Naistele meeldivad pahad poisid?

Üks mu tuttav väidab järjepidevalt, et naistele meeldivad pahad poisid. Ma olen sellele mitmeid kordi mõelnud ja jõudnud ikka järelduseni, et minu puhul see küll absoluutselt paika ei pea. Mõned inimesed väidavad, et meie arusaamad ideaali lähedasest partnerist või suhtest ajaga muutuvad. Minul puhul pole viimase 7 aasta jooksul küll midagi väga muutunud. Ma endiselt hindan mehes ausust ja julgust teistest erineda.

Kes ei mäletaks seda pisarateni liigutavat lugu ajast kui olin 16 ja armusin kõrvuni ära pastorisse. Ei ma polnud kristlikust perekonnast ja mind polnud sunnitud minema kuskile piiblikooli kus ma oleks kitarri tinistavasse noorpastorisse jäägitult ära armunud ja koos teiste tirtsudega õhtuti arutanud, et Pastor Vallo on ikka niiiii kobe ja ma tahaks just teda ära sebida. Mulle tänapäeva 16 aastased kohati jätavad sellise kummalise mulje. Minu läbielatu oli kuidagi sügavam. Eks 15 aastasel vanusevahel oli oma roll, eriti kui Sa oled nii noor, aga ometigi oli meie vahel tugev side. Mulle meeldis see, et ta erines nagu 100% kõigist teistest. Mulle meeldis, et vaatamata sellele, et tema ümber võisid kõik maani täis olla v mõnest taimest pilvedes hõljuda, siis tema julges alati öelda EI asjadele, mis tundusid talle mitte midagi andvat. Mulle meeldis see, et kui ta midagi ei osanud, siis ta õppis ja ei löönud kunagi käega. Kui teised mööda pidusid traavisid, siis meie kondasime mööda pimedat metsa. Ma pole absoluutselt mingi looduslapse tüüpi muidu. Mulle meeldis see, kuidas ta oma tolleaegsest tüdruksõbrast rääkis(kes ta muideks halastamtult maha jättis), kuidas ta tundus alati nii siiras. Ta võis täiesti kaine peaga Sul poes margi maani teha või laval hommikutundideni rockida. Kõik see kokku tekitas minus tohutut austust. Me võisime vabalt istuda 7h järjest telefoni otsas ja terve öö rääkida, rääkida, rääkida... ma olin verinoor ja esimene armastus ilmselt on illusioon, aga ometigi võib see tunne midagi nii pikaks ajaks muuta. Aastad möödusid ja kuigi meie läbisaamine jahenes, siis reaalselt ma ei olnud veel loobunud. Ja kui mulle ühel hetkel see lõpuks nagu teadvusse jõudis, et see on etapp mis on mu elus olnud ja sellsest ei tulegi happy end muinasjuttu, siis muidugi varises mu maailm selleks hetkeks kokku. Ma ei tõusnud enam voodist ka, kui ma ka oma nägu kuskil näitasin, siis olin ma tundmatuseni muutunud. Kui Sa inimeselt lootuse ära võtad, siis jääbki ainult vari järele. Aga kui ma poleks sellist asja läbi elanud, kogu ilu ja valu, siis ma poleks hetkel see, kes ma olen. Ma hakkasin analüüsima, miks mingid asjad elus juhtuvad, mida need meile õpetavad. Ja kui ma siis pidin minema oma suure noorpõlve armastuse pulmapeole, siis teate ma polnudki enam kurb, sest see õppetund mille ma sain oli väga lihtne: See kes armastab, mitte ei tohiks üritada siduda vastaspoolt enda külge, vaid see kes siiralt armastab, see laseb minna, sest armastusel on üks kriteerium - teise õnn on Sulle alati olulisem, kui su enda oma. 16 aastaselt sul pole seda jõudu, et olla üle oma emotsioonidest, et saada võitu inimlikust kadedusest, see kõik tuleb aastatega.

