rohkem, aga ma ei karda ka elu, sest ega see rikas poiss võib ka homme puupaljas olla ja kuidagi imelik oleks öelda, et kuule ma jätan su nüüd maha. Kui aga on armastus saadakse kõigest üle.

Aga ma tahtsingi jõuda selleni, et üks põhjus miks ma ei uuri iialgi kellegi materiaalset hetkeseisu on see, et mitte keegi ei saaks tulla oma klišeelise jutuga, et sa suhtled selle või teise inimesega raha pärast. Mul on kama mida inimesed küll arvavad, aga siis ma saan vähemalt iseendale öelda, et mina pole seda uurinud, mina ei teagi kellel kui palju raha on ja mina ei vali selle järgi ei tuttavaid, sõpru ega mehi.

Nüüd hakkate te kindlasti jälle mu sõnu väänama ja küsite, et noh, kas sul on siis mingid kirikurotid sõbrad või. Ei ole, sest ma hindan ka töökust ja sihikindlust ja ma leian, et inimesel peab olema nii töökoht, kui ta peaks olema natuke oma tagalat kindlustanud, see on loomulik, aga teate, kellegi ülemäärased miljonid pole küll info minu jaoks.

Nagu ma eelpool mainisin, mul on kallis maitse, ma ei hakka mängima kedagi, kes ma pole, jah, ma võin käia välja tuhandeid pesukomplekti eest, sest ma armastan ilusaid ja kvaliteetseid asju. Ma armastan väljas söömas käimist, ma ei viitsi nuudleid ju süüa igapäev ja kuna ma olen vallaline, siis pole mul erilist mõtet ka kodus praadi teha ja krt mul on ju liha isu, muidugi ma lähen restorani. Raud polt on minu teine auto volvo, jah ma tean see pole ökonoomne valik, aga ma armastan kiiruseid, stiili ja turvalisust. Jah, ma ei koliks elama üürikorterisse, kus seintel jooksevad prussakad ja tapeet on aastast 83. Ma olen ka inimene. Mul on ka nõrkused. Nii, et kindlasti pole mina öelnud, et raha pole oluline, aga seda, et raha ei kaalu teisi asju üles on küll minu sõnad. Ma ei saa raha eest tervist jah, ma võin saada ravimeid, aga üldjuhul ei jäta selles osas mind ka EV hätta. Ma ei saa osta armastust, kuigi raha võib aidata mul maksta juuksuriarvet, et ikka normaalne naisteturul välja näha. Rahaga ma ei saa võita oma laste austust, kuigi raha paneb neid kindlasti rohkem nööri mööda käima.

Ma läksin eile väga leili, kui volikogus räägiti, et puudega lapse hooldaja toetus on 500 eeku, seda juhul kui lapsevanem on töötu. Kujutlegem nüüd, et te olete jäänud koju, sest raske puudega laps vajab hooldamist, väga tihti 24/7 ja siis te saate 500 eeku. Ausalt öeldes ma leian, et see on ikka mõnitamine. Ma olen elu näinud ikka mõne koha pealt pisut rohkem kui mõned inimesed arvata oskavad. Ja ma tean väga hästi, mida tähendab kellegi hooldamine. See on hindamatu. Kui lihtne oleks anda oma laps ära, aga kui raske võib ühel emal seda teha olla ja kui ta siis jätab oma elus kõik muu kõrvale, tal ei saa ju töötada ( enamikel juhtudel), ta teeb raskemat tööd, kui meie kõik kokku ja sa saad 500 krooni. Saad endale tubli inimesena tordi preemiaks osta. Krt, kuhu me jõudnud oleme? Sellisel juhul ma küll ütlen, et raha on oluline. Neile, kes on elus kas hammasrataste vahele jäänud või keda EV mõnitab nenede inimeste panuse eest ühiskonda. Jah, aga Sina, kel Sul seisab 3 jeepi maja ees, sinu raha pärast ma tõesti ei muretse, ma pigem parem muretsen kas Sul on tervis hea, et kas sa oled olemas ka 10, 20 või 40 aasta pärast. Ma pigem muretsen kas su ümber on inimesed, kes sinust hoolivad ja sind armastavad, ma küsin, kas Sa oled õnnelik?


Minu arvates on raha olemasolu alati toonud jamasid, kohe pead sa vaagima mis põhjustel inimesed sinuga suhtlevad, alati läheb kismaks igasuguste päranditega. Ma tihtilugu vaatan, neid toredaid paksusid bemmivendasid, kel kuldkett kaelas ja jutt on selline, et intelligentsemal inimesel on raske keelt hammaste taga hoida. Ja siis ma vaatan neid toredaid ilusalongist väljunud bimbosid ja ma mõtlen, et sellise higikolliga iga õhtu seksida, et saaks bemmiga sõita ja rohkem küünekaunistusi, siis ma küll mõtlen, et ÕNN EI OLE RAHAS, õnn on armastuses – armastusega tuleb hea seks, armastusega tuleb motivatsioon ja inspiratsioon, kui seda juba on, siis tuleb ka raha, kui on armastus on ka harmooniline pereelu, kui on harmoonia on ka jaksu raskustest läbi minna, et saada see põhiline elus kätte – ehk katus peakohale ja söök lauale.

Sõbrad, otsige(või oodake) elus õnne ja armastust, raha tuleb ise, ikka sinna kus seda kõige enam vaja on.

Üks lisamärkus ka veel: ükskord on mul mu 3,4l volvo nagunii! Ja paksu jõmmut pole mulle vaja, ise teenin ja jõuan selle kõrvalt ka veel ise oma lapsed üles kasvatada ja hea õnne korral ka mõne Eesti mehe enda kõrval õnnelikuks teha, aga ärge väga lootke…vallalistega on maru kitsas.

Armastan!

Suhte 3 alustala

Ma mõtisklesin täna teemal kuidas ja millel seisab suhe, kus puudub austus ja usaldus. Kas ilma nende kahe komponendita on võimalik rääkida armastusest?

Ma olen olnud koos valede inimestega, aga ma ausõna pole kunagi armastanud või olnud armunud inimesesse, kel puudub minu suhtes lugupidamine. Minu jaoks on see elementaarne.

Ja ma tõesti ei suuda mõista, kuidas on võimalik armastada meest, kes Sind nt peksab. Ma saan aru, et selliste inimestega elatakse koos olude sunnil, pole kuhugi minna või pole raha, et omaette hakkama saada jne, põhjuseid võib olla miljoneid. Aga öelda, et ma armastan kedagi, kes teeb mulle kas füüsiliselt või moraalselt haiget? Kas see ikka on armastus või on see pigem hirm?

Teine asi on austus. Mul tutvusringkonnas oli juhus kus ühel üritusel väikse tögamise käigus naine mehe konkreetselt perse saatis. Eks meil kõigil võib olla selliseid hetki, kus veri läheb keema ja öeldakse ehk asju mis ei ole kuigi sobilikud. Ma ei hakka siinkohal rääkima, et sobimatu on üleüldse naisel vägisõnu kasutada ja sellised asjad näitavad lastetoa puudumist, kuid siinkohal ütlen, et keegi meist pole eksimatu. Aga mis minu jaoks oli tol üritusel šokeeriv oli just see, et tegemist oli avaliku kohaga, Sa kannad kleiti ja siis kogu tutvusringkonna juures olekul saadad oma partneri teatud kohta. Andke andeks, aga minu jaoks oleks see olnud küll alandav. Esiteks see näitab milline on ühe paari suhtlustasand, teiseks näitab see lugupidamatust ümberkaudsete inimeste suhtes sh partneri ja kolmandaks, krt võtaks peske oma musta pesu kuskil mujal.


Mul meenus situatsioon oma eksiga, kes kunagi läks klubisse ja selleks ajaks kui mina sinna jõudsin, oli tüüp juba suht sooda ja vaatan siis, et ohoo minu noorhärra koos meela blondiiniga tantsu põrandal. Ümberringi juba pilgud koondusid, et mis nüüd juhtuma hakkab, sest teadupärast olen ma selline keevaline naisolevus, kes oma arvamust just hammaste taha ei pressi. Sisenesin tantsusaali, astusin amelejatele ligi , patsutasin neiu õlale ja ütlesin, et:” vabandage, kas ma tohin nüüd üle võtta, see on siin minu mees!” Tüüp pärast kodus ütles, et kuule mis värk oli, et kuidas Sa nii rahulikuks suutsid jääda, et kui mina oleks Sind niimoodi leidnud, siis ma oleks Sul näo täis sõimanud ja kutile peksa andnud. Aga vaadake, ma pean oluliseks oma väärikust ja kui tüüp tahab oma marki mingi harakaga hööritades täis teha, siis see on tema probleem, aga nii madalale ma elus ei lange, et hakkan keset tantsusaali kedagi sõimama või juustest kakkuma. Seda nimetatakse eneseväärikuseks ja enesekontrolliks. Jah, ma võin kodus omavahel küsida, et kuule ahv, millega sa hakkama said, aga ma iial ei hakka mingist tsirkust tegema, et mutid saaks hiljem linna peal lõugu lõksutada.


Ma olen avastanud enda jaoks uue huviala – paaride kommunikatsioon. Täna nt käisin ma lõunal tuttava paariga. Äärmiselt kosutav oli näha kaht inimest, kes ei ilatsenud nii, et mul oleks söögiisu ära läinud, kuid kõrvalt vaadates said aru, et inimeste vahel on siiras ja soe tunne ning lugupidamine. Naise käsi mehe põlvel, soojad pilgud teineteise suunas, üksteisele sõna andmine, keegi ei üritanud kedagi üle trumbata ja noormehe lahkudes andis ta neiule armsa musi laubale, mida peetakse üheks romantilisemaks ja aupalikumaks viisiks oma tundeid näidata. Ja kõige selle juures ei paistnud see grammigi võlts.


Muidugi mõista inimesi on erinevaid, nt minu sõbranna ütleb, et tema ei suuda avalikult suudelda v mehe kaisus istuda, et ta tunneb piinlikust, samas mina nt ei põe absoluutselt sellist asja ( ei ma ei ole ka sellist tüüpi, kes nüüd kelleralliga oksele ajab teisi), vaid ma annan alati märku, kes on minu partner, ei teki kahtlust, et huvitav kas need on niisama sõbrad v midagi enamat.

Tundub, et ma käitun oma sõpradega muidugi märksa soojemalt, kui mõni oma elukaaslasega. Igakord kellegagi kuhugi minnes kuulen ma jälle küsimusi või kommentaare. Nt oma parima sõbraga teatris käies sattusime endise pedagoogi kuulirahe alla:” Kas te olete nüüd koos?” Päris piinlik oli keset teatrit seletada, et ei me oleme kõigest sõbrad. Siis hiljuti teise sõbraga söömas käies, teatas teenindaja, et me oleme ikka nii armsad koos. Jällegi jäin ma lolli näoga nii sõpra kui teenindajat vaatama, mis mõttes armsad, sööme armsalt koos praadi? Kummaline on seegi, et igakord samas kohas einestades tuuakse kohe küünlad lauale ja pannakse romantiline plaat mängima ja lausa rõhutatakse, et loome teile romantikat. Okei, väga armas, ma tulin siiski seda praadi nautima, pole vaja nii palju pingutada – varsti saadetakse viiuldajad laua äärde ja pakutakse välja, et võiksime pulmalaua nende juures korraldada. Mul on muidugi hea meel, et ma kõigi meestega visuaalselt nii hästi kokku sobin.

Ma üldse ei saa aru, mida ma vallalise inimesena siis tegema pean. Emaga teatris ja spas ja shoppamas käima, no ei paku pinget, kui mul on oma kammraadidega hea, siis miks ma ei võiks nendega elu nautida. Nad on sõbrad ja minu jaoks on sõpruse ja suhte vahe väga väike – ma lihtsalt ei lasku nendega never füüsilisele tasandile.

Seksist rääkides, just ükspäev üritasin ühele kenale playboyle selgeks teha, mis värk siis sellega on, et ma ei võta tema soovitusi kuulda ja ei maga tema ega ka kellegi teisega. Ma olen seda 120 korda seletanud, et miks, aga mehed ikka ei saa aru. Seletan veel korra. Vaadake, Teie, mehed, te näete tutti ja isu tuleb ja tehakse ära ja keha saab mürkidest lahti ja tore oli. Aga mina naisena ( rõhutan, et see on individuaalne), ma nagu ei erutu lihtsalt riista peale. Sel suguorganil võiks olla ka huumorisoon ja suur süda ja 150 muud omadust. Ma ei naudi seksi, mis on üks paganama kuiv nühkimine, see on sama kui kodus harjavarrega jahmerdada. Mul käivad mõistus, süda ja suguorganid käsikäes. Kui mees suudab võita oma intelligentsiga minu tähelepanu, siis see viib selleni, et mul tekkivad tunded, kui mul on tunded, siis lähevad mul põlved nõrgaks ja üldse hakkab veri paremini liikuma. Mille tagajärjel hakkab mingi mees olend minu mõtetes ja peas figureerima ja selle tagajärjel suudabki ainult see mees ka mind niikaugele viia, et mul üldse isu tekiks. Üks mees – kõik 3 tasandit. Ja kui mul on see üks mees peas, siis ma ei kepi ju suvalise vennikesega, sest ma ei suuda küll seksida nii, et üks mees sees, teise südames. Saate nüüd aru? Kui mul pole tundeid, siis mu põlved pole nõrgad, siis te ei eruta mind ja siis ma ei seksi teiega? Kui raske on sellest aru saada? Meest peab ihaldama, kõik me oskame jalgu harki ajada, aga kui Sul on see kirefaktor sees, siis Sa oled metskass ja kui sa seda pole, siis surnud kiisu seksi pole küll kellelegi vaja. Ma olen rääkinud miljon ja 2 korda, et KLÕPS peab olema, okei, mõni mees suudab ka lihtsalt füüsilise tõmbega Su hulluks ajada, aga üldjuhul ja ma usun, et ma ei eksi kui ma arvan seda ka teiste naiste kohta, on nii, et kui on mees, kes on tõeline mees, siis oled Sa omadega igal tasandil sees ja see on kõige parem tunne ja ma ei hakka seda rikkuma juhufackiga, eriti tänapäeval kus see on ohtlik. Ma pigem suunan selle seksuaalenergia teistesse asjadesse, nt eneseharimisse, kiirustesse, muusikasse – kuhu iganes. Kvaliteet loeb.

Aga tules tagasi suhte põhitalade juurde ehk armastuse, austuse ja usalduse juurde, siis palun, palun, olge analüütilised, kui Sa ei usalda teist poolt, siis vaevalt see kunagi juhtuma hakkab, kui tema sind ei austa ja ei kohtle sind lugupidavalt, siis sel pole tulevikku ja küsi endalt otse, mis põhjustel koos ollakse, sest rutiin, harjumus, turvatunne need ei seostu mulle armastusega.

Üks mu tuttav, kõrgharidusega kaunitar on koos ühe tolgusega, kes ei käi tööl, elab ämma äia kulul, on pidevalt purjus ja paneb veel sajaga kõrvale ka – ja naisel on vaid üks vabandus –„Äkki ma jään üksikuks kui ma ta maha jätan”. Aga mina küsin, kas Sa sellist meest oma laste isaks soovid? Sa kardad üksi jääda, aga seda sa ei karda, et see mees käitub ka sinu lastega kunagi nii, kes siis süüa koju ostab, kui ämm ja äi ära kaovad, kes siis lapsi kasvatab, kui temal on järjekordne joomatuur?

Teate, kust kõik alguse saab? Austa ja pealugu iseendast, armasta iseennast ja siis tuleb ka kõik muu!

Klienditeeninduse ja ettevõtluse ilu ja valu

Igapäev kliendina ringi rännates näen ma ikka igasugu asju. Ma olen selline tüütu klient, kes ei talu kui teenindaja niisama leti taga istub ja sõrme imeb, kui ta siia tööle on palgatud, siis heaga olgu pädev ja tehku veidi tööd ka. Ega iseteenindavad kassad ka on olemas, nii, et sellepärast pole neid tooli soojendajaid küll vaja hoida. Tähtis on ikka just see, et ma saan teenindaja poole pöörduda kui mul on abi tarvis.

Näiteks tooksingi kaks kohta, kus olen saanud tõeliselt meeldiva teeninduse osaliseks, üks neist on Denim Dream, kus ma pole veel kordagi märganud ebapädevat teenindajat, kes oma eraelu tusa minu peal välja valaks, tead mind ei huvita kui Su koer on surnud või su mees sulle keppi ei anna – oma kodused mured jäta ikka koduseinte vahele, Sinu töö ongi naeratada ja kui Sa seda ei suuda, siis tööotsijad ootavad järjekorras ukse taga. Teine väga meeldiv kogemus oli Ideaal kosmeetikas, kus teenindaja üksipulki mulle lahti seletas milline ripsmedušš on kõige ostetum, milline jätab panda silmad, milline peab ka saunas vastu. Isegi juhataja tuli kaasa rääkima, sest minu lemmiktoode oli turult järsku kadunud ja peale seda kui ma hirmkallis duššis pettusin, tahtsin ma 100% kindel olla, et nüüd oleks ost õnnestunud. Ja kui mulle ikka ei meeldi, et pole kummihari v pole see või teine asi, siis müüja vot jooksebki või nahast välja. Aga ma ostsin lisaks vajaminevale vidinale ka veel 2 lõhna ja seda kindlalt põhjusel, et teenindus oli tasemel, mu tuju oli hea ja ma olin valmis oma rahakoti rauad avama.

Te ei pruugi seda uskuda, aga hea teenindus vb minu puhul tuua kuni 1000 kroonise lisa, nagu juhtus minuga UK-s juuksuris, mulle pakuti kohvi, joosti ette taha ja ma lihtsalt otsin tonni eest juuksehooldus vahendeid, sest ma tundsin, et ma lausa võlgnen seda neile, sest nemad olid teinud kõik, et mina rahul oleks, mina tahtsin neile kasumit teha. Nii, et armsad klienditeenindajad südamlik siirus võib Teie müüginumbreid oluliselt suurendada.

Eriti hindan ma söögikohti kus teenindaja on vastutulev, nt minu lemmikrestoranis Entris teatasin ma kord, et ma sooviksin rooga, mida pakuti seal 3a tagasi ja mida enam menüüs pole, kööki anti tellimus ja ma sain selle. Samamoodi on nt joogikaartiga, kui ma tahan glögi, siis see mulle ka kokku keedetakse ja kui mulle tehakse ka alati märkimisväärset alet, siis loomulikult istun ma tunnikese kauem ja tellin veel midagi, loomulikult toon ma ka kõik oma tuttavad sinna sööma – kallis restorani pidaja, hea teenindus, loob Sulle väärtuslikud püsikliendid. Tartus võib olla märksa laiema menüü ja parema interjööriga kohti, aga ma lähen ikka sinna, kus minusse suhtutakse lugupidavalt.


Täna läksin ma Tartu kaubamajja sooviga osta endale viisakat lühikest seelikut, kuna mulle ei sobi üle põlve seelik ja samas pean ma olema esinduslik, siis seda ma ka teenindajale mainisin. Teenindus oli super, tädi jooksis kõik riiulivahed läbi, kuigi ütles, et tegelikult pole Tartu Kaubamajas iial olnud ega ole ka praegu lühikesi kontoriseelikuid. Siinkohal ma ütlen:” Kuidas kuradi pärast te julgete end nimetada esindus kaubanduskeskuseks?” Kes Teile kaupa tellib? Mis mõttes müüte ainult üle põlve seelikuid? Hallo, ma olen 23 aastane, lühikeste jalgadega, miks ma pean kandma pikka seelikut? Ma läksin nii närvi – see Eesti kaubandus on ikka ajast ja arust!


Mis aga söögikohtadesse puutub, siis ütlen ausalt, mina ikka igas kohas küll jootraha ei jäta. Sõbranna töötas Werneris ja hänkis, et inimesed ei taha jätta jotsi ja ma samasugune mats, no halloo, miks ma pean jotsi jätma, kui ise vinnan leti juurest kohvi kätevärinal lauda. Päris iga naeratuse eest ma ka maksta ei jaksa, võin ka vastu naeratada ja kohvi kannust kruusi valamise eest aitäh öelda, see on ju su töö. Aga samas nt Panges käsutasin ma teenindajat, et tahan lauda vahetada ja tema tõi kõik söögid ja kannud jms üle, loomulikult oli see temast üliarmas ja loomulik, et jätan ka jootraha. Restoranis on see nagu tavapärane, kus on ikka lauateenindus jne, aga igas kohvikus saiakesi serveerivale müüjannale ma ka nüüd kümpi ei hakka viskama, seda enam, et ma ei kanna peaaegu kunagi sularaha kaasas. Poemüüja ka poes lõikab mulle vorsti, annaks äkki talle ka 5 eeku?

Eriti jubedaks pean ma aga Elioni ja Emt klienditeenindust, kord oli olukord kus 2 teenindajat hakkasid minu seljataga omavahel kirjakesi vahetama, no ma tahtsin öelda, et äkki kannatate kuna ma poest välja jõuan. Ja no kord uut monitori ostes Elionis ei suutnud see tädi koradgi naeratadagi, krt, ma teen talle korraliku käibe see mäksa molo unustab elementaarse viisakuse. Siuke asi ajab ikka halvalt närvi küll.

Täna siis kui seelikuost oli untsu läinud, mõtlesin, et tellin hoopis UK-st kleidi endale. Kuna ma olen seal elanud, siis tean mis firma asjad mulle sobivad ja mis suurused jne. Ja siis selgus, et stuffi saab ainult Soome tellida, et Eestit seal listis polnud. Okei, no kuna mul on lähikondlasi ka Soomes, siis mõtlesin, et tellin sinna aadressile. Aga siis järgmine häda – makstava krediitkaardi aadress peab olema sama mis postiadre. Ok, sellega sain ühele poole, et delivery adre vb teine olla, aga siis kui hakkasin panema arve aadressit, siis ei lase ta panna riigiks Eestit. Oh teate lollide maa!

Küll ei ole piisavalt pikki seelikuid, küll on Eesti nii tundmatu maa, et siia ei tooda kaupagi kohale, ma hakkan nudistiks ja talvel lasen rebaseid, et sooja hoidmiseks karva saada!

Unenäod

Eile õhtul saatis mu sõbranna mulle lingi kus rääkis, et tuleval ööl näeb vanarahvatarkuse andmetel unes oma tulevast. Öö saabus ja läksin mina siis magama ja hommikupoole ööd nägin väga veidrat unenägu - läksin mina autorooli, aga midagi oli seal väga valesti ja ma hakkasin autoga järve vajuma. Kuna ma ei oska ka ujuda, siis oli olukord minu jaoks suht kriitiline, aga õnneks saabus üks härra (vettehüppe eest 12 points) ja päästis mind. Rahu- nüüd te kindlasti arvate, et tegemist oli minu tulevase kaasaga, kahjuks või õnneks, aga nägin ma unes hoopis teise naise tulevast abikaasat (v noh mis Nastja nüüd mina olen), sest tüüp kargas veest välja, astus kaldal ootava naise juurde ja teatas, et vaatamata mingitele tingimustele on nad otsustanud surmani koos olla. Häh – isegi läägemat sorti Ameerika draama oleks romantilisemalt lõppenud. Aga kus minu prints on???

Aga see pole veel kõik. Täna oma lapsepõlve sõbrannaga kohtudes teatas ta, et oli mind samal ööl unes näinud – vaat kui põnev. Keegi oli mulle vibuga noole selga lasknud ja kõik kohad olid verd täis ja asi oli lõppenud haiglas. Paadunud romantikuna ma ikka vibu sõna kuuldes mõtlesin, et äkki tabas mind amore nool ( verine küll, aga keda see kotib, armastus ongi higi, veri ja pisarad), aga sõbranna arvas, et ma peaks hoopis ettevaatlik olema, et keegi üritab mulle ilmselt nuga selga lüüa. Veider on asja juures see, et ma tunnen isiklikult ainult ühte vibutajat. Rita – mis ma Sulle teinud olen?

Ma tahaks täna hirmsasti mehi harida – ma nimelt tahtsin öelda, et kui naisel voodis paariks sekundiks hing kinni jääb või ta värisema hakkab , siis ta pole kohe astmaatik või ta ei põe epilepsiat, vaid Sa olid ilmselt voodis päris hea – premeeri ennast millegagi :)

Naistele meeldivad pahad poisid?

Üks mu tuttav väidab järjepidevalt, et naistele meeldivad pahad poisid. Ma olen sellele mitmeid kordi mõelnud ja jõudnud ikka järelduseni, et minu puhul see küll absoluutselt paika ei pea. Mõned inimesed väidavad, et meie arusaamad ideaali lähedasest partnerist või suhtest ajaga muutuvad. Minul puhul pole viimase 7 aasta jooksul küll midagi väga muutunud. Ma endiselt hindan mehes ausust ja julgust teistest erineda.

Kes ei mäletaks seda pisarateni liigutavat lugu ajast kui olin 16 ja armusin kõrvuni ära pastorisse. Ei ma polnud kristlikust perekonnast ja mind polnud sunnitud minema kuskile piiblikooli kus ma oleks kitarri tinistavasse noorpastorisse jäägitult ära armunud ja koos teiste tirtsudega õhtuti arutanud, et Pastor Vallo on ikka niiiii kobe ja ma tahaks just teda ära sebida. Mulle tänapäeva 16 aastased kohati jätavad sellise kummalise mulje. Minu läbielatu oli kuidagi sügavam. Eks 15 aastasel vanusevahel oli oma roll, eriti kui Sa oled nii noor, aga ometigi oli meie vahel tugev side. Mulle meeldis see, et ta erines nagu 100% kõigist teistest. Mulle meeldis, et vaatamata sellele, et tema ümber võisid kõik maani täis olla v mõnest taimest pilvedes hõljuda, siis tema julges alati öelda EI asjadele, mis tundusid talle mitte midagi andvat. Mulle meeldis see, et kui ta midagi ei osanud, siis ta õppis ja ei löönud kunagi käega. Kui teised mööda pidusid traavisid, siis meie kondasime mööda pimedat metsa. Ma pole absoluutselt mingi looduslapse tüüpi muidu. Mulle meeldis see, kuidas ta oma tolleaegsest tüdruksõbrast rääkis(kes ta muideks halastamtult maha jättis), kuidas ta tundus alati nii siiras. Ta võis täiesti kaine peaga Sul poes margi maani teha või laval hommikutundideni rockida. Kõik see kokku tekitas minus tohutut austust. Me võisime vabalt istuda 7h järjest telefoni otsas ja terve öö rääkida, rääkida, rääkida... ma olin verinoor ja esimene armastus ilmselt on illusioon, aga ometigi võib see tunne midagi nii pikaks ajaks muuta. Aastad möödusid ja kuigi meie läbisaamine jahenes, siis reaalselt ma ei olnud veel loobunud. Ja kui mulle ühel hetkel see lõpuks nagu teadvusse jõudis, et see on etapp mis on mu elus olnud ja sellsest ei tulegi happy end muinasjuttu, siis muidugi varises mu maailm selleks hetkeks kokku. Ma ei tõusnud enam voodist ka, kui ma ka oma nägu kuskil näitasin, siis olin ma tundmatuseni muutunud. Kui Sa inimeselt lootuse ära võtad, siis jääbki ainult vari järele. Aga kui ma poleks sellist asja läbi elanud, kogu ilu ja valu, siis ma poleks hetkel see, kes ma olen. Ma hakkasin analüüsima, miks mingid asjad elus juhtuvad, mida need meile õpetavad. Ja kui ma siis pidin minema oma suure noorpõlve armastuse pulmapeole, siis teate ma polnudki enam kurb, sest see õppetund mille ma sain oli väga lihtne: See kes armastab, mitte ei tohiks üritada siduda vastaspoolt enda külge, vaid see kes siiralt armastab, see laseb minna, sest armastusel on üks kriteerium - teise õnn on Sulle alati olulisem, kui su enda oma. 16 aastaselt sul pole seda jõudu, et olla üle oma emotsioonidest, et saada võitu inimlikust kadedusest, see kõik tuleb aastatega.

Aastaid lappisin ma oma killustunud südant kokku, iga päev endale lubades, et see kogemus on tulnud selleks, et järgmisel korral ma oleksin targem. Paar aastat hiljem ma tutvusin noormehega, kes teatas mulle esimese kolme päeva jooksul, et mina olengi naine, kellega ta abielluda tahaks. Kummalisel kombel rääkis ta sama juttu ka aasta hiljem, seega selgus, et ta ei olnud päris koomas seda juttu ajades. Niimoodi elult suhete osas peksa saanuna, tundus uus olukord täitsa meeldiv. Alguses oli ju jube kift saada 50 smsi päevas ja karbike šokolaadi ja roosikimpe. Ja ma mäletan selgelt sisetunnet, mis ütles, et Sa astud vale teed mööda. See teekond lõppes haiglas, külm vedelik voolas mu veeni ja ma sain aru, et ma olen ennast haigeks muretsenud, ma olen oma sõpradest ilma jäänud, ma olen oma elu lihtsalt ohverdanud kellegile, kes sellega ümber käia ei osanud. Jah, ma elasin pm 2aastat koos alkohoolikust kasiinosõltlasega. Ja uskuge mind - ma ei valeta - elu paha poisiga ei ole see, millest ma oleks unistanud.

Iga suhe ja iga inimene õpetab Sulle midagi, vähesed kes suudavad su mingi eluetapi täiesti tuksi keerata või sinu südamest killukese röövida.

Mul oli juhus, kus ma sain lähedaseks kutiga, kel pole polnud mitte midagi - mitte midagi sellist mida tavaliselt naised vaatavad. Ei olnud tööd, rääkimata autost või oma majast. Ainult probleemid, probleemid, probleemid. Ja ometigi oli temas midagi, mis mind köitis. Asjast ei tulnud midagi välja, aga ma olin õnnelik, et ma võisin käsi südamel öelda, et ma ei ole naine, kes hindab meest rahakoti järgi, ma pole naine, kes jookseb kohe minema, kui mehe elus polegi kõik nii perfektne kui meie neiupõlve unenägudes.

Siis juhtusin ma hiljuti mehe otsa, kes väitis, et ta armastab oma naist ja midagi sarnast tunneb ta ka minu vastu. Ma ei saanud nagu päris hästi aru, mida ta siis nüüd taoltleb sellega. Ka tema oli üks nendest, kes kunagi varem teatas esimese nädala jooksul, et tahaks abielluda - ma olevatki see ideaalne naine. Aga ma tean ju omast käest, et sulle võib keegi olla ideaalne, aga see ei tähenda teps mitte seda, et tema sama tunneks. Inimesed, armastus ei ole armastus kui see pole kahepoolne ja kui seda jätkub tervele ilmale.Ma tõesti ei usu seda 2 naise armastamise teooriat ja õnneks ei ole meil ka haarem Eesti lubatud, nii, et Härra vb oma armastatud naisega rõõmsalt edasi koos elada, ma ei soovi isegi veerandit sellisest hüpiknukust.

Aga miski on siiski jäänud läbi aastate ja erinevate kogemuste - mulle endiselt meeldivad head poisid. Ja võib olla mõni neist seda esmapilgul ei tundugi, aga meest tuleb hinnata sisu, mitte kesta järgi. Ma olen näinud maskiga mehi, kes jätavad endast mulje nagu nad oleksidki printsid valgetel hobustel, ometigi vb sealt välja ronida uss.

Ja ma ütlen Teile üht, kui te ei tunne seda esimesest silmapilgust, siis seda ei tule ka aasta kahe, ega viiega. Aga kui Sa lähed ja sa tunned seda klõpsu, siis Jumala eest - võitle, võitle, võitle ! ja pln nüüd mitte minna tüütama kõiki oma silmarõõme ja neid surnuks ehmatada jutuga: "Sina oledki see ÕIGE!" Kutsikavaimustus ja enda tahte pealesurumine on väga erinevad armastusest. See on õige siis, kui Sa tunned rahu - sul on see teadmine, et kõik läheb nii nagu minema peab, see on siis õige, kui sul kelluke heliseb koguaeg ja sa näed läbi kolbi ja põsesarna, et teisel inimesel ka kõliseb midagi.

Kui Sa tunned, et see on õige, siis mine, mine läbi tule ja vee, sest kui see on siiras, siis on Sinu teekond õnnistatud ...Mine, mine relvaga, milleks on armastus!

Ilusat üksteise leidmist !

Read südamest

Kui Sa tunned, et see on õige,
siis mine, mine läbi tule ja vee,
mine teadmisega, et kui see on siiras,
siis on see ka õige ja Sinu teekond on õnnistatud.

Mine, mine relvaga, milleks on armastus...

Kui palju kordi Sa oled eneses kahelnud,
kui palju kordi Sa oled alla andnud ja
hiljem eneselt küsinud:"Miks?"
Ja ühel hetkel seisab Sinu ees vastus -
sest polnud õige aeg.

Kui Sa näed seda helki silmis, mis on justkui
märguanne, justkui märk,
kui see sama helk süütab leegi Sinu südames,
siis see ongi valgus, mida Sa oodanud oled.
Mine, mine ta järele, kuuletu südame karjele,
mine, mine läbi tule ja vee...

/Kadri Luik 2009/

Vandus

>"Ja oledki vanatüdruk - hirmus küll. Sa pead ikka mehele minema" - kõlas minu vanaema sünnipäeva tervitus. Aega on, aega on, ma ei arva, et 18 aastaselt lapse saamine ja abieluranda tormamine keskkooli aegse silmarõõmuga oleks olnud miskit, mis mind jube õnnelikuks oleks teinud.

Tänaseid sünnipäeva õnnitlusi analüüsides jäi silma, et kõigi lõpus oli: Mari & Mairo v Tiina ja Silver jne. Ma olen 20 + klubis, siin on vist juba imelik olla vallaline. Aga mind rõõmustas tõsiasi, et need kel seda lõpus polnud, olid just skorpionnaised - need on need naised, kes ikka ei lepi esimese jorsiga, kes 9nda klassi lõpuläbul aurudega Sinu kõrvale magama juhtub, tuues vabanduseks, et ta ei saanud üldse aru, kes siin magab. Minu meelest oleks ka natuke nadi tutvusportaalides nüüd meeleheitlikult meest otsida, u sellepärast, et 20 on täis kukkunud.

Igatahes alagas 23s eluaasta mulle päris kummaliselt. Eile kukkusin ma enda põlve sodiks, täna hüppasin ma täiesti valesse bussi, mis viis mind natuke teises suunas kui kodu on ja no päeva tipp oli see, et telefoniga lobisedes ja apteegist midagi otsides ostsin endale hoopis naiste sünnistujärgseid haavu parandava geeli :S Kodus hakkasin oma ostukotti vaatama ja mõtlesin, et jumala eest,imelik oleks ka apteeki minna ja öelda, et."Vabandust, ma siiski pole sünnitanud ja ei vaevle ka günekoloogilise lõikusele järgnevate valude käes, kas ma tohin selle tagasi tuua?"


Igatahes ma küsin teilt: Kui see pole vanadus, mis see siis on?

Meeste pornolembusest

Mulle jäi silma üks artikkel teemal „Mu mees armastab pornot” vms.

Ma tahaks ühte teemat natuke enda vaatenurgast käsitleda. Ma olen täheldanud, et naistel on suur probleem meeste pornolembusega – kes arvab, et mees on haiglane, kes on armukade, kes arvab, et neil on voodis probleeme jne.

Kulla naised, mida rohkem te sel teemal kaagutate, seda keelatum on vili ja seda rohkem filme teie mees alla laadib. Jätke see teema rahule ja ilmselt vaibub see iseenesest.

Teiseks – armukadedus. Kas te ei leia, et on natuke tobe olla armukade naise peale, keda on ilmselt tuhanded mehed pannud ja kes elab kuskil Venezuelas ja ilmselgelt ei kohta ta teie Jürit või Jaani kunagi ja kui kohtukski, siis vaevalt see Teie Jüri väga tahaks sellist läbiparseldatud naist altari ette viia ja temaga veel lapsigi saada. Olla armukade ekraanil välkuva tuti peale - hmm – ei kõla loogiliselt. Pealegi, meeste aju töötab natuke teistmoodi, mehed ei võta tühipaljast suguakti(seda veel ekraanil) mitte mingi emotsionaalsusega. Ja üldse parem vahtigu pornot ja tegelegu käsitööga, kui, et teeb seda pornot bordellis ja veab HIVi koju.

Ja üldse kas te pole kuulnud naistest, kes kurdavad, et mees oskab ainult maha ja taha süsteemi. Las ta vaatab seda pornot, vb õpib mõne toreda triki, mis Teilegi meeldima hakata võib. Või kord võtke kätte ja ühinege – te ei saa ju laita asja, mida te kunagi proovinud pole.

Mul on suht villand sellest Eesti naiste halast, mehed halavad samamoodi, ehk oleks aega jõuda selleni, et me hakkame ka voodis teineteist kuulama. Fantaasiad võivad päris erutavad olla ja kui nende täideviimine teeb teie partneri õnnelikuks, kas seegi ei peaks Teid erutama?

Vähem viu-viud ja rohkem vabameelset seksi – see on siiski suhte juures oluline osa:)

Aga ma kordan siiski oma moraalireeglit, eriti sellise teksti lõppu: Tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet ja ma siiralt usun, et ühe partneri juurest teise juurde lipates ei jõua iialgi ideaali lähedase seksini. Usaldus ning julgus nõuda, soovida, pakkuda ja fantaseerida tuleb ajaga.


Liiga hulluks lähevad tekstid? Pole hullu, mul on hea vabandus, olin täna esimene libedaohver ja kukkusin väga õnnetult hommikul kell 7 Raekoja platsis vastu asfalti.

Eesti mehe head ja vead

Mu tuttav rääkis mõni aeg tagasi, kuidas ta tahtis mehele korraldada sushipikniku kamina ääres. Plaan kukkus muidugi läbi, sest mees nagu Eesti mees ikka kukkus sõpradega õlut libistama ja naine ununes sootuks. Saavad väiksed kalapoisid rahus edasi ujuda Rimi kirkas akvaariumis.

Ja kui Sa tahad mehele korraldada romantilist massaaži õhtut, siis algab sada häda alates sellest, et mis asjad need siin haisevad – need on aroomiküünlad kallis! Või siis häirib teda Sinu hoolega valitud muusika, mis ei lase tal magada. Magada? Aga kuhu jääb tasu? Eesti mees ei taha enam seksi ka!? Kusjuures seda probleemi kuulen ma viimasel ajal aina tihedamini (amatöörpsühholoog nagu ma olen). Päris kõle hakkab, mõtle, võtad koju mehe ja siis see vana tolgus peesitab telku ees ja vahib jalkat ja sina vaene naine ukerda oma lilla dildoga omaette teises toas. Mõni on muidugi nii julgegi, et ronib oma mänguasja kastiga mehe ette, et ehk õnnestub midagi tõusma panna, aga siis saad veel sõimata kah, et mida Sa moor endast mõtled, ma ei näe ju!

Ok, seksist võid unistada ja nüüd siis jõuame romantikani, nagu ma eelpool mainisin ei jaga mehed sellest midagi, heal juhul kingivad nad Sulle piraka kuldketi ja ütlevad:” Kallis, ma ju armastan Sind niiiii väga!” Mis ajast armastuse mõõtühikuks raha on?

Eesti mehe kahjuks räägivad ka faktid, et kui vene mees tuleb, lükkab Su vastu seina ja suudleb kirglikult, hoolimata sellest, et kogu uulitsa lapsed seda pealt vaatavad ja naeravad Sind kui sa pärast oma sassiaetud soenguga vene mehe käte vahelt vabaned, siis eesti mees ütleb Sulle virisedes:” Kallis, kas me peame niimoodi avalikult siin miilustama, piinlik on!”

Aga Eesti mehel on ka plusse, nt kui neil on vaja pugeda, siis nad toovad Sulle ikka kimbukese lilli või kommikarbi, et Sa ikka piisavalt paks oleksid ja ükski teine mees Sind ka ei tahaks, kui sa juba kuival olemisest seinu mööda ronid. Isiklikust kogemusest võin öelda, et „erilise romantilisusega” paistavad selle kõrval veel silma UK mehed, kus ka küpsemas eas härrasmees otsustas mulle sünnipäevaks lillekimbu asemel saata hoopis kasti minu lemmiksiidrit!


Veider on ikka see, et veel 3-4 aastat tagasi kurtsid mu meessõbrad, et naised ei viitsi voodieluga tegeleda ja kui nad seda teevad, siis kah on lemmikpoos „Surnud kiisu”. Nüüd aga käivad minu jutul hoopis naised, kes nurruvad ja kräunuvad, aga meestel ei valuta isegi pea – nad on lihtsalt väsinud!

Brändikultus Eestis

Mul tuli ühe aine raames kirjutada essee, mis rääkis Eesti tarbijast, kuna mulle tundus, et tekst kukkus välja mahlane ja suht mõtlemapanev, riputan selle ka siia üles :)

Kas te olete kunagi kedagi kuskil ootama pidanud ja kui aega on nt kena 15 minutit, siis jäänud lihtsalt pargipingile istuma ning pilk on peatunud möödakäijatel? Eestis pole vaatepilt kindlasti nii kirev ja mitmekesine kui nt Londonis metroojaamas möödujaid piideldes, kuid ometigi hakkavad nii mõnedki asjad silma.

Kõik oleneb vaatevinklist – mõne meelest on tänapäeva noored erinevad karvased ja sulelised. Küll tulevad tänaval vastu rohepead ja roosapead, tanksaapa vennad ja tikk-kontsa beibed, valikut igale maitsele. Kui mina olen jäänud kuskile inimesi jälgima, siis ma pean tunnistama, et sellist boheemlaslikku stiilitunnetust jääb suhteliselt väheks, peamiselt hakkavad silma ikka silmipimestavalt erksad Dolce&Gabbana ja Guessi vööd ja Armani särgikesed, mis maksavad originaalis tuhandeid kroone ja reeglina originaalil puudub mingi brändimärk rinnal, mis silmad peast välja kiiritab.

Kui ma oma kodulinnas tean, kus töötavad selle noore neiu või noormehe vanemad, siis ma kipun arvama, et tema müüjannast ema, ei paneks tervet oma kuupalka ühe õhtuks kandmisele kuuluva peosärgi ostmisele. Järelikult on paljudel juhtudel tegemist võltsinguga. Milleks end niimoodi alandada?

Kui tulla mõne väliskülalisega Eestisse, siis enamik räägivad sellest kui kaunid ja hoolitsetud naised meil siin on ja kui nad siis kuulevad, et see sama CK pesu, mis maksab nt Londonis 10 naela , maksab siin 800 eeku, siis nad ilmselgelt arvavad, et meil on siin inimesed kerge kiiksuga. Kuna meie naistele ei kõlba ju kaks korda sama pluusi või seelikuga väljas käia, siis reaalselt ostetaksegi igal nädalavahetusel vähemalt paari tuhande krooni eest firmariideid. Ma küsin: kuhu me niimoodi jõuame? Eestlased on ise ka ikka natukene imelikud, et nad lähevad brändi õnge. Ma tunnistan, ma kannan ka disel´i ja hilfiger´i teksasid, aga ma teen seda puhtalt kvaliteedi tõttu. Aga kui ma mõtlen, mis see teksapaar maksab mujal maailmas, siis hakkab ikka rahast kahju küll. Tarbija määrab hinna. Niikaua kui me oleme nõus käima välja utoopilisi summasid oma garderoobi uuendamise eest, on kaubitsejatel alati ka kaup käepärast.

Mul on hea meel, et MASU on meid tabanud, ainult selline asi võib veel päästa seda tarbimisehullust, kui muidu pidi mõni loobuma kalamarja võileivast, et uus saapapaar saada, siis nüüd juba hakkab isegi leivaraha väheseks jääma. Järjest enam on hakanud tööle inimeste loomingulisus, kombineeritakse erinevaid asju, tehakse riideid ümber, korraldatakse sõpruskonnas riidetäikasid, isegi kaltsukaubitsejate kasumid on märgatavalt suurenenud. Mina pean seda vaid positiivseks nähtuseks, sest kurb on vaadata kuidas juba imikutel on brändid rinnas ja millegi arvelt ju see laste moodsaks kõpitsemine käib, kui just raha puu otsas ei kasva.


Brändikultusest on meedias rääkinud päris tabavalt Urmas Väljaots, kes Areenis sõna võttis: „Maksiimist "Rõivad teevad mehe", on Eestis tänini tuntum vanasõna “Riie ei riku meest”. Masstootmise saabudes sai igaüks endale võimaluse ülikond selga ajada. Inimloomusest tulenevalt on aga eristumisvajadus endiselt säilinud. Nüüd aitavad ülikondadel (ja nende kandjatel) vahet teha nimesildid. Millegipärast peetakse ühel riideesemel olevat tunnust väärtuslikumaks kui teise oma, nimetatakse seda toodet brändiks ja ollakse nõus selle saamiseks tunduvalt rohkem raha ning energiat kulutama. Kui moekus ja luksusbränd omavahel kombineerida, aitab see omanikul end veel paremini tunda ja teistele signaliseerida, kui võimas tegija ta on. „

Fakt on see, et rõivabrändidest räägitakse rohkem, kuna see aitab suuresti kujundada inimese identiteeti. Võib-olla mõne inimese silmis võid sa kvalifitseeruda kirikurotiks kui sa tuled vastu Säästumarketi kilekotiga ja võib-olla peetakse sind gurmaaniks, kui sa käid wc- paberit ostmas Stockmannis, kuid selliste pisiasjadega siiski enamik ei viitsi kaaskodanikke hinnata, seda enam, et Selveri kilekotiga võin ma ka ju otse turult tulla. Aga märk Sinu püksitaskul või rinnal räägib sinu maitseeelistustest ja rahakoti paksusest palju enam. Eesti tarbija tahab läbi brändide näidata end parema, rikka ja moeteadlikumana. Kes meist poleks elus kohanud neid toredaid Mercedese või BMW vendasid, kel on istmiku alla pool miljonit maksev sõiduvahend, aga suuremat sorti raskusi tekib kütte ostmise ja kaskomaksetega.

„Mõned spetsialistid soovitavad isegi igal inimesel iseendast bränd kujundada.” Väljaotsa arvamuslugu kandis endast ka eelnevalt tsiteeritud lauset. Kuidas siis võiks see enese brändimine välja näha? Rinnale tätoveeritud nimi ja alati meiega kaasaskäiv soeng või riietumisstiil? Me ei saa tuua brändimist isikutasandile, sest mina usun, et brändi müüb usaldusväärsus, seega ei saa see olla ajas väga palju muutuv. Kuigi kui me võtame nt mobiilsidefirmad, kus läbi brändi tuuakse turule uuendused, mille inimesed peavad omaks võtma, siis tegelikult peab olema firma kui selline tasakaalukas ja muutuma vaikselt vastavalt kliendi soovile. Meie inimestena peaksime jääma siiski sellisteks nagu ise soovime. Me võime endale lubada muutusi ilma seda kellegagi läbirääkimata. Võime muuta oma soengut, ilma, et meid sellepärast hüljataks, võime muuta stiili, ilma, et kasum sellest väheneks.
Seda, et eestlane on brändiohver tunnetame me tegelikult ju igapäev. Viimane kord juuksuris käies uuris salongi tipptegija, et:” Mis šampooni te kasutate, Shamatut?” Ma nagu kohkusin natuke ära ja kokutades ütlesin, et: ”Seda mille ma teie soovitusel viimane kord ostsin siit salongist.” „Hmm, mulle tundub, et see kulutab liigselt teie juuksevärvi”, lausus juuksur seepeale. Kas tõesti, kas tõesti polegi siin kõva reklaami saanud salongišampoon mulle sobilik? Kas mul puudub juuksehoolduse osas bränd, mida ma saaksin usaldada? Ja nii me otsimegi mööda poelette ja salonge oma uut lemmikut, lähtudes ikka reklaamist ja brändi kuulsusest. Sest meie eestlased ju valiksime iga kell kõrgelt hinnatud tigi toote, mis juuksed pulsti jätab, kui et katsetaksime vanaema kodukootud nõgesešampooni, sest isegi kui see jätab juuksed siidiseks, siis naabri Maie võib ju infarkti saada.


Ma tahan oma jutuga jõuda ikkagi selleni, et väga suur hulk Eesti inimesi lähtub tarbimisel brändist. Meile ei pruugi need asjad sobida, olgu siis tegemist disaineri rõiva või hirmkalli kreemipotsikuga. Tule taevas appi – kui palju ma olen näinud, kuidas ümaramad naiskodanikud pitsitavad selga disainerimoebrändi, kole on vaadata, aga märk maksab. Kuna essee teemaks oli Eesti tarbija mitu nägu, siis ma võin lohutuseks tõdeda, et mitte kõiki meie väikses riigis pole tabanud brändikultus. Eriti tore on vahel Tartus jalutada ja märgata roheliselt mõtlevaid noori, kes liiguvad jalgrattaga, kannavad Humanast ostetud puuvillasärki ja ise heegeldatud mütsikest, millel pole mingit märki. Neil on kaasas termosega kodus valmis keedetud oakohv ja neid ei huvitagi, et enesest heal arvamusel olevad inimesed ostavad kohvi Costa´st. Ma olen ka kehv kokk ja käin tihti väljas söömas, aga ma leian, et kui inimene teeb midagi, kannab midagi ainult selleks, et midagi tõestada või näidata, siis pole see päris õige asi. Eestlastel on veel palju õppida – eriti tarbimise osas, eriti ületarbimise osas. See kõik on ilmselt Nõukogude Eesti pärand – ahoi, defitsiidiajastu on läbi, enam pole tarvis joosta uue teksapaari peale kaubanduskeskusesse – vaata parem riidekappi, kaupa jagub ilmselt viimse elupäevani.

Kuidas kirjutada romantilist kirja

Ma lamasin täna diivanil ja lugesin raamatut, hetkekes tõstsin pilgu ja jäin mõttesse. Ma mõtlesin loetud sõnade üle ja järsku meenusid mulle Sina ... Mulle meeldib kui Sa mu lähedal oled...Ma ei pea silmas seda tunnet, et tsölibaat sööb ajusid ja iga mees 5m raadiuses ajab kiima. Mitte et Sa ebaerutav oleks, vaid ma ei oska Sind näha objektina, pigem ma tunnetan Sind millegi ebareaalse ja lummavana, millegi saladuslikult köitvana. Mulle meeldib kui Sa mu lähedal oled, kui sa istud mu kõrval ja ma kuulen Sinu südamelööke või kui Sa vallatult minu juukseid sasid. Ja mulle meeldib kui Sa käed ümber minu paned ja ma võiksin vanduda, et tunnen end juskui vati sisse mässituna. Nojah, mulle meeldib seegi, kui Sa mind enda vastu surud ja kõvasti kinni hoiad, ma justkui sulaksin Sinu sisse...


Ja see pilk, vahel lausa pealetükkiv, vahel siivutu, vahel lihtsalt armas - kui tihti see piinlikkust on tekitanud ja ometigi tekib tahtmine aina rohkem ja rohkem lõputusse silmasärasse uppuda...

Mulle tõesti meeldib, kui mu lähedal oled...

Emotsioonid! Elu on väljakutse!

Minu elus on hakanud toimuma imelised muutused, ma ei tea mis see on, aga kõik lihtsalt sujub. Üle nelja aasta on mul taas tekkinud siht, nagu oli siis kui õppisin veel keskkoolis ja tahtsin hirmsasti sisse saada ülikooli. Kui see sai saavutatud, jäin kuidagi tahaplaanile, ei osanud nagu millestki rõõmu tunda. Kindlasti oli oma osa ka minu tollasel suhtel, mis mind tühjaks pigistas, aga teisest küljest vaadatuna õppisin ma siiski paar väga olulist asja 1) Ära ela teiste elu 2) Ja inimese põhiloomust ei muuda. Oma rahulolematuses võtsin kätte ja lendasin UK-sse ja sain annuse värsket energiat, uut kogemust ja loomulikult milline vaimne kasv.

Aga siiski tundsin, et mu mootor ei tööta täiel võimsusel, ma ju suudan veel rohkem oli minu mõte. Augusti lõpul tuli pakkumine kandideerida linna volikokku – kas see on just täpselt see mida ma soovin parasjagu – ma polnud kindel. Aga veidral moel olid sinna kokku sattunud inimesed, kes moodustasid terviku, midagi erilist oli nendes inimestes, nii erinevad ja ometigi milline imeline kooslus mis meist moodustus. Ma tunnistan ausalt, et ma ei osanud midagi oodata – no hullumeelne Andre ja ülbe Martti – need olid eelarvamused mis olid mul enne nende 2 noormehega tutvumist, siis sinna otsa veel keegi Janis, keda sõbranna soovitas ära sebida, siis muidugi Meelis, kes tahtvat tulla ka Põlvasse elu tuksi keerama jne. Ritat ei teadnud ma üldse, ometigi vedasin ma ta enda kõrvale magama kiiremini, kui mõni mees mu voodid soojendama saaks – hingesugulus. Ja loomulikult kõik teised, keda ma vähemal või rohkemal määral teadsin, tundsin. Vaieldamatuteks lemmikuteks on muidugi kujunenud mul Rein ja Endel – ma lihtsalt imetlen neid, seda täiesti siiralt. Ma ei jõua siin kõiki välja tuua, aga meeskonnas pole kedagi, kes poleks suutnud nende kuude jooksul südamesse pugeda – me olime tiim ja me tegime tiimina tööd ja kõige raskem selle juures ongi see, et poliitikas ei saa kõik võita, aga ma arvan, et elus pole kaotajaid, sest mulle anti võimalus neid inimesi tundma õppida, nendega koos töötada ja see on olnud au. Ma õppisin oma eelarvamustest taganema, ma õppisin paremini hindama inimeste erinevusi, ma nägin poliitikute taga inimesi, kel on omad argimured ja sisemised heitlused, kuid kes sellegipoolest leiavad aega ja energiat, et midagi siin ühiskonnas muuta. Võlgnen neile palju… Ja mul on hea meel, et südamelihast on taaskord treenitud ja kamp kifte inimesi on pugenud minu paremasse ja vasakusse vatsakesse 

Igatahes suutis see meeskond mind nii palju inspireerida, et hakkasin poliitikat nautima. Üheskoos millegi nimel võidelda on kuidagi eesmärgipärane tegevus, üksi on tihtilugu midagi raske ära teha. Mida rohkem me koos käisime, mida rohkem sellele käe andsin seda põnevamaks kõik muutus. Suhtlema sai hakatud valijatega, inimeste mured liigutasid mind ja enam ja enam tabasid mind ideed, kuidas saaks neid aidata. Kes veel ei tea, siis osutusingi 55 häälega valituks linna volikokku. Suured tänud siinkohal valijatele, mul on au :)


Aga poliitika hakkas mõjutama ka minu muud elu, ma justkui andsin käe Põlvale ja sellega seoses tabas mind ideede tulv, mida ma hetkel hakkan ära kasutama oma kooliasjades, täpsemini lõputöös. Sellest ideest haaratuna, aga suutsin veenda Rotary klubi, et olen just nende jaoks õige stipendiumi saaja, nii, et jällegi võin Jumalale ja headele inimestele tänulik olla.


Poliitika tõi tagasi ka minu suurima armastuse – muusika. Toimus minu esimene täispikk kontsert Eestis, selle taolisi oli mul olnud ainult UK-s. Milline rõõm oli jälle laulda – kirjeldamatu!

Ja no kirsiks tordis oli tasu minu hea huumorisoone ja kirjaoskuse eest – auhind Cosmopolitanilt :)

Lähedased ütlevad, et ma olen särama hakanud, ma ise tunnen, et minus on taas ürgne jõud, mille abil võiksin ma mägesid paigalt tõsta. Ma olen taas kätte võtnud väärtkirjanduse, ma suudan ammutada jälle teadmisi, mille abil inimesi aidata sh iseennast, et olla veel parem inimene.


Kadri suhtekool


Täna lugesin ma Nekrassovi uhiuut väljalaset, mis peaasjalikult räägib armukolmnurkadest, mees ja mitu naist, naine ja mitu meest, naine, lapsed ja mees, mees, naine ja töö jne. Aga üks parimaid osasid oli üks koht meile, kui täiesti tavalistele inimestele, kes tihti seisavad kiusatustega silmitsi. Kuidas kiusatusest teha õppetund, kuidas kiusatuses teha head ja kuidas kiusatuses otsida tõde, tsiteerin(ja topin oma kommentaarid vahele)

„Sageli võib kuulda sõnu: ”Ma ei taha ta perekonda lõhkuda.”( näidake naist, kes vb käsi südamel öelda, et tema elus pole sellist olukorda olnud, kus seisate oma südame ja moraalikoodeksi piiril) Esiteks pole seal perekond, vaid praak.(Minu mõte! Paar kuhu on kellelgi võimalus vahele tulla, pole piisavalt tugev) Muidu poleks kohtumine aset leidnud. Teiseks, te kohtusite selleks, et areneda, kui te arenete(iga inimene õpetab siin elus midagi – uskuge mind), siis võidavad kõik! Esimene variant – te aitate mehel uues kvaliteedis sündida ja ta ehitab oma peres üles uued, palju kvaliteetsemad suhted. Ütlete: „Aga mina?” Teile annab saatus hoopis teise inimese. Teine variant – teie suhted muutuvad perekonnaks. Siis võtke endale vastutus õnneliku perekonna loomise eest! Teil ei ole õigust praaki korrata. Ja endine naine peab tegema oma targad sammud. Siis on kõik võitnud! „
Sellised situatsioonid on elus õpetlikud - kallid sõbrad, ärge kartke elus komistada valede inimeste otsa või teha valesid otsuseid – kui Te olete targad ja otsite asjadele vaimseid lahendusi, siis olete te võitja nagunii. Per aspera ad astra! Kõik ilus on veel ees või tegelikult KÕIK ILUS ON JUBA TÄNA SIIN!

Armastan!

Õhtuluule

Vaikuse lõputa luule

Kui vaikuses peituksid sõnad,
kas kuuleksid karjumas neid?
Kas ridade vahelt Sa tajud,
et vaikuses peitubki leid?

On peitnud end vaikuse rüppe
üks pulbitsev sõnade mäng.
Kas kardad Sa lugeda märke,
sest vaikuses peidab end kellegi äng.

On lõputult pikaks venind see vaikus,
Sa sellesse eksida võid.
Kui jooksed nüüd vaikuse rüppest,
siis mõistad - see polegi ...

Kas on võimalik armastada 2te naist korraga?

Seda kas mehed on planeedilt maa või mitte olen ma püüdnud mõista juba viimased 5-6 aastat. Mida noorem sa oled, seda enam mõtled Sa, et mehed lihtsalt on sellised. Mis lihtsalt on? Nüüd ma juba tunnen, et tuleb hakata teaduslikult uurima, kas neil on tõesti mingi kruvi kuskil puudu – parimal juhul logiseb ainult.


Ma juhtusin ühte seltskonda, kust ma äärepealt oleks otse taevasse saanud. Ei ma ei olnud teeõhtul pastoritega või terroristidega, kes planeerivad Olümpia Hotelli maatasa lammutada ja uurivad kas oleksin nende „Tahan Jumala heaks surra” piloot. Olin hoopis  täiesti tavaliste Eesti inimestega, kel elust ja suhetest oma arusaam. Aga miks siis ikkagi taevas? Sest ma olin infarkti äärepeal, kui meeskodanik seltskonnas oma suu lahti tegi. Räägime siis meie ilusast ja kaunist armastusest, kui tüüp teatab, et meestel käib asi nii, et on võimalik armastada kahte naist. Kui pilgud võiks tappa, oleks see vend ka koos minuga taevas – või noh tegelikult ilmselt siiski läheks tema peale surma korrus alla poole. Teate küll, see koht kus on sarvedega naised ja tuline leek sulatab jäätunud varbaid.

No igatahes suutsin ma oma peas küsida vaid üht:” Oled loll või mängid lolli?” Tema meelest oleks see täiesti normaalne, kui mees peaks mitut naist (seda kirjutades ma ikkagi mõtlen, et it have to be joke!), et u ma ei tea mis kuradi ajastul oli seda ka tehtud ja kui mees suudab mitut naist üleval pidada, siis milles küsimus. Kas ma eelistaksin olla pigem üksi ja õnnetu, kui ühe mehe üks naine mitmest. Deem right dude! Ma tõesti eelistaksin pigem üksi olla, sest ma tahaks näha seda meest, kes suudab teise naise kõrvalt olla vääriline kaaslane mulle, no vb kui ta koguaeg viagrat sisse sööks, suudaks end paljundada ja kui ma teda ei armastaks, siis võib olla selline haaremi elu mulle isegi sobiks.

Tüüp tuli mulle väitma, et vaba suhe on vägagi ok. Minu meelest ka, ma armastan oma tööd ja sõpru ja mulle meeldib teha ka oma asju, minagi ei viitsi istuda koguaeg kellegi püksinööbi küljes ja kaasa loksuda. See on minu jaoks vabadus – mõttevabadus, vabadus teha neid asju, mida mina armastan , vabadus suhelda inimestega, kelle mina olen valinud, materiaalne vabadus jne. Aga mida ütleb mees – "Vabadus on see, et ma võin oma naise kõrvalt käia teiste naistega ja mind ei morjenda kui mu naine petab mind teise mehega – vaba maa." Ammm… kujutlege mind nüüd ette – ma istun, mu silmad välguvad peas ja mu kõrvadest tuleb auru. Nagu wtf??? Ja sa julged seda nimetada armastuseks? Kust sellised tulevad? Kui mees ütleb, et see on armastus, siis mina ütlen, et palun armasta ühte naist oma elus enne kui Sa kraaksuma hakkad. Piibel ütleb ka, et armastus pole kade. Kas me siis tõlgendame seda nüüd nii, et ma pole kade kui mu naine kõrvale paneb ja ma pole kade teda sõbrale laenama? Samuti ütleb piibel, et armastus ei pea halba meeles , kas me siis saame sellest aru, et Hr.X käib püksilukk lahti bordelle mööda ja Pr.Y ütleb, et : „ Jumal ütleb et kõik tuleb andeks anda, tee veel, tee veel!”  Ei ma ei saa sellest aru! Oli aeg, kus ma olin selles olukorras, et mind peteti ja ausalt öeldes käis see tol korral pigem ego pihta, väga lihtsal põhjusel, et ma olin vale inimesega koos – kui ma oleks sel hetkel armastanud kogu südamest ja mulle oleks samamoodi näkku valetatud, siis ma arvan, et ma oleks lihtsalt miljoniks killuks purunenud. Küsimus on austuses – kui ma olen võtnud ühe inimese omaks, siis ma lihtsalt ei tee nii, sest normaalsele inimesele teeb see haiget, ma ei tea vb meie seltskonna inimene on mingi kivisüda. Petmistel on miljoneid põhjuseid, ka mina olen olnud armukese rollis. Ja just sel põhjusel, et kodus jäi inimesel midagi puudu, tihti mitte pelgalt füüsiline pool, vaid naised ei mõista oma mehi, nad muutuvad kaagutavateks koduperenaisteks, nad ei raatsi öelda iialgi mehele midagi head, nagu ma ütlesin põhjuseid on miljoneid. Aga kui suhe on kriisis ja kaks inimest eelistavad minna midagi kõrvalt otsima, selle asemel, et olla nii mees või naine, et kas lahendada asi kodusiseselt või tunnistada fakti, et me ei sobi, siis see pole minu silmis ka armastus.


Kui palju paare on koos mingitel X põhjustel, olgu selleks mugavus, turvatunne, raha, lapsed, aga ainult 5 % on koos põhjusel, et tegemist on armastusega, sellise armastusega, mis jääb ka siis kui mitte midagi muud enam pole.

Kui sul on väga siirad tunded, kui see inimene paneb Sind särama, kui Sa imetled teda päevast päeva, sest ta on harukordne, kui tema üksainus puudutus paneb sind tundma, nagu sa oleksid maailma kõige õnnelikum naine/mees, siis ma ei usu, et on võimalik, et sellist tunnet võivad tekitada kaks  naist korraga, siis ma ei usu, et sa tahaksid ärgata hommikul kellegi teise kõrval, siis ma ei usu, et sa tahaksid sellele hindamatule leiule haiget teha. Vaid siis Sa jooksed koju, et teda näha, siis sa tänad igapäev kõrgemaid jõude, et Sulle on antud selline võimalus. Vot see on armastus, mitte see, et mul on palju naisi ja ma põrutan neid vaheldumisi. Või, et kaks  naist hoolitsevad minu eest, üks kokkab ja teine koristab – see on egoism! See on nagu armukese pidamine, oma naine kasvatab lapsi, teine annab lihtsalt keppi – „Ma armastan mõlemat, ma ei suuda valida” - bullshit! Sa oled lihtsalt nõrk mees, sest sa ei suuda valikut teha, sest Sa ei taha tunnistada, et ideaalset inimest pole olemas ja sa arvad , et 2 on parem kui 1, aga sa ei mõtle sellele, et su laste ema on kodus õnnetu, Sa ei mõtle sellele, et armuke nutab jõuluõhtul üksi patja. Sest see suhe on ainult sulle mugav. Mitte Sina ei armasta kahte  naist, vaid kaks  naist armastavad ilmselt Sind. Ja Sa pole isegi mitte nii mees, et teha valik. Luuser!


Paljud on öelnud, et minu piparadmine lõppeb üksikuks jäämisega. Ma ei ole pipar, vaid ma tahan olla see naine, kes vb käsi südamel öelda, et ma olen abielus mehega, keda ma tõesti armastan ja austan. Keda ma suudan armastada tema ebatäiuslikkuses. Kelle kõrvalt pole mul midagi muud vaja - kes suudab olla mulle mehe eest 5 korda nädalas, mitte kord nädalas ja kui tal enam ei tõuse, siis ma võin öelda, pohhui, see polegi oluline, mitte ma ei jookse kohe teist meest otsima. Armastus väljendub minu jaoks kompromissides, teineteise mõistmises, asjadest rääkimises, vb ka ohvrite toomises. Kõik on võimalik, iga takistus on ületatav kui Sul on suhtes 2 alustala – austus ja armastus.

Minu lemmikkirjanik Nekrassov on kirjutanud armastusest nõnda, et see jaguneb kolme ossa – mõistuse armastus, südame armastus ja eros. Ja selleks, et suhe toimiks on vaja nende 3 kooskõla ja tasakaalu. Ja selle poole peaks iga inimene püüdlema. Siin on oskus armastada iseennast, harmooniline suhtumine maailma, inimene on elutark ja saavutab kõrge loomejõu.

Kui selles vestlusringis pandi kahtluse alla see, kas ma suudan ka oma teooriaid rakendada või kas ma üldse kunagi mehele saan, siis selle kohta ma ütlen, et pigem üksindus, kui teadmine, et minu jaoks jäetud armastus on vaid ühes südamesopis, mina armastan terve südamega ja ma ei karda seda, ma karda kaotada midagi. Ainus mis inimesi tagasi hoiab ja ketistab turvaliste suhete külge on hirm. Hirm haiget saada, kes aga ei riski see ei saa iial ka tõelise armastuse vilju maitsta. Ma riskin üksi jäämisega, aga ma arvan, et kui ma juba kellegile südames ruumi teen, siis see saab ka olema õige valik.

Siin oli üks tüüp – kõigepealt solvab mu kodulinna, siis mu ülikoolilinna ja siis küsib, et miks ma tema jaoks aega ei leidnud – daah, sest Sa oled jobu!!! Jah, ma vb loobun mõnest mehest vale kingapaari pärast v ühe valesti öeldud lause pärast. Aga vähemalt ma leian põhjuse, sest kui tegemist oleks õige inimesega, siis mind ei häiriks ju sitt iseloom v nõme king.

Kui ma olin 16, siis juhtus minuga kummaline lugu. Ärkasin kell 5 hommikul, unesegasena otsisin ma paberi ja pliiatsi. Ma ei pidanud kuskilt midagi välja imema, vaid minu paberile ilmusid sellised read…

Sinu naeratus on minu esimeseks päiksekiireks hommikul,
Sinu pehmed käed on kui tuuled, mis mu juukseid sasivad.


Sinu hääl tegi minust kuulja,
Sinu armastus pani mind elama.


Kui Jumal sind minult võtaks, sureks üks osa minust-
See osa, mis aitab elu täisväärtuslikuks teha.


Ainult Sinuga tunnen end kindlalt,
Ainult Sinu kõrval ei tundu kõrgus kõrgusena ja sügavus sügavusena
Ja hirm oleks nagu üks vähetähtis faktor meie elus.


Tahan tõusta igal hommikul kuni meie surmani ja vaadata Sinu suletud silmi
Ning hoida sinu päevinäinud käsi.
Igal hommikul tahan Sulle öelda, kuidas sind armastan.


Sa oled mu õhk ja vesi, minu usk ja lootus.


Tahan olla Su kõrval siis kui ilmub Sinu esimene hall juuksekarv ja esimene korts.


Tahan olla Sinuga siis kui elumere tormilained peakohal kokku löövad,
Tahan kinnitada, et saame hakkama- KOOS ALATI!


Kes oleks võinud uskuda, et see päev kunagi tuleb, aga nüüd seisad Sa mu ees
Ja meist saab üks. Olgu see sõrmus selle kinnituseks.


Ma armastasin Sind esimesest silmapilgust.
Armastan praegu rohkem kui iial varem.
Ja armastan siiski, kui me mõlemad vanad ja koltunud oleme.


Ma oskan selle kohta vaid seda öelda, et kui 7a tagasi alateadvus pulmavande paberile kirjutas, siis peab kuskil olema ka see, kellele see mõeldud saab olema …