Emotsioonid! Elu on väljakutse!

Minu elus on hakanud toimuma imelised muutused, ma ei tea mis see on, aga kõik lihtsalt sujub. Üle nelja aasta on mul taas tekkinud siht, nagu oli siis kui õppisin veel keskkoolis ja tahtsin hirmsasti sisse saada ülikooli. Kui see sai saavutatud, jäin kuidagi tahaplaanile, ei osanud nagu millestki rõõmu tunda. Kindlasti oli oma osa ka minu tollasel suhtel, mis mind tühjaks pigistas, aga teisest küljest vaadatuna õppisin ma siiski paar väga olulist asja 1) Ära ela teiste elu 2) Ja inimese põhiloomust ei muuda. Oma rahulolematuses võtsin kätte ja lendasin UK-sse ja sain annuse värsket energiat, uut kogemust ja loomulikult milline vaimne kasv.

Aga siiski tundsin, et mu mootor ei tööta täiel võimsusel, ma ju suudan veel rohkem oli minu mõte. Augusti lõpul tuli pakkumine kandideerida linna volikokku – kas see on just täpselt see mida ma soovin parasjagu – ma polnud kindel. Aga veidral moel olid sinna kokku sattunud inimesed, kes moodustasid terviku, midagi erilist oli nendes inimestes, nii erinevad ja ometigi milline imeline kooslus mis meist moodustus. Ma tunnistan ausalt, et ma ei osanud midagi oodata – no hullumeelne Andre ja ülbe Martti – need olid eelarvamused mis olid mul enne nende 2 noormehega tutvumist, siis sinna otsa veel keegi Janis, keda sõbranna soovitas ära sebida, siis muidugi Meelis, kes tahtvat tulla ka Põlvasse elu tuksi keerama jne. Ritat ei teadnud ma üldse, ometigi vedasin ma ta enda kõrvale magama kiiremini, kui mõni mees mu voodid soojendama saaks – hingesugulus. Ja loomulikult kõik teised, keda ma vähemal või rohkemal määral teadsin, tundsin. Vaieldamatuteks lemmikuteks on muidugi kujunenud mul Rein ja Endel – ma lihtsalt imetlen neid, seda täiesti siiralt. Ma ei jõua siin kõiki välja tuua, aga meeskonnas pole kedagi, kes poleks suutnud nende kuude jooksul südamesse pugeda – me olime tiim ja me tegime tiimina tööd ja kõige raskem selle juures ongi see, et poliitikas ei saa kõik võita, aga ma arvan, et elus pole kaotajaid, sest mulle anti võimalus neid inimesi tundma õppida, nendega koos töötada ja see on olnud au. Ma õppisin oma eelarvamustest taganema, ma õppisin paremini hindama inimeste erinevusi, ma nägin poliitikute taga inimesi, kel on omad argimured ja sisemised heitlused, kuid kes sellegipoolest leiavad aega ja energiat, et midagi siin ühiskonnas muuta. Võlgnen neile palju… Ja mul on hea meel, et südamelihast on taaskord treenitud ja kamp kifte inimesi on pugenud minu paremasse ja vasakusse vatsakesse 

Igatahes suutis see meeskond mind nii palju inspireerida, et hakkasin poliitikat nautima. Üheskoos millegi nimel võidelda on kuidagi eesmärgipärane tegevus, üksi on tihtilugu midagi raske ära teha. Mida rohkem me koos käisime, mida rohkem sellele käe andsin seda põnevamaks kõik muutus. Suhtlema sai hakatud valijatega, inimeste mured liigutasid mind ja enam ja enam tabasid mind ideed, kuidas saaks neid aidata. Kes veel ei tea, siis osutusingi 55 häälega valituks linna volikokku. Suured tänud siinkohal valijatele, mul on au :)


Aga poliitika hakkas mõjutama ka minu muud elu, ma justkui andsin käe Põlvale ja sellega seoses tabas mind ideede tulv, mida ma hetkel hakkan ära kasutama oma kooliasjades, täpsemini lõputöös. Sellest ideest haaratuna, aga suutsin veenda Rotary klubi, et olen just nende jaoks õige stipendiumi saaja, nii, et jällegi võin Jumalale ja headele inimestele tänulik olla.


Poliitika tõi tagasi ka minu suurima armastuse – muusika. Toimus minu esimene täispikk kontsert Eestis, selle taolisi oli mul olnud ainult UK-s. Milline rõõm oli jälle laulda – kirjeldamatu!

Ja no kirsiks tordis oli tasu minu hea huumorisoone ja kirjaoskuse eest – auhind Cosmopolitanilt :)

Lähedased ütlevad, et ma olen särama hakanud, ma ise tunnen, et minus on taas ürgne jõud, mille abil võiksin ma mägesid paigalt tõsta. Ma olen taas kätte võtnud väärtkirjanduse, ma suudan ammutada jälle teadmisi, mille abil inimesi aidata sh iseennast, et olla veel parem inimene.


Kadri suhtekool


Täna lugesin ma Nekrassovi uhiuut väljalaset, mis peaasjalikult räägib armukolmnurkadest, mees ja mitu naist, naine ja mitu meest, naine, lapsed ja mees, mees, naine ja töö jne. Aga üks parimaid osasid oli üks koht meile, kui täiesti tavalistele inimestele, kes tihti seisavad kiusatustega silmitsi. Kuidas kiusatusest teha õppetund, kuidas kiusatuses teha head ja kuidas kiusatuses otsida tõde, tsiteerin(ja topin oma kommentaarid vahele)

„Sageli võib kuulda sõnu: ”Ma ei taha ta perekonda lõhkuda.”( näidake naist, kes vb käsi südamel öelda, et tema elus pole sellist olukorda olnud, kus seisate oma südame ja moraalikoodeksi piiril) Esiteks pole seal perekond, vaid praak.(Minu mõte! Paar kuhu on kellelgi võimalus vahele tulla, pole piisavalt tugev) Muidu poleks kohtumine aset leidnud. Teiseks, te kohtusite selleks, et areneda, kui te arenete(iga inimene õpetab siin elus midagi – uskuge mind), siis võidavad kõik! Esimene variant – te aitate mehel uues kvaliteedis sündida ja ta ehitab oma peres üles uued, palju kvaliteetsemad suhted. Ütlete: „Aga mina?” Teile annab saatus hoopis teise inimese. Teine variant – teie suhted muutuvad perekonnaks. Siis võtke endale vastutus õnneliku perekonna loomise eest! Teil ei ole õigust praaki korrata. Ja endine naine peab tegema oma targad sammud. Siis on kõik võitnud! „
Sellised situatsioonid on elus õpetlikud - kallid sõbrad, ärge kartke elus komistada valede inimeste otsa või teha valesid otsuseid – kui Te olete targad ja otsite asjadele vaimseid lahendusi, siis olete te võitja nagunii. Per aspera ad astra! Kõik ilus on veel ees või tegelikult KÕIK ILUS ON JUBA TÄNA SIIN!

Armastan!