Aastaid lappisin ma oma killustunud südant kokku, iga päev endale lubades, et see kogemus on tulnud selleks, et järgmisel korral ma oleksin targem. Paar aastat hiljem ma tutvusin noormehega, kes teatas mulle esimese kolme päeva jooksul, et mina olengi naine, kellega ta abielluda tahaks. Kummalisel kombel rääkis ta sama juttu ka aasta hiljem, seega selgus, et ta ei olnud päris koomas seda juttu ajades. Niimoodi elult suhete osas peksa saanuna, tundus uus olukord täitsa meeldiv. Alguses oli ju jube kift saada 50 smsi päevas ja karbike šokolaadi ja roosikimpe. Ja ma mäletan selgelt sisetunnet, mis ütles, et Sa astud vale teed mööda. See teekond lõppes haiglas, külm vedelik voolas mu veeni ja ma sain aru, et ma olen ennast haigeks muretsenud, ma olen oma sõpradest ilma jäänud, ma olen oma elu lihtsalt ohverdanud kellegile, kes sellega ümber käia ei osanud. Jah, ma elasin pm 2aastat koos alkohoolikust kasiinosõltlasega. Ja uskuge mind - ma ei valeta - elu paha poisiga ei ole see, millest ma oleks unistanud.

Iga suhe ja iga inimene õpetab Sulle midagi, vähesed kes suudavad su mingi eluetapi täiesti tuksi keerata või sinu südamest killukese röövida.

Mul oli juhus, kus ma sain lähedaseks kutiga, kel pole polnud mitte midagi - mitte midagi sellist mida tavaliselt naised vaatavad. Ei olnud tööd, rääkimata autost või oma majast. Ainult probleemid, probleemid, probleemid. Ja ometigi oli temas midagi, mis mind köitis. Asjast ei tulnud midagi välja, aga ma olin õnnelik, et ma võisin käsi südamel öelda, et ma ei ole naine, kes hindab meest rahakoti järgi, ma pole naine, kes jookseb kohe minema, kui mehe elus polegi kõik nii perfektne kui meie neiupõlve unenägudes.

Siis juhtusin ma hiljuti mehe otsa, kes väitis, et ta armastab oma naist ja midagi sarnast tunneb ta ka minu vastu. Ma ei saanud nagu päris hästi aru, mida ta siis nüüd taoltleb sellega. Ka tema oli üks nendest, kes kunagi varem teatas esimese nädala jooksul, et tahaks abielluda - ma olevatki see ideaalne naine. Aga ma tean ju omast käest, et sulle võib keegi olla ideaalne, aga see ei tähenda teps mitte seda, et tema sama tunneks. Inimesed, armastus ei ole armastus kui see pole kahepoolne ja kui seda jätkub tervele ilmale.Ma tõesti ei usu seda 2 naise armastamise teooriat ja õnneks ei ole meil ka haarem Eesti lubatud, nii, et Härra vb oma armastatud naisega rõõmsalt edasi koos elada, ma ei soovi isegi veerandit sellisest hüpiknukust.

Aga miski on siiski jäänud läbi aastate ja erinevate kogemuste - mulle endiselt meeldivad head poisid. Ja võib olla mõni neist seda esmapilgul ei tundugi, aga meest tuleb hinnata sisu, mitte kesta järgi. Ma olen näinud maskiga mehi, kes jätavad endast mulje nagu nad oleksidki printsid valgetel hobustel, ometigi vb sealt välja ronida uss.

Ja ma ütlen Teile üht, kui te ei tunne seda esimesest silmapilgust, siis seda ei tule ka aasta kahe, ega viiega. Aga kui Sa lähed ja sa tunned seda klõpsu, siis Jumala eest - võitle, võitle, võitle ! ja pln nüüd mitte minna tüütama kõiki oma silmarõõme ja neid surnuks ehmatada jutuga: "Sina oledki see ÕIGE!" Kutsikavaimustus ja enda tahte pealesurumine on väga erinevad armastusest. See on õige siis, kui Sa tunned rahu - sul on see teadmine, et kõik läheb nii nagu minema peab, see on siis õige, kui sul kelluke heliseb koguaeg ja sa näed läbi kolbi ja põsesarna, et teisel inimesel ka kõliseb midagi.

Kui Sa tunned, et see on õige, siis mine, mine läbi tule ja vee, sest kui see on siiras, siis on Sinu teekond õnnistatud ...Mine, mine relvaga, milleks on armastus!

Ilusat üksteise leidmist !