Minuga pole juba aastaid juhtunud seda, et tõusen kell pool 4 öösel üles ja tunnen vastupandamatut survet kirjutada. Praegu see juhtus.
Ma nägin just eriskummalist und, kuidas ma istusin oma kunagise klassiõe ja hea sõbranna Rinnu ja tema perega ümber laua ja arutasime kuidas ma samal päeval peaksin sõitma Türki. Mul nimelt oli ühe otsa pilet. Ja millegi pärast ma mõtlesin, et helistan ikka üle, kas kõik korras. Telefonis vastas mulle võõras hääl, et meil oli ju kokkulepe, et tuled augustis, et praegu pole siin midagi pakkuda. Mina ütlesin vaid, et mul on hirmkallis pilet ostetud ja pean tulema nagunii. Ka Riin ütles, et muidugi mine, et küll Sa leiad mingi töö ka kohapeal ja ära üldse põe, et nõme ju pilet raisku lasta. Lauda tagasi istudes oli keegi mu taldrikule kuhjanud kurki – ma vihkan värsket kurki! Ja unenägu lõppeski sellega, et ma ei osanud kuidagi viisakalt öelda, et kurki ma ju ei söö. Nii ma seal siis vastumeelselt sundisin end sööma, kuni minu õnneks unenägu ära lõppes.
Ometigi võib sellest unenäost otsida kahte tõde – on see siis see, et ma peaksin oma kohvrid pakkima ja minema kuhu Jumal juhatab ja seda määramata ajaks. Mulle ju meeldib jalga lasta, kui jalgealune tuliseks läheb. Siinkohal pean ma silmas seda, et mulle meeldib Eestimaa tolm jalgadelt pühkida, kui ma oma tunnetega hakkama ei saa või miski pole päris nii nagu mulle meeldiks.
Või sümboliseeris minu unenägu seda, mis oleks võinud minu elus teisiti minna. Sest suvel oli mul plaan just Türki minna. Mul oli juba töökoht põhimõtteliselt leitud, lennupiletite broneerimisest oli puudu vaid töökoha poolne kinnitus. Elukoht, kontaktisikud – kõik oli juba paigas. Ometigi ei tulnud seda kirja, mida ma ootasin. Oli see saatus? Tõele au andes ma ei torkinud ka ise väga, sest miski justkui hoidis mind siin kinni, ma ei tahtnud enam minna. Ja asi polnud selles, et mu sõbrad mind hullukeseks pidasid ja küsisid, et kuidas ma lähen enda arust ihuüksi kongusninade maale, et äkki sunnitakse mind prostituudiks hoopis jne. Seda ma ei kartnud, ma üldse kardan väheseid asju. Mõni oleks pidanud mind siis ka ogaraks, kui ma UK-s ihuüksi oma suure kohvriga öösel õiged ronge otsisin. Kohver oli nii raske, et ma ei jõudnud seda tegelikult üksi rongigi vinnata, ometigi ma sain hakkama, tahtejõudu peab olema. Ja mustad ei vägistanud mina ka ära. Lucky me! Ma nimelt arvan ja kohati ka tunnen, et mind keegi kaitseb ülevalt poolt. Kui ikka pole veel Sinu aeg, siis naljalt ei juhtu Sinuga midagi. Pealegi võtan ma elu ja surma küsimust suhteliselt lõdvalt – kui minek, siis minek.
Eniveis, ma nüüd mõtlen, mis oleks saanud, kui ma oleks suvel siiski saanud kirja, et kõik on valmis, võite tulla. Mis siis oleks teisiti olnud? Ma poleks iial saanud kõnet oma parimalt sõbrannalt, et keegi Janis Kukk reformierakonnast soovib minuga kohtuda. Ma poleks mitte iial asunud kandideerima volikokku ja sinna ka sisse saanud. Ma poleks mitte iial tutvunud kõigi nende võrratute inimestega kellega elu mind kokku viis ja kelle roll on olnud hindamatu. Just selle kampaania ajal ma suutsin end jälle leida ja oma loovuse taastada, sp tahtsin ma ju tegelikult Türki ka minna – ma olen loomeinimene, ma otsin inspiratsiooni, ma otsin elamusi.
Elu läks teisiti. Minu üks parimaid sõbrannasid kolis hiljuti Egiptusesse ja isegi kui ma seda endale tunnistada ei taha, siis ma ei usu, et ta sealt niipea naaseb, sest tema kiirvisiidi ajal Eestisse, ma nägin, et ta lausa kibeles tagasi. Talle meeldi seal ja ta on algusest peale teadnud, et ta läheb. Tal on hea töö, ootamas on õpingud hinnatud ülikoolis. Ta on eluga rahul. Nii nagu mina olen siin rahul.
Vahel on raske kuulata südame häält, vahel on suur segadus meie sees ja me ei suuda võtta ette suunda. Sellistel hetkedel tuleb mängu saatus – sulle kas antakse mingi võimalus või võetakse see ära.
Kui Sulle on määratud Eesti mees kogu oma kupatusega, siis pole Sul kongusninade maale asja, kui Sulle on aga määratud need kongusninad ja rosinasilmsed lapsed, siis ei suuda Sind ka piitsaga keegi siin Eestimaa pinnal kinni hoida.
Me keegi ei tea mis asi millekski hea on, me keegi ei tea miks on üks või teine inimene meie ellu määratud, ometigi pole tõde kunagi kaugel – tõde on tulevikus. Ja igal hommikul tõustes Sa avastad jälle midagi, saad järjekordse sõnumi elult endalt. Nagu mina täna öösel – ma olen siin ja ma teen seda mida ma teen, sest nii pidi minema.
Ärge kartke saatusel end juhtida, asjad lähevad nii nagu nad minema peavad. Kui ma oleks läinud kahtlus hinges, siis ma poleks ka eales õnnelik olnud. Inglismaale ma läksin naeratus näol ja nüüd ma näen, et seda oli mulle väga vaja. See polnud sugugi lihtne aasta. Ma ei räägi siinkohal koduigatsusest, ma räägin proovikivist inimsuhete näol, ma räägin oskusest üksi toime tulla, ma olin oma turvatsoonist väljas. Ometigi oli see aasta oluline, mitte kellelegi teisele, vaid just mulle.
Ja tol korral oli samuti mängus saatus ja minu tahe, ma tahtsin muutust, ma vajasin väljakutset. Kui Sul on raske ja Sa tunned, et oled iseenda vang, et Sul on ka endaga kahekesi ruumis raske, siis tee endale selgeks, mida Sa ootad, mis teeks Sind õnnelikuks. Ja küll elu teeb vajalikud korraldused. Kuula alati oma südame häält, sest südames on kaart, kus on kõik õiged rajad vastavalt märgistatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar