Elu on valik

Mul ei olnud täna kõige parem päev ja kahtlemata tuleb meil kõigil ette aegu, kus inimesed polegi nii ilusad ja head ja lained jooksevad pea kohal kokku.

Hommikul sain kirja, et kuna mul on üks seminari kodutöö korralikult tegemata ( see lihtsalt jäi aega, mil ma olin kampaaniaga niivõrd hõivatud ), siis eksamile ma ei pääse ja selle tagajärjel jääb mul kevadel kool lõpetamata. Selline uudis ei rõõmustaks kedagi ja 3 pisarat valasin minagi. Sest mulle ei antud isegi võimalust midagi heastada.

Kui ma Tartust koju jõudsin, siis ma hakkasin asja üle järele mõtlema. Mõtlesin sellele, et millised raskused on mul lapsepõlves olnud, kuidas ma nendega tegelnud olen, kui palju need on mind tugevamaks muutnud ja siis mõtlesin headele asjadele oma elus, nt käis mul üleeile külas mu väike ristitütar. Ta on lihtsalt imearmas. Kui ikka üks väike inimene tuleb ja istub sulle sülle ja paneb pea sinu rinnale ja reaalselt te näete u 2- 3 korda aastas, siis see tema usaldus Sinu vastu teeb südame soojaks. Hommikul tõusime üles, panime muusika mängima ja tantsisime. Ma tõesti nautisin tema ja tema vanemate külaskäiku, sest nad on inimesed, keda ma saan 100% usaldada. Ja veidral kombel, alati kui nad tulevad, siis mul pole õppimiseks aega, aga tööd lähevad järgmisel päeval ülihästi. Mulle tundub, et mu ristitütar annab mulle mingit salapärast energiat.

Ja sellisel hetkel nagu täna, ma üritangi mõelda positiivsetele asjadele.

Mu sõbranna rääkis hiljuti, kuidas tema lapsepõlv möödus väga muretult, vanemad ei tülitsenud iialgi( vähemalt mitte laste ees) ja kõik sujus. Mina ei saa seda sama öelda, meie peres on väga tugevad isiksused ja kõik üritavad oma tahtmist läbi suruda, nii, et ma olen näinud pealt ikka igasugu tülisid. Ja ma olen alati mõelnud, et miks me inimesed nii tühiste asjade peale oma väärtuslikku aega raiskame. Miks me ei võta hetke, et kuulata. Ja miks inimesed ei suuda siiralt ja rahulikult rääkida mis neid vaevab, milleks on vaja seda kaastunnet tekitavat hala või vägivaldsust, et näidata võimu. Elu ei olegi õiglane ! Ja elult saad sa peksa, nii, et verd lahmab. Ma ei ütle Teile, et laske end peksta, ma ütlen, et selgrootus on see, kui halvas ei suudeta näha piskut positiivset.

Nagu ma eelpool mainisin, mul pole olnud kerge ja muretu lapsepõlv, aga asja positiivne külg on see, et see kõik on mind teinud tugevaks, kasvatanud iseloomu, teinud minust iseseisva inimese. Sest olgem ausad oma hädades oled Sa alati üksi. Sel hetkel, kui sa ehitad oma elu teiste õlule oled sa kaevanud endale haua.
Mu sõber ütles täna hästi:” Ma ei saa sind aidata ja ma ei hakka parastama, aga ma olen olemas”. Ja isegi kui Teil on sõbrad nagu seda on minul, siis tegelikult on enamikes olukordades nad siiski võimetud midagi tegema. See on moraalne tugi, aga igas muus mõttes pead sa oma sitast ise alati välja rabelema.

Elu on valik. Su teele veeretatakse takistus ja Sa pead otsustama, kas ma nutan silmad peast välja ja halan kui raske mul on, või ma muudan oma suhtumist probleemi. Kas tegelikult on erilist vahet, mis kuupäev on mu lõputunnistusel? Kas ma olen seetõttu loll ja saamatu, et ma ei saanud selle seminari asjaga hakkama? Ei, ma pole loll, ma sain selle teoreetilise leelotamise asemel keset poliitikute merd hoopis volikokku sisse. Ma vaatan probleemile silma ja ma ütlen endale, et see olukord on täpselt nii hull, kui hulluna ma seda võtan. Ma suhtun sellesse rahulikult, ma ei süüdista selles ei ennast ega teisi ja mõtlen asjadele, mis on olulisemad. Pealegi tõde ju on, et iga asi on millekski hea. Nüüd on 2 võimalust, kas olukord laheneb või tulebki mul natuke asju ümber korraldada. Aga ükskõik mis juhtub, see ei muuda mu elu. Loomulikult ma ei kaota lootust, aga ma ka ei pista pead liiva alla.

Eelmine nädal käsin ma kingijahil. Nagu alati viis see mind otse joones raamatu poodi, kus ma suutsin veeta 2 tundi. Ja püüdes leida kingitust teistele, leidsin ma ka midagi iseendale. Sanya Roman on kirjanik, kelle teos „Vaimne kasv” mulle sügavalt muljet avaldas, sest ta on üks väheseid, kelle sõnad panevad mind mõistma seda, et ma ei kujuta endale asju ette, vaid reaalselt ongi võimalik endaga tööd tehes jõuda punkti, kus sinu jaoks ongi elamine protsess, kus sa jõuad ühelt tasandilt teisele. Ma loen praegu raamatut „Ärkvelolekust tulenev vägi” ja ausalt öeldes tunnen ma jälle, et on midagi minu jaoks. Kõik vaatavad raamatut ju kaane järgi, selle rmt kaas ei avalda mitte mingit erilist muljet ja pealkirigi on esialgu veidi kummalisena mõjuv, aga ta jäi mulle silma. Siin raamatus on üks koht mis räägib sellest, et me kõik peaks tõusma negatiivsusest kõrgemale ja see ongi see, mida ma üritan oma elus teha.

Nii lihtne on ju alla vanduda, öelda, et kõik teevad mulle liiga ja elu on raske ja minu saatus ongi olla üks õnnetu hädaline siin suures maailmas. Ma võiksin siin otsast kurtma hakata ja te kõik tunneksite mulle kaasa ja haletseksite, aga milleks ? Keda see tegelikult huvitab, minus on väga lihtne kaastunnet äratada, aga kaastundest kellegi jaoks olemas olla – see on minu meelest laus lollus. Inimene peab eelkõige ise endaga hakkama saama, tahtma ise muutusi oma elus, leidma sisemise energia ja hakkama seesmiselt särama, siis tulevad tema ümber inimesed, kes siiralt armastavad, kes siiralt tahavad sinuga koos aega veeta.
Ma olen näinud oma elus inimesi, kes kipuvad kõike toimuvat teiste kaela ajama. U, et mul jäi noorus elamata, sest mul oli laps või u ma ei läinud oma mehe pärast ülikooli ja nüüd on mul kehv töökoht või nt mul pole enda jaoks üldse raha, sest kõik kulub laste koolitamiseks või olen üksik ja õnnetu ja keegi mind ei armasta ja inimesed on pahad. See on see koht, kus tuleks enesele silma vaadata. Sa oled ju ise oma valikud elus teinud, võib-olla oled sa läinud esialgu kergemana tunduvat teed mööda, võib-olla oled sa ise jätnud õigel ajal kaitsevahendid ostmata. Võib-olla Sa vingud nii palju, et inimesed ei tahagi Sinuga suhelda! Kõik, mis on Sinu elus halvasti, on sinu enda nägemus olukorrast või situatsioonist. Ja selle asemel, et teisi süüdistada ja arvata, et see toob lahendusi, peaks iga inimene küsima endalt – mida mina ise saan teha, et olukorda muuta, et ma oleksin endaga rahul ja seeläbi oleksid ka teised minuga rahul.
Sa võid olla ju koristaja, aga kui sa oma tööd ei armasta ja harjavarrega möödakäijaid peksad, siis ei soovi Sind keegi tunda. Aga kui sa armastad oma tööd, siis tulevad ja viskavad Sulle kõik käppa. Kui Sa oled stressis vaevlev miljonär, siis vaatamata rahale ei soovi Sinuga keegi suhelda, kui just mõni rahaahne bimbo teele ei juhtu. Tee seda, mida Sa armastad ja ära unusta, et homme Sind võib-olla pole, ära pinguta selle nimel, et olla homme õnnelik, ole seda juba täna!

Mul tegelikult aega kui sellist pole, ma olen haige, ma peaks puhkama, ma peaks lõputööd kirjutama, aga aega tuleb võtta. Siin ma nüüd olen, kirjutan oma blogi teadmata, kas see jutt üldse kedagi huvitab, aga ma teen seda enda jaoks, sest ma armastan seda. Ma võtan oma raamatu ja kosun seda ahmides nagu laps saiakesi süües. Ma armastan ju tegelikult elu, armastan inimesi enda ümber ja väärtustan seda aega, mis mulle on antud. Ma olen tänulik kõige eest, sh ka halva eest, sest need kivid on nagu hantel millega lihast treenid. Mida rohkem sa seda teed, seda tugevam sa oled.

Jõulud on ukse ees, jäta hetkeks kõrvale oma töö ja hobid, vaata enda kõrvale – seal on inimesed, need, kes on Sinu kõrval olnud heas ja halvas. Nemadki on tegelikult üksikud hinged, nemadki peavad ise endaga toime tulema, aga andke neile edasi see teadmine, mis ka poleks, te olete olemas – mitte kaastundest või haletsusest, te olete seal, sest teie armastus on siiras.