Armastust kogedes

Kes täna teleka ette juhtusid, nägid kindlasti saadet „Sind otsides”, mis rääkis naisest, kes oli pool sajandit tagsi kohanud meest, kellega ta koges sõnaseletamatut sidet. Ilus saade oli, kuigi kurb, et seda meest üles ei otsitud ega leitud.

Mind panid selle saate juures enim mõtlema sõnad, et ta oli olnud 50 aastat abielus teise mehega, saanud 6 last, ometigi pidas ta ainsaks meheks ning armastuseks noormeest minevikust.

Olen minagi tihti mõelnud, et kas need on siis õnnetud või õnnelikud inimesed, kellele antakse võimalus midagi seesugust kogeda.

Ma olen oma elus kohanud väga erinevaid inimesi ja nende seas on palju erinevaid arusaamu – kes ei usu tõelisse armastusse, kes ei usu armastusse esimesest silmapilgust, kes usub, et elu jooksul saab mitmeid mehi/naisi armastada, kes ei usu „klõpsu”, millest mina tihti olen rääkinud. Ega siis absoluutset tõde pole olemas, nii nagu mõni usub, et on Jumal ja on teda kogenudki, usub teine, et Jumalt pole ja kõik maagiline on olnud juhus.


Meie elus kogetu on väga erinev, üks jookseb mehe juurest mehe juurde, otsib terve elu, kuid ei kogegi armastust, vaid seda toredat armumist, mis kuuks ajaks liblikad toob ja siis hääbub. Mõni elab näiliselt ühe mehega terve oma elu, kuid teised ei teagi, et see on vaid formaalsus ja armastusest on asi kaugel. Mõni on saanud tunda õnnist armastust, kuid vaatamata sellele on oma elu elanud üksikuna, sest ei läinud nii nagu oleks tahtnud ja kedagi teist hing ei osanud ihaldada.

Paar päeva tagasi läksin tuttavaga raksu, sest meil tekkis diskussioon, kus tema väitis, et ka need inimesed, kes vasakule panevad võivad oma partnerit armastada, nad lihtsalt ei oska teisiti elada, kõigil meil olevat vigu. Põhjus miks mina seda mõista ei suuda on väga lihtne – sest minu maailmas ei käi asjad nii. Kui inimesed on ise sellega rahul ja naudivad seda suhet, siis keep going – issanda loomaaed on lai. Mõnele meeldib kui teda piitsaga pekstakse, ma ei saa teiste inimeste kõrval kaldeid pahaks panna. Aga mitte keegi ei saa loota, ega nõuda, et ma mõistaksin asja, mida ma ei mõista, ega suuda mõista. Ma olen alati öelnud, et petmisel on väga palju erinevaid tagamaid ja ainult partnerid ise teavad, millest need tulenevad. Aga siiski ma pean petmist nõrga inimese loomujooneks, sest ka mul on olnud miljon põhjust kõrvale panna ja ma pole seda teinud, sest mina näen selles midagi, mis ei peaks seostuma suhtega. Ma ei tee teisele seda, mida ma ei taha, et mulle tehtaks. Kui keegi hakkab sellist teguviisi õigustama või ette heitma, et mul puudub empaatiavõime, siis andke mulle andeks, ma olen tuline karakter ja põhimõtetega inimene ja mul on oma moraalikoodeks, mille järgi ma inimesi hindan ja ringi lendavad tutid ja riistad ei ole minu silmis midagi, mida ma peaks isegi püüdma mõista. Inimesed teevad ise oma valikuid ja nad peavad leppima sellega, et kõik inimesed ei kiida nende teguviise heaks. Kõik ei kannata homosid, kõik ei pea jehhoviste pühadeks jne, samamoodi nagu mina ei kiida heaks püsisuhtes kõrvale panemist, sest ma leian, et järelikult ei olda kas suhteks valmis või ei sobi see suhe, aga sellest peaks inimesed juba rääkima.

Aga minu tänane sissekanne ei pidanud rääkima üldse sellest, vaid räägib siiski armastusest ja selle võlust ja väest. Kas me siis rääkida sellest, et klõpsu pole olemas, või kas jumal on või ei ole. Me saame rääkida vaid oma kogemustest. Ja nii nagu mina ei saa raud polt väita, et Jumal on v teda pole, ei saa keegi teine öelda, et üks emotsioon või maagia eksisteerib või mitte. Sa pole seda lihtsalt kogenud. Nii nagu paljud vaidlevad, et kas elus on see üks ja ainus, kes on meile määratud. Päris paljud on seda meelt, et see puudub, teised jälle on leidnud selle õige ja leiavad vastupidist.

Kas mina usun, et meie elus on ainult üks ja see õige? Kunagi ilmselt uskusin, aga pigem ma kaldun arvama, et vb on see siiani olemas, aga selleks, et teda leida, ei pea teda nüüd käed rüppes 30 aastat ootama. Ka valed suhted ja ka väga tõsised kiindumused viivad selleni, et me õpime seda õiget ära tundma. Ja kui Sa ei ole erinevaid inimesi näinud, siis tekib sul selle õige kõrval küsimus, et aga huvitav kuidas oleks olnud koos olla mõne teise mehe/naisega. Siinkohal ma tahaksin jälle ära mainida, et meessoo tundma õppimine ei eelda igal nädalal Atlantisest uue isendi koju toomist. Pigem püüdke rõhuda kvaliteetsetele ja sisuga meestele, eriti head on need eksemplarid, kes on vilunud suhtlejad, kes suudavad teile meeste maailma lahti mõtestada. Sest selleks, et olla toimivas püsisuhtes peab ikka päris kõvasti aru andma, et üks on marsilt ja teine veenuselt.


Mu tuttav väitis, et armastus peaks ju olema kahepoolne, et kas me saame siis ühepoolset armastust üldse nimetada armastuseks? See pole üldse vale mõttekäik. Siin on nagu erinevaid argumente. Ühest küljest nimetatakse minna laskmist parimaks oskuseks, et oma tundeid tõestada, seega sa võid armastada ühepoolselt ja niikaua kui sa suudad seda teha midagi vastu saamata ja see endiselt teeb sind õnnelikuks, siis miks ei võiks see kanda armastuse nime. Teisalt jälle, tõsi ta ju on, et kui me räägime täiuslikust armastusest, siis selleks on vaja kahte. Aga täiuslikkust ju ei eksisteeri! Aga võib-olla, siis nimetada seda sügavaks kiindumiseks, mis on vajalik selleks, et meid elus ette valmistada selleks, kui tõesti armastus meie õuele ilmub.


Ilus on armastada ja aastatega olen ma õppinud, et kõige siiram on tõesti see, kui me ei ürita kedagi väevõimuga enda külge siduda. Kui ta on määratud meie kõrvale, siis pole tarvis ei pisaraid, palveid, ega tobedaid fiaskosid ning lõppematut ilusalongide külastust. Ma pean seda tohutuks anniks, kui sul on võime omakasupüüdmatult midagi pakkuda. Võib-olla ei saa sa seda armastust tagasi sellelt konkreetselt inimeselt, kuid armastades ja armastust jagades hakkad sa seda tagasi saama kogu universumilt.


Mulle teeb muret inimeste kiirustamine, ma saan aru, et kui inimene on 30ndates või 40ndates, siis aega ju justkui pole. Aga kõrvalt vaatajana tundub ka totter see, et kas siis need inimesed tõesti arvavad, et kuu ajaga kokku kolides on nad teinud õige otsuse, seda enam, et 2 nädalat hiljem pakitakse jälle kodinad kokku ja minnakse oma teed. Kui inimesed võtaksid üksteise tundma õppimiseks aega, siis jääks selline tsirkus pidamata. Või see tohutu suhtest suhtesse hüppamine ja arvamine, et iga järgnev vähegi keskmist palka saav ja sirge seljaga kõndiv mees võikski äkki olla see õige. Jumala eest, siis võiks ju arvata, et meile sobivad pooled maailma mehed ja me peakski kõiki neid järjest proovima. Mulle jääb mõistmatuks, kust kuradist te neid potentsiaalseid mehi leiate? Ma võin tõesti käsi südamel öelda, et ma kohtan kord 3 aasta jooksul meest, kellega ma VÕIB-OLLA tahaksin midagi enamat, aga siis ma ka veel enne ikka õpin tundma jne. Ma ei kahtle, et täiesti talutav kooselu olekski mul iga 3nda mehega, sest toredaid mehi on maailm täis, aga mina küll nii vähesega ei lepi. Inimesed on oma otsimiste ja katsetustega nii ära vajunud, et selliseid meeleheitel inimesi küll ei tahakski enda kõrvale. Mu oma suguvõsas on üks selline, kes muudkui otsib, leiab, ei sobi, jätab ja juba on tal uus. Tõesõna ma ei jõua sokkegi nii kiiresti vahetada. Ja siis ise räägib, et kui kiiresti ei reageeri võib ilma jääda ja mul kell tiksub jne, huvitav miks ta küll siis veel abielus pole. Mõni vist ongi lihtsalt otsijaks/proovijaks loodud, nagu see oleks mingi äge mäng, kus saad pidevalt uuele levelile.


Tulles tagasi teema juurde kiindumine, siis ma mõtlen ajas tagasi ja tõsi ta on, et need mehed on olnud erilised ja ma olen neilt kõigilt midagi õppinud. Ja ma olen täiesti veendunud, et ei jää ka see nn. õige armastus siis tulemata.

Kiindumine või armastus, klõpsuga või mitte, esimesest silmapilgust v tunnike hiljem, õige või vale, ainuke või kolmas,vastatud v vastamata, vht pole, emotsioon on alati ülev. Kiindumine, armumine, armastus, armastamine ja armastatud olemine on üks oluline osa meie elust ja miks analüüsida, tuleb lihtsalt lõdvaks lasta ja nautida - ja seda ma just teengi ja dämit, olengi õnnelik ja mitte keegi, ega mitte miski ei muuda seda!