„Raha pole oluline” – ma ei tea mis värk selle lausega on, aga juba teine inimene üritas seda minu kaela määrida. Mina ei mäleta küll end ütlevat, et raha pole oluline, pigem ma olen öelnud, et raha pole peamine või et mind raha teemad ei huvita.
Millegi pärast on elu viinud mind kokku päris tihti materialistidega. Alustades mu oma emast. Järgmisena mu elukaaslane, siis üks mu hea sõber ja kergete kalduvustega ka teine sõber. Muidugi on neid inimesi kindlasti rohkem, aga nendega on kõige erksamad mälestused. Kes rabab nagu hull, kes räägib ainult rahast, kes ei julgenud naisega suhet tõsiseks ajada, sest auto maksis miljoni asemel 300 000 jne. Pluss siis sellised, kes ajavad musta äri, sest raha on ju nii oluline ja seda peab olema palju!!!
Kuna mulle tundub, et seda „Raha pole oluline” fraasi kasutatakse alati minu ründamiseks, siis ma natuke selgitaksin, mis värk mul selle raha teemaga siis on.
Kõik on saanud alguse lapsepõlvest, kus mul tõesti oli kõik olemas, aga nappis ema aega. Ja see on kindlasti üks põhjus, miks ma leian, et kvaliteetaeg on ikka märksa olulisem. Ärge jälle väänake mu sõnu, ma olen kõige eest väga tänulik ja ma ei ütle, et ma oleks olnud ka seda sorti laps, kes oleks kartulikoori söönud, aga see aeg on kujundanud minu väärtushinnanguid. Loomulikult sain ma tänu rahale käia toredates lastelaagrites ja mängida eriti kihvtide barbidaega. Aga ma siiski tunnen, et see ei kaalunud üles seda, kui ema ei saanud tulla mu kontserdile või kui ma olin kodus üllatuse teinud ja laua katnud ja kui ta siis helistas, et kuule, mul tulid tööasjad vahele, ma ei tea kuna ma tulen, siis ka need asjad on mulle meelde jäänud, sest ma olin ju õnnetu. Seega nii palju kui raha tõi rõõmu, tõi ta ka kurbust, sest täpselt nagu mu sõbergi ütles – „Raha on ju vaja teenida”. Aga mõelge kui palju olulisi tunde te veedate seda raha teenides. Taas kord kehtib siis minu elu tõde – kõik peab olema tasakaalus.
Loomulikult on oma osa ka ühiskonnal, tänapäeval peab olema igal tatil uhke mops taskus ja bränd peab vilkuma särgil, ja siis need vaesed vanemad, kes rabavad nagu segased, et jõmmude soove täita. See on tegelikult kurb nõiaring. Iga laps tahab olla pop, iga vanem tahab pakkuda parimat, aga mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa taipad, et elu on kaduv väärtus ja see D&G särgike lendab prügikasti, aga koos veedetud hetked jäävad alatiseks meile.
Üks põhjus miks ma oma vanaisat väga kõrgelt hindasin ja pean teda siiani suurimaks meeseeskujuks oli põhjus, et ta kuidagi suutis seda tasakaalu hoida. Mul pole kunagi olnud väga odav maitse ja vanaisal polnud kunagi millestki kahju minu jaoks. Aga samas mul on nagu nii palju mälestusi temaga koos veedetud ajast ja need kaaluvad üles iga rahaühiku. Ta investeeris inimsuhetesse. Teine rahaga seonduv asi, mis mulle temas meeldis oli see, et ta ei ostnud mulle alati kõike ise. Vaid meil oli diil,et mina panen pool ja tema toetab teise poolega – nii ma ostsin endale oma esimese teleka, videomaki, ratta, süntesaatori jne. Ja ma ei tea mis värk sellega on, aga skorpionitel on alati raha, see tuleb kuidagi ise. Ma ei mõtle kunagi raha peale, see pole mu eesmärk, aga mul on elus väga harva olnud, et kohe ühtki krooni pole, ega tule. Mulle tundub, et sõnnidel tuleb see raha kohe väga raskelt kätte :) Aga samas tundub, et nad ka mõtlevad liiga palju sellele raha teemale. Vb pole ma lihtsalt nii mugavust armastav või materiaalseid väärtusi hindav ja siit ka meie erinevus, et miks nad märksa rohkem pingutama peavad.
Teine asi mis mulle rahaga seoses vastu karva käib on meeste arvamus, et meid naisi see jõledalt erutab. Selliseid naisi muidugi on, kes su tänavale kupatavad, kui Sa neile uut autot ei osta või luksuskorterit ei muretse, aga saage ükskord aru mina pole selline ja mulle pole vaja kellegi varade nimekirja. Ma ei taha teada! Mina nt oma rahaasjadest ei armasta üldse rääkida, mis see teiste asi on, kust kui palju jne. Ja mu vanaisa oli samasugune, isegi vanaema ei teadnud midagi, ma olin ainus inimene, kes tema rahaasju haldas ja teadis. Ja siiani ma tunnen, et ju ma olen usaldusväärne. See on hea tunne.
Aga mis puutub suhetesse, siis mul meenus üks tuttav, kes rääkis, kuidas ta naine oli läinud teise mehe juurde ja raudselt oli asi rahas. Mulle tundub, et tihti on see ka meeste enda kompleks. Miks ma peaksin sind armastades minema lihtsalt sellepärast teise mehe juurde, et tal on uhkem auto või ta on suurema firma juht. Minu jaoks on see lihtsalt loogika vastane. Siit moraal nr 2 : Ma iial ei eelista raha tõelisele armastusele. Loomulikult kui raha pole on probleeme rohkem, aga ma ei karda ka elu, sest ega see rikas poiss võib ka homme puupaljas olla ja kuidagi imelik oleks öelda, et kuule ma jätan su nüüd maha. Kui aga on armastus saadakse kõigest üle.
Aga ma tahtsingi jõuda selleni, et üks põhjus miks ma ei uuri iialgi kellegi materiaalset hetkeseisu on see, et mitte keegi ei saaks tulla oma klišeelise jutuga, et sa suhtled selle või teise inimesega raha pärast. Mul on kama mida inimesed küll arvavad, aga siis ma saan vähemalt iseendale öelda, et mina pole seda uurinud, mina ei teagi kellel kui palju raha on ja mina ei vali selle järgi ei tuttavaid, sõpru ega mehi.
Nüüd hakkate te kindlasti jälle mu sõnu väänama ja küsite, et noh, kas sul on siis mingid kirikurotid sõbrad või. Ei ole, sest ma hindan ka töökust ja sihikindlust ja ma leian, et inimesel peab olema nii töökoht, kui ta peaks olema natuke oma tagalat kindlustanud, see on loomulik, aga teate, kellegi ülemäärased miljonid pole küll info minu jaoks.
Nagu ma eelpool mainisin, mul on kallis maitse, ma ei hakka mängima kedagi, kes ma pole, jah, ma võin käia välja tuhandeid pesukomplekti eest, sest ma armastan ilusaid ja kvaliteetseid asju. Ma armastan väljas söömas käimist, ma ei viitsi nuudleid ju süüa igapäev ja kuna ma olen vallaline, siis pole mul erilist mõtet ka kodus praadi teha ja krt mul on ju liha isu, muidugi ma lähen restorani. Raud polt on minu teine auto volvo, jah ma tean see pole ökonoomne valik, aga ma armastan kiiruseid, stiili ja turvalisust. Jah, ma ei koliks elama üürikorterisse, kus seintel jooksevad prussakad ja tapeet on aastast 83. Ma olen ka inimene. Mul on ka nõrkused. Nii, et kindlasti pole mina öelnud, et raha pole oluline, aga seda, et raha ei kaalu teisi asju üles on küll minu sõnad. Ma ei saa raha eest tervist jah, ma võin saada ravimeid, aga üldjuhul ei jäta selles osas mind ka EV hätta. Ma ei saa osta armastust, kuigi raha võib aidata mul maksta juuksuriarvet, et ikka normaalne naisteturul välja näha. Rahaga ma ei saa võita oma laste austust, kuigi raha paneb neid kindlasti rohkem nööri mööda käima.
Ma läksin eile väga leili, kui volikogus räägiti, et puudega lapse hooldaja toetus on 500 eeku, seda juhul kui lapsevanem on töötu. Kujutlegem nüüd, et te olete jäänud koju, sest raske puudega laps vajab hooldamist, väga tihti 24/7 ja siis te saate 500 eeku. Ausalt öeldes ma leian, et see on ikka mõnitamine. Ma olen elu näinud ikka mõne koha pealt pisut rohkem kui mõned inimesed arvata oskavad. Ja ma tean väga hästi, mida tähendab kellegi hooldamine. See on hindamatu. Kui lihtne oleks anda oma laps ära, aga kui raske võib ühel emal seda teha olla ja kui ta siis jätab oma elus kõik muu kõrvale, tal ei saa ju töötada ( enamikel juhtudel), ta teeb raskemat tööd, kui meie kõik kokku ja sa saad 500 krooni. Saad endale tubli inimesena tordi preemiaks osta. Krt, kuhu me jõudnud oleme? Sellisel juhul ma küll ütlen, et raha on oluline. Neile, kes on elus kas hammasrataste vahele jäänud või keda EV mõnitab nenede inimeste panuse eest ühiskonda. Jah, aga Sina, kel Sul seisab 3 jeepi maja ees, sinu raha pärast ma tõesti ei muretse, ma pigem parem muretsen kas Sul on tervis hea, et kas sa oled olemas ka 10, 20 või 40 aasta pärast. Ma pigem muretsen kas su ümber on inimesed, kes sinust hoolivad ja sind armastavad, ma küsin, kas Sa oled õnnelik?
Minu arvates on raha olemasolu alati toonud jamasid, kohe pead sa vaagima mis põhjustel inimesed sinuga suhtlevad, alati läheb kismaks igasuguste päranditega. Ma tihtilugu vaatan, neid toredaid paksusid bemmivendasid, kel kuldkett kaelas ja jutt on selline, et intelligentsemal inimesel on raske keelt hammaste taga hoida. Ja siis ma vaatan neid toredaid ilusalongist väljunud bimbosid ja ma mõtlen, et sellise higikolliga iga õhtu seksida, et saaks bemmiga sõita ja rohkem küünekaunistusi, siis ma küll mõtlen, et ÕNN EI OLE RAHAS, õnn on armastuses – armastusega tuleb hea seks, armastusega tuleb motivatsioon ja inspiratsioon, kui seda juba on, siis tuleb ka raha, kui on armastus on ka harmooniline pereelu, kui on harmoonia on ka jaksu raskustest läbi minna, et saada see põhiline elus kätte – ehk katus peakohale ja söök lauale.
Sõbrad, otsige(või oodake) elus õnne ja armastust, raha tuleb ise, ikka sinna kus seda kõige enam vaja on.
Üks lisamärkus ka veel: ükskord on mul mu 3,4l volvo nagunii! Ja paksu jõmmut pole mulle vaja, ise teenin ja jõuan selle kõrvalt ka veel ise oma lapsed üles kasvatada ja hea õnne korral ka mõne Eesti mehe enda kõrval õnnelikuks teha, aga ärge väga lootke…vallalistega on maru kitsas.
Armastan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar