Jõulumõtisklus

Armsad sõbrad,

Sel aastal ei kipu ma jõulutervitusi väga saatma, esiteks ei lähe masstoodang hinge ja personaalselt kõigini ma lihtsalt puht füüsiliselt ei jõuaks, aga siiski tahan ma mõningasi mõtteid jagada ja loodan, et igaüks siit midagi enese jaoks leiab.

Vanaemaga hommikukohvi juues meenutas ta aega kus lapsed veel väiksed olid. Ja tal meenus see, et nad ei jõudnud vanaisaga kunagi onu lasteaia jõulupidudele, sest mõlemal olid just neil päevil alati kõige kibedamad tööpäevad. Vanaema silmadesse valgusid pisarad, sest nüüd 73 aastaselt sai ta aru, et need ajad ei tule kunagi tagasi. Lapsed on suureks saanud, kodust välja lennanud. „Me poleks ju nälga jäänud vähem töötades, see kõik oli materiaalne, ja materiaalsed asjad on kaduvad”, nentis vanaema nukralt kohvilonksu võttes.


Ma avastasin, et minul ja vanemal on rohkematki ühist, nt ma ei teadnud, et tal on õhtul voodisse heites kombeks tänada Jumalat selle eest, mis tal on. Ka mina pean seda väga oluliseks rituaaliks oma elus. See on oskus näha, hinnata ja väärtustada olemasolevat ja keskenduda sellele mis meil on, mitte raisata energiat sellele, mida meil pole.


Ebareaalne on see mis toimub, see materialistide jõulupüha, kus inimesed jooksevad nagu peata kanad mööda ostukeskuseid ja üritavad mingit sobivat kinki leida. Inimesed on närvilised. Kuhu kadus jõulurahu?

Oma käsil olevast raamatust olen ma leidnud enda jaoks mitmeid häid mõtteterasid, üks neist räägib sellest, et enim armastust vajavad inimesed, kes põhjustavad teistele kannatusi, on agressiivsed, terroriseerivad teisi ja teevad oma ümbritseva elu põrguks. Kui te näiteks vaatate lapsi, siis kõige hullemad eksemplarid on need, kelle jaoks vanematel tähelepanu ei jätku. Ei pea olema kõrgharitud psühholoog, et mõista, laste märatsemise taga on puhtalt armastuse ja tähelepanu puudus. Väga tihti tuleb seda ette perekondades kus on mitu last. Nt UK-s töötades ma täheldasin, et kui ma olin ühe või teisega kahekesi kodus, siis polnud mingit probleemi, paremaid lapsi poleks osanud tahtagi, aga kui pere oli koos, tekkis konkurents ja mõlemad püüdsid just omal moel tähelepanu saada. Sest kord oli majas ja kindlasti armastati ka mõlemat väga, aga just see tähelepanu puudus. Ja teine oluline asi on tõesti see, kui vanemad on töönarkomaanid. Mitte ükski hoidja, vanaema, ega vanaisa ei saa reaalselt asendada vanemat. Ja kui te seda lähedust lastele ei paku, siis nad kas hakkavadki tähelepanu muul moel nõudma või tulevikus on nad lihtsalt omade kiiksudega.

Inimesi on väga erinevaid ja neil on väga erinevad taustad, vähe on neid kes on kasvanud ideaalses roosa-manna-vahus. Ja ma kutsungi Teid üles hukkamõistmise asemel rohkem inimhingedesse süüvima. Teil on endal lihtsam ja kergem elada, viha kellegi vastu on väga tugev emotsioon.


Jah, on asju, mida on raske andeks anda. Ja kindlasti on neid ka raske unustada. Aga mõelge nende inimeste peale, kes on teile ühel või teisel elu hetkel liiga teinud, kujutlege millist valu on nemad pidanud läbi elama, et elu on neid selliseks voolinud ja nende tegusid ajendanud. Nii lihtne on vihale lisada viha, halvale vastata halvaga – aga äkki prooviks kasvõi ükskord elus teisiti.

Te ütlete, et olete proovinud. Jah, ka mina olen proovinud halvale heaga vastata ja saanud veel rohkem vastu päid ja jalgu ja veel sügavamalt olnud pettunud. Aga siis tuleb see hetk, kus tuleb endale ikka silma vaadata ja ausalt vastata küsimusele, kas ma liginesin sellele inimesele ainult headuse ja andestuse maskiga, olles valmis rünnakuks või ma lähenesin siiralt. Kas ma olin südamest andeks andnud või ma ikka veel üritasin nurga tagant torkida.

Inimesed üldjoontes ei muutu, aga meie saame muuta oma suhtumist nendesse. Me saame minna lasta, et tõusta kõrgemale. Sest minevikust kinni hoidmine ei anna kasu ei sulle ega vastasele. Äkki tema tahab ka unustada, äkki ta tunnebki süüd tehtu pärast, aga kui sa talle iial võimalust ei anna, siis ei julge ta iial seda ise paluma tulla.

On jõuluaeg, kui Sa tead, et kuskil on keegi, kellega Sinu suhted on olnud teravad või segased, siis nüüd on see aeg, kus võiks andeks anda. Võib-olla pole sa valmis veel seda talle ütlema, aga tee algust enda hinges, ava oma süda, näe laiemalt kui seda on vaid mälupildid halvast. Meenuta neid hetki, mis on olnud head, mõtle mida oled Sa õppinud sellest raskest ja rusuvast. Ära lase end nõrgestada negatiivsel, vaid kasva läbi nende raskuste veel tugevamaks ja veel paremaks inimeseks.

Ma tsiteeriksin veel Sanaya Romani:” Kui sul on hirm, siis kujutle, et sind hoiab ja kallistab kõige parem sõber, kes sul eales olnud on – keegi, kes hoolib sinust tingimusteta; keegi, kes armastab sind, hoolimata sellest, kas sul on üllad v madalad mõtted; keegi, kes on alati sinu kõrval ja kallab sind pidevalt valgusega üle. See on Sinu hing.”


Mul on paar kolm sellist sõpra, kelle kohta ma võin öelda, et nad on minuga tulest ja veest läbi tulnud. Ja ma ei oskakski paremaid inimesi oma ellu soovida. Sõna otseses mõttes on üks neist mu haavu puhastanud, teine saadab mulle pea igapäev sõnumi, mis lõppeb sõnadega „Armastan – väga, väga”. Ja kolmandale võin ma lihtsalt kaissu pugeda, siidri kaasa võtta ja tundide kaupa halada. Tegelikult on mul häid sõpru päris palju, mõned on lihtsalt kauem olnud ja seetõttu ka väga tugevalt minu südames. Mul meenus üks aeg, kus mu tervis oli järsku väga kehv ja mind oli vaja toimetada spetsialistide käe alla. Ma nägin intensiivi uksest sisse astumas oma head sõpra, kes töötab kiirabis, mu olukord oli küll stabiliseerunud ja just mineku peal ei olnud, aga see pilk ja see vaikus, see jääb mulle vist igaveseks meelde. Tal oli selline nägu, nagu ma juba olekski manalateed läinud ja peale seda intsidenti ma mõistsin kui lähedaseks sellised olukorrad inimesi muudavad, sest me mõistame kaduvust.

Mulle on heidetud ette, et vaatamata oma sõbralikkusele ei lase ma uusi inimesi väga ligi või olen kuidagi pirtsakas jne. Vaadake, kui Teil on nii lai tutvusringkond nagu minul, siis mingi hetk sa hakkad selekteerima kellele sa oled siin elus vajalik, keda vajad sina, kellega on energiavahetus. Ma tahan, et mul oleks kalliste inimeste jaoks aega ja kui ma kulutan selle aja niisama poolvõõraste inimestega kuskil ära, siis ma ei pea seda eriti ratsionaalseks. Mul on väga kõrged standardid ja ma ei salgagi, et kuulda kategooriasse sõbrad, peab olema eriline inimene. Ma ei taha sellega öelda, et ära koputa mu uksele, kui Sa tunned, et sul on mind vaja, ma tahan sellega öelda oma sõpradele ja lähikondlastele, et ärge iial kahelge, et te olete erilised, asendamatud ja armastusväärsed. Ilma teieta poleks ma see kes ma olen, ilma teie toeta poleks ma nii kaugel kui ma olen. Ja pole päeva, kus ma teile ei mõtleks, kus ma ei usuks, loodaks ja unistaks koos teiega, sest mis muu saaks mulle veel rohkem rõõmu tuua kui minu lähedased, kelle unistused on täitunud, kelle näol sirab naeratus, kes on leidnud oma tee.


Ma nägin ühel õhtul vaimupilti, kus ma signeerisin oma äsja ilmunud raamatut ja minu süles istus väike blond tüdruk. Pole kahtlustki, et see oli Kathriin. Te ei tea kes ta on? Aeg annab aru! ;)

Ma olen seda blogi pidanud vist ligi 2 aastat juba ja ma tahan teile öelda, et ma siiralt usun seda, mis ma siia nende aastate jooksul kirja olen pannud. Ja kogu see kupatus ongi minu elu ja elukäik ja teie, armsad lugejad, olete kõige selle tunnistajateks. Minu läbikukkumised, õnnestumised ja neist õpitud elutarkused. Ma siiralt loodan, et olen suutnud teid mõnda asja panna vaatama uue pilguga, ma siiralt loodan, et olete mõnest minu veast õppinud ning soovin südamest, et need read on teid julgustanud elus otsima neid asju ja väärtusi, mida ühiskond vahel ära kipub unustama. Ärge kartke unistada, ärge kartke kukkuda, ärge kartke tundmatuid radu. Tänage universumit selle eest, mida teile on antud ja uskuge, et saabub ka see, mida olete oodanud. Usaldage oma südame häält, riskige kui eesmärk tundub siiras, armastage oma lähedasi ja andastega oma vaenlastele. Tihti on Teie teel vaid üks takistus – see olete te ise! Ületage end, miks mitte just täna!

Rahulikke jõule ja imelist uut aastat!