Hiljuti otsustasin ihüüksinda reisile minna - palmi alla :) Mõeldud/tehtud!
Seal samas palmide all tutvusin ma kamba vallaliste eesti meestega, kellega tuli juttu suhetest, naistest, meestest ja kriteeriumitest... Kelle muu, kui minu seatud kriteeriumitest. Poisid otsustasid, et selleks, et tulevikus lihtsam oleks tuleks teha üks korralik list, mis siis mehel olema peaks, mis annaks boonuspunkte ja mis omadused asjale kohe kriipsu peale tõmbavad.
Enne kui selle listi kirja panen, mainin ka, et lugesin just üht head raamatut selle kohta, et kõik, mida Sa ootad teiselt inimeselt peab olema Sul ka enda võimuses pakkuda. Püüan siis seda listi nüüd ka korraga sellest vaatevinklist analüüsida:)
Must be:
Intelligentne(ennast on raske hinnata - sry)
Hea huumorisoonega (väidevalt mul on huumorisoolikas olemas, but God knows)
Huvide/hobidega (Muusika ja blogindus käivvad ju huvide alla?)
Hoolitsetud (Üldiselt ma ei käi ringi pesemata peaga - vastuväiteid?)
Iseseisev (See oli põhi omadussõna, mida lapsepõlves minu kohta öeldi)
Soovitatav vanus 30-40a (Naine peabki noorem olema)
Munadega mees (IRW) (Ma olen munadega naine - too bad!)
Ambitsioonikas (Ilmselt olen ise liigagi ambitsioonikas)
Boonus track:
Musikaalne (laulan )
Hea kingamaitsega ja stiilne (no ma ikka päris tuhvleid turult pole jalga veel ostnud)
Kuldsete kätega (ei koo, aga süüa oskan teha, massaazi ka)
Empaatiavõimega ( no vana joodikute kaitseingel)
Mitmekülgne (mm...ee...läheb raskeks, vana tuntud hall hiireke)
Dzentelmen (Dzentelwoman - avan pensionäridele uksi küll )
Good in bed (kehv seks on kehv seks, nobody likes that)
NO way:
Sõltuvushäired(sh suitsetamine)(ise ei suitseta )
Lodevus/pohhuism
Käega löömise mentaliteet
Valetaja (mind valertamast tabada on ikka väga keeruline, pigem on mul probleem liigse otsekohesusega).
Ümarlaua lõppsõnaks jäi siiski tõde, et list on väärtusetu, kui ei toimu KLÕPSU! Klõps paneb kõik paika. Ole v listi järgi ideaalne, kui pole klõsu, siis on vsjoo. Ja samas mõni ei ole ei intelligentne ega normaalne, aga särin on siiski :))
laupäev, detsember 03, 2011
laupäev, november 19, 2011
Kui unistused täituvad :)
Eile oligi see päev, kui ca 3 kuud kestnud ettevalmistused jõudsid lõpp-punkti. Koop Arponen ja tema akustiline bänd Flute of Shame vallutas Eesti lavalauad.
Ma arvan, et imelisemat sünnipäeva poleks osanud soovida. Need mehed teevad laval imet. Inimesed tantsisid, kioljusid, naeratlesid, nutsid, kallistasid - see oli üks üüratu emotsioon. Ja mina nutsin - mitte sellepärast, et rahvast oli vähe ja ma peale makasan, mitte sellepärast, et see oleks valus löök mu egole, et suur kmpaania ei toonudki nii palju rahvast kui oleks oodanud ja mitte ka sellepärast, et ma arvaks, et bändile ei meeldinud, vaid sellepärast, et see mis seal sel õhtul toimus oli nii võrratu ja ilus, et ma oleksin tahtnud seda iga eestlasega jagada.
Ma ei tea mis see on, aga kui need mehed oma suu lahti teevad, siis see on nii südamest ja nii kaunis, et see tekitab tibutagi kehale ja sunnib südame avama. See on see tunne, et Sa tahaksid kallistada igat oma kõrvalolijat, sa tahaksid ühendada käed ja minna selle tunde sisse. Või siis unustada ära kes Sa oled ja kus Sa oled ja lihtsalt sokid jalast rockida.
Kui ma neid augustis esimest korda Karvias nägin, siis ma teadsin kohe, et nad peavad Eestisse tulema. Ma tahan ja pean seda leidu jagama.
Ma tänan kõiki, tänu kellele see õhtu teoks sai. See oli fantastiline!
Ma arvan, et imelisemat sünnipäeva poleks osanud soovida. Need mehed teevad laval imet. Inimesed tantsisid, kioljusid, naeratlesid, nutsid, kallistasid - see oli üks üüratu emotsioon. Ja mina nutsin - mitte sellepärast, et rahvast oli vähe ja ma peale makasan, mitte sellepärast, et see oleks valus löök mu egole, et suur kmpaania ei toonudki nii palju rahvast kui oleks oodanud ja mitte ka sellepärast, et ma arvaks, et bändile ei meeldinud, vaid sellepärast, et see mis seal sel õhtul toimus oli nii võrratu ja ilus, et ma oleksin tahtnud seda iga eestlasega jagada.
Ma ei tea mis see on, aga kui need mehed oma suu lahti teevad, siis see on nii südamest ja nii kaunis, et see tekitab tibutagi kehale ja sunnib südame avama. See on see tunne, et Sa tahaksid kallistada igat oma kõrvalolijat, sa tahaksid ühendada käed ja minna selle tunde sisse. Või siis unustada ära kes Sa oled ja kus Sa oled ja lihtsalt sokid jalast rockida.
Kui ma neid augustis esimest korda Karvias nägin, siis ma teadsin kohe, et nad peavad Eestisse tulema. Ma tahan ja pean seda leidu jagama.
Ma tänan kõiki, tänu kellele see õhtu teoks sai. See oli fantastiline!
pühapäev, november 13, 2011
Sädeinimesed minu elus :)
Eile õhtul oli mul suurepärane võimalus kuulata oma vana sõpra Mihkel Madalveed, kes rääkis oma elust ja tema jaoks olulistest märksõnadest, mis elus edasi viivad.
Mihklil on olnud väga oluline roll minu eneseleidmisel ja kujunemisel ja seetõttu oli tegemist väga emotsionaalse õhtuga, mis aitas meelde tuletada, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma suundun.
Eile oli juttu enesekindlusest ja julgusest olla mina ise. Sarnaselt Jarletile ka mina olen oma elus kompinud neid piire, et kusmaani ma julgem olla täielikult see, kes ma olen, öelda täpselt nii, nagu ma mõtlen ja loomulikult tuleb tihti ette hetki, kus tekib hirm, et ühiskond ei aktsepteeri meid nendena, kes me olla sooviksime. On inimesi, kes nimetavad mind liigotsekoheseks, on inimesi, kes kritiseerivad minu liigset avatust, on neid, kes arvavadki, et olen täiesti ebanormaalne inimene. Aga neid inimesi on vaid käputäis nende kõrval, kes tegelikult Sind hindavadki julguse eest olla Sina ise. Ma tunnen kaasa neile inimestele, kes püüavad alati teistele meeldida. Kuna meie ümber on tohutul hulgal erinevaid inimesi, siis kõigile meeldimine lõppeb sellega, et Sa kaotad iseennast. Sa muutud ebausaldusväärseks, sest inimesed ei tea, mida Sinult oodata, millised on Sinu isiklikud seisukohad - Sa oled tuulelipp, kes lehvib vastavalt tuule suunale ja uskuge, inimesed ei armasta seda.
Kui ma Mihkliga 10a tagasi tuttavaks sain, siis minu vaimne maailm oli veel täielikult merest tõusmata. Paljud asjad olid minu jaoks selgusetud ja kogu see usuvärk tundus paras woo-doo. Meil olid pikad ja sisutihedad vestlused, mis tihti päädisid tuliste vaidlustega. Ma olen oma olemuselt seda tüüpi, et ma vajan oma kogemust ja oma teekonda tõeni, mulle ei piisa sellest, et keegi ütleb ja nii on. Aga kogu nende vestluste juures oli meeletult motiveerivaks aspektiks Mihkli järjekindlus, see, et ta ise uskus sellesse, millest ta rääkis. Minu jaoks oli see tugevuse märk. Ma tundsin, et sellele inimesele saab loota, ta ei murdu ka siis, kui terve maailm on tema vastu. Tal oli sisemist jõudu ja usku ja see inspireeris mind. Ka mina olin tol hetkel juba teistmoodi kui teised ja mul oli valida, kas ma matan end maha ja püüan sulanduda halli massi või olla see, kelleks ma sündisin - mina ise, oma kiiksude, uskumuste ja väljaütlemistega.
Paljud ei tea tõsiasja, et just tänu Jarletile viis elu mind ajakirjanduseni.Tema julgus, sihikindlus ja kindlameelsus inspireerisid mind sedavõrd, et kirjutasin oma elu esimese artikli just Jarletist ja neljast noorpastorist. Minu teadmised kristlaste kohta olid olnud minimaalsed. Enamik seostavad usklikke ukse taga kolistavate jehhovistidega. Artikkel sai kribatud koolilehe tarvis, aga see ostus nii populaarseks, et minu juhendaja soovitas see saata ka kohalikku lehte. Mõeldud, tehtud. Sealt edasi hakkasid juhtuma täiesti enneolematud sündmused. Minuga võttis ühendust üks kristlik ajakiri, kes soovis ka seda tööd avaldada. Ja samal ajal, täiesti juhuslikult jälle, tutvusin ma Eesti Ekspressi inimestega. Tollane noortelehe peatoimetaja palus, et kohtuskin kõigi pastoritega ühe laua ümber ja teeksin Ekspressile loo. Kamp noori mehi, kui ma ei eksi, siis üle poolte olid ekstreemspordiga seotud ja see oli üks äge pärastöõuna, kus sai tohutult nalja. Kui see lugu oli 2004a ilmunud, siis Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep esitas mind aasta noorajakirjaniku nominendiks. Rõhutan, et tegemist oli minu ESIMESE artikliga. Õnneks see tiitel minu õuele ei tulnud, sest see oleks olnud natuke kummaline. Mingi aeg hiljem juhtusin ka ETV pealt nägema, et minu artiklit tsiteeriti ühes telesaates. Ja saate aru, ma kirjutasin usklikutest! Ma ei oleks osanud unes ka näha, et sellest kirjatööst saab selline hitt. Kirjutada alaealisena nii hellal teemal, kui seda on religioon, oli tõeline julgustükk. Ma poleks seda iial teinud, kui ma poleks kohanud nii karismaatilist meest nagu Mihkel seda oli ja ma poleks hetkel ajakirjanik, kui mul poleks leidunud julgust tulla välja millegi totaalselt uuega - tabuteemaga, mida väldivad ka kogenud ajakirjanikud.
Peale seda kui mitukümmend tuhat lugejat olid tutvunud minu esimese artikliga, sain ma tohutut innustust - ma tahtsin avastada veel inimesi, kirjutada veel, näha veel oma nime artikli all ja saada selle eest raha. See oli minu jaoks täielik eneseavastus, ma leidsin midagi, mida ma nautisin, mis pakkus mulle rahuldust. Artiklid muudkui ilmusid ja ma olin omadega maru rahul.
Kui Mihkel rääkis eile sellest, et ta ei uskunud, et ta on piisavalt helge pea kõrgkooli tarvis, siis ka mind vaevas sama küsimus - kas ma saan hakkama? Ja kui uskumatult see ka ei kõla, siis me kasutasime oma elus sama meetodit enda motiveerimiseks. Mihkel rääkis kõigile sõpradele, et läheb sügisest kooli ja mina pasundasin Koidu arvamusküljel, et kuigi ma olen matemaatikas puupea, siis ma oskan kirjutada ja watch me, kuidas ma ülikooli lähen. Ma teadsin, et enamik sellesse ei uskunud, aga ma olin veendunud, et mul pole vaja teiste usku, mul on vaja ise kindel olla, et suuidan ja saan, et see on see, mida ma tahan. Ja Mihklil on õigus, kui Sa oled kuskil juba midagi välja öelnud, siis see sunnib Sind takka. See oli tohutu motivaator.
Sellised kiiksuga inimesed on lahedad, kes ei püüagi kellegile meeldida ja kes on läbi ja lõhki nemad ise, nad tekitavad turvatunde.
Mis puutub entusiasmi, siis just see sama ajakirjandus on selle elavaks näiteks, et kui Sa ise usud ja ise tahad, siis Sa suudad kõike. Nagu see sama tuleval reedel toimuv kontsert. Ma mäletan selgelt, kuidas nii mõnigi ütles, et unusta ära see hull idee. Vot ei unusta. Inimene peab tahtma, inimene peab unistama, inimene peab pingutama, inimesel ei tohi olla ükskõik, nagu Urmas Klaasi vanaema olevat rõhutanud.
Urmas oli meie eilse õhtu teine kõneleja ja ka sealt kõnest leidsin ma iseennast. See püüd olla aktiivne, tutvuda uute inimestega, õppida alati midagi uut. See on väga oluline elus. Teine oluline asi, mida ma Urmase juures hindan ja mis ka minu väärtushinnangutega kattub on see, et ambitsioon on hea omadus seni, kuni Sa ei hakka üle laipade käima. Ma püüan seda alati meeles pidada. Et kõik mis ma teen, tooks kasu nii mulle, kui minu lähikondlastele. Et minu edu, ei oleks kellegi jaoks ebaedu, vaid minu edu tooks lõppkokkuvõttes kasu kõigile. Poliitikas on see eriti oluline. Riigikokku kandideerides ei tohi mõelda, et mina,mina,mina, ma pean, ma pean, ma pean, vaid tuleb mõelda, et jah, ma soovin seda, aga ainult siis, kui ma saan midagi ära tega, ainult siis, kui inimesed minusse usuvad ja mul on ideid, tahtmist ja sihikinflust midagi enamat ära teha, kui Kanal 2 vahendusel rahvale riigikogu wc-sid tutvustada. Kui Urmas rääkis sellest, et tal oli kombeks alati ise kõik ära teha, siis see omadus ühendab mind mõlema eilse esinejaga. Ka Jarlet oli vanasti see, kes võttis kõik kohustused enda kanda ja tahtis need maksimalistina perfektselt sooritada. Nii ei saa. Üksi ei saa riiki juhtida, üksi ei saa kirikut juhtida, üksi ei saa tervet lehte täis kirjutada. Meeskonnatöö on edu alus, aga selleks, et meeskond toimiks on vaja karismaatilisi juhte, sädeinimesi, mentoreid...
Mul on rõõm tõdeda, et minu sõprade hulgas on selliseid kodanikke, kel pole savi, kes usuvad endasse, kes usuvad paremasse tulevikku. Mina usun ka & mina kutsun Teid uskuma koos endaga! :)
Aitäh, Mihkel & Urmas, võrratu õhtu eest!
Mihklil on olnud väga oluline roll minu eneseleidmisel ja kujunemisel ja seetõttu oli tegemist väga emotsionaalse õhtuga, mis aitas meelde tuletada, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma suundun.
Eile oli juttu enesekindlusest ja julgusest olla mina ise. Sarnaselt Jarletile ka mina olen oma elus kompinud neid piire, et kusmaani ma julgem olla täielikult see, kes ma olen, öelda täpselt nii, nagu ma mõtlen ja loomulikult tuleb tihti ette hetki, kus tekib hirm, et ühiskond ei aktsepteeri meid nendena, kes me olla sooviksime. On inimesi, kes nimetavad mind liigotsekoheseks, on inimesi, kes kritiseerivad minu liigset avatust, on neid, kes arvavadki, et olen täiesti ebanormaalne inimene. Aga neid inimesi on vaid käputäis nende kõrval, kes tegelikult Sind hindavadki julguse eest olla Sina ise. Ma tunnen kaasa neile inimestele, kes püüavad alati teistele meeldida. Kuna meie ümber on tohutul hulgal erinevaid inimesi, siis kõigile meeldimine lõppeb sellega, et Sa kaotad iseennast. Sa muutud ebausaldusväärseks, sest inimesed ei tea, mida Sinult oodata, millised on Sinu isiklikud seisukohad - Sa oled tuulelipp, kes lehvib vastavalt tuule suunale ja uskuge, inimesed ei armasta seda.
Kui ma Mihkliga 10a tagasi tuttavaks sain, siis minu vaimne maailm oli veel täielikult merest tõusmata. Paljud asjad olid minu jaoks selgusetud ja kogu see usuvärk tundus paras woo-doo. Meil olid pikad ja sisutihedad vestlused, mis tihti päädisid tuliste vaidlustega. Ma olen oma olemuselt seda tüüpi, et ma vajan oma kogemust ja oma teekonda tõeni, mulle ei piisa sellest, et keegi ütleb ja nii on. Aga kogu nende vestluste juures oli meeletult motiveerivaks aspektiks Mihkli järjekindlus, see, et ta ise uskus sellesse, millest ta rääkis. Minu jaoks oli see tugevuse märk. Ma tundsin, et sellele inimesele saab loota, ta ei murdu ka siis, kui terve maailm on tema vastu. Tal oli sisemist jõudu ja usku ja see inspireeris mind. Ka mina olin tol hetkel juba teistmoodi kui teised ja mul oli valida, kas ma matan end maha ja püüan sulanduda halli massi või olla see, kelleks ma sündisin - mina ise, oma kiiksude, uskumuste ja väljaütlemistega.
Paljud ei tea tõsiasja, et just tänu Jarletile viis elu mind ajakirjanduseni.Tema julgus, sihikindlus ja kindlameelsus inspireerisid mind sedavõrd, et kirjutasin oma elu esimese artikli just Jarletist ja neljast noorpastorist. Minu teadmised kristlaste kohta olid olnud minimaalsed. Enamik seostavad usklikke ukse taga kolistavate jehhovistidega. Artikkel sai kribatud koolilehe tarvis, aga see ostus nii populaarseks, et minu juhendaja soovitas see saata ka kohalikku lehte. Mõeldud, tehtud. Sealt edasi hakkasid juhtuma täiesti enneolematud sündmused. Minuga võttis ühendust üks kristlik ajakiri, kes soovis ka seda tööd avaldada. Ja samal ajal, täiesti juhuslikult jälle, tutvusin ma Eesti Ekspressi inimestega. Tollane noortelehe peatoimetaja palus, et kohtuskin kõigi pastoritega ühe laua ümber ja teeksin Ekspressile loo. Kamp noori mehi, kui ma ei eksi, siis üle poolte olid ekstreemspordiga seotud ja see oli üks äge pärastöõuna, kus sai tohutult nalja. Kui see lugu oli 2004a ilmunud, siis Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep esitas mind aasta noorajakirjaniku nominendiks. Rõhutan, et tegemist oli minu ESIMESE artikliga. Õnneks see tiitel minu õuele ei tulnud, sest see oleks olnud natuke kummaline. Mingi aeg hiljem juhtusin ka ETV pealt nägema, et minu artiklit tsiteeriti ühes telesaates. Ja saate aru, ma kirjutasin usklikutest! Ma ei oleks osanud unes ka näha, et sellest kirjatööst saab selline hitt. Kirjutada alaealisena nii hellal teemal, kui seda on religioon, oli tõeline julgustükk. Ma poleks seda iial teinud, kui ma poleks kohanud nii karismaatilist meest nagu Mihkel seda oli ja ma poleks hetkel ajakirjanik, kui mul poleks leidunud julgust tulla välja millegi totaalselt uuega - tabuteemaga, mida väldivad ka kogenud ajakirjanikud.
Peale seda kui mitukümmend tuhat lugejat olid tutvunud minu esimese artikliga, sain ma tohutut innustust - ma tahtsin avastada veel inimesi, kirjutada veel, näha veel oma nime artikli all ja saada selle eest raha. See oli minu jaoks täielik eneseavastus, ma leidsin midagi, mida ma nautisin, mis pakkus mulle rahuldust. Artiklid muudkui ilmusid ja ma olin omadega maru rahul.
Kui Mihkel rääkis eile sellest, et ta ei uskunud, et ta on piisavalt helge pea kõrgkooli tarvis, siis ka mind vaevas sama küsimus - kas ma saan hakkama? Ja kui uskumatult see ka ei kõla, siis me kasutasime oma elus sama meetodit enda motiveerimiseks. Mihkel rääkis kõigile sõpradele, et läheb sügisest kooli ja mina pasundasin Koidu arvamusküljel, et kuigi ma olen matemaatikas puupea, siis ma oskan kirjutada ja watch me, kuidas ma ülikooli lähen. Ma teadsin, et enamik sellesse ei uskunud, aga ma olin veendunud, et mul pole vaja teiste usku, mul on vaja ise kindel olla, et suuidan ja saan, et see on see, mida ma tahan. Ja Mihklil on õigus, kui Sa oled kuskil juba midagi välja öelnud, siis see sunnib Sind takka. See oli tohutu motivaator.
Sellised kiiksuga inimesed on lahedad, kes ei püüagi kellegile meeldida ja kes on läbi ja lõhki nemad ise, nad tekitavad turvatunde.
Mis puutub entusiasmi, siis just see sama ajakirjandus on selle elavaks näiteks, et kui Sa ise usud ja ise tahad, siis Sa suudad kõike. Nagu see sama tuleval reedel toimuv kontsert. Ma mäletan selgelt, kuidas nii mõnigi ütles, et unusta ära see hull idee. Vot ei unusta. Inimene peab tahtma, inimene peab unistama, inimene peab pingutama, inimesel ei tohi olla ükskõik, nagu Urmas Klaasi vanaema olevat rõhutanud.
Urmas oli meie eilse õhtu teine kõneleja ja ka sealt kõnest leidsin ma iseennast. See püüd olla aktiivne, tutvuda uute inimestega, õppida alati midagi uut. See on väga oluline elus. Teine oluline asi, mida ma Urmase juures hindan ja mis ka minu väärtushinnangutega kattub on see, et ambitsioon on hea omadus seni, kuni Sa ei hakka üle laipade käima. Ma püüan seda alati meeles pidada. Et kõik mis ma teen, tooks kasu nii mulle, kui minu lähikondlastele. Et minu edu, ei oleks kellegi jaoks ebaedu, vaid minu edu tooks lõppkokkuvõttes kasu kõigile. Poliitikas on see eriti oluline. Riigikokku kandideerides ei tohi mõelda, et mina,mina,mina, ma pean, ma pean, ma pean, vaid tuleb mõelda, et jah, ma soovin seda, aga ainult siis, kui ma saan midagi ära tega, ainult siis, kui inimesed minusse usuvad ja mul on ideid, tahtmist ja sihikinflust midagi enamat ära teha, kui Kanal 2 vahendusel rahvale riigikogu wc-sid tutvustada. Kui Urmas rääkis sellest, et tal oli kombeks alati ise kõik ära teha, siis see omadus ühendab mind mõlema eilse esinejaga. Ka Jarlet oli vanasti see, kes võttis kõik kohustused enda kanda ja tahtis need maksimalistina perfektselt sooritada. Nii ei saa. Üksi ei saa riiki juhtida, üksi ei saa kirikut juhtida, üksi ei saa tervet lehte täis kirjutada. Meeskonnatöö on edu alus, aga selleks, et meeskond toimiks on vaja karismaatilisi juhte, sädeinimesi, mentoreid...
Mul on rõõm tõdeda, et minu sõprade hulgas on selliseid kodanikke, kel pole savi, kes usuvad endasse, kes usuvad paremasse tulevikku. Mina usun ka & mina kutsun Teid uskuma koos endaga! :)
Aitäh, Mihkel & Urmas, võrratu õhtu eest!
esmaspäev, oktoober 31, 2011
Poliitikute kaitseks
Olles ise tegev poliitikas ja nähes kuidas teatud süsteemid toimivad, siis püüan ka Teie silmi pisut avada. Ma ei ütle, et kõik otsused on alati 100% õiged, et poliitikud on eksimatud või, et kõik on korras nagu Norras, aga palun mõelge minuga veidi kaasa ja püüdke asju näha ka teise mätta otsast.
Mind ründas mõniaeg tagasi vihane erakonnakaaslane, et riigikogu liikmete palka olevat tõstetud ja mis see siis olgu!? Miks see mind ei häiri? Sest isegi kui nad kõik teeniksid vaid 100€ kuus, siis ega mina seda ülejäänud raha oma taskusse ei saaks - seda lihtsalt ei jätku.Ja näidake mulle seda inimest, kes oleks nt 300€ nõus iga päev tööd tegema ja selle eest piltlikult öeldes poolte eestlaste käest peksa saama? Teine asi, kui nt teie naaber töötab Soomes koristajana ja saab umbes sama palka, mis meie riigikogu liikmed, siis keegi ei kaaguta ajalehes, et no küll ikka teenib palju lihtlabase harjaliigutamise eest. Kas Sa ikka tead, kui lihtsalt Soomes töötavatel eestlastel see raha tuleb? Või kas sa pead normaalseks oma naabri palga kallal ilkumist, sest Sinu meelest tundub see ebaõiglane - mis Sa vingud, mine ka koristajaks, töö on ju lihtne ja palk hea! Miks te arvate, et poliitiku elu on meelakkumine? Enamik neist inimestest on läinud sinna selleks, et midagi paremaks muuta. Loomulikult on igas kollektiivis ju erandeid, mõni Soomes resideeruv koristaja ainult magab luua otsas ja mõni parlamendiliige näeb ka enamikel istungitel vaid und, aga erand ei ole enamus!
Täna juhtusin lugema järgmist postitust FB´s:
"Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete
leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane
mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele
sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades - kui palju maksab 300
grammi seda toodet. Müüja vastas: " Umbes 1,20 euri". "See on liiga
kallis minu jaoks...", vastas mutike. See äratas minu
tähelepanu.... Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva
grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi
keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused
kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud
sobiva momendi, küsisin: "Kas teil on rahaga väga kitsas?" Ta vaatas
mulle otsa ja ütles:"Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja
20 eurot." Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin
temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles
järgmised sõnad:" Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu
olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks,
kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!" Ta läks kassasse ja maksis
arve metallrahas. Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust
selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina
- 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab.
Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P....E, ORAVAD!!!" Lugesin seda
ja mul on häbi! Häbi oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!
Väga emotsionaalne tekst, aga milliseid nõuandeid jagab Härra autor, kel ei jätku niipalju lugupidamistki vanema generatsiooni vastu, et ei nimetaks hädas olnud pensionäri mutikeseks.Ka mina olen poes pisaraid valanud vaest pensionäri nähes, aga ma valan pisaraid ka nälginud Aafrika laste pärast,aga samas, kas ma olen ise läinud nt vabatahtlikuna Aafrikasse? EI! Kas Sina oled läinud poliitikasse, et midagi muuta? Vaevalt! Aga olukord saab paraneda vaid seal, kuuhu me ise panustame!
Minu vasusõna teksti autorile kõlaks nii:
Ma siiralt loodan, et tänu sellele solidaarsusele ja selle laenu
intressidele saavad ka meie pensionärid parema elu :) Mõistan
täielikult inimeste emotsioone, aga kui tausta analüüsida, siis isegi
kui me tõstaks pensioneid KOHE ja võtaks selleks laenu, siis oleksime
ise Kreeka - riik, mida ähvardab pankrot. Ja kui mõne teise
valitsemise ajal peaks nii minema (KE´s on ju vanad laenuvõtjad),
siis meile näidataks ka fucki... Nagu meie tahame praegu teha. Kreeka
kaotus, et neil pole selliseid juhte nagu meil. Jah, nad elasid korra
hästi, aga mis tulemus on? Olukord on neil sitt! Ja kannatavad ka
nende lapsed...Meie laste tulevik on helgem, sest meil on just nimelt need säästvad esivanemad. Ka meie riigiisad on säästupoliitikat
õppinud nendelt samadelt esivanematelt.Kui mul pole söögiraha, siis ma ei lähe panka ega võta laenu, vaid üritan säästlikult palgapäevani vastu pidada. Miks peaks riik teisiti talitama? Võtma laenu, et korra kalamarja süüa ja hiljem võlgades vireleda. Tänased rumalad otsused mõjutavad meid ja meie järeltulijaid aastaid. Täna võetud laenude eest Teie lapsed Teile tulevikus AITÄH ei ütle, seevastu arukate investeeringute eest võite lausa pai saada :)
Mõistkem, et poliitikud pole mustkunstnikud, nad ei trüki keldris eurosid, vaid üritavad olemasolevat õiglaselt jagada ja targalt investeerida, et seda raha juurde toota. Palun, astuge poliitikasse, nähke vaeva, kandideerige ja muutke maailma :)) Lihtne on kritiseerida, aga minge ja vaadake,kui lihtne on miljardeid jagada, kui KÕIK tahavad saada - pensionärid, üksikemad, töötud, ettevõtjad. Kõik ju väärivad, aga RAHA EI KASVA PUU OTSAS! Valikud, mida need inimesd päevast päeva tegema peavad EI OLE lihtsad. Kui Su haige vanaema ja töötu ema mõlemad tahavad su viimasest 15 € osa saada, siis jaga seda, seda enam, et enam, et talv vb osutuda külmaks ja natuke oleks tarvis tallele panna...Ikka püüad ju mõelda, et kõigile saaks natuke ja samas mingi osa ka kuskule kasvama panna - vähemalt arukas teeks nii...Mitte arukas ainult kulutab ja just sellepärast paljud meist ei olegi riigikogus!
Sa ei suuda oma 300€ palgaga ära majandada, riik ei oska oma eelarvet ka ideaalselt jagada - nad on inimesed nagu meie, aga neid on mitu ja koondatud on helgemad pead. Mina ei kahtle, et Jürgen Ligi on maailma parim rahandusminister.Mina ei kahtle ka, et Urve Palol pole ilusad mõtted ja soovid. Aga kui Ligi ei ürita säästa ja investeerida, ei saa Urve mõtted kunagi teoks.
Olgem tolerantsemad! Teie ju valisite need inimesed parlamenti, usaldagem neid siis ometi!
Mind ründas mõniaeg tagasi vihane erakonnakaaslane, et riigikogu liikmete palka olevat tõstetud ja mis see siis olgu!? Miks see mind ei häiri? Sest isegi kui nad kõik teeniksid vaid 100€ kuus, siis ega mina seda ülejäänud raha oma taskusse ei saaks - seda lihtsalt ei jätku.Ja näidake mulle seda inimest, kes oleks nt 300€ nõus iga päev tööd tegema ja selle eest piltlikult öeldes poolte eestlaste käest peksa saama? Teine asi, kui nt teie naaber töötab Soomes koristajana ja saab umbes sama palka, mis meie riigikogu liikmed, siis keegi ei kaaguta ajalehes, et no küll ikka teenib palju lihtlabase harjaliigutamise eest. Kas Sa ikka tead, kui lihtsalt Soomes töötavatel eestlastel see raha tuleb? Või kas sa pead normaalseks oma naabri palga kallal ilkumist, sest Sinu meelest tundub see ebaõiglane - mis Sa vingud, mine ka koristajaks, töö on ju lihtne ja palk hea! Miks te arvate, et poliitiku elu on meelakkumine? Enamik neist inimestest on läinud sinna selleks, et midagi paremaks muuta. Loomulikult on igas kollektiivis ju erandeid, mõni Soomes resideeruv koristaja ainult magab luua otsas ja mõni parlamendiliige näeb ka enamikel istungitel vaid und, aga erand ei ole enamus!
Täna juhtusin lugema järgmist postitust FB´s:
"Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete
leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane
mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele
sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades - kui palju maksab 300
grammi seda toodet. Müüja vastas: " Umbes 1,20 euri". "See on liiga
kallis minu jaoks...", vastas mutike. See äratas minu
tähelepanu.... Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva
grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi
keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused
kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud
sobiva momendi, küsisin: "Kas teil on rahaga väga kitsas?" Ta vaatas
mulle otsa ja ütles:"Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja
20 eurot." Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin
temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles
järgmised sõnad:" Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu
olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks,
kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!" Ta läks kassasse ja maksis
arve metallrahas. Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust
selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina
- 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab.
Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P....E, ORAVAD!!!" Lugesin seda
ja mul on häbi! Häbi oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!
Väga emotsionaalne tekst, aga milliseid nõuandeid jagab Härra autor, kel ei jätku niipalju lugupidamistki vanema generatsiooni vastu, et ei nimetaks hädas olnud pensionäri mutikeseks.Ka mina olen poes pisaraid valanud vaest pensionäri nähes, aga ma valan pisaraid ka nälginud Aafrika laste pärast,aga samas, kas ma olen ise läinud nt vabatahtlikuna Aafrikasse? EI! Kas Sina oled läinud poliitikasse, et midagi muuta? Vaevalt! Aga olukord saab paraneda vaid seal, kuuhu me ise panustame!
Minu vasusõna teksti autorile kõlaks nii:
Ma siiralt loodan, et tänu sellele solidaarsusele ja selle laenu
intressidele saavad ka meie pensionärid parema elu :) Mõistan
täielikult inimeste emotsioone, aga kui tausta analüüsida, siis isegi
kui me tõstaks pensioneid KOHE ja võtaks selleks laenu, siis oleksime
ise Kreeka - riik, mida ähvardab pankrot. Ja kui mõne teise
valitsemise ajal peaks nii minema (KE´s on ju vanad laenuvõtjad),
siis meile näidataks ka fucki... Nagu meie tahame praegu teha. Kreeka
kaotus, et neil pole selliseid juhte nagu meil. Jah, nad elasid korra
hästi, aga mis tulemus on? Olukord on neil sitt! Ja kannatavad ka
nende lapsed...Meie laste tulevik on helgem, sest meil on just nimelt need säästvad esivanemad. Ka meie riigiisad on säästupoliitikat
õppinud nendelt samadelt esivanematelt.Kui mul pole söögiraha, siis ma ei lähe panka ega võta laenu, vaid üritan säästlikult palgapäevani vastu pidada. Miks peaks riik teisiti talitama? Võtma laenu, et korra kalamarja süüa ja hiljem võlgades vireleda. Tänased rumalad otsused mõjutavad meid ja meie järeltulijaid aastaid. Täna võetud laenude eest Teie lapsed Teile tulevikus AITÄH ei ütle, seevastu arukate investeeringute eest võite lausa pai saada :)
Mõistkem, et poliitikud pole mustkunstnikud, nad ei trüki keldris eurosid, vaid üritavad olemasolevat õiglaselt jagada ja targalt investeerida, et seda raha juurde toota. Palun, astuge poliitikasse, nähke vaeva, kandideerige ja muutke maailma :)) Lihtne on kritiseerida, aga minge ja vaadake,kui lihtne on miljardeid jagada, kui KÕIK tahavad saada - pensionärid, üksikemad, töötud, ettevõtjad. Kõik ju väärivad, aga RAHA EI KASVA PUU OTSAS! Valikud, mida need inimesd päevast päeva tegema peavad EI OLE lihtsad. Kui Su haige vanaema ja töötu ema mõlemad tahavad su viimasest 15 € osa saada, siis jaga seda, seda enam, et enam, et talv vb osutuda külmaks ja natuke oleks tarvis tallele panna...Ikka püüad ju mõelda, et kõigile saaks natuke ja samas mingi osa ka kuskule kasvama panna - vähemalt arukas teeks nii...Mitte arukas ainult kulutab ja just sellepärast paljud meist ei olegi riigikogus!
Sa ei suuda oma 300€ palgaga ära majandada, riik ei oska oma eelarvet ka ideaalselt jagada - nad on inimesed nagu meie, aga neid on mitu ja koondatud on helgemad pead. Mina ei kahtle, et Jürgen Ligi on maailma parim rahandusminister.Mina ei kahtle ka, et Urve Palol pole ilusad mõtted ja soovid. Aga kui Ligi ei ürita säästa ja investeerida, ei saa Urve mõtted kunagi teoks.
Olgem tolerantsemad! Teie ju valisite need inimesed parlamenti, usaldagem neid siis ometi!
teisipäev, oktoober 25, 2011
Armunud?
Mõni aeg tagasi ma arvasin endal lasuvat seda jubedat diagnoosi: ARMUNUD! Minu jaoks kõlab see nagu oleks mulle just öeldud, et põen ajuvähki. Palju erinevausi ma nende 2 diagnoosi vahel ei näe - peast soojaks ajavad mõlemad.
Tavaliselt on nii, et minu kahtlast hõljumist märkavad enne teised ja alles siis hakkan ise seda teadvustama. Eriti kummaliseks tegi olukorra see, et subjekt ise hõiskas rõõmsal toonil:" Keegi on vist armunud", arvates ilmselgelt, et saab nüüd kuulda mõnda minu imalalt nõretavat armulugu. Sest nagu mehed ikka, aju on kohati hernetera suurune ja Jumal ise teab, keda tema silmas pidas. Umbes nagu sihiks parasjagu põtra ja see ullike arvaks, et püüan tabada temast 100m kaugusel olevat jänest. Oh Sind, ma hoian relva su laubal ja vibunoolt rinnakorvil, võid 3 korda arvata, kes ohver on.
Ja ma ei tea, kas ma valisin ohvriks mingi Jan Uuspõllu geeniga mehe, aga kui olin oma kahtlused ausalt üles tunnistanud, et tal tõepoolest vb õigus olla ja tundub, et me peaksime distantsi hoidma lajatas ta huvitava repliigi" Misasja, ma ei saa millestki aru!?" Ma arvasin, et mulle on eluaeeg meeldinud nupukad intelligendid, nüüd tuleb välja, et täiesti arengupeetusega. Millest siin veel aru saada, Sa oled põder!
Päevad möödusid ja õnneks härra ei hakanud eemale hoidma, sest lubasin pühalikult nagu nunn altaril, et ega see veider emotsioon, mida mõni nimetab armumiseks ei tohi rikkuda sõprussuhteid. Selleks, et asi eriti kindel oleks, soovitasin veel soojalt ühele kohalikule meestemagnetile küüned taha ajada. Jumala eest, et vend ei töllerdaks minu silme all ja mina kiiresti kogu pinnale tekkinud tundekaose alla suruks. Naised muideks teevad selliseid ebaloogilisi samme koguaeg...
Sain kõik välja öeldud ja siis hakkaski see tore tunne hääbuma... Millest on muidugi kahju, sest mulle meeldib see väike särin, mis päevad natuke kirkamaks muutis.
Lõpuks jõudsingi järelduseni, et ma olen nagu Kia, mida talvel püütakse käivitada. Palvetad ja ootad, et see klõps tuleks, juba on nagu paljulubav ja siis jälle mootor vaikib. Siis lähed viskad eetrit kapoti alla ja üritad uuesti eelsüüdet anda, ei miskit. Lõpuks vahetad eelsüüte küünlad ära ja nagu toimibki, aga tegelikult on teada, et see õnn kestab ainult järgmise jäise hommikuni.
Ja kui ma nüüd küsin endalt, kas ma tapsin armastuse eos või pole ma tegelikult iial armunud olnudki, siis seda vastust ma ei tea.
Võib-olla olen ma end aastatega nii lukku pannud, et mind on raske lahti muukida, võib-olla olen ma elus nii palju kõrvestada saanud, et ei julge enam riskida, võib-olla oli ohver siiski alla minu lati ja suutuiski minu tähelepanu ainult 3 päevaks võita.
Kui oleks olemas laavloog, siis teda ma just külastaksin, sest ma olen segaduses, sümptomid tulevad ja lähevad, ega kõrgvererõhutõbisel ka koguaeg silme ees ei virvenda eksole... Äkki armunutel ka põlved pole 24/7 nõrgad ja koguaeg ei hõljugi kuskil avarustes?
Mulle tundub, et justkui süda on vaba, AGA... kas ma näen subjekti tihti unes? Jah!Kas ma räägin subjektiga rohkem kui 3h päevas?Jah!Kas ma olen loominguliselt aktiivsem?Jah!Kas ma imetlen subjekti teatud osksui?Jah!Kas tema väärtushinnangud kattuvad minu oamdega?Jah!Kas subjektil on minu üle tearud sorti võim? Jah... Mulle üldiselt väga ei meeldi, kui keegi arvab teisiti, kui mina või kui keegi püüab mind paika panna, aga tema puhul...
Noh, nagu armunud või mis?Oleks laavimeeter kodus - mõõdaks ära, saaks ise ka teada :)
Tavaliselt on nii, et minu kahtlast hõljumist märkavad enne teised ja alles siis hakkan ise seda teadvustama. Eriti kummaliseks tegi olukorra see, et subjekt ise hõiskas rõõmsal toonil:" Keegi on vist armunud", arvates ilmselgelt, et saab nüüd kuulda mõnda minu imalalt nõretavat armulugu. Sest nagu mehed ikka, aju on kohati hernetera suurune ja Jumal ise teab, keda tema silmas pidas. Umbes nagu sihiks parasjagu põtra ja see ullike arvaks, et püüan tabada temast 100m kaugusel olevat jänest. Oh Sind, ma hoian relva su laubal ja vibunoolt rinnakorvil, võid 3 korda arvata, kes ohver on.
Ja ma ei tea, kas ma valisin ohvriks mingi Jan Uuspõllu geeniga mehe, aga kui olin oma kahtlused ausalt üles tunnistanud, et tal tõepoolest vb õigus olla ja tundub, et me peaksime distantsi hoidma lajatas ta huvitava repliigi" Misasja, ma ei saa millestki aru!?" Ma arvasin, et mulle on eluaeeg meeldinud nupukad intelligendid, nüüd tuleb välja, et täiesti arengupeetusega. Millest siin veel aru saada, Sa oled põder!
Päevad möödusid ja õnneks härra ei hakanud eemale hoidma, sest lubasin pühalikult nagu nunn altaril, et ega see veider emotsioon, mida mõni nimetab armumiseks ei tohi rikkuda sõprussuhteid. Selleks, et asi eriti kindel oleks, soovitasin veel soojalt ühele kohalikule meestemagnetile küüned taha ajada. Jumala eest, et vend ei töllerdaks minu silme all ja mina kiiresti kogu pinnale tekkinud tundekaose alla suruks. Naised muideks teevad selliseid ebaloogilisi samme koguaeg...
Sain kõik välja öeldud ja siis hakkaski see tore tunne hääbuma... Millest on muidugi kahju, sest mulle meeldib see väike särin, mis päevad natuke kirkamaks muutis.
Lõpuks jõudsingi järelduseni, et ma olen nagu Kia, mida talvel püütakse käivitada. Palvetad ja ootad, et see klõps tuleks, juba on nagu paljulubav ja siis jälle mootor vaikib. Siis lähed viskad eetrit kapoti alla ja üritad uuesti eelsüüdet anda, ei miskit. Lõpuks vahetad eelsüüte küünlad ära ja nagu toimibki, aga tegelikult on teada, et see õnn kestab ainult järgmise jäise hommikuni.
Ja kui ma nüüd küsin endalt, kas ma tapsin armastuse eos või pole ma tegelikult iial armunud olnudki, siis seda vastust ma ei tea.
Võib-olla olen ma end aastatega nii lukku pannud, et mind on raske lahti muukida, võib-olla olen ma elus nii palju kõrvestada saanud, et ei julge enam riskida, võib-olla oli ohver siiski alla minu lati ja suutuiski minu tähelepanu ainult 3 päevaks võita.
Kui oleks olemas laavloog, siis teda ma just külastaksin, sest ma olen segaduses, sümptomid tulevad ja lähevad, ega kõrgvererõhutõbisel ka koguaeg silme ees ei virvenda eksole... Äkki armunutel ka põlved pole 24/7 nõrgad ja koguaeg ei hõljugi kuskil avarustes?
Mulle tundub, et justkui süda on vaba, AGA... kas ma näen subjekti tihti unes? Jah!Kas ma räägin subjektiga rohkem kui 3h päevas?Jah!Kas ma olen loominguliselt aktiivsem?Jah!Kas ma imetlen subjekti teatud osksui?Jah!Kas tema väärtushinnangud kattuvad minu oamdega?Jah!Kas subjektil on minu üle tearud sorti võim? Jah... Mulle üldiselt väga ei meeldi, kui keegi arvab teisiti, kui mina või kui keegi püüab mind paika panna, aga tema puhul...
Noh, nagu armunud või mis?Oleks laavimeeter kodus - mõõdaks ära, saaks ise ka teada :)
pühapäev, oktoober 16, 2011
"See"
See ei murra nagu tormituul,
vaid õõtsutab nagu leebe tuuleiil.
See pole võlts, nagu mehhiko seebeseriaal,
ega imal nagu Hollywoodi draama.
See on siiras dokumentaal täis tõde –
valusat otsekohesust, siirast naeru.
See on kahtluste meri ja kindluse kalju,
see on hirmude ookean ja aarete saar.
See on see,mida sa alati ootad ja igavesti kardad.
See on veider illusioon ja kummaline reaalsus,
see on seletamatu müstika ja arvestatav loogika.
See on etteaimatav ootamatus -
ennustatav, kuid vältimatu paratamatus.
See murrab siis, kui Sa ei oota,
See annab tiivad, kui sa ei looda.
vaid õõtsutab nagu leebe tuuleiil.
See pole võlts, nagu mehhiko seebeseriaal,
ega imal nagu Hollywoodi draama.
See on siiras dokumentaal täis tõde –
valusat otsekohesust, siirast naeru.
See on kahtluste meri ja kindluse kalju,
see on hirmude ookean ja aarete saar.
See on see,mida sa alati ootad ja igavesti kardad.
See on veider illusioon ja kummaline reaalsus,
see on seletamatu müstika ja arvestatav loogika.
See on etteaimatav ootamatus -
ennustatav, kuid vältimatu paratamatus.
See murrab siis, kui Sa ei oota,
See annab tiivad, kui sa ei looda.
teisipäev, oktoober 11, 2011
Kui unistused surevad...
Arutasime eile sõbraga ootusi/lootusi tuleviku suhtes. Sedasorti vestlusi on olnud minu elus sadu. Juba algklassides ma istusin maja ees ja rääkisin mängukaaslastele, mis ülikooli ma lähen ja mis lehed mul tellitud on.
Ma olen alati teadnud millist meest ma täpselt tahan, mis ma oma lapasele nimeks paneks, milline peaks olema minu kodu, mis autoga ma sõita tahaks ja kui kõrgele karjääriredelil jõudma. Ambitsioonikus ja unistused on käinud käsikäes.
Eile ma mõistsin, et miski pol enam endine - mina pole enam endine. Elus tuleb kahjuks mängida kaartidega, mis Sulle kätte antud on. Enam ma ei unista, et ma saaksin armastada homme või kuni oma elupäevade lõpuni, nüüd ma unistan, et mul oleks see võimalus täna. Enam ma ei unista kõrgetest ametikohtadest, ma unistan, et saaksin anda parima kohe, teha asju nii, et jälg jääks maha, elada nii, et see poleks raisatud aeg.
Mõni aeg tagasi kuulsin lauset:"Me ei saa Sinu heaks enam midagi teha", mis tõlkes tähendab, et minu saatus on ainult ja ainult Jumala enda kätes. Kui tema tahab, siis võin ma elada ja hingata päris kaua. Kas see sama Jumal mind ka niipalju armastab, et säilitada minginegi elukvaliteet, seda teab vaid tema ise.
Kuuldes arsti kommentaari hoidsin pisaraid tagasi, sest talle olen ju lihtsalt järgnev patsient, kelle halamist küll tarvis pole. Ma jõudsin uksest välja ja pisarad voolasid ja voolasid ja voolasid kogu kodutee...Neil ei näinudki lõppu tulevat. Ma olen 24a, ma ei põe aidsi, vähkli ega ühtki teist taolist surmahaigust, ma tunnen end imehästi, aga mulle öeldakse, et asjalood on kehvad ja ole valmis, et homme võib minna nii, et miski pole enam endine. Umbes nagu ole valmis, et homme saad kuuli või keegi paneb panuseid, et Sul on 95% suurem võimalus tellisega pähe saada, kui Su naabril...
Ma olen vahel nii väsinud - väsinud kuulamast halbu uudiseid, väsinud sellest kaastundlikust pilgust, mis järjekordse spetsialisti näole ilmub. Ma ei vaja kaastunnet, ma vajan tükikest lootust, ma vajan oma unistusi, ma vajan häid uudiseid, et pinnal püsida.
Ma ei taha saada järjekordset retspti, sest ma pole rumal, ma olen raamatuid lugenud, ma tean kui palju inimesi sureb maailmas mitte haiguse küüsi, vaid ravimite kõrvamõjuna tekkinud haigustesse. Ma ei taha, et nad mind oma keemiaga ära mürgitavad. Sest kogu see cräpp pole mind aidanud.
See mis minu sees toimub, pole mind veel maha murnud. Aga igakord kui kuulen mida mõnel meedikul jälle öelda on, suren üks suur osa minust. Minust on saamas hirmude vang. Üks osa tahaks olla ikka mina ise, seada uusi eesmärke, unistada helgest tulevikust, aga kui Sa ei tea, kas tulevikku üldse on või kas Sina selles tulevikus oled endine, siis on seda paganama raske teha.
Ma tean mida ütleks mu elus kaigele ja kõrgele jõudnud sõber, ilmselt midagi säärast:"Mida Sa räägid sellistest asjadest avalikult, peletad oma kosilased eemale ja mõtle kui Su tulevane ülemus seda loeb, Sind ei palgatagi!" Kuule mees, mul on pohhui, mida keegi arvab või mõtleb, tulgu elagu see inimene 2 päeva minu nahas. Mul pole enam vahet, kas ma töötan Kalle v Raivo alluvuses, mul on oluline, et ma elan!
Ja suht totter oleks ka oma härra õigega helget tulevikku planeerida, kui ma ise tean, et midagi helget seal küll oodata pole.
Ma ei taha homset, ma tahan tänast päeva,ma tahan nautida seda, mis mul on - vaatamata kõigele olen ma ju õnnelik inimene. Mul on fantastiline pere, sõbrad ja anne...
Ma usun, et elul on mulle vaid üks sõnum - ela täna! Armasta, kui Sulle on antud tunne, tantsi, kui Su käed ja jalad liiguvad, naudi seda aega, mis on Sinu jaoks määratud.
Kšš!... ma kuulsin midagi...ma kuulsin seda tüdrukut, kes kunagi unistas... Elu vist polegi teda veel päris maha murdnud :) Ma ei tulnud põhjuseta ja seni kuni on antud, seni ma veel muudan maailma, watch me!
Armastan!
Ma olen alati teadnud millist meest ma täpselt tahan, mis ma oma lapasele nimeks paneks, milline peaks olema minu kodu, mis autoga ma sõita tahaks ja kui kõrgele karjääriredelil jõudma. Ambitsioonikus ja unistused on käinud käsikäes.
Eile ma mõistsin, et miski pol enam endine - mina pole enam endine. Elus tuleb kahjuks mängida kaartidega, mis Sulle kätte antud on. Enam ma ei unista, et ma saaksin armastada homme või kuni oma elupäevade lõpuni, nüüd ma unistan, et mul oleks see võimalus täna. Enam ma ei unista kõrgetest ametikohtadest, ma unistan, et saaksin anda parima kohe, teha asju nii, et jälg jääks maha, elada nii, et see poleks raisatud aeg.
Mõni aeg tagasi kuulsin lauset:"Me ei saa Sinu heaks enam midagi teha", mis tõlkes tähendab, et minu saatus on ainult ja ainult Jumala enda kätes. Kui tema tahab, siis võin ma elada ja hingata päris kaua. Kas see sama Jumal mind ka niipalju armastab, et säilitada minginegi elukvaliteet, seda teab vaid tema ise.
Kuuldes arsti kommentaari hoidsin pisaraid tagasi, sest talle olen ju lihtsalt järgnev patsient, kelle halamist küll tarvis pole. Ma jõudsin uksest välja ja pisarad voolasid ja voolasid ja voolasid kogu kodutee...Neil ei näinudki lõppu tulevat. Ma olen 24a, ma ei põe aidsi, vähkli ega ühtki teist taolist surmahaigust, ma tunnen end imehästi, aga mulle öeldakse, et asjalood on kehvad ja ole valmis, et homme võib minna nii, et miski pole enam endine. Umbes nagu ole valmis, et homme saad kuuli või keegi paneb panuseid, et Sul on 95% suurem võimalus tellisega pähe saada, kui Su naabril...
Ma olen vahel nii väsinud - väsinud kuulamast halbu uudiseid, väsinud sellest kaastundlikust pilgust, mis järjekordse spetsialisti näole ilmub. Ma ei vaja kaastunnet, ma vajan tükikest lootust, ma vajan oma unistusi, ma vajan häid uudiseid, et pinnal püsida.
Ma ei taha saada järjekordset retspti, sest ma pole rumal, ma olen raamatuid lugenud, ma tean kui palju inimesi sureb maailmas mitte haiguse küüsi, vaid ravimite kõrvamõjuna tekkinud haigustesse. Ma ei taha, et nad mind oma keemiaga ära mürgitavad. Sest kogu see cräpp pole mind aidanud.
See mis minu sees toimub, pole mind veel maha murnud. Aga igakord kui kuulen mida mõnel meedikul jälle öelda on, suren üks suur osa minust. Minust on saamas hirmude vang. Üks osa tahaks olla ikka mina ise, seada uusi eesmärke, unistada helgest tulevikust, aga kui Sa ei tea, kas tulevikku üldse on või kas Sina selles tulevikus oled endine, siis on seda paganama raske teha.
Ma tean mida ütleks mu elus kaigele ja kõrgele jõudnud sõber, ilmselt midagi säärast:"Mida Sa räägid sellistest asjadest avalikult, peletad oma kosilased eemale ja mõtle kui Su tulevane ülemus seda loeb, Sind ei palgatagi!" Kuule mees, mul on pohhui, mida keegi arvab või mõtleb, tulgu elagu see inimene 2 päeva minu nahas. Mul pole enam vahet, kas ma töötan Kalle v Raivo alluvuses, mul on oluline, et ma elan!
Ja suht totter oleks ka oma härra õigega helget tulevikku planeerida, kui ma ise tean, et midagi helget seal küll oodata pole.
Ma ei taha homset, ma tahan tänast päeva,ma tahan nautida seda, mis mul on - vaatamata kõigele olen ma ju õnnelik inimene. Mul on fantastiline pere, sõbrad ja anne...
Ma usun, et elul on mulle vaid üks sõnum - ela täna! Armasta, kui Sulle on antud tunne, tantsi, kui Su käed ja jalad liiguvad, naudi seda aega, mis on Sinu jaoks määratud.
Kšš!... ma kuulsin midagi...ma kuulsin seda tüdrukut, kes kunagi unistas... Elu vist polegi teda veel päris maha murdnud :) Ma ei tulnud põhjuseta ja seni kuni on antud, seni ma veel muudan maailma, watch me!
Armastan!
If there is a will,there is a way :)
https://www.facebook.com/#!/event.php?eid=239496732768809
Teretulemast!
Ja ärgem unustagem 2te elutõde: "Kui seal on tahe, on ka võimalus" ning "Ela nii, nagu täna oleks Sinu viimane päev"...
laupäev, oktoober 08, 2011
Aitäh Sulle, sõber!
Armas sõber,
sa ei pruugi end sellest postitusest ära tunda, võib-olla ehk aimad, et jutt käib Sinust...Tegelikult ma ei tea, kas Sa seda blogi üldse kunagi lugenud oled, kui siis ainult salaja ja teki all nagu mõnda vanakooli erootikaajakirja...
Ma tahan Sind tänada - tänada selle eest, et olemas oled. Oma siiruses, lihtsuses ja erilisuses. Sa oled mind viimastel aegadel palju inspireerinud ning motiveerinud, olles ise eeskujuks oma metsiku pühendumuse, töökuse ja teotahtega. Sa pole iial oodanud, et elu Sulle miskit kuldkandikul kätte toob, kõik mis Sul on, oled saavutanud kuldsete käte ja terava mõistuse koostööna. Päev päevalt imetlen Sind aina rohkem. See, kuidas Sa nii fokuseeritult oma eesmärkide poole rühid. Vahel olen Sinu pärast mures, et saad Sa ikka piisavalt magada või ega Sul jälle lõuna söömata ei jäänud. Sel ajal kui mina mõnest asjast üle libisen ja seda oluliseks ei pea, töötad Sina kõik läbi ja muutud oma alal aina täiuslikumaks.
Mulle meeldib, et vaatamata auahnusele on Sinus tohutult humaansust. Sa oled alati raskel hetkel õlaks, kuid ei muutu sealjuures läägeks haletsejaks, vaid püüad süstida positiivsust. Sa helistad, et küsida, kuidas läheb, Sa hoolid, aga see pole kunagi koormav või pinda käiv ülihoolitsus ja see kõne ei lõppe kunagi igivana lausega:"Noh, küll kõik korda saab!" Sest Sina tead, et mina tean, et korda saab nagunii, aga iga inimene vajab teadmist ja mõistmist, et temast hoolitakse ja talle mõeldakse raskel hetkel...
Kui meil kõigil oleks selline sõber, nagu Sina, oleks maailm märksa parem koht. Kõik tööd oleks tehtud, kõik pisarad pühitud ja alati saaks palju nalja.
Mina pole ju ainus, keda Sa elus mõjutanud ja aidanud oled - neid inimesi on mitmeid...Imetlen ja hindan Sinu tahet muuta oma lähedaste elu paremaks, värvilisemaks, anda nende elule mõte, aidata neil leida iseend...
Elus on oluline omada sõpru, kellele saab igas olukorras loota, sõpru, kes meid innustavad, sõpru, kes on meile eeskujuks...Aitäh, et Sa olemas oled!
sa ei pruugi end sellest postitusest ära tunda, võib-olla ehk aimad, et jutt käib Sinust...Tegelikult ma ei tea, kas Sa seda blogi üldse kunagi lugenud oled, kui siis ainult salaja ja teki all nagu mõnda vanakooli erootikaajakirja...
Ma tahan Sind tänada - tänada selle eest, et olemas oled. Oma siiruses, lihtsuses ja erilisuses. Sa oled mind viimastel aegadel palju inspireerinud ning motiveerinud, olles ise eeskujuks oma metsiku pühendumuse, töökuse ja teotahtega. Sa pole iial oodanud, et elu Sulle miskit kuldkandikul kätte toob, kõik mis Sul on, oled saavutanud kuldsete käte ja terava mõistuse koostööna. Päev päevalt imetlen Sind aina rohkem. See, kuidas Sa nii fokuseeritult oma eesmärkide poole rühid. Vahel olen Sinu pärast mures, et saad Sa ikka piisavalt magada või ega Sul jälle lõuna söömata ei jäänud. Sel ajal kui mina mõnest asjast üle libisen ja seda oluliseks ei pea, töötad Sina kõik läbi ja muutud oma alal aina täiuslikumaks.
Mulle meeldib, et vaatamata auahnusele on Sinus tohutult humaansust. Sa oled alati raskel hetkel õlaks, kuid ei muutu sealjuures läägeks haletsejaks, vaid püüad süstida positiivsust. Sa helistad, et küsida, kuidas läheb, Sa hoolid, aga see pole kunagi koormav või pinda käiv ülihoolitsus ja see kõne ei lõppe kunagi igivana lausega:"Noh, küll kõik korda saab!" Sest Sina tead, et mina tean, et korda saab nagunii, aga iga inimene vajab teadmist ja mõistmist, et temast hoolitakse ja talle mõeldakse raskel hetkel...
Kui meil kõigil oleks selline sõber, nagu Sina, oleks maailm märksa parem koht. Kõik tööd oleks tehtud, kõik pisarad pühitud ja alati saaks palju nalja.
Mina pole ju ainus, keda Sa elus mõjutanud ja aidanud oled - neid inimesi on mitmeid...Imetlen ja hindan Sinu tahet muuta oma lähedaste elu paremaks, värvilisemaks, anda nende elule mõte, aidata neil leida iseend...
Elus on oluline omada sõpru, kellele saab igas olukorras loota, sõpru, kes meid innustavad, sõpru, kes on meile eeskujuks...Aitäh, et Sa olemas oled!
neljapäev, september 29, 2011
Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks!
Tegelikult ma ei tohiks siin hetkel istuda. Helendav ekraan pole mu äsja noa alt saabunud silmale teps mitte hea, aga tõeline kirjanik ei lase sellistel pisiasjadel häirida ja kui midagi on jagada, tuleb seda teha.
Minu käest on päris tihti küsitud, et huvitav mida halba ma oma eelmistes eludes küll teinud olen, et elu mind erinevate katsumustega silmitsi paneb. Jumal seda teab, aga ma olen mõistnud, et asjata pole need jamad minu teel kindlasti olnud. Ma tunnen, kuidas järjest vähem asju mind rööpast välja viivad ja hirmutavad, ma muutun iga katsumuse läbi tugevamaks ja mitte ainult...Kõik kogetu on teinud minust märksa parema inimese, minu empaatiavõime on kasvanud tohutult. Minu arusaam maailmast ja inimestest, minu väärtushinnangud need on teinud kardinaalse muutuse. Mitte ükski neist kogemustest pole mind teinud halvemaks inimeseks, kibestunumaks või õnnetumaks ilmakodanikuks. Vastupidi, olen õppinud väärtustama elu ja igat pisiasja siin maailmas.
Aasta tagasi oli minu palatikaaslaseks naine, kes oli aastaid tagasi oma kodus sattunud röövlite rünnaku ohvriks. Kujutage ette, et teie koju, mis on teie kindlus tungivad relvades mehed ja alustavad teie pihta tulistamist. Kujutage ette, et peate terve elu sellise kogemusega elama. Ma ei julgeks enam iial silmi kinni pannagai. Ometigi on selle inimese õnn ja rõõm ning lohutus teadmine, et talle on antud uus võimalus.
Täna kohtasin ma kodanikku, kelle sugu jäigi mulle selgusetuks. Soengu ning riietuse järgi justkui mees, hääle ja näojoonte poolest nagu naine. Krt seda teab, kumb ta siis oli, aga tema story oli jahmatav ning mõtlemapanev. Aastaid tagsi oli teda rünnatud seljatagant. Selle tulemusena on ta nüüdseks ühest silmast pime. Teisega püüab päästa, mis päästa annab. Mind ei koti, oli ta mees või naine, ta oli tõeliselt tore inimene, aga mind kotib see, et meie ühiskonnas eksisteerib endiselt sellist õelust ja isekust, mis ei võimalda teist inimest näha nagu võrdväärset. See, et Sina riietud nagu iga teine või, et Sinu identiteet on ehk paigas, ei tähenda, et oled parem inimene. Mis toimub sellise jõhkardi peas, kes piltlikult öeldes lööb noa selga...Mis õigusega sa lähed ja rikud noore inimese elu? Mis inimene sa oled?
Igakord kui mul mingi kummaline tervisejama tekib, siis mul on tunne, nagu keegi oleks selle mulle meelega tekitanud, et mind teatud ajal teatud kohta sokutada. Sest üldjuhul ma pääsen elu ja tervisega ja ma näen, kui palju ma saan aidata teisi või arendada ennast. Ma olen kokku puutunud väga raskete haigetega ja mul on nendega alati olnud fun! Kui ma saan panna kellegi naeratama , siis see on suurim rõõm, mis üldse olla saab. Kui lapsena oli haigla üks kõle hall koht, siis nüüd ma olen õppinud seda aega nautima - esiteks on see puhkus. Kui Sa oled aktiivne ja tahad kõike teha ja jõuda, siis paratamatult elu vahel tuletab meelde, et PEA HOOGU! Teiseks ma olen juba nii tugevaks vormitud, et saan olla teistele tihti toeks. Kolmandaks on ka arstidele vaja vahel väikest päiksekiirt, mulle meeldib mu roll!
Täna lõigati mu nt silmamuna lahti, et sinna asetada üks kunstkeha(ütleme nii, etpäris huvitav kogemus, kui oled ärkvel ja keegi Su silma lõhki lõikab ja seal toimetab). Ma isegi ei kartnud, läksin hommikul rõõmsalt kohale ja naeratasin, aga mõne vastu naeratuse asemel sain hommikuselt tusase töötaja käest õiendada. Mis Teil viga on? Sa pead hommikul vara tõusma?Su palk on sitt? No fine, ma tunnen Sulle kaasa, aga mis mina siis tegema pean? Mind ajavad rajult marru need kodanikud, kes ei oska elus midagi värvilist näha.
Ma kirjutan siin seda teksti ja mind valdab tänutunne, tänu, et saan siin istuda, et mul on võimalus näha. Ma olen tänulik kõigi nende raskete kogemuste eest, mis on muutnud mind tugevaks ja mis annavad mõista, et kehv ilm pole küll põhjus, mille pärast pahas tujus olla. Ma olen tänulik nende inimeste eest, keda olen kohanud, kes on pannud mind mõistma, et ma pole nüüd küll kõige haigem inimene maamunal või, et raskustes ei pea kaotama positiivsust. Ma olen näinud erinevaid inimesi, õppinud neid mõistma jne.
Sõbrad, ärge jamage! Sügis on üks vastik ja tormine aeg, aga südames peab leek põlema! Unistage, võidelge, olge avatud ja empaatiavõimelised, tänage Jumalat selle eest, mis Teil on, mitte ärge kulutage energiat sellele, mida Teil pole. Elu on kaduv ja kõik me peame kord lahkuma, aga seni kuni on usk,lootus ja armastus, ärge iial andke alla!
Minu käest on päris tihti küsitud, et huvitav mida halba ma oma eelmistes eludes küll teinud olen, et elu mind erinevate katsumustega silmitsi paneb. Jumal seda teab, aga ma olen mõistnud, et asjata pole need jamad minu teel kindlasti olnud. Ma tunnen, kuidas järjest vähem asju mind rööpast välja viivad ja hirmutavad, ma muutun iga katsumuse läbi tugevamaks ja mitte ainult...Kõik kogetu on teinud minust märksa parema inimese, minu empaatiavõime on kasvanud tohutult. Minu arusaam maailmast ja inimestest, minu väärtushinnangud need on teinud kardinaalse muutuse. Mitte ükski neist kogemustest pole mind teinud halvemaks inimeseks, kibestunumaks või õnnetumaks ilmakodanikuks. Vastupidi, olen õppinud väärtustama elu ja igat pisiasja siin maailmas.
Aasta tagasi oli minu palatikaaslaseks naine, kes oli aastaid tagasi oma kodus sattunud röövlite rünnaku ohvriks. Kujutage ette, et teie koju, mis on teie kindlus tungivad relvades mehed ja alustavad teie pihta tulistamist. Kujutage ette, et peate terve elu sellise kogemusega elama. Ma ei julgeks enam iial silmi kinni pannagai. Ometigi on selle inimese õnn ja rõõm ning lohutus teadmine, et talle on antud uus võimalus.
Täna kohtasin ma kodanikku, kelle sugu jäigi mulle selgusetuks. Soengu ning riietuse järgi justkui mees, hääle ja näojoonte poolest nagu naine. Krt seda teab, kumb ta siis oli, aga tema story oli jahmatav ning mõtlemapanev. Aastaid tagsi oli teda rünnatud seljatagant. Selle tulemusena on ta nüüdseks ühest silmast pime. Teisega püüab päästa, mis päästa annab. Mind ei koti, oli ta mees või naine, ta oli tõeliselt tore inimene, aga mind kotib see, et meie ühiskonnas eksisteerib endiselt sellist õelust ja isekust, mis ei võimalda teist inimest näha nagu võrdväärset. See, et Sina riietud nagu iga teine või, et Sinu identiteet on ehk paigas, ei tähenda, et oled parem inimene. Mis toimub sellise jõhkardi peas, kes piltlikult öeldes lööb noa selga...Mis õigusega sa lähed ja rikud noore inimese elu? Mis inimene sa oled?
Igakord kui mul mingi kummaline tervisejama tekib, siis mul on tunne, nagu keegi oleks selle mulle meelega tekitanud, et mind teatud ajal teatud kohta sokutada. Sest üldjuhul ma pääsen elu ja tervisega ja ma näen, kui palju ma saan aidata teisi või arendada ennast. Ma olen kokku puutunud väga raskete haigetega ja mul on nendega alati olnud fun! Kui ma saan panna kellegi naeratama , siis see on suurim rõõm, mis üldse olla saab. Kui lapsena oli haigla üks kõle hall koht, siis nüüd ma olen õppinud seda aega nautima - esiteks on see puhkus. Kui Sa oled aktiivne ja tahad kõike teha ja jõuda, siis paratamatult elu vahel tuletab meelde, et PEA HOOGU! Teiseks ma olen juba nii tugevaks vormitud, et saan olla teistele tihti toeks. Kolmandaks on ka arstidele vaja vahel väikest päiksekiirt, mulle meeldib mu roll!
Täna lõigati mu nt silmamuna lahti, et sinna asetada üks kunstkeha(ütleme nii, etpäris huvitav kogemus, kui oled ärkvel ja keegi Su silma lõhki lõikab ja seal toimetab). Ma isegi ei kartnud, läksin hommikul rõõmsalt kohale ja naeratasin, aga mõne vastu naeratuse asemel sain hommikuselt tusase töötaja käest õiendada. Mis Teil viga on? Sa pead hommikul vara tõusma?Su palk on sitt? No fine, ma tunnen Sulle kaasa, aga mis mina siis tegema pean? Mind ajavad rajult marru need kodanikud, kes ei oska elus midagi värvilist näha.
Ma kirjutan siin seda teksti ja mind valdab tänutunne, tänu, et saan siin istuda, et mul on võimalus näha. Ma olen tänulik kõigi nende raskete kogemuste eest, mis on muutnud mind tugevaks ja mis annavad mõista, et kehv ilm pole küll põhjus, mille pärast pahas tujus olla. Ma olen tänulik nende inimeste eest, keda olen kohanud, kes on pannud mind mõistma, et ma pole nüüd küll kõige haigem inimene maamunal või, et raskustes ei pea kaotama positiivsust. Ma olen näinud erinevaid inimesi, õppinud neid mõistma jne.
Sõbrad, ärge jamage! Sügis on üks vastik ja tormine aeg, aga südames peab leek põlema! Unistage, võidelge, olge avatud ja empaatiavõimelised, tänage Jumalat selle eest, mis Teil on, mitte ärge kulutage energiat sellele, mida Teil pole. Elu on kaduv ja kõik me peame kord lahkuma, aga seni kuni on usk,lootus ja armastus, ärge iial andke alla!
teisipäev, august 30, 2011
Aga me oleme ju eksid!
Seda, et mehed on marsilt ja naised veenuselt teame me juba ammu, aga on siiski teatud situatsioonid, kus meeste/naiste erinevus eriti teravalt välja lööb.
Peale pikka aega kestnud püsisuhet, mis on lõppenud lahkuminekuga on mõlemal osapoolel alati keeruline. Esiteks juba on tavapäraselt mingid kanad kitkuda, emotsioonid värsked ning haavad kibedad.
Meestel on mingi eriskummaline komme asuda kohe peale lahkuminekut uutele jahimaadele, aga tihtilugu juhtub nii, et kaugele ei viitsita minna ja vaadatakse, mis eksnaise sõbrannade listis veel saadaval on. Just nii juhtus ühe minu tuttavaga aastaid tagasi.
Meil naistel on kirjutamata reegliks, et oma sõbrannade ekse me ei puutu, sest iga naine teab, et teatud omandiinstinkt jääb alati ning mees, kellega Sa oled romantiliselt voodit jaganud ja lapsi planeerinud poleks just eriti meeldiv leid Sinu sõbranna köögis. Tahaks ju ka tulevikus veel sõbranna pool kohvitamas käia, aga kui vannitoast kargab välja Sinu eks, siis paratamatult see pole just meeldivate killast.
Meestel seevastu on selle mõistmisega minu hinnangul mingi probleem. Kui Sa julged vihjata, et kuule kamoon, äkki kutsud välja kellegi teise, kui minu parima sõbranna, kellele ma olen nagu nii ette kandnud Sinu salapahed ja lemmikpoosi, siis mis kuradi pärast on Sul vaja veel temaga deitida??? Ja siis tuleb see kuldne lause:"Aga me oleme ju eksid!" Ehk siis meestel on mingi arusaam, et kui on lahku mindud, siis kaovad nagu tunded üleöö ja kui mul on uus mees, siis mind eks nagu karvavõrdki ei huvita. Paraku, paraku, naistel need asjad päris nii lihtsalt ei käi. Jah, me ei taha ise ja ei anna teisle ka - ikka annaks, aga milline naine on nõus oma eelmist armastust pärandama sõbrannale!? Tuleb harva ette või peab olemas möödunud miljon aastat ja 2 miljonit meest...
Jube äge on küll peoõhtul kuulata kuidas Toomas rääkis Su sõbrannale, kui seksikas on tema B-korvi tiss ja kuidas ta talle roose kinkis, kui Sulle rääkis ta, et mida suurem kopsik seda parem ja lilli ei toonud ta üldse! Eriti nunnu veel, kui ta jahvatas nii Sulle kui eksile, et:" Sa oled mu eluarmastus!" Persse, mitu elu Sul on ????
Okei, võib olla ma ei armasta teda enam, aga krt, see ei tähenda, et ma naudiskin temaga kohtumist oma sõbranna sünnipäeva peol.
See on tore, et mehed tahavad eluga edasi minna ja ega naised polegi öelnud, et meil on mingi õigus keelata, käskida või dikteerida, et kellega seda teha, aga ausalt öeldes on ikka sigadus lähtuda teooriast, et normaalsed naised on ainult Sinu eksi sõbralistis.
Peale pikka aega kestnud püsisuhet, mis on lõppenud lahkuminekuga on mõlemal osapoolel alati keeruline. Esiteks juba on tavapäraselt mingid kanad kitkuda, emotsioonid värsked ning haavad kibedad.
Meestel on mingi eriskummaline komme asuda kohe peale lahkuminekut uutele jahimaadele, aga tihtilugu juhtub nii, et kaugele ei viitsita minna ja vaadatakse, mis eksnaise sõbrannade listis veel saadaval on. Just nii juhtus ühe minu tuttavaga aastaid tagasi.
Meil naistel on kirjutamata reegliks, et oma sõbrannade ekse me ei puutu, sest iga naine teab, et teatud omandiinstinkt jääb alati ning mees, kellega Sa oled romantiliselt voodit jaganud ja lapsi planeerinud poleks just eriti meeldiv leid Sinu sõbranna köögis. Tahaks ju ka tulevikus veel sõbranna pool kohvitamas käia, aga kui vannitoast kargab välja Sinu eks, siis paratamatult see pole just meeldivate killast.
Meestel seevastu on selle mõistmisega minu hinnangul mingi probleem. Kui Sa julged vihjata, et kuule kamoon, äkki kutsud välja kellegi teise, kui minu parima sõbranna, kellele ma olen nagu nii ette kandnud Sinu salapahed ja lemmikpoosi, siis mis kuradi pärast on Sul vaja veel temaga deitida??? Ja siis tuleb see kuldne lause:"Aga me oleme ju eksid!" Ehk siis meestel on mingi arusaam, et kui on lahku mindud, siis kaovad nagu tunded üleöö ja kui mul on uus mees, siis mind eks nagu karvavõrdki ei huvita. Paraku, paraku, naistel need asjad päris nii lihtsalt ei käi. Jah, me ei taha ise ja ei anna teisle ka - ikka annaks, aga milline naine on nõus oma eelmist armastust pärandama sõbrannale!? Tuleb harva ette või peab olemas möödunud miljon aastat ja 2 miljonit meest...
Jube äge on küll peoõhtul kuulata kuidas Toomas rääkis Su sõbrannale, kui seksikas on tema B-korvi tiss ja kuidas ta talle roose kinkis, kui Sulle rääkis ta, et mida suurem kopsik seda parem ja lilli ei toonud ta üldse! Eriti nunnu veel, kui ta jahvatas nii Sulle kui eksile, et:" Sa oled mu eluarmastus!" Persse, mitu elu Sul on ????
Okei, võib olla ma ei armasta teda enam, aga krt, see ei tähenda, et ma naudiskin temaga kohtumist oma sõbranna sünnipäeva peol.
See on tore, et mehed tahavad eluga edasi minna ja ega naised polegi öelnud, et meil on mingi õigus keelata, käskida või dikteerida, et kellega seda teha, aga ausalt öeldes on ikka sigadus lähtuda teooriast, et normaalsed naised on ainult Sinu eksi sõbralistis.
pühapäev, august 07, 2011
Eriskummaline vabanemine
Ma tunnen, kuidas minu elus toimuvad teatud protsessid. See tunne on väga selge ja kirgastav ja see on justkui seikluspargis turnimine, kus iga järgnev tase on keerukam, aga kui see läbida, valdab mingi eriti mõnus tunne.
Peale möödunud nv-st, kui ma olin olnud justkui emotsionaalsel karusellisõidul, ma tajusin, kuidas minus tärkas uus hingamine. Ma polnud enam see, kes 24h varem. Lihtsalt see tunne,et Sa elad iseendale,et Sa ei sunni end midagi tundma ja lubad enesel tunda, kui selleks on vajadus - Sa kuulad täielikult oma südame häält, Sa lähed iga emotsiooni sisse ja oled enda ja teistega aus. Ma pidin nv-sel olema väga karm ja südametu ...taaskord, vastik jääkuninganna nagu ma olen ja kõrvaltvaatajaile näin, aga mingi vabanemine toimus minu sees - ma julgen seista enda südame heaolu eest,ma ei mõtle enam mis saab või kas keegi poob end nüüd üles, ma ei lase endaga manipuleerida. Ma olen vaba ja sõltumatu ja armastus,mis on hoopis uue tähenduse leidnud voolab minu sisse, see tunne, et Sa võiksid justkui armastada kogu maailma.Ma vaatan enda ümber ja kui mu põlved on nõrgad, siis ma naudin seda, st mõistmist, et ma elan, aga ma ei lase sel tundel enda elu kontrollida.Ja ma ei lase teiste tunnetel end kontrollida.Ma lihtsalt naudin igat südamelööki.Ma polegi veel roostetanud,lihtsalt seni kuni armastus pole vaba ei ole ka süda avatud :)Ma ei taha omada ja ma ei taha, et mind omatakse.Me ei saa olla armastuse vangid! Armastus peab olema kõrgemal.Need tunded on täpselt sellised, nagu ma olen juba aastaid varem ehk mõnest raamatust lugenud, aga milleni ma polnud veel ise jõudnud.
See iseendaga aus olemine on üks raskemaid, aga kõige olulisemaid oskusi siin elus. Ma olen olnud aus alati, aga siiski on mind takistanud ka teistega aus olemisel hirmud ja kõige suurem hirm ja õudus on vaadata enda sisse. Tunnistada, mida me tegelikult tahame või tunneme. Minu facebooki kontol on mitmed kirjutised tekitanud suurt poleemikat ja tuliseid vaidlusi. Eriti kristlased kipuvad rääkima mida me peaksime tundma, kuidas me peaksime käituma ja ma ei vaidle, et enamikel juhtudel on neil täiesti õigus, aga inimene pole ju vang või robot - ei saa tunda seda, mida me PEAKSIME, me tunneme erinevaid asju ja meil tuleb neile tunnetele otsa vaadata.
Ei ma pole armunud abielumehesse vms, et ma nüüd otsiks vabandust enda mingile väärale käitumisele. Ja ma pole kunagi arvanud, et vaimne kasvamine viib inimese mingile patusele teele, pigem vastupidi, tehtud vead ja elust õpitud tarkused aitavad meil just kasvada paremateks inimesteks.
Eile ma tundsin tunnet, nagu ma oleks mees, kes on olnud aastaid impotent ja on järsku näinud naist - tõelist naist, mille peale on potentsi probleemid kadunud. Ma usun, et see võiks olla tunne, kus Sa järsku mõistad, et oled täisväärtuslik ja see võiks olla eriline emotsioon, kui selline ime juhtuks. Imed juhtuvad ju kohtudes eriliste inimestega. Sarnaselt võiks tunda naine, kes on tõsimeeli uskunud, et ta pole võimeline enam armastama ja tema süda on roostetanud. Ja kui ühel hetkel Sa tunned, et Su süda lööb, Su põlved on nõrgad ja Sa jälle tunned. Milline emotsioon!
Inimesed üldjuhul otsivad suuri tundeid ja suurt armastust. Aga see on loomulik, et kohe ei koperdata selle Härra õige otse ja enne tuleb läbida valed valikud ja väiksed crushid - need viimased on väga elujaatavad. Miks ma ei tohi olla täna natuke armunud, tunda, et ma ikka elan? Ma ei nõua ju midagi, ma ei luba midagi, ma lihtsalt tunnen, et ma elan. Ärge kartke neid tundeid, minge nende sisse ning kui need on homme kadunud, siis pole ka midagi viltu - teekond jätkub!
Me kõik oleme üks suur osa suurest ja kirevast maailmast ja elu on üks õppetund. Lõppude lõpuks me siiski kulgeme mingi kõrgema eesmärgi poole.Minu eesmärk on olnud lasta lind vabaks, tunda kuidas ma olen täiesti vaba ja sõltumatu ja samal ajal maitsta armastuse magusaid vilju. Kas see on võimalik? Jah, ma usun, et on, aga olen minagi veel poolel teel...
Peale möödunud nv-st, kui ma olin olnud justkui emotsionaalsel karusellisõidul, ma tajusin, kuidas minus tärkas uus hingamine. Ma polnud enam see, kes 24h varem. Lihtsalt see tunne,et Sa elad iseendale,et Sa ei sunni end midagi tundma ja lubad enesel tunda, kui selleks on vajadus - Sa kuulad täielikult oma südame häält, Sa lähed iga emotsiooni sisse ja oled enda ja teistega aus. Ma pidin nv-sel olema väga karm ja südametu ...taaskord, vastik jääkuninganna nagu ma olen ja kõrvaltvaatajaile näin, aga mingi vabanemine toimus minu sees - ma julgen seista enda südame heaolu eest,ma ei mõtle enam mis saab või kas keegi poob end nüüd üles, ma ei lase endaga manipuleerida. Ma olen vaba ja sõltumatu ja armastus,mis on hoopis uue tähenduse leidnud voolab minu sisse, see tunne, et Sa võiksid justkui armastada kogu maailma.Ma vaatan enda ümber ja kui mu põlved on nõrgad, siis ma naudin seda, st mõistmist, et ma elan, aga ma ei lase sel tundel enda elu kontrollida.Ja ma ei lase teiste tunnetel end kontrollida.Ma lihtsalt naudin igat südamelööki.Ma polegi veel roostetanud,lihtsalt seni kuni armastus pole vaba ei ole ka süda avatud :)Ma ei taha omada ja ma ei taha, et mind omatakse.Me ei saa olla armastuse vangid! Armastus peab olema kõrgemal.Need tunded on täpselt sellised, nagu ma olen juba aastaid varem ehk mõnest raamatust lugenud, aga milleni ma polnud veel ise jõudnud.
See iseendaga aus olemine on üks raskemaid, aga kõige olulisemaid oskusi siin elus. Ma olen olnud aus alati, aga siiski on mind takistanud ka teistega aus olemisel hirmud ja kõige suurem hirm ja õudus on vaadata enda sisse. Tunnistada, mida me tegelikult tahame või tunneme. Minu facebooki kontol on mitmed kirjutised tekitanud suurt poleemikat ja tuliseid vaidlusi. Eriti kristlased kipuvad rääkima mida me peaksime tundma, kuidas me peaksime käituma ja ma ei vaidle, et enamikel juhtudel on neil täiesti õigus, aga inimene pole ju vang või robot - ei saa tunda seda, mida me PEAKSIME, me tunneme erinevaid asju ja meil tuleb neile tunnetele otsa vaadata.
Ei ma pole armunud abielumehesse vms, et ma nüüd otsiks vabandust enda mingile väärale käitumisele. Ja ma pole kunagi arvanud, et vaimne kasvamine viib inimese mingile patusele teele, pigem vastupidi, tehtud vead ja elust õpitud tarkused aitavad meil just kasvada paremateks inimesteks.
Eile ma tundsin tunnet, nagu ma oleks mees, kes on olnud aastaid impotent ja on järsku näinud naist - tõelist naist, mille peale on potentsi probleemid kadunud. Ma usun, et see võiks olla tunne, kus Sa järsku mõistad, et oled täisväärtuslik ja see võiks olla eriline emotsioon, kui selline ime juhtuks. Imed juhtuvad ju kohtudes eriliste inimestega. Sarnaselt võiks tunda naine, kes on tõsimeeli uskunud, et ta pole võimeline enam armastama ja tema süda on roostetanud. Ja kui ühel hetkel Sa tunned, et Su süda lööb, Su põlved on nõrgad ja Sa jälle tunned. Milline emotsioon!
Inimesed üldjuhul otsivad suuri tundeid ja suurt armastust. Aga see on loomulik, et kohe ei koperdata selle Härra õige otse ja enne tuleb läbida valed valikud ja väiksed crushid - need viimased on väga elujaatavad. Miks ma ei tohi olla täna natuke armunud, tunda, et ma ikka elan? Ma ei nõua ju midagi, ma ei luba midagi, ma lihtsalt tunnen, et ma elan. Ärge kartke neid tundeid, minge nende sisse ning kui need on homme kadunud, siis pole ka midagi viltu - teekond jätkub!
Me kõik oleme üks suur osa suurest ja kirevast maailmast ja elu on üks õppetund. Lõppude lõpuks me siiski kulgeme mingi kõrgema eesmärgi poole.Minu eesmärk on olnud lasta lind vabaks, tunda kuidas ma olen täiesti vaba ja sõltumatu ja samal ajal maitsta armastuse magusaid vilju. Kas see on võimalik? Jah, ma usun, et on, aga olen minagi veel poolel teel...
kolmapäev, juuli 20, 2011
Süda teab!
4 kuud tagasi läksin ma oma Tallinna sõbrannaga Margus Vaheri kontserdile. Ajasime juttu ja kuulasime head muusikat ning tunnistasin, et olen võtnud vastu otsuse jääda üksikuks. Ehk siis tunnen, kuidas suhted mind alati ummikusse ajavad ja parem on kui ma ise ka ei torgi. Vabadus tundus kuidagi parim staatus - vabadus kõigest ja kõigist.
Nädalake hiljem aga ootas mind shok, kui minu aastate pikkune sõber tunnistas, et tal on juba pikemat aega olnud sügavamad tunded. See tunnistus võttis mu täiesti sõnatuks ja lubasin asjade üle järele mõelda. Kuna tutvus polnud värske, siis aastatega oli meie vahel tekkinud austus ja usaldus ning tegelikult olime ja oleme siiani väärtushinnangutelt sarnased, rääkimata ühisest kirest - muusikast.
Edasi sujus kõik väga ladusalt. Suhe kogus tuure ja kõik oli väga harmooniline ja tore, aga ometigi oli minus mingi rahutus. Mul on mees,kes mind jumaladab, mees, keda saan usaldada ja tõepoolest meie vestlused olid avameelsed ja sisukad. Aga ikkagi kriipis hinge see rahutuse laadne asi. Vaatamata kõigile fantastilisele oli miski puudu - liblikad! Arutasin seda teemat oma paari lähedasema sõbrannaga, kes kõik lohutasid, et küll see tuleb, et see tekibki ajaga. Kahjuks mu sisetunne ütles juba siis, et kui seda tunnet pole alguses, siis seda ei tulegi. Minu päevad muutusid pilviseks ja sisaldasid rohkeid enesesüüdistusi teemal miks ma ei suuda armastada, miks ma olen raisanud end tühistele inimestele ja nüüd omades nii võrratut inimest olen ikkagi tuim.
Ma muutusin kahestunud isikuks - üks osa üritas anda endast maksimumi, et seda asja tööle saada. Ma tõesti püüdsin. Teine pool minust muutus kiuslikuks ja vastikuks, püüdis otsida vigu ja neid nina alla hõõruda. Ma nägin ju kui palju vastaspool pingutas, iga teine naine oleks hüpanud õnnest lakke.
Piltlikult öeldes läksin ma lõpuks peegli ette ja ütlesin enesele,et ole endaga aus. Tõde ei meeldinud mulle. Oma eelmist tõsist suhet lõpetades päädis see ju draama ja pisaratega, mille tagajärjeks olin inimesega haletsusest, süütundest ja kaastundest mitu aastat. Kas ma tahtsin sama reha otsa astuda? Ei tahtnud!
Jah, pole kerge jõuda järelduseni, et Sa pole valmis veel altari ette kõndima, kokku kolima, peret looma ja Sa ju tead, et kõik seda Sinult ootavad. Perekonna heakskiit oli olemas, ühiskond viitab su kasvavale vanusele jne.
Ühel hommikul võtsin siiski südame rindu ja rääkisin avameelselt soovist suhe lõpetada. Pisaraid polnud, süüdistusi samuti mitte. Esimene mees, kes mõistis minu olemust - naine, kes ongi vabadus!
Seda hetke edasi lükates oleks ma vaid tampinud meie suhte veel sügavamasse porri. Mulle ei meeldi inetud lõpud. See suhe sai alguse aastatepikkusest sõprusest, usaldusest, austusest ja aususest. See vääris väärikat lõppu.
Ma tänan Sind võrratu aja eest - mees, kes Sind nii jäägitult armastab on privileeg. Ma tänan Sind, et Sa oled olnud nii mõistev, avameelne, aus ja heasüdamlik. Usu, elul on Sinu jaoks veel palju ilusat varuks. Sul on olnud võimalus tunda seda ilusat tunnet ja kuigi lõpp polnud ootuspärane, oled Sa nüüd märksa targem ja tugevam.
Kahjuks on nii, et südant ei saa sundida. Kajuks ei ole mul garantiid, et leian kunagi veel kellegi, kes mind nii hoiab ja armastab. Aga ma pean sel korral mõtlema iseendale...ma olen isekas, ma tean...
Ma vaatan paare, kel on sarnaseid probleeme ja mul on kurb näha, kuidas üks osalistest selle asemel, et oma tunnetest rääkida, lihtsalt otsustab otsida kõrvalt. Mina olen selle vastu. Sõbrad, ärge alandage oma partnerit, ärge müüge oma väärtushinnanguid. Olge enesega ausad ja kasvatage selgroogu, et ausalt ja julgelt silma vaadata ja tõtt rääkida ka neile, kellele haiget teha ei tahaks,aga ometigi nad meiega seotud on. Elu on keeruline, suhted on keerulised, aga alati saab paremini, kui iseendaga veidi tööd teha.
Nädalake hiljem aga ootas mind shok, kui minu aastate pikkune sõber tunnistas, et tal on juba pikemat aega olnud sügavamad tunded. See tunnistus võttis mu täiesti sõnatuks ja lubasin asjade üle järele mõelda. Kuna tutvus polnud värske, siis aastatega oli meie vahel tekkinud austus ja usaldus ning tegelikult olime ja oleme siiani väärtushinnangutelt sarnased, rääkimata ühisest kirest - muusikast.
Edasi sujus kõik väga ladusalt. Suhe kogus tuure ja kõik oli väga harmooniline ja tore, aga ometigi oli minus mingi rahutus. Mul on mees,kes mind jumaladab, mees, keda saan usaldada ja tõepoolest meie vestlused olid avameelsed ja sisukad. Aga ikkagi kriipis hinge see rahutuse laadne asi. Vaatamata kõigile fantastilisele oli miski puudu - liblikad! Arutasin seda teemat oma paari lähedasema sõbrannaga, kes kõik lohutasid, et küll see tuleb, et see tekibki ajaga. Kahjuks mu sisetunne ütles juba siis, et kui seda tunnet pole alguses, siis seda ei tulegi. Minu päevad muutusid pilviseks ja sisaldasid rohkeid enesesüüdistusi teemal miks ma ei suuda armastada, miks ma olen raisanud end tühistele inimestele ja nüüd omades nii võrratut inimest olen ikkagi tuim.
Ma muutusin kahestunud isikuks - üks osa üritas anda endast maksimumi, et seda asja tööle saada. Ma tõesti püüdsin. Teine pool minust muutus kiuslikuks ja vastikuks, püüdis otsida vigu ja neid nina alla hõõruda. Ma nägin ju kui palju vastaspool pingutas, iga teine naine oleks hüpanud õnnest lakke.
Piltlikult öeldes läksin ma lõpuks peegli ette ja ütlesin enesele,et ole endaga aus. Tõde ei meeldinud mulle. Oma eelmist tõsist suhet lõpetades päädis see ju draama ja pisaratega, mille tagajärjeks olin inimesega haletsusest, süütundest ja kaastundest mitu aastat. Kas ma tahtsin sama reha otsa astuda? Ei tahtnud!
Jah, pole kerge jõuda järelduseni, et Sa pole valmis veel altari ette kõndima, kokku kolima, peret looma ja Sa ju tead, et kõik seda Sinult ootavad. Perekonna heakskiit oli olemas, ühiskond viitab su kasvavale vanusele jne.
Ühel hommikul võtsin siiski südame rindu ja rääkisin avameelselt soovist suhe lõpetada. Pisaraid polnud, süüdistusi samuti mitte. Esimene mees, kes mõistis minu olemust - naine, kes ongi vabadus!
Seda hetke edasi lükates oleks ma vaid tampinud meie suhte veel sügavamasse porri. Mulle ei meeldi inetud lõpud. See suhe sai alguse aastatepikkusest sõprusest, usaldusest, austusest ja aususest. See vääris väärikat lõppu.
Ma tänan Sind võrratu aja eest - mees, kes Sind nii jäägitult armastab on privileeg. Ma tänan Sind, et Sa oled olnud nii mõistev, avameelne, aus ja heasüdamlik. Usu, elul on Sinu jaoks veel palju ilusat varuks. Sul on olnud võimalus tunda seda ilusat tunnet ja kuigi lõpp polnud ootuspärane, oled Sa nüüd märksa targem ja tugevam.
Kahjuks on nii, et südant ei saa sundida. Kajuks ei ole mul garantiid, et leian kunagi veel kellegi, kes mind nii hoiab ja armastab. Aga ma pean sel korral mõtlema iseendale...ma olen isekas, ma tean...
Ma vaatan paare, kel on sarnaseid probleeme ja mul on kurb näha, kuidas üks osalistest selle asemel, et oma tunnetest rääkida, lihtsalt otsustab otsida kõrvalt. Mina olen selle vastu. Sõbrad, ärge alandage oma partnerit, ärge müüge oma väärtushinnanguid. Olge enesega ausad ja kasvatage selgroogu, et ausalt ja julgelt silma vaadata ja tõtt rääkida ka neile, kellele haiget teha ei tahaks,aga ometigi nad meiega seotud on. Elu on keeruline, suhted on keerulised, aga alati saab paremini, kui iseendaga veidi tööd teha.
neljapäev, juuni 16, 2011
Ta võttis eneselt elu, aga miks?
Aeg ajalt jõuavad meieni ikka kuuldused kellegi järsult lõppenud eluteest. Miks võtab üks inimene vastu otsuse eneselt elu võtta ja kui kergelt see otsus tulla võib?
Ma mõtlesin sellele ükspäev päris pikalt. Ma kujutan ette, et enamike jaoks on see ikkagi äärmiselt raske otsus. Aga mis peaks üht inimest tagasi hoidma? Lähedaste kurvastus ja must masendus? Hirm ebaõnnestumise ees? Aukartus Jumala ees, sest piibel ütleb, et Jumal annab ja Jumal peab ka võtma elu? Aga kui Sa oled nii nurka surutud, et Sul on ükskõik, kui Sinu südames pole enam ruumi kaastundeks või kui Sa oled oma projekti "Täna lõppeb elu" korralikult läbi mõelnud või kui Sa tajud, et Jumal küll andis elu, aga ei toeta Sind sel teel, siis mis peaks olema see, mis Sind tagasi hoiab?
Enamike inimeste jaoks tundub surm midagi hirmsat, aga tegelikult on see vaid elu kuskil mujal. Jah, keegi ei anna garantiid, et seal on parem. Aga kui elu maal on Sinult võtnud kõik? Jah, elavad ka need, kel pole leiba laual v kes liiguvad ratastoolis v jalutuskepi abil. Elavad ka need, kelllelt elu on võtnud kõik lähedased jne. Alati on kedagi, kel on veel raskem, aga kas see on lohutus inimesele, kes on väsinud?
Ma püüdsin end panna nende olukorda, kes on elust väsinud. Põhjuseid võib olla mitmeid. Ma ei arvagi, et nöör ja oks on lahendus kui kaelas on võlakoorem või kui mõni naine jätab maha, aga kui muud põhjust polegi, kui elust väsimus, kas siis on patt omal vabal tahtel lahkuda? Milline vabaduse piiramine! Inimesed ütlevad, et me peame elama 20 eurosenti taskus, inimesed ütlevad, et me peame võitlema, kui meie keha on valudes, aga mis õigusega nad seda tegelikult teevad? Miks peaks üks inimene elama selleks, et teised seda tahavad?
Meie riigis on lubatud abort ja keegi ei vaata viltu, kui võetakse elu sellelt, kes ise sõnaõigust ei oma, aga kui keegi ise otsustab oma elutee lõpetada, siis tänitatakse ette ja taha, et milline paha inimene ta oli, nõrk ja selgrootu. Aga äkki ta oli väsinud??? Meie ei näe teise inimese sisse ja meie ei saa öelda, mis on talle parem, öelda ela nii v naa.
Mis võib olla motivaatoriks või julgustuseks ühele inimesele, kes on selle otsuse vastu võtnud? Ehk ta mõtleb neile, kes teda "seal pool" oodata võivad, ehk näeb ta endal missiooni, mida saaks ehk pilvepiirilt täide viia, ehk otsib ta igavest rahu... Ehk ta tahab vabaneda koormast, mis siin ilmas rõhub, ehk on valud ta kurnanud...
Kes oleme meie, et hukka mõista? Jah, loomulikult on meie asi siin maal seista selle eest, et meie lähedane ei tunneks end iial üksi ja talle jaguks armastust ja hoolt. Aga meie ei saa muuta inimese sisemist igatsust, igatsust parema koha järele... Ehk tunnevad need inimesed, et on oma missiooni täitnud. Ja kas enesetapu teinud inimesed on alati depressioonis vaevlevad haiged ja eluga ummikus inimesed? Kahtlustan, et vahel on nad lihtsalt rahu leidnud ja otsivad paremat paika ...
Selleks aga, et maailm oleks parem paik, tuleb meil kõigil tööd teha ja vaeva näha ... Siis püsivad ka meie pereliikmed, sõbrad jt meie kõrval kauem ... Ära jäta inimest üksi. Ja kui aeg on minna, ehk siis Jumal teeb ise selle käigu, sest inimese igatsust me muuta ei saa...
Surm pole lõpp, see on uus algus, aga igal asjal on oma aeg!
Ma mõtlesin sellele ükspäev päris pikalt. Ma kujutan ette, et enamike jaoks on see ikkagi äärmiselt raske otsus. Aga mis peaks üht inimest tagasi hoidma? Lähedaste kurvastus ja must masendus? Hirm ebaõnnestumise ees? Aukartus Jumala ees, sest piibel ütleb, et Jumal annab ja Jumal peab ka võtma elu? Aga kui Sa oled nii nurka surutud, et Sul on ükskõik, kui Sinu südames pole enam ruumi kaastundeks või kui Sa oled oma projekti "Täna lõppeb elu" korralikult läbi mõelnud või kui Sa tajud, et Jumal küll andis elu, aga ei toeta Sind sel teel, siis mis peaks olema see, mis Sind tagasi hoiab?
Enamike inimeste jaoks tundub surm midagi hirmsat, aga tegelikult on see vaid elu kuskil mujal. Jah, keegi ei anna garantiid, et seal on parem. Aga kui elu maal on Sinult võtnud kõik? Jah, elavad ka need, kel pole leiba laual v kes liiguvad ratastoolis v jalutuskepi abil. Elavad ka need, kelllelt elu on võtnud kõik lähedased jne. Alati on kedagi, kel on veel raskem, aga kas see on lohutus inimesele, kes on väsinud?
Ma püüdsin end panna nende olukorda, kes on elust väsinud. Põhjuseid võib olla mitmeid. Ma ei arvagi, et nöör ja oks on lahendus kui kaelas on võlakoorem või kui mõni naine jätab maha, aga kui muud põhjust polegi, kui elust väsimus, kas siis on patt omal vabal tahtel lahkuda? Milline vabaduse piiramine! Inimesed ütlevad, et me peame elama 20 eurosenti taskus, inimesed ütlevad, et me peame võitlema, kui meie keha on valudes, aga mis õigusega nad seda tegelikult teevad? Miks peaks üks inimene elama selleks, et teised seda tahavad?
Meie riigis on lubatud abort ja keegi ei vaata viltu, kui võetakse elu sellelt, kes ise sõnaõigust ei oma, aga kui keegi ise otsustab oma elutee lõpetada, siis tänitatakse ette ja taha, et milline paha inimene ta oli, nõrk ja selgrootu. Aga äkki ta oli väsinud??? Meie ei näe teise inimese sisse ja meie ei saa öelda, mis on talle parem, öelda ela nii v naa.
Mis võib olla motivaatoriks või julgustuseks ühele inimesele, kes on selle otsuse vastu võtnud? Ehk ta mõtleb neile, kes teda "seal pool" oodata võivad, ehk näeb ta endal missiooni, mida saaks ehk pilvepiirilt täide viia, ehk otsib ta igavest rahu... Ehk ta tahab vabaneda koormast, mis siin ilmas rõhub, ehk on valud ta kurnanud...
Kes oleme meie, et hukka mõista? Jah, loomulikult on meie asi siin maal seista selle eest, et meie lähedane ei tunneks end iial üksi ja talle jaguks armastust ja hoolt. Aga meie ei saa muuta inimese sisemist igatsust, igatsust parema koha järele... Ehk tunnevad need inimesed, et on oma missiooni täitnud. Ja kas enesetapu teinud inimesed on alati depressioonis vaevlevad haiged ja eluga ummikus inimesed? Kahtlustan, et vahel on nad lihtsalt rahu leidnud ja otsivad paremat paika ...
Selleks aga, et maailm oleks parem paik, tuleb meil kõigil tööd teha ja vaeva näha ... Siis püsivad ka meie pereliikmed, sõbrad jt meie kõrval kauem ... Ära jäta inimest üksi. Ja kui aeg on minna, ehk siis Jumal teeb ise selle käigu, sest inimese igatsust me muuta ei saa...
Surm pole lõpp, see on uus algus, aga igal asjal on oma aeg!
Meil on vaid üks elu ja paganama vähe aega!
Mõni aeg tagasi viis elu mind kokku ühe 70ndates prouaga. Väga kaunis ning värvika minevikuga naine, kes on elus näinud nii ilu kui valu,raha kui higi ja pisaraid, et kopikas rahakotti saada. Peale mõnda pokaali veini muutus ta päris avameelseks ja kõneles sellest, kuidas ta tahaks tunda, mis tunne on olla mehega ja tunda tõelist naudingut. Selle naise endine mees, kellega ta oleks lähