Sinu perekonna roll

Olen väga palju kirjutanud teemal, et meie ellu saadetud inimesed on siin alati mingil kindlal põhjusel. Perekonda me valida ei saa, seetõttu on nende inimestega vaja läbida ka pahatihti kõige karmimaid õppetunde. 


Olen ka varem kirjutanud, et pärinen üsna konfliktsest perekonnast, kus omavehlised suhted olid alati pingelised. Minu ema on olnud alati üsna isepäine ja domineeriv, minu vanaisa oli üks kõige raskema iseloomuga inimesi, kellega väga vähesed oskasid läbi saada. Onu on täitsa omamoodi ja nagu teiselt planeedilt. Selleks, et ellu jääda pidi olema diplomaat. Igaüks raius oma tõde ja sellest said alguse võimumängud. Mängud, mis mind lapsepõlves korralikult lõhkusid. 


Põhjus miks ma olen alati huvitanud psühholoogiast ja vaimsetest asjadest on tegelikult olnud vastus minu lapsepõlve palvetele, et ma ühel päeval mõistaksin ome perekonnas toimuvat, et saaksin aidata oma lähedastel inimestel välja astuda sellest kapslist, mis sunnib neid oma egomaskidega ringi trampima. Ma ju nägin, et kõik me olime kapslis, kõik me kartsime midagi, kõigil meil olid justkui haavatud hinged. 


Ma tahtsin tuua oma perekonda armastust, sest ma nägin, et sellest oli puudus. Mis suunib ühte kasutama füüsilist vägivalda, mis sunnib teist võimutsema, mis sunnib kolmandat põgenema oma pere juurest? Miks ei suuda inimesed minu peres välja näidata armastust ja hoolivust?


Ma ei räägi ju ainult enda pereskonnast, ma räägin paljudest Eesti peredest. Peredest, kus mõni ei taha koju tulla ja eelistab poole ööni tööl olla, peredest, kus vanem on enamuse ajast purupurjus, peredest, kus valitseb vägivald, peredest, kus lapsed ainult jama kokku keeravad, peredest, kus keegi võimutseb ja keegi võtab eneselt elu.


Miks? Miks meie rahvas nii katki on? Miks me ei suuda armastada ja olla armastatud? Miks me ei suuda välja näidata oma valu, oma tundeid, oma armastust? Miks me põgeneme reaalsuse eest? Miks uputavad üha enam inimesi enda mured viinapitsi või sukelduvad töösse? Kas alati on süüdi viinalembus või rahapuudus? Või on siin taga veel midagi? 


Mida mõtleb mees, kes peksab oma naise vaeseomaks? Või mida mõtleb naine, kes lükkab oma imearmsa lapse kellegi teise kaela peale? Mida mõtleb noomees, kes lükkab süstla soonde või mida mõtleb noor naine, kes viskub voodisse iga mehega, kes talle maialt naeratab? Ma näen siin ainult ühte põhjust – maailmas võimutseb armastuse defitsiit. Ja seni, kuni me ei õpi iseendaga töötama, kuni me ei õpi end armastama, ei muutu mitte midagi. Meid võivad armastada meie vanemad, meie lapsed, meie naabrid ja sõbrad, aga kõik algab Sinust enesest, Sinu suhtest iseendaga. 


Kui ma lapsepõlves küsisin eneselt, et kuidas ma saaksin oma perekonda aidata, kuidas ma saaksin pugeda nende sisse, seal uurida ja puurida, määrida palsamit haigele kohale, siis nüüd olen mõistnud, et ainus viis kedagi aidata on aidata iseennast, olla eeskujuks, julgustada läbi enda tegude ja olemuse neidki tegelema iseendaga. 


Ma olen tänulik kõigi inimeste eest oma elus, nad on olnud minu juhtideks, motivaatoriteks ja õpetajatekas. Oluline on vaid mõista, et kui Sa soovid muuta maailma, pead alustama iseendast. 


Ma tean, et ka just Sinul võib olla vägivaldne isa, alkohoolikust ema, sügava puudega õde, hoolimatu poeg jne. Sa oled endalt küsinud, et miks, miks just Sind on karistatud? Sest lihtne on ju mõni mees või naine, sõber või kolleeg  oma elust välja lõigata, aga pereliikmega oled Sa surmani seotud. Järelikult on Sinult võetud võimalus põgeneda, Sul puudub valikuvõimalus – selleks, et jõuda kõrgemale, pead selle õppetunni läbima. Alusta sellest, et saada armastust. Jah, see on raske, kui Sinu lapsepõlv on ehk rikutud, see on raske, kui Sind on löödud, kui Sind on kuritarvitatud, aga minevikku Sa muuta ei saa. Ükski inimene ei sünni halvana, keegi meie elus pole asjata. Selleks, et hingehaava parandada, ei piisa sidemest, oluline on mõista, mille tagajärjel see haav on tekkinud. 


Olgu see Sinu tänase päeva eesmärk. Ära põgene oma perekonna eest, ära eira seda õppetundi. Õpi armastama ja andestama ... Kui see ei muuda teist inimest, kui see ei muuda teie suhteid, siis midagi see siiski mudab – see annab hingerahu ja muudab suhteid iseendaga. Milleks kanda valu ja viha, milleks hukka mõista, kui on võimalus mõista, toetada, armastada ... Tihti just seda ongi tarvis, et muutused saaksid alguse.  

Armastus, viha, haletsus

Mõni aeg tagasi viis elu mind kokku ühe noore mehega. Noormees rääkis oma elus toimuvast ja tundsin, et see meenutab vägagi nii minu, kui ka paljude teiste varajase nooruspõlve suhteid. Aga kas seda tuleb ette vaid varajases nooruses? 


Noormees kohtas neiut ja neiu pohhusitlik suhtumine ja jäine pilk olid muidgi meeliköitvad. Nagu ikka tärkas mehes jahiinstinkt. Jääkuningakanna süda hakkas vaikselt sulama. Arenes suhe. Mingil hetkel tundis noormees, et tema tunded on jahtunud ning otsustas seda ka avameelselt neiule tunnistada. Ja nüüd hakkame jõudma tuumani. Kuidas käitus noor naine? 


Kõigepealt muidugi metsik kontakti otsimine, armuavaldused, pidev helistamine, sõnumid. Haiglaslik armukadedeus, maja ümber luusimine jne. Kuidas tundub, kas selline käitumine paneb kedagi igatsema? Vist mitte. 


Järgmine samm. Viha! Nähes, et noormees ei reageeri ja ei sula, täitus naise hing muidugi vihaga. Sõimusõnumid, solvangud. Naine laskus tasemele, mis ühelegi naisele väärtust ei lisa. Kas Teie armastus kasvaks, kui keegi Teid solvaks ja sõimaks? Ilmselt mitte. 


Kolmas etapp. Kahetus, enesehaletus, püüe kaastunnet tekitada, pisarad. Kuidas teie tunneksite end, kui keegi Teie ukse taga pisaraid valaks ja Teilt armastust anuks? Kas selline käitumine aitab südant sundida? Kas armastus saab olla heategevus?  Ilmselt siiski mitte. 


Üks põhjuseid, miks meie ümber on palju valelikkust ning mitte toimivaid suhteid  ongi see, et panustatakse manipulatsioonile(“Ma tapan end ära, kui Sa mu maha jätad!”). Tõe tunnistaja saab kaela emotsionaalse terrori (ülevoolavad tunded, ärritus, haletsus) milleks siis üldse tõtt rääkida, nõrgematele isenditele tundubki lihtsam  olla oma partneriga koos, isegi kui tunded on jahtunud ja samal ajal mujalt kõrvale otsida seda, mis tegelikult puudu jääb. 


Muidugi nii mõnedki meist mõtlevad, et sellised suhted ja mustrid toimuvad kuskil 18 aastaste mailmas, aga vaadakem nüüd natuke ringi. Armastust püütakse enda ellu luua erinevate trikitamistega ka juba kuldseas keskeas. Me pakume oma armastust tingimuslikult ja kui tingimused pole täidetud, siis püüamegi igal võimalikul moel teist inimest armastama panna, justkui see käik mingi lülitiga. Paraku mida rohkem me trikitame, seda kaugemale end armastusest lükkame. Richard Bach´i mõte "Kui Sa kedagi armastad, lase ta vabaks, kui ta tuleb tagasi on ta Sinu, kui mitte, pole ta Sinu olnudki", on mind saatnud aastaid ja võin kinnitada, et see tõesti nii ka on :) 


Oluline on mõista, et armastuse eeldus ei saa olla vastuarmastus, ükski suhe ei saa toimida, kui kaotatakse eneseväärikus ning südant ei saa meist keegi sundida. 


Ma ei saa väita, et oli aus ajada neiu pea sassi ja siis ta hüljata, aga see on paraku elu, et käiakse ja õpitakse inimesi tundma. Alati tuleb enne suhtesse laskumist ka ikka mõned tuleproovid läbida. Olnud ise kole kiirustaja, olen sellega päid ja jalgu pidi saanud küll ja küll. Aga kuhu meil nende suhetega kiiret on? Suhte lõppfaasi?  


Nautige seda, mis Teil on, ärge püüdke seda panna raamidesse või anda nime. See on oluline oskus õppida siin elus nautima hetke. Selleks, et me ei teeks enda vaimule ja hingele haiget tuleb õppida kuulama südamehäält. Tegelikult me ju alati pärast suhte lörri minekut tunnistame, et sisetunne kohe ütles, et see pole õige asi. Aga miks te siis ei kuulanud seda sisetunnet? Miks on vaja vastuvoolu ujuda ja pärast selles emotsioonide möllus hulluks minna? Enamik suhteprobleeme onju egomängud. Meid tegelikult ei saa hüljata, haavata, mitte armastada ... Kui Sina ise end armastad, siis Sa ei vaja, et keegi teine Sind armastusega täidaks. Kui Sa ise end armastad, siis ei saa kellegi sõnad Sind haavata, kui Sa ise ei klammerdu, ei saa Sind keegi ka hüljata. 


Pärast mitmeid lörri läinud suhteid, kujutlevad väga paljud, et kui nad nüüd leiavad Selle Härra või Proua Õige, siis kogu elu ongi lill. Nii mõnedki  on tunnistanud, et nad on kaotanud usu armastusse, sest on pikki aastaid meeleheitlikult otsitud või järjepidevalt ämbritesse astutud  ja nüüd tuntakse juba kerget viha ja pettumust. Ja nüüd kujutage ette, et see Õige juhtub Teid kohtama – Teid, meeleheitel, kurvameelset, elus pettunud inimest. Miks ta peaks Teile liginema? Kes see tahab tulla sinna, kus meeleheitel inimene haarab Teist kinni ja kujutab ette, et oletegi tema päästepaat. Minna suhtumisega, et nooh, kui ma nüüd partneri leian, siis on mu rahamured kadunud, siis mul on motivatsiooni elus läbi lüüa, siis ma jätan joomise maha, siis ma alles olen õnnelik jne -  see on rumal! Teie õnn ei tohi sõltuda teisest inimesest ja teine inimene ei pea teid veel kandma, ikka teie ise peate ujuma õppima! Kui seda õiget inimest pole veel saabunud, siis mitte sellepärast, et mehi või naisi maailmas puudu oleks, või Teile poleks määratud kedagi, vaid te lihtsalt pole valmis. Iga inimene tahab minna ju sinna, kus on elurõõm, sära, positiivsus, kus me tunneme end vabalt ja mõnusalt, mitte kellegi vangi või päästerõngana. Kui me ei oska olla õnnelik üksinda, siis kuidas saaks keegi õnnelik olla koos meiega? Lähenege positiivselt, kui ta pole veel saabunud, siis ta on teel ja seda aega, mil ta teel on, kasutan ma targalt ära. Õpin tundma iseennast, lahendan enda sisemisi konflikte, vabanen hirmudest, õpin lahti laskma minevikku, õpin armastama, et ühel päeval, kui ta kohal on, olla vääriline kaaslane ja pakkuda parimat ning osata seda kõige paremat ka vastu võtta. Ja kõige olulisem – selleks, et meid oleks võimalik armastada, peame õppima iseennast armastama. Pea meeles, Sa väärid parimat ja see on Sinu poole teel! Ole aus ja siiras, usu endasse, käitu väärikalt ja täida enda päevad armastusega. Kui Sinu soov on oma elu jagada kellegagi, siis miks ei peaks Sinu soov täituma? Tähtis on lihtsalt ükskord ometi ise ka uskuda, et oled seda väärt! 

Teeseldud usaldus

Mõni aeg tagasi rõõmustas mu hea tuttav, et tema mees on lõpuks ometi muutunud. Armukadedast mehest on saanud peale õpetlikku lahusoleku aega lahke ja muutunud mees. Selle kinnituseks oli mees nõus, et naine läheb omapäi sõbrannadega aega veetma ja tohib minekuks kasutada mehe autot. Neiu  säras muidugi nagu kevadpäike, põhjuseks just mehe mõistlik suhtumine ja lahkus. Napsu ei kavatsenud sel õhtul keegi võtta, lihtsalt mõnus naiste õhtu hea söögiga ja hiljem ka ehk mõned tantsud klubis.  Usaldatu tahtis eriti veel tõestada, et on usaldust väärt ja ütleski, et ärme   pikka õhtut tee, et igatseb ka juba koju oma musi kaissu. Meie naised oleme eriti memmekad, kui mees meiega mõistvalt ning armastavalt käitub, see ongi see koht, kus lähed välja küll, aga koguaeg igatsed ikka koju.  Kõik sujus, oli oodata imetoredat õhtut. Kui järsku helistas neiu mees, et kui autot kohe koju ei tooda, siis ärgu naine enam jalga üle koduukse tõstku. Keegi ei saanud aru, mis täpselt juhtus, aga kõigi tuju oli korraga rikutud. Mõtlesime küll, et ehk püüame meest veenda, et teema paar tantsu ja olemegi juba koduteel, aga mees oli resoluutne, et olgu kohe koju tuldud. Minusugune naine oleks muidugi sellise käitumise peale oma kaks asja kokku korjanud ja löönudki ukse kinni, sest kui suhtes puudub usaldus, siis head nahka sellest nagunii ei tule. Tuttav aga oli nii löödud ja hirmul, et tõttaski kohe kodu poole tormata, et suuremat sorti peretüli vältida. 


Kogu selle komejandi peale jäin mõtlema, et küll on kurb, kui headus ja usaldus ei tule südamest, vaid on teeseldud. Lubad lahkelt midagi ja siis kakud käest, räägid, et usaldad, tekitad sooja ja mõnusa tunde ja siis tõmbad oma sisemiste hirmude pärast kõigele vee peale. See on tüüpiline näide sellest, kuidas toimiv suhe lörri ajada. 


Kui eesmärk on asju toimima saada, siis peab ikka pingutus kahepoolne olema – üks usaldab ja teine ei kuritarvita seda usaldust. Kui üks aga ütleb, et usaldab ning käitub samas ristivastupidi või teine osapool kuritarvitab seda usaldusekrediiti, siis on see ju siililegi selge, et mingeid muutusi oodata pole. Miks sellist suhet siis üldse pidada? Suhetes ei piisa ilusast sõnadest, vaid kõik mis on, peab olema siiras. Nii siiras nagu peab olema lause “Ma armastan Sind” võiksid olla ka laused “Usaldan”, “Olen Sulle andestanud” jne. Kui südames pole andeks antud või ikka tõmbab teise asjades endiselt nuhkima, siis on see üks suur valetamine endale, partnerile, ümberkaudsetele. Mina ei usu valedele rajatud suhetesse. 



Ma näen aina tihedamini, kuidas suhetes toimub mingi pidev nuhkimine ja spionaas. Ma näen, kuidas üritatakse kedagi enda omaks teha, tema vabadust piirata. Kas see ongi siis armastus? Kas ma tunneksin hästi, kui salaja nuhin kellegi meilboxis või telefonis? Mina ei tunneks. Aga kas ma tunneksin end hästi, kui mu mees helistaks mulle iga 5 minuti tagant, kui olen öelnud, et lähen vana klassivennaga nt kohvile? Ei, ma tunneks end nagu vang, ma tunneks, et mind ei usaldata, mind ei austata. Ja see kohe kindlasti ei pane mind kedagi rohkem armastama, pigem ikka peletab vaid eemale. 

Jää hüvasti, mu kaunis minevik!

Üks selgeltnägija ütles mulle kord, et olen jätnud palju armastust oma minevikku. Ilmselt nii juhtub nendega, kes reservi midagi ei jäta ja mängivad täispangale. Kõik, mis mul on olnud, olen ära andnud. Kogu südamesoojuse, kogu hoole, mõistmise, armastuse. Ma pole pidanud iialgi õigeks poolikut andmist või poole kohaga panustamist. Paraku on armastus kõige ohtlikum mäng siin maailmas, riskides kõrgete panustega, võid kaotada kõik – võid kaotada südame, võid kaotada võime armastada, võid kaotada usu armastusse, võid kaotada julguse armuda. 


Minu elus on olnud kaks väga olulist inimest, kes mõlemad on viinud suure tüki minu südamest enesega kaasa. Esimese puhul õppisin, et partner peab olema hingesugulane – peab olema mingi sarnasus, mingi ühtne maailmatunnetus, inimesega peab koos olema mõnus ja vaba, see ei saa olla nagu koolitunnis istumine, et kibeled koguaeg juba vahetundi või koju. Teise inimese puhul õppisin, et erinevus kirgastab ja suhtes peab olema kirge. 


Just sel hetkel, kui püüdsin enda jaoks selgeks mõelda, mis see on, mis takistab mul elus suhteid nautimast juhtus veider asi, et mõne nädalaste vahedega helistasid mõlemad inimesed, seda vaatamata sellele, et kontakt on põhimõtteliselt kadunud mõlemaga. 


Minevik sadas sõna otseses mõttes mu õuele. Mees, kes oli olnud kui palsam minu hingele ja mees, kes oli alati olnud armueliksiir minu kehale. Kui need kaks kokku panna, oleks saanud ilmselt ideaalse koosluse, paraku pole maailmas selline ristamine võimalik. 


Mul avanes võimalus minna ajas tagasi – üks kirglik öö ja üks hingekosutav vestlus. Kõik oli täpselt nii, nagu aastaid tagasi. Ühega oli seks sama võrratu, nagu see alati on olnud ja teisega vestlus sama sügav ja sama kosutav kui see oli seda siis, kui olin alles noor ja roheline. Ja siis jõudis mulle kohale, et see ei ole ju minu tulevik, see on minu minevik. Need on inimesed minu minevikust. Ja nad olid saabunud ilmselgelt selleks, et hüvasti jätta. Nende elu on ju edasi läinud, nad on õnnelikud inimesed, neil on oma elu ja ainult mina ripun veel kuskil mälestustes. 


Nad saadeti just nüüd ja just praegu minu ellu, et saaksin oma südames lõpparve teha, et ma lõpuks ometi õpiskin elama olevikus, looma oma tulevikku. See on olnud ilus minevik, need on olnud ilusad inimesed, erilised kogemused, aga paraku on see etapp elust on läbi. 


Jah, need kohtumised lõid mu mingiks hetkeks rööpast välja, aga samas raputasid mind ka läbi, panid mõistma, et kõige olulisem on alles ees. Tänu oma minevikule, oskan hinnata tulevikku, oskan näha armastuse eri palgeid. 


Üks neist inimestest on väga õnnelikuks abielus ja ta meenutas mulle, et oluline on olla enesega aus ja suhe on lihtsalt valik ning otsus. Isegi kui see Härra või Proua Õige Sul otse nina all istub, siis ega enne midagi ei juhtu, kui teed oma valiku ja otsuse. Keegi teine ei saa seda Sinu eest teha. Enne, kui valik pole tehtud, ei saa ka tulla kinnitust, et oled teinud õige otsuse. 



Vahel tuleb minevik Sinu juurde tagasi. Astub ootamatult uksest sisse. Ja kui ta uuesti lahkub ja Sinu südames on rahu, siis Sa tead, et ta tuli vaid hüvasti jätma. See on see hetk, kus Sa tead, et lahtiseid otsi enam pole, nii nagu ka vastamata jäänud küsimusi, enam pole valu ega hirmu. Nüüd on tulnud aeg, et edasi minna. Ütle "Hüvasti!" ja luba elul end taas üllatada, luba endale säravat tulevikku. Võta kaasa kõik kaunis ja õpitu, mine teele kerge südame ja hingerahuga. Hüvasti ilus minevik, aeg on Sinust lahti lasta, aeg on edasi minna...

Ma pole täna veel päris kindel, mida ma tunnen, aga tean, et selgus on lähedal, tean, et varsti julgen öelda, et olen lõpuks valmis, valmis armastama ja valmis lubama end armastada. Ma veel ei tea, mida ma täpselt tahan, aga tean, et jõuan õige pea selgusele ja tean, et siis on see mul ka olemas. 



Ma ei anna katteta lubadusi, ma ei ütle tühje sõnu, ma ei hüppa üle oma varju. Aga kui kord tunnen, kui kord olen kindel, kui kord olen valmis, siis saab armastski tiivad ja taevavõlvil lõppevad mu kaua kestnud piinad. 

Kas armastust saab keelata?

Juhtusin täna nägema järjekordset “Saladuste” osa. Kes ei tea, siis tegemist on telesaatega, kus on lavastatud reaalsed lood elust enesest ehk siis "dokumentaalseep"  eesti moodi. Tänaseks teemaks oli keelatud armastus ehk lugu 17a noorest neiust, kellel oli suhe enda sõbranna onuga. No nagu te aru võite saada, oli teemaks suur vanusevahe. Mulle tundub, et see teema on kuidagi üleöö jube aktuaalseks muutunud. Võib-olla on põhjus selles, et inimesed on hakanud rohkem kapist välja tulema ja sel teemal rääkima. Noored on märksa elukogenumad ja vanem generatsioon nooruslikum kui iial varem, seega selliseid paarikesi nagu seeni pärast vihma. 


Mõni aeg tagasi lahvatas meedias skandaal, et Härra Raual ja noorukesel Vaheteril on suhe. Loos eneses pole ju midagi uut siin päikese all - noor kena naine, elukogenud mees, aga …  mis mind hämmastas, olid eestlaste kommentaarid virtuaalmaailmas. Inimesed säravad ja on õnnelikud, leidnud teineteist ja siis tulevad sapised eesti inimesed ja kukuvad lahmima. Kas kõik need kommentaatorid on ise nii eksimatud ja ideaalsed inimesed? Mind küll ei koti, mitmendat korda keegi abielus on või kas tal on endast 20a noorem või vanem naine. Mul on hea meel, kui inimesed õnnelikud on ja kui midagi läheb pekki, siis taevane arm, ega mina ei pea sellega elama - nende otsused, nende valikud, nende tagajärjed. Ma ei saa ausalt aru, miks eesti inimesed vaevad oma pead kellegi teise elu elamisega, selle asemel, et luua oma maailma, oma elu? Miks mind, kui täiesti võõrast inimest, peaks häirima see, et mingi teletäht käib endast noorema naisega? Mis see minu elus muudab? Enne kui teise elu kritiseerima asud, küsi endalt, kas Sa oma moraalikoodeksite järgi elades ja enda kappi pandud luukeredega kooselu nautides oled siis nii õnnelik? Kuskil liikus üks hea tsitaat: "Sa tead mu nime, aga Sa ei tea mu lugu, Sa tead, mida ma olen teinud, aga ei tea, mida ma läbi olen elanud." Ja nii ongi. Keskendugem ikka oma enese elule, enda õnnele ja heaolule ja laskem teistel oma õnne nautida. 


Teine asi, millele ma täna ”Saladuste” valguses  mõtlema jäin oli see, et mis on siis keelatud armastus? Kas armastust saab keelata? Üks tore ja vahva ajakirjanik tegi minuga hiljuti intervjuud ja uuris ka minu suhete kohta. Ma väga ei kippunud kommenteerima, aga ta oli väga kogenud ja läbinägelik naisterahvas ja ütles kohe, et: ”Ilmselt Sulle meeldivad vanemad ja edukad mehed, kes pole ka ilmselgelt vist alati enam vabad!?” Kuna inimsuhetesse on alati seotud mitu osapoolt, siis ma endiselt eelistasin vaikida, kuid eks minu näole ilmunud muie oli oli kinnituseks, et ajakirjanik ka väga mööda ei pannud. Vanusevahe on olnud üpris suur issue alati. Ma pole seda kunagi varjanud, et mul lihtsalt puudub enda ealistega sedasorti side, mis paarisuhtes olla võiks. Ja kuna ma olen pidevas ja kiires arengus, siis paratamatult on juhtunud, et elukogemus on see, mis on määravaks saanud. Mulle meeldib, kui mul on midagi partnerilt õppida. Samas pole see olnud ka ainult minu poolne valik. Endaealistega on 99% juhtudest kiskunud kiiva, sest mees ütleb, et sorry, ma ei saa su kõrval olla, sest ma tunnen end Sinuga nagu saabas. Teate ise, mis juhtub meestega, kui neil tekib naise kõrval kompleks – mees ei tunne end mehena ja lõpuks oledki loonud ühe järjekordse joodiku, töönarkomaani, pahura või agressiivse mehe enda kõrvale. Sõpradena pole mitte mingit probleemi, aga nii kui asi tõsisemaks kisub, on totaalne feil. Passi just deidile minnes ei küsi, aga üldiselt ma olen suhteliselt ettevaatlik, kui tegemist on minuga sarnase aastakäiguga. 


Tulles tagasi keelatud armastuse juurde, siis küsimus oli – kas armastust saab keelata? Tundeid kui selliseid, ei saa nasgunii ei keelata, ega maha suruda. Me saame keelata suhet. Nagu tänases Saladuste episoodiski, siis keeruliseks tegid olukorra kõrvalised isikud – vanemad, sõbrad, ühiskond. Armastus oli ise täitsa omal kohal. Mina näiteks ei kujuta ette olukorda, kus minu pereliikmed tulevad mulle ette kirjutama, kellega ma tohin kohtuda või mitte. Kuidas saab keegi tulla mulle ütlema, kuidas ma peaksin elama või mida ma peaksin tundma? Ma olen sellises asjas olnud alati väga kindlameelne. Armastus on minu jaoks alati olnud püha. See on üks väheseid tundeid siin ilmas, mida kogeb nii harva, mõni ei kogegi, et lasta sel kaotsi minna kellegi kolmanda eelarvamuste või oma elu puudumise pärast. Loomulikult me võime elus valesid valikuid teha, haiget saada,  aga need on loomulikud õppetunnid, mis on omal kohal meie arengus, need on kogemused, mis maksavad. Mina olen ka oma sõpru valinud selle järgi, et nende jaoks pole oluline teha valikuid minu eest või elada minu elu, vaid nad on õnnelikud, siis, kui mina seda olen. Ma tean, et oma perele ja oma sõpradele võin ma alati kõigest rääkida ja mind ei mõisteta hukka. Ja ilmselt on see ka üks põhjuseid, miks ma olen nii õnnelik inimene, nagu ma seda olen. Püüan sõbra ning pereliikmena olla alati sama toetav ja mõistev. Mul võib olla oma arvamus, aga ma ei suru seda iial peale, sest need pole minu otsused ja minu valikud, see pole minu elu. 


Suure vanusevahe puhul pole alati ka küsimus selles, mida arvavad kõrvalised isikud, vaid tihti löövad kahtlused lõkkele just inimestes endis. Loomulikud küsimused iseendale on, et mis saab 20a pärast? Ma küsin vastu, et kui mõistlik on keelata õnne täna, hirmu tõttu homse ees? Kui me kõik keskenduksime ainult hirmule tuleviku ees, siis jääks kõik tänased päevad elamata. Kui kahtlus on suurem kui armastus, siis järelikult seda armastust ei eksisteeri. Nii lihtne see ongi. Me küll toome vabandusi, et Sa oled liiga vana minu jaoks või Sa oled liiga noor ikka jne, tegelikult poleks sel mingit tähtsust, kui tunne ise oleks õigel kohal. Seega me jõuame ikkagi selleni, et pole olemas keelatud armastust, armastus lihtsalt on ja seda kas me lubame endal või kellegil teisel endale seda armastusest kasvavat suhet  keelata – see on juba valikute küsimus. 


Väljenduid noor ja vana on seotud mingite tohutute stereotüüpidega. Kui kokku panna väljend "noor naine" ja "vana mees", siis visualiseerub enamikele pilt noorest naiivsest  lilelapsest ja sandaalides põlvini sokkidega  pässist või kergemeelsest rahaahnest blondiinist ja jõukast kiilanevast ning õllekõhuga mersuvennast. Thats not real life! Ok, vahel on, aga need on kõik äärmused. Mind isiklikult pole küll köitnud kellegi rahakott, vaid  tasakaalukus ja ligitõmbav teadmine mehel, et mida ta elult soovib. Samuti pole ma iialgi olnud mingi sandaalifänn – neid ei kannata ma ei noorte ega vanade meeste jalas. Mis te arvate, et kui mees on üle 40ne, et siis ta ei tee vahet stiilsel ja ebastiilsel? See pole kinni vanuses, see on kinni milleski muus. Tõsi ta on, et mõni 40nene näeb välja nagu 30, sest ta tõesti oskab enda eest hoolitseda ja teine 40nene on nagu dressides vanaisa, sest ta lihtsalt ei kotigi, mis hommikul riidekapist esimesena kätte juhtub. Mõnda naist ka ei huvita, paraku mind huvitab ja mulle on teinud ainult rõõmu, et need vanemad mehed, kellega mina olen elus kokku puutunud, teevad kõik sporti, on väga laia silmaringiga ja oskavad väga edukalt end ise riidesse panna. Meil kõigil on oma maitse ja eelistused ja seda enam, et kui süda teeb õigeid valikuid ja südamel on võime tunda, siis miks peaks keegi kolmas oma nina sellesse toppima? Kui Sind ei sebi Mihkel Raud või Sina ei saa 20a nooremat naist, siis see on ju Sinu probleem, sellepärast ei pea kadesusest rohelisena kuskil virtuaalmaailmas anonüümselt lahmima.


Samas on elu nii muutuv ja kõigele peab avatud olema. Tänases päevas on asjad niipidi, võib-olla homme, ma mõtlen, et kes saab keelata mul nt nooremat meest võtta. Küsimus pole ju kellegi vanuses või vanusevahes, küsimus on selles, et kas me lubame enda ellu häid asju, lubame seda, mis meile tundub õige ja hea, mis meid õnnelikuks teeb? Inimeste maitsed ja eelistused on erinevad, mõni tahab nooremat ning elujõulisemat meest, mõni elukogenud ja tasakaalukat meest, kes siis valesti elab? Miks me anname hinnanguid? See ei teeni meie kõrgemat eesmärki! 


Olgem tolerantsed ja kuulakem oma südamehäält. Tahaks ju igal pool midagi ikka ütleda ja natuke targutada, et äkki hakkab hea, aga ei hakka hea, sest samal ajal kui me oma naabri või  tuntud inimese eraeluga tegeleme,  jäävad lahendamata meie isikliku elu probleemid. Kui miski meid väga teravalt ärritab, siis tuleb vaadata enda sisse, mis jama meil sellega on. Head eneseavastamist! 

Üks imeilus luuletus selle teema lõpetuseks. Sellest õhkub siirust. Ilus ja valus samaaegselt. Ilmselt elust enesest.

Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks,
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad.
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores,
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta.

Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja,
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu.
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab,
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun.


Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja,
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem.
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja,
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem.

Andesta, et lihtsalt numbris nägin peletavaid vaime,
Ajast tegin meie vahel` lahutava seina.
Alles nüüd ma olen vana, üksindus teeb haiget,
Andesta. Ja tule taas. Ja tohterda mu leinad.

Heliriin Puistamaa

Kas Su õnn on päris?

Kas Teil on ka mõni tuttav, kes Teiega rääkides püüab Teid veenda milleski, milles te pole justkui kahelnudki. Nt üks levinumaid lauseid on:”Minu mees ei petaks kunagi!” Mina Sinu meest ei tea, pole põhjust kaheldagi. Läheb mingi aeg mööda, sama inimene jälle alustab sama teemaga. “Aga minu mees küll ei petaks!” Ma ei olegi seda ju väitnud! Hiljem tuli välja, et see mees ikka armastabki vasakule piiluda. Järeldus, mis ma sellest tegin oli väga lihtne. Inimene, kes seda pidevalt rõhutas, püüdis iseennast maha rahustada, ennast selles veenda ja ilmselt alateadlikult lootis, et mina ka sinna juurde ikka kinnitaks, et oi Mati tõesti kindlasti ei petaks. 


Järgmine case. Äsja lahku läinud sõbranna. Iga päev räägib mulle olnud suhtest ja siis pillub oma jutu sisse umbes 100 korda lauset:”Aga ma olen väga õnnelik, kõik on mu elus väga korras!” Ja siis jätkab korduma kippuvate heietustega. Ja jälle lause:”Aga ma tõesti olen väga õnnelik.” No kui Sa nii paganama õnnelik oled, miks Sa siis ei jäta seda minevikus heietamist? Keda Sa lollitad? 


Selleks, et aru saada, mis on meie probleemid või millega me peaksime tegelema, tuleks ennast kordki kõrvalt kuulata. Mis on see, millest me koguaeg räägime? Õnnelik pole mitte see, kes seda päevast päeva kõigile korrutab, õnnelik on see, keda vaadates me kõik ise sellest aru saame. Õnnelikus suhtes pole ka mitte see, kes päev päevalt üritab kõiki veenda, kui hea ja truu mees tal on, vaid usaldus, armastus ja austus paistab kaugele välja, seda ei pea sõnadega kolmandatele osapoltele kinnitama. 


Ma olen küll rääkinud sellest, et oma soovide täitumise nimel peame end kujutama juba olukorda, kus meil kõik ongi nii nagu soovime, aga siin on üks oluline konks juures. Kui ma ütlen:”Ma olen õnnelik,” siis see ei loo minmu õnnelikku reaalsust. Sest esiteks ma ei tunne seda tunnet ja teiseks ma ise ka ei usu. Ma räägin seda selleks, et veenda kedagi kolmandat. 


Kõige märgatavam ohumärk meie sees olevast konfliktist ongi see, kui me räägime kellelegi midagi, mida ta küsinud pole. Kui tänaval ei tule inimene Teie juurde, et küsida:”Vabandage, palju kell on,” siis te ei lähe ju tema juurde jutuga, et:”Tervist, tahtsin öelda, et kell on pool üheksa.” Kui ma ei ütle Sulle, et ma arvan, et Su mees petab Sind või mis Sa arvad, kas Su mees petab Sind ja sa tuled täiesti suvalisel hetkel ja korduvalt mulle seda rääkima, siis vaata tõele otsa, sa kas kas kahtlustad, tead või usud ja mingil arusaamatul põhjusel püüad Sa kas iseennast või mind veenda, et reaalne elu on midagi muud. 


Väga tihti tuleb ette suhetes seda, et nt mees üritab naisele selgeks teha, et: ”Ma ei tunne Sinu vastu mitte midagi, see on lihtsalt seks!” Naisena võtad selle teadmiseks ja mõtled, et kui seks, siis seks, see sobib mulle. Aga kui mees hakkab seda pidevalt korrutama, siis muutub see natuke kummaliseks. Ma ei näe küll põhjust, miks oma armukesele pidevalt meelde tuletada, et see on lihtsalt seks või tundeid pole, seda enam, kui ta pole ka muud arvanud või oodanud. 



Kui te midagi üritate väga kindlameelselt kellelegi selgeks teha või kedagi veenda, siis olge enese  vastu totaalselt aus, äkki siin taga on siiski midagi, millest te ise veel aru pole saanud. 


Oma probleemidega on samamoodi, kui me ennast püüame veenda pidevalt, et probleemi pole ja seda ka teistele selgeks teha, siis tegelikult aina sügavamale end matame. Selleks, et lahendused saaksid sündida, on vaja olla iseendaga brutaalselt aus. 


Selleks, et meie mõtetest saaks meie reaalsus, ei piisa ainult ilusatest sõnadest, vaja on tunda, vaja on uskuda. Isegi kui täna te ei tunne, et olete õnnelik, siis öelge, et Jah, täna ma tunnen end halvasti, täna on mul valus, aga see läheb mööda. Ja siis kujutage ette, mis tunne on olla õnnelik, minge selle tunde sisse ja uskuge,  et te väärite seda head emotsiooni. Tundke, et olete õnnelik. Teie peate seda tundma ja teadma, mitte keegi teine, Teie ise! Ainult nii saab mõttest reaalsus. 

Rauad tulle!

Mitmed vaimsed õpetajad on mulle öelnud, et olen eelmises elus olnud kloostrielanik ja   sellest tingituna on mul selles elus mingi teema, et ma elan kartliku naise kombel elu, kus ma hoian end tagasi ja püüan elada mingi ühsiskonna poolt ette määratud reeglistiku järele. Ilmselt kui minus poleks kirgliku skorpioni mõjutusi ja uudishimu seksuaalmaailma vastu, oleksin siiani süütu, sest minu sees on alati tugevalt olnud koht ka konservatiivsele moraalijüngrile. 



Mulle kohe meeldis ringi käia ja kõigi teiste peale näpuga näidata, et küll nad ikka elavad valesti. Ise olin nagu mingi Rooma Paavst, korralik küll, aga sisemiselt ihade, keeldude ja käskude küüsis lõksus ja seagduses. Kõnelesin armastusest ja truudusest. Armastasin meest ja truult ootasin, lootsin ja unistasin. Kui keegi mind välja kutsus, siis olin truu ka  mehele, kes oli kaugem kui Aafrika ja külmem kui Antartika. Ja nii ma olingi külm Icequeen, keda ükski mees iial ei saanud ja siinkohal pean ma silmas, et ei saanud deidilegi näiteks. Alles nüüd aastaid hiljem saan aru, et mida see elu eiramine siis mulle tegelikult andis? Samal ajal kui mina truult ootasin ja lootsin, elas teine inimene täiel rinnal. Talle oli see vägagi mugav, sest ta teadis, et üks ullike ikka alati ootab ja sellise nimel polegi vaja vaeva näha. 


Ma näen seda nüüd tegelikult väga palju ka kõrvalt. Naised / mehed pühendavad enda elu teisele inimesele – tihti sellisele, kes ei hooligi või sellisele, keda tegelikult nende elus pole, on vaid vari või kujutlus. Oodatakse ja kummardatakse, loodetakse ja eiratakse kõike seda, mis maailmal pakkuda on. 


Juhtusin kunagi käima ühe homöopaadi vastuvõtul ja samal ajal, kui see naine mind seal lahti ragistas, ütles ta kuldse lause, mis mulle siiani meelde on jäänud:  "Selleks, et Sinu elus mehi oleks, peab Sul mehe lõhn küljes olema.” Te kindlasti olete märganud seda, et kui Teile tekib üks austaja, siis järsku on kõik mehed/naised korraga platsis. See ongi see, et kui te lubate endale elu, siis seda elu hakkab aina juurde voolama. 



Ma tõesti tunnen, et ma raiskasin palju aastaid oma elust sellele, et ma püüdsin õnnelikuks teha kedagi, kellele see üldse korda ei läinud või ma ootasin kedagi, kes ei plaaninudki iial tulla. Üks sõber küsis minu käest hiljuti, et:”Noh Sul on ka mitu rauda tules?” Ja vanasti ma oleks mõelnud, et issand, see kõlab nii kohutavalt ja hakanud end igal moel kaitsma ja õigustama, siis nüüd ma ütle  lihtsalt, et on jah! Ma ei räägi odavast ringitõmbamisest, vaid ma räägingi sellest, et ma ei investeeri oma energiat ja aega enam sinna, kus see midagi ei tooda. Kui mind kutsutakse teatrisse, siis ma lähen, kui mees kutsub mind restorani, siis ma lähen – see ei kohusta mind ju mitte millekski, ma lihtsalt ei keela enesele elu. Vanasti ma oleks mõelnud, et mida keegi nüüd mõtleb. Who cares!? See on minu elu ja kui ma tahan, et selles oleks särtsu ja romantikat, siis ma pean selleks andma enesele loa ja võimaluse. Teine asi oli alati see, et äkki nüüd see mees, keda ma siis nö ootasin, läheb nüüd minema, arvab minust halvasti jne. Kui ta Teid ei taha, siis ei hakka ta ka siis tahtma, kui te kodus nelja seina vahel teda truult ootate – uskuge, te ootate surmani. Kui mees on siiralt huvitatud, siis ta ei karda konkurentsi, ega pea Teid odavaks selle pärast, et te soovite inimläähedust, tähelepanu, hoolt, vaid siis mees võitleb. 



Ma olen alati olnud pisut konservatiivne, võib-olla isegi ürgnaise mõtlemisega ja mulle meeldib tõdeda, et naiselik naine lihtsalt lööb mere lainetama ja mehlik mees suudab selles tormis oma kaine mõistuse ja sihikindlusega jõuda sihtpunkti – naise südamesse. 



Kui te keelate enesele elu, siis see elu läheb teist mööda ja ühel hetkel on teil vaid kahetsus. Maailm üritab Teile pakkuda alati vaid parimat, õppige seda vastu võtma. Ärge kartke seda, mida keegi mõtleb või ärge kartke, et te olete mingil moel odav, kui te naudite imeliste inimeste seltskonda. Seda tehes on Teil märksa lihtsam mõista, mida te tegelikult elust soovite, kui siirad on tegelikult nende inimeste eesmärgid, kes Teiega kontakti otsivad. Õpite ära tundma seda, mis on Teile määratud, mis teeb Teid õnnelikuks ... 


Me otsime armastust, aga klammerdume mingite subjektide  külge, muudame miskit enesele kinnisideeks ja samal ajal võib see armastus meist mööda tuhiseda ja me lihtsalt ei märka. Ja vahel me muudame ise ennast nii iseenesestmõistetavaks,  umbes, et ma olengi kokk ja pesumasin, põrandamatt ja nukk, kelle jaoks leitakse aega siis, kui “nuku omanikul” aega, tuju ja tahtmist on. 



Selgrootut ei taha enese kõrvale keegi. Jah, meile tundub, et mehed otsivadki selliseid alandlikke naisi, kes kõik ette-taha ära teevad, aga pange nüüd hästi tähele, kas mitte just neid kõige korralikumaid, kõige tublimaid naisi ja pereemasid mehed kõige enam ei peta? Kui tihti olete teie küsinud, et kurat, tal on ju nii super naine kodus, miks ta petab? Sellepärast petabki, et naine laseb end petta, ta lubab enesega nii käituda. 



Kui Sinu partner ei hooli, ei austa, siis halllooo, see on Sinu elu, Sinu väärtulsik aeg, luba endale armastust, luba endale elu, tee oma valikud ja otsused ja hakka elama! 

Kirgede tormis

Paljud paarid kurdavad selle üle, et suhtest on aastatega kadunud kirg, aga mis saab siis, kui aastad mööduvad, aga kirg jääb? Kujutlege end olukorras kus aastate eest lõkkele löönud kirg kummitab ka siis, kui elu on teid lahku viinud, vahemaa on teid kaugeks teinud, kummalgi on oma elu – abielu, ehk lapsedki või hulgaliselt partnereid, kelle juurest olete püüdnud leida seda õiget tunnet. 

Ja kui te taas kohtute võib-olla pole seda juhtunud juba viimased 5 aastat, võib-olla näete iga 6 kuu tagant, aga alati on seal see üks tunnusjoon – kirg, mis ei kustu. Teie elud võivad olla korras, pole muresid või abieluprobleeme, ometigi kui Teie pilgud kohtuvad, siis pilluks justkui sädameid igast ilmakaarest. See puudutus on endiselt sama hea ja erutav, need suudlused lähevad iga korraga magusamaks. Mis siis saab, kui kirg ei sure? Kas keelates kirge, keelame enesele elu? Kas iha tohib olla tugevam, kui ühsikonna poolt ette määratud normid ja moraalikoodeks? Ja mis see kirg siis ikkagi on? 

Enamik seostavad kirge suhte algusfaasi või üheöösuhetega. Aga see maailm pole ju nii must-valge. Mina nt ei tunne küll mingit kirge suvalise jorsiga ööklubi suitsuruumist, samuti ei saa ma öelda, et kõik minu suhted olekid alanud jubeda kirepuhanguga. Ja siis me räägme aastatega kustuvast kirest – kui paljud eestlased on oma suhet alustanud kirglikult, et saaks rääkida millegi kadumisest või kustumisest? 

Kas kirg on pelgalt füüsiline? Kas kui kahe inimese vahel on keemia, on see  siis kohe midagi räpast, on siis tegemist labase seksisooviga? Või on kirg midagi enamat?

Minu heal sõbral on teooria, et inimesed ise on lahutanud kire ning armastuse. Kirg on nagu seksuaalenergia ehk teisisõnu loomisenergia. Loomisenergia abil on sündinud suured asjad siin maailmas,  alates lastest, lõpetades võimasate kunsti-ning heliteostega. Selleks, et kirg käivituks, on tarvis armastust. Seega on need kaks tugevalt seotud. 

Kui ma selle teooria peale pikemalt mõtisklesin, sain aru, et tegelikult väga paljud meist keelavad enesele armastust, nad ei luba sel emotsioonil, suurel kirel end võimust võtta, sest nad peavad seda kuidagi tabuks. Kaine mõistus võidutseb! Paraku keelab kaine mõistus meil tihti tõelised tunded. 

Need valitud ning vähesed, kellega olen kirge kunagi kogenud, on tõepoolest olnud mehed, kes on muutnud minu elu. See on olnud armastus, see on mõjutanud mind läbi terve minu järgneva  elu. Ja alati pole olnud see füüsiline – kirg võib kirgastada ka vaimu – kirglikud vaidlused, vestlused, kogemused, elamused... 

Kas mitte paljud meist pole tegelikult kogenud seda eriskummalist energiat, keemiat, mis tarib teid inimese poole nagu magnet ja me oleme seda lihtsalt eiranud, sest alati on “mõistuse häälel” midagi öelda – te olete liiga erinevad, te ei vasta paarina ühiskonna normidele, see on ainult seksuaalne tõmme, ta on hõivatud jne. Seda haruharva esinevat kirge kardetakse, sest see tundub nii võimas, nii põletav, nii laastav ja see surutakse maha, sest inimene teab, et kirehoos võib ta teha asju, mida ta muidu ei teeks. Ja ma ei pea siinkohal silmas, et te kirehoos  kellegi maha lööte, vaid ma räägin julgusest, mis kirg Teile anda võib – julgusest armastada ning olla armastatud, julgusest jätta vana elu, julgusest seista silmisi kogu ühsikonna hukkamõistuga, julgusest võidelda. 

Me surume end maha ja keelame endale elu. Me keelame endale imelisi hetki ja siis küsime süüdimatult – miks minu elus  puudub romantika, miks minu elu pole kui muinasjutt? Kui Lumivalgeke oleks ka printsi suudluse peale ärgates küsinud, et mida küll pöialpoisid mõtlevad (Toriseja oleks kindlasti mõelnud, et prints on üks hellitatud, rikkurist ilueedi ning litsmees,  kes ainult Lumivalgekese kleidi alla loodab pääseda) ja printsi minema saatnud, siis poleks ka muinasjuttu. Ja kui teine prints poleks Tuhkatriinut üles otsinud, sest ta on ikkagi vaene ja teisest klassist ning ühiskond vaatab viltu, siis poleks ka seda muinasjuttu sündinud. Selleks, et meie elu meenutaks pisutki tõelist muinaslugu, peame oskama unistada ning lubama sel unistusel reaalsuseks saada. Mitte selles pole asi, et maailmas enam ei eksisteeriks tõelisi tundeid, tõelist keemiat ja inimeste vahelist elektrit, vaid küsimus on selles, et me ei taha selle olemasolu tunnistada, tahame seda alla suruda, tahame vastata normidele ja ühiskonna ootustele ning kardame – lihtsalt kardame seda tulist leeki. Tõsi ta on, kui see leek süttib, siis on teda raske kustutada ... Sa võid elada kellega iganes koos, põgeneda maailma teise otsa ja mööduda võib aastaid... tõeline kirg ei kustu ja kes teab, ehk Sa küll püüdsid endale tõestada, et see oli vaid ürgne instinkt, aga võib-olla see oligi armastus, mida Sa enda meelest aastaid otsisid, aga mis pulbites teie soontes juba siis, kui teie pilgud kohtusid, kui kirehoos unustamatult suudlesite ning käsikäes hommikusse jalutasite. 

Õnnelik töötu

Juhtusin täna poes piima järel käies kokku vana tuttavaga, keda aastaid näinud pole. Küsisime teineteise käekäigu kohta ja järsku sõber küsib, et:”Oot Sa kuskil töötad ka või?” “Ei tööta, tegelen kirjatööga,” vastasin ebalevalt. 


See teema tekitab minus alati kuidagi ebamugavust. Inimesed ju automaatselt mõtlevad, et taevane arm, järelikult elab kellegi kulul, on saamatu, loll või laisk. Naljakas oli pigem see, et see kohtumine toimus just paar tundi pärast seda, kui mulle oli tehtud tööpakkumine. Aga ka sel korral ei olnud mul tunnet, et hurra-hurra. Küsimus pole selles, et ma oleks laisk või ma ei tahaks teenida normaalset raha ja elada nagu normaalne inimene, aga ma lihtsalt tunnen, et kui ma teeksin midagi, mis nagu pole PÄRIS see, siis ma küll majanduslikult võidaksin, aga peaksin loobuma oma kirest – kirjutamisest. 


Mulle meeldib öösiti kirjutadsa, mulle meeldib täiskuu ajal jalutamas käia, kuulata erinevaid vaimseid õpetajaid, saada inspiratsiooni ja luua sellest midagi, mille loomine mulle naudingut pakub ja tulem kellelegi korda läheb. Kui ma hommikul kell 8 kontorisse peaks tormama, siis selline öine eluviis ei tuleks kõne allagi. 


Kui varem sain ma pugeda oma tervise taha, siis nüüd pole mul ju tegelikult vabandust. Miks ma ütlen headele töökohtadele EI. Soovitajaid on, pakkumised on olnud väga meeldivad ja raha kuluks hädasti ära. Ma teen seda väga kindlal põhjusel. Ma lihtsalt veendunult usun, et hea töötaja peaks minema igal hommikul väga motiveertult tööpaigale. Paraku mina lähen motiveeritult vaid öösel kell kolm arvuti taha, et kirjutada. See on see, mida ma armastan. Ja ma võin elada põhumajas, aga lööge mind risti ja öelge, et olen loll või laisk, aga ma usun, et ma jõuan just selle tööga kuhugi ning saavutan midagi. Ma tean, et see aeg ja energia, mida siia panustan, toob mulle ühel päeval topelt tagasi. See ei pruugi juhtuda täna või homme, aga ühel päeval kindlasti... 


Ja tegelikult ma ei teeni vähe. Mõne jaoks on teenistus see, kui 1000€ kukub iga kuu arvele, aga minu parim tasu on säravad silmad. Te ei kujuta ette, kui palju kirju ma saan iga päev erinevatelt Eesti inimestelt. Nad tänavad mind, et olen neid motiveerinud, julgustanud või omal moel aidanud. Just need samad inimesed on mind pannud mõistma, et see ongi see, millest olen unistanud. Ma saan aru, et aitähi eest üüri ei maksa ja leiba lauale ei osta, ma saan aru, et tuksi läinud läpparit ka aitähi eest ei paranda, aga ma ei muretse. Mu südames on rahu. Ma teen veendunult seda, millesse ma usun, seda, mida ma oskan, sest see on minu missioon. Mõni töötab selleks, et elada ja elab selleks, et töötada. Mina ei oska nii elada, ma ei suuda. 



Mõni kindlasti mõtleb, et on imelik inimene, ta sureb küll selle kirjutamisega nälga. Kui suren, siis suren, vähemalt ma ei pea surivoodil mõtlema, et terve elu tegin hommikust õhtuni midagi, mida ma ei sallinud. Ja asjad on lihtsalt asjad, träni ma hauda kaasa ei võta ju. Pealegi raha eest kõige olulisemaid asju siin ilmas ei saa - armastus, tervis, sõbrad. 



Ma unistan sellest, et saan minna tööle, teha seda, mida armastan, mis muudab midagi, kus saan kasutada oma täit potentsiaali. Ma unistan oma raamatust, mis muudaks inimeste elusid  ja seminaridest ning motivatsioonikoolitustest koos vahvate inimestega, ma unistan "Julgus  mõelda, julgus öelda" meeskonnast, kes kõik tahavad meie inimeste jaoks midagi reaalselt ära teha, unistan ägedast telesaatest jne. Mina usun, et see kõik on ees!  Ma kardan ennast lubada ära kuhugi, mis mind nii ei köida, sest äkki just homme tuleb see, mida olen oodanud. See on umbes sama nagu olen terve elu mõelnud, et ma ei võta sellist meest, kelle kohta ise mõtlen, et käib kah, sest kui homme tuleb see, keda terve elu olen oodanud, siis on natuke kehvasti ja olen justkui kedagi tühja koha täiteks ära kasutanud. 



Mõni ütleb selle peale, et jäädki terveks eluks ootama. Aga ma lihtalt tean, ma oma südames tean, et midagi head on tulemas... ma usun sellesse, ma usaldan elu, ma usun iseendasse. 


Nii on ka tööga. Ma ei istu käed rüppes, ma tegelen sellega, mida ma armastan, ma püüan iga päev areneda, olla parem, teha paremini, lihvida annet, täiendada ennast. 



Ma olen tihti oma elus võtnud riske. Öelnud ei asjadele, mille puhul ma riskin suurte kaotustega ja võimalusega, et kahetsen elu lõpuni. Aga ma usun, et kes ei riski, kes ei oma visiooni, kes ei usu paremasse homsesse ega imedesse, sellega need ka ei juhtu.



Teil on kahju minust, õnnelikust töötust, minul on kahju neist õnnetutest, kes on lükanud kõrvale oma unistused ja tegelevad sellega, mis toob küll leiva, aga hingerahu ei iialgi... 

Hüljatud naiste südamevalu

Mida aasta edasi, seda enam inimesi minu poole pöördub. Vahel võhivõõras, vahel teretuttav, vahel hea sõber/sõbranna. Ja ma olen alati rõhutanud, et mina pole õppinud psühholoog, nõustaja ega terapeut ja ma olen alati seda meelt, et kõigile meie küsimustele on vastused meie sees. Ometigi ma tean ka omast käest, et vahel olles kõigi emotsioonide keskmes, me ei suuda luua seda vaikuse ruumi enda ümber, et keskenduda oma Kõrgemale Minale, mis meid tegelikult vahel lausa karjudes kõnetab. 


Väga paljud  naised pöörduvad minu poole suure südamevaluga. Keegi oluline inimene on neid hüljanud ja nad ei oska oma valu ja emotsioonidega toime tulla. 


Ma olen alati öelnud, et kõigepealt tuleb enese jaoks selgeks teha, kas haavata on saanud Teie ego või Teie süda. Ka mind on hüljatud ja ignoreeritud, see on paraku miski, millega enamik meist on kokku puutunud. Ja kui ma võrdlen paari suuremat case´i, siis enamjaolt pole küsimus olnud mitte murtud südames, vaid haavatud egos. Kui nüüd uhkus alla neelata, siis mõistame, et tegelikult see polnudki lihtsalt määratud ja me ise saame ka aru, et väärime midagi enamat ning tahame hoopis muud. 

Enamikel on peas mõtted: ta tõrjub mind, ma pole piisavalt hea, mul on midagi viga. Ja siis me hakkame seda kerima ja kerima enda peas. Emotsioonid muutuvad sekunditega – alaväärsustunne, viha, kurbus, segadus. Ja kogu selles emotsioonide möllus me hakkame tegema totraid asju – kes arvab, et kui telefonist number ära kustutada ja FB´s block peale panna, siis on inimene ka justkui Sinu elust ja mõtetest kadunud. Kurb lugu, lilleke, need mittevajalikud telefoninumbrid kipuvad ikka eriti hästi meelde jääma. Ma olen seda telefoninumbri kustutamist ikka üpris tihti harrastanud, pärast nagu lollakas helistad oma tuttavaid läbi, et:  “Kuule, mul telefon pani segast Mati number haihtus ära, saad äkki saata! ” – haah! Ega kui siis ikka see hoog peale tuleb, et midagi on vaja veel ikka öelda, siis võid kindel olla, et selle numbri mälusopist või kellegi telefonist ikka kätte saad. Siis on need tegelased, kes arvavad, et unustus saabub viinauimas. Olen ka kunagi proovinud, paraku ei kadunud ei unustatav ja lisaks oli veel peavalu kah hommikul – 2 in 1 horror. Lisaks on veel  kodanikud, kes armastavad tormata uude suhtesse, arvates, et uus kavaler on maru vaimustuses sellest, et naine talle voodis pidevalt eks-mehe nime hüüab. Mõni usub vahemaa imedesse – oma kogemusest võin öelda, et ega inimene võib füüsiliselt olla miljoni km kaugusel, aga kui ta on Su südames, siis on see pagas Sul igal pool kaasas. Ei aita ka pakk šokolaadikomme ega füüsilise keha piinamine, kuigi esimene pakub valule leevendust ja teine töötab siis, kui end nii hingetuks rabad, et lisaks ajule lakkab ka süda lõpuks löömast. Kas see just lahendus on? 


Ma julgen oma kogetu põhjal väita, et inimesi pole võimalik lihtsalt unustada. Kui te olete väga haiget saanud, siis parim viis sellega tegeleda on minna oma valu sisse. Te ei saa eitada seda tunnet. See valu on loomulik osa meie elust. 


Ka minu elus on olnud inimesi, kes on teinud haiget oma hoolimatusega, oma egoistlikusega ja ka minul on olnud raske unustada, sest minu tunded olid ju siirad. Sel hetkel, kui Sa mõistad, et Sa väärid parimat, et Sa väärid austust ja siirast armastust, sel hetkel, kui Sa õpid end armastama, mõistad, et tegelikult pole sul midagi, mida igatseda. Miks Sa peaks igatsema valu, miks Sa peaks igatsema pettumust, ebaõiglust, kui Sul on võimalik igatseda neid asju, mis Sind õnnelikuks teevad. Pööra oma pilk tulevikku, mitte ära ela minevikus. Kujutle, kuidas Sa lased lahti. Kuidas Sa oled jälle vaba – vaba pingetest, vaba pisaratest, vaba halvast enesetundest ning kujuta, kuidas Sind ümbritseb armastus, soojus ning hellus. Sa oled seda väärt. 


Loomululikult on juhuseid, kus meid hülgavad ka need, kes on tegelikult võrratud inimesed. Südant ei saa paraku sundida ja meie kohus on nad vabaks lasta. Neid polegi vaja unustada. Ära meenuta mitte lahkumise valu, vaid meenuta seda tunnet, tunnet, mis Sul tekkis selle erilise inimese seltsis. Kui Sa oled pidevalt selles tundes, siis Sa lood seda juurde ja usu, Sinu ellu tuleb ka see inimene, kes on sinna määratud. Saada osa armastuse olemusest ja kogemusest on tõeline kingitus. See õpetab meile nii palju, see õpetab kannatlikust, heatahtlikust, humaansust. Isegi kui see inimene ei kuulu meile, siis armastus ei seisne kellegi omamises, vaid see tunne lihtsalt on ja me ei peagi kedagi unustama, see on olnud üks osa meie elust. Minevikku ei saa kustutada, aga valida on kas keskenduda tulevikule või elada minevikus...mina eelistaksin seda tuleviku varianti. 


Ma mäletan oma esimest armastust ma ka nutsin ja põdesin aastaid ja ma ei julge öelda, et ma oleks unustanud. Aja jooksul lihtsalt mõistad, et see oli vajalik kogemus, see oli miski, mis valmistas mind ette uueks etapiks oma elus. Ma tean, mida ma otsin. Ma õppisin seda, et armastus ei ole oma olemuselt kade, ega hoia kinni, ta ei manipuleeri, süüdista. Armastus ei ole valu. Valus on see, mis vahel kaasneb, kuid see on üks osa elust, millega tuleb ka silmitsi seista. 


Kui keegi on Teile oluline olnud või on, siis tähtis pole, mida tema mõtleb või tunneb. Tähtis on see, et teie tunnete, see näitab, et olete elus. Ära karda neid tundeid ja emotsioone, kui Sa seisad nendega silmitsi, siis asjad lihtsalt lahenevad – usalda end Allika kätesse, usalda elu. Ära püüa kõike oma elus kontrollida – emotsioone, tundeid, suhteid – see ei õnnestu Sul nagunii, vaid sellega tekitad vaid sisemisi konflikte ja stressi. 


See, et te püüate kedagi unustada viib ainult selleni, et te mõtelete sellest olukorrast või inimesest koguaeg ja see ei vii teid soovitud eesmärgini teps mitte lähemale. Sa lihtsalt püüad eitada midagi, mis Sinu sees toimub. Sa valetad iseendale, valetad oma uuele partnerile, Sa piinad oma keha, Sa tekitad stressi ja mida ma olen Teile stressi kohta rääkinud? Just, just, stress tapab! 


Mõtle lihtsalt sellele, et kõik laheneb Sulle parimal viisil ja kõik, mis Sinu elus on juhtunud töötab Sinu kasuks ja hüvanguks. Ära keskendu negatiivsetele mälestustele, vaid püüa mõelda sellest, mida Sa oma ellu luua soovid. Ära eita oma emotsioone, luba endale olla vihane, olla kurb, olla armastav. Ja kui Sul on keegi, kes on Sinu elu heas mõttes muutunud, kinkinud Sulle armastuse kogemuse, siis Sa ei pea teda unustama, vaid soovi talle kõike kõige ilusamat. Ole õnnelik, kui tema seda on ja lihtsalt tea, et seda, kes õppinud kord siiralt armastama, sellele tasutakse alati heldelt. 


Lase minna! Ja näe, kuidas maailm pakub Sulle veel enamat, kui oskasid varem unistada, uskuda või loota ... 

Kes sente ei kogu, see ...

Mind on üldiselt üpris keeruline ärritada, aga on siiski juhuseid, kus ma karjuvat ebaõiglust nähes või tundes, et mulle ülekohut tehakse, ikka selja sirgu ajan ja vajadusel paar sõna ütlen. 


Ma olen ka varem öelnud, et mind materiaalne maailm jätab suhteliselt külmaks. Ma ei leia, et ilusa elu jaoks peab olema pangaarvel alati tuhandeid eurosid ja maja ees peaksid seisma uhked autod ning hommikul peaks ilmtingimata kalamarja sööma. Ma olen küll teatud kalliste kiiksudega(milline naine poleks), aga üldjoontes võib mind pigem lihtsuse austajaks nimetada. Olen aru saanud, et kui liiga palju omada, siis see tekitab sõltuvust ja eriskummalise nõiaringi – tahad aina enamat ja enamat.


Kuna ma olen palju töid teinud oma elus lihtsalt “aitähi” eest, siis ühel hetkel taipasin, et seda hakkasid teatud sorti inimesed ära kasutama. Tuleb mulle siis telefonikõne: “Meil on siin selline lugu, et hirmsasti oleks PR inimest vaja, et Sul see sulg jookseb ja tutvusi on, et äkki aitad. Ja seda ka, et raha  maksta, meil  (väga) pole. Kas Sa restorani lähed ka ja ütled, et:”Mul on kõht kole tühi, aga mul toidu eest maksmiseks raha tegelikult ei jätku”? Ei lähe ju. Miks Sa siis minu juurde sellise jutuga tuled? Kui raha pole, siis lihtsalt tuleb ise mingi töö ära teha. Korraliku PR´i jaoks pole vaja just teab mis vahendeid või oskusi, hakka aga raamat nina all pressikaid vorpima ja neid laiali saatama, iseasi, kes neid avaldada soovib. 


Ega mul pole kunagi inimeste aitamise vastu midagi. Ka mind on aidatud ja tehtud teeneid, mis oleksid väärt tuhandeid eurosid, aga need helistajad on üldjuhul just need, kes teenivad minust 10-30 x rohkem ja ma ei liialda siinkohal. Kas siis rikkus ja edu tulebki teiste najal liugu lastes? Sellisel juhul ei igatse ma kohe kindlasti luksust ja liigseid peensusi. 


Kui mõned aastad tagasi minu tervisejamad alguse said, siis olin põhimõtteliselt töövõimetu. Arst ei lubanud teha ei füüsilist sorti tööd ja hiljem muutus ilmvõimatuks ka töö arvutiga. Silmaarst küsis, et kas ta annab sinise lehe ka. Jäin teda pikalt vaatama ja ütlesin, et mis te arvate, et ma läksin täiskohaga tööle või? Milline ülemus see suudaks leppida sellega, et töötaja töllerdab iga nädal kliiniku vahet ja on järjekordsel operatsioonil või protseduuril. Muidugi päris tabav oleks olnud mõnele bossile selgitada, et:” Kuule selline värk ka, et mu arst polnud kindel, kas narkoosist ikka tõusen, et kui mind esmaspäeval ei tule, siis näeme minu peielauas.”  Või kui ma kodus kasutasin mingi hetk oma kirjatöö tegemiseks luupi (aeg, mil ma polnud veel taastunud), siis vaevalt kuskil kontoris oleks olnud paslik suurendusklaasiga tööd teha. Tagantjärgi on naljakas, aga tol hetkel tõesti polnud, sest kui Sa oled olnud iseseisev noor naine, alati saanud hakkama ja siis üleöö muutud abituks, siis võite ette kujutada millise psühholoogilise matsu see pani. Juba vaimselt ei sundinud mind miski voodist tõusm ja särama. 


Ja nii oligi, et end tuli elatada sellest, et arstid olid Sind põhimõtteliselt listist maha tõmmanud ja riigil sinust kahju hakkas. Kokkuhoidliku inimesena ma ei kurtnud, vehkinud kuskil plakatitega, ega jäänud ka päris nälga, sest häid inimesi on ilmas palju. 


Ükskõik kui vähe või kui palju mul rahakotis hetkel raha on olnud, mul pole kahju seda ära anda, kui keegi teeb südamega tööd. Kui mu autol midagi logiseb, siis ma ei lähe mehaaniku juurde, et kuule, mul raha pole, aga äkki parandad ikka ära, ma ei lähe kohvikusse ja alusta juttu sellest, et raha ei ole, äkki saaks ikka tassi kohvi. Esiteks oleks see alandav nii minule, kui teiseks on see lugupidamatus teise inimese suhtes, sest tema teeb ka oma tööd, tal on ka kulutused ja pere keda toita.  Kui mul ikka sentigi pole, siis ma ei lähe ja kui mul on midagi vaja, siis kogun ja lähen ikka ja ei eelda, et keegi peaks mulle tasuta lõunaid jagama. Mul ei ole kahju ära anda ka viimased sendid oma hinge tagant, kui see läheb ausale tööinimesele selle eest, et ta minu heaks midagi südamega teeb. 


Ma saan aru, et mida suuremad sissetulekud, seda suuremad kulutused. Aga kas see annab õiguse tulla kõige nõrgema käest kerjama? Kas mina olen Sinu käest tulnud nõudma, et anna tasuta või kingi mulle?  Ma ei tee seda, sest ma võin olla puruvaene, aga väärikus maksab ka midagi. Neile, kes tänulikud oskavad olla, neile pole mulle kunagi kahju jagada kõike, mis mul on, teisalt paadunud tänamatutele, kes iga päev shampusega kõri loputades helistavad siia ja sinna ning kerjavad tasuta abi. Sinu jaoks on see järjekordse õhtusöögi raha, millest Sul kahju on, minu jaoks on see ehk terve nädala menüü. 


Kurb, kui raha on inimesed tänamatuteks muutnud, kurb, kui saamine tundub justkui sünnipärane õigus, aga andmine kole kohustus. Ma olen elus palju saanud ja olen saadu eest alati tänulik olnud, samuti olen ma püüdnud jagada kõike, mis mul on, aga see ei tähenda, et ma luban end kohelda nii, nagu minu aeg ja minu töö polekski midagi väärt, nagu mina poleks investeerinud oma raha ja energiat kõrgkoolis käimisele, nagu ma poleks juba piisavalt aidanud ja hea olnud.

Selgitamata jäänud selgitused

Mingil kummalisel moel kordub minu elus väga sarnane muster. Inimesed purjetavad minu ellu ja siis lahkuvad sõnagi lausumata. Mõni kaob füüsiliselt, mõni sulguks justkui kapslisse ja jääb üleöö emotsionaalselt kaugeks. Suhteliselt segadust tekitavad variandid mõlemad. Ja me ei räägi siin mingitest üheöösuhetest, kus klubist leitud liblika või märtsijänese lahkumine ongi ette määratud. 


Eriti kummaline  on aga asja juures see, et kõik nad on aastate mööduses tagasi tulnud. Mõnel juhul möödub kuus kuud, mõnel juhul paar aastat, mõnel juhul lausa 10, aga kõik need inimesed on alati tagasi tulnud. Kõige kummalisem on see, et enamik  kujutavad ette, et aastatega pole midagi muutunud ja kõik peaks jätkuma sealt, kus pooleli jäi. Justkui ma oleks mingi Uinuv kaunitar, kes vahepeal mõned aastad magas, kuni mõni paar last ära tegi ja abielluda ning juba lahutadagi jõudis. Too bad, isegi koomas pole olnud! 


Kuidas siis sellistes olukordades reageerida? Või miks üldse inimesed meie eludest niimoodi ootamatult irduvad? Mõne puhul ei tee ehk märkamagi, aga teise inimese puhul istud õhtul aknal ja ootad ... ja kui ta ükskord tuleb, siis mõistad, et ma pole enam see, kes ma olin eile ja enam ei pruugi millestki rääkidagi olla. 


Ma tean, et sellist sorti lugusid on minu tutvusringkonnas jalaga segada. Keegi kõnnib kellegi elust lihtsalt minema. Kui keeruline siis on ikkagi öelda, et “Ma ei tea, mida ma tunnen”, “Mul puuduvad tunded”, “Mul on hirm”, “Ma vajan aega” jne? See tõehetk pole alati kõige meeldivam ei ütleja, ega selle jaoks, kes neid sõnu kuulma peab, kuid ometigi on need vajalikud jutud, mida ei saa edasi lükata või ütlemata jätta. Minu jaoks on teadmatus olnud alati inimsuhete raskeim veskikivi. 


Me ei saa olla nii egoistlikud, et kõnnime selgitusi andmata teise inimese elust minema ja eeldame, et siis ongi kõik lahendatud. Teie peas ehk küll, aga kuhu on jäänud oskus arvestada ka teise inimese tunnetega? 


Ma olen ise vaikinud, kui oli aeg öelda ja minuga on mängitud vaikusemängu. See on tegelikult kõige hullem mäng inimsuhete tandril. Teid päästev teadmine, et aeg on lahkuda,  võib olla teise inimese surmav teadmatus. 


Mul oli aastate eest  juhus, kus mul oli austaja. Tõesti seda tüüpi austaja, kellest iga naine unistab – romantiline, sihikindel, enesekindel, asjalik. Mõnda  aega deitinuna tegi ta oma esimese tõsise lähenemiskatse. Ma olin seda oodanud, sest ta tõepoolest mulle väga meeldis, aga sel hetkel lihtsalt jooksis kompuuter lühisesse ja tundsin, et see pole õige aeg ega hetk. Tõmbusin eemale. Mispeale ehmatas minu austaja muidugi päris ära, sest arvas ilmselt, et olen temaga juba mõnda aega lihtsalt mänginud või on mul huvi järsult kadunud. Mina omakorda vaatasin, et ahaa, muutus kuidagi tujukaks, järelikult oligi ainult ühe asja peal väljas. Muutusin omakorda ettevaatlikuks ja tõmbusin eemale. Mees märkas seda ja eeldas, et ongi kõik, tekkis kaitserefleks - Sa ei meeldigi mulle nii väga!  Oli tunda, et ta oli loobunud. Mina muidugi oma tunnete tohuvapohus olin endiselt shokis, et mis siis nüüd lahti on. 


Üks minu poolne hetkeseisund, meeltesegadus ja võib-olla püüd asja veel tugevamaks muuta, viis selleni, et mõlemad hakkasid eri suunades jooksma, sest kartsid ühte ja sama asja – tõrjutust. 


Üks väike selgitus oleks saanud hoida selle ära. Need on need ütlemata sõnad, mille ütlemata jätmist võid alles aastaid hiljem kahetseda. Mina ei öelnud, et minu poolne tõrjumine tuli just selletõttu, et olin valmis panustama enam ja tema ei öelnud kunagi, et tema emotsionaalne jahedus oli tingitud minu käitumisest. Üks arvas ja teine arvas, aga mis sellest kasu oli, rääkida oleks olnud vaja. Üks valesti mõistetud hetk, millest argnes ahelreaktsioon ja teineteidse mittemõistmine. Üle kuumenenud emotsioonuid, möödarääkimine, hirm ja segadus.  


Ma olen seda oma elus mitmeid kordi mõelnud ja tundnud, et kui lihtne võiks maailm olla, kui õpiksime oma tundeid ja emotsioone hirmudevabalt väljendama. Tihti me ei oska või julge küsida, jääb vaid teadmine, et tõde on kuskil seal, aga kas see kunagi ka välja tuleb? Nii võivad nautimata jääda ilusad hetked, nii võib meile kingitud tulevik kasutamata jääda, nagu oma lollusest prügikasti visatud võidupilet. Mike ma ei küsi ja miks ta ise ei räägi? Kas mitte seda küsimust pole me endilt sadu korda küsinud? Hirm – hirm on see, mis sunnib meid vaikima. Hirm tõe ees, sest tõde võib-olla see, mida me kuulda ei tahaks. Hirm enese tunnete paljastamise ees, sest see muudab meid haavatavaks. 


Ma e tea siiani paljude põhjuseid, et miks nad on lahkunud, kuhu nad on läinud, mis olid nende motiivid või miks nad tagasi on. Fakt on see, et elus pole alati kõik nii lihtne, et lähen ja tulen 20 a pärast tagasi ja jätkan sealt, kus pooleli jäi just sii, kui mulle mugav on. Inimsuhetes on kaks osapoolt. Vahel tuleb tõde välja alles aastaid hiljem, aga mida see tõde enam muudab? Võib-olla toob see hingerahu, aga aega see tagsi ei keera ning uut võimalust ei anta. 


Ärge jätke olulisi asju ütlemata, ärge lubage hirmudel enesest võitu saada ja ärge laske teadmatusel rikkuda inimsuhteid. Iga inimene väärib tõde, väärib selgitust. Isegi ”Ma ei tea” on väärtuslikum, kui argpüksi kombel ööpimedusse kadumine…

Veidrad suhterägastikud

Ettevaatust, elust enesest! 

Külastasin hiljuti ilusalongi  ja teenindaja rääkis, et üks klient olevat minust hiljuti just rääkinud. Oi kui põnev, mis siis nüüd!? Viimati kui tema kliendid minust rääkisid, oli jutt selline, et: “Kas Sa seda Luige Kadrit tead, ta toob endale Soome bändi sünnipäevaks, fuck, kus peab ikka pappi olema!”  Sellisel juhul mu kontserdikorraldajast sõber peaks ikka multimillikas olema, ta toob neid bände iga nädal. 


Sel korral oli siis meenutatud vanu aegu. “Kas Sa mäletad seda suhtekolmnurka, mis aastaid tagasi oli? Kui Kadri, tema mees ja mehe eks(või oli siis jutt, et naine, mees ja mehe uus silmarõõm)  käisid koos jalutamas, see oli ikka imelik küll.” 


Mis on imelik? Olukord oli ju tegelikult väga lihtne, mina tutvusin mehega, kes elas koos oma lapse ja  eksiga, (mulle vähemalt öeldi, et eks, ega ma ei teadnud ka täpselt, mis suhteid neil on) kes omakorda deitis juba uue inimesega. Paljud seda viimast fakti üldse ei teadnudki, mistõttu võis tõesti jääda mulje, et mees pidas avalikult kahte naist. Olgem ausad, ega palju puudu ka polnud. On olukordi, kus naiivitar ei tasu ikka olla. Kui mees ja naine elavad koos, siis mulle ei tasu küll seda juttu tulla rääkima, et me oleme ühe katuse all, aga me ei seksi. Te võite eksid olla, te võib-olla kaklete päevad läbi, magate eraldi voodites, aga kui krõpsu on vaja, siis tee kõrvaltuppa on hea lühike ja tuttav kere on ikka tuttav kere. See paraku on elu. Mina olin sellega arvestanud, samas see mind ei häirinud, sest mees nii palju tõestas end ja panustas meie omavahelistesse suhetesse, et mind jättis suht külmaks, mis seal nende katuse all täpselt toimub. Tagantjärgi muidugi see oleks mind ilmselt pidanud mingil määral häirima, just sellest aspektist, et ehk minu liigne ükskõiksus  viitas liigleigetele tunnetele. 


Olukord ise oli muidugi piisavalt naljakas. Eks endine luud oli ka omandihimuline ja tema oleks  tahtnud, et vaatamata uuele silmarõõmule on ka lapse isa tema päralt. Neid kaikaid lendas kodaratesse päris korralikult. Aga lõpptulemus oli tõesti see, mida nägi linnarahvas, et me tõepoolest käisime vahvalt kõik ühiselt jalutamas ja aega veetmas. Ma olen väikelinna tüdruk, kujutage nüüd ette milliseid sahinaid see tekitas. Me olime ilmselt linna kõige kurikuulsam kolmik, pigem nelik, sest lõpuks lisandus mängu ka naise uus mees. 


Selle naise sõbrad pidasid teda hulluks, et ta minuga suhtles,  minu sõbrad olid natuke üllatunud ja mehe sõbrad lugesid mu mehele sõnu peale, et kas ta ei tea, kui ohtlik on lasta naisi sellisel moel kokku, ühisrinne ju!  Aga vaatamata kõigele ma ütlen, et ma valisin selles kentsakas olukorras ikkagi parima, mida valida andis. Kuna sellesse loosse oli mässitud ka laps, siis minu eesmärk polnud küll suurt tüli üles pöörata. Eelmine naine kolis välja, pm kolisin mina kohe sisse.See laps elas ju ka minuga koos ja kujutage nüüd ette olukorda, kus ma siis teen skandaali, kui mees suhtleb lapse emaga või, et mina hakkan kodus kiruma lapse kuuldes temale kõige olulisemat inimest. See ei tulnud kõne allagi. Ma andsin endast 120%, et kõigi asjaosalistega võimalikult hästi ning konfliktivabalt läbi saada. Fakt oli see, et keegi meist ei saanud kedagi üksteise eludest välja lõigata, seega tuli selles supipajas koos, külg külje kõrval eksisteerida.


Peale seda ilusalongi intsidenti ma jäin mõtlema, et kuidas ma sellises olukorras üldse nii rahulikult toime tulin. Üks asi oli see, et ma võtsin kõike mõistusega, ma suutsin olla realist. Teine asi oli see, et mees tegelikult käitus selles osas väga õieti, et ta oli oma otsuse teinud. Me ei elanud tol hetkel koos, aga ma teadsin, et ma olen selle mehe naine, et ta mind armastab ja tänu sellele ma suutsin võtta ka kogu tema pagasi. Eks-Luud oli päris keeruline isiksus ja raske pagas, eks vahel olid ikka emotsioonid üle pea (tegelikult on ta tänaseks päevaks minu hea sõbranna, nii, et all good). 



Inimesed muidugi rääkisid meist nii, et lõualuud ragisesid ja võib-olla me olimegi imelikud, aga olgem ausad olukord oli inimlikult lahendatud, kõik osapooled olid rahul. Lapse emal oli võimalus mind tundma õppida ja tundus, et talle meeldis see, et ma tõesti nende kõige kallimat vara väga hoidsin. Ma pean selle naise kiituseks ütlema, et eesti keskmine naine trambiks jalgu vastu maad ja ütleks, et mingi võõras naine ei tule minu lapse lähedussegi, aga kujutage ette, kui keeruliseks oleks selline olukord asjad ajanud. Mees tahab ju ikka lapsega koos olla, ja kui siis laps meil on, kuhu mina lähen? Kolin seniks välja? Asjad sujusid väga loomulikult, mulle lausa tundus, et kui mind poleks sinna tekkinud, oleks need lapse isa-ema palju kiiremini endal kõrid läbi närinud. 



Põhiline, mida ma õppisin oli see, et pole olemas lahendamatuid olukordi, pole olemas inimesi või suhteid, mida ei saa mõistliku suhtumise, armastuse ja austusega lahendada ja pole mitte mingit vahet, mida arvavad kõrvalised isikud. 



Sellist tüüpi olukorrad on mind väga palju karastanud ja õpetanud ja ma olen märksa tolerantsem tänu sellele. Vanasti ma oleks ka küsinud, et mis komejant see selline on, aga elu ongi paras komejant ja kui Sulle on jagatud sellised kaardid, siis Sa pead oskama nendega võimalikult hästi mängida. 



Ärge kartke inimesi. Ma olen kõigi ämmadega hästi läbi saanud, ma olen oma meeste eksidega hästi läbi saanud. Kõik on Teie peas kinni. Kui ka mõni inimene on alguses selline raskesti lahti muugitav või justkui õel ja paha, siis püüdke läheneda armastusega. Pange ennast tema olukorda, küsige mida teie tunneksite jne. Need olukorrad, mis Teie elus on, need olete te ise loonud ja teie ainuisikuliselt vastutate ja need on teie õppetunnid ja väljakutsed. 


Tol korral ma olin verinoor, aga nt praeguses eas ma ilmselt väga naljalt ei leia ilma pagasita meest ja mu sõbrad räägivad sama, et süütut naist just turult enam ei saa. Kellel on lapsed, kellel eksid ja ilmselt on veel elavate kirjas ka “kuri” ämm. Need on kõigest inimesed ja ilmselt nemad kardavad Teid sama palju, kui Teie neid. “Mul on uus minia, äkki, ma ei meeldi talle” või “Mu mehel on uus naine, äkki ta tahab mind ja mu eksi tülli ajada” jne. Need küsimused on Teie peas. Võtke igat inimest nagu puhast paberilehte, olge eelarvamuste vabad ja suhelge läbi armastuse. 


Minu jaoks on võtmesõna olnud väärikus. Kui Teine osapool on ikkagi võtnud suhtumise, et kõigis maailma probleemides olete Teie süüdi (paraku paljud veel on etapis, kus nähakse pindu teise silmas, aga palki enda omas mitte) ja sealt tuleb ainult jama kaela, siis ma ei saa muuta teist inimest, see on tema arenguetapp, aga ma saan jääda ise väärikaks ja sellele tasemele mitte langeda. Uskuge mingi hetk saab ka teine sellest aru, et räpaste vahendite ja ebatsensuursete väljenditega  olukorrale lahendust ei tule ja märkamatult tuleb ta teie kehtestatud mängureeglitega kaasa. Kui te teete kõike armastusega, siis Teid kõrgemalt poolt juhitakse ja ka kõige võimatumana näiv olukord laheneb just Teile parimal moel. 


Elu on tegelikult väga lihtne, ärge mõelge seda keeruliseks. 


Ju ma olin ja olen ilmselt siiani imelik, aga mulle meeldib, mulle meeldivad kõik inimesed, ka need nö pahad ja halavd, sest pahad ja halvad on nad ainult Teie peas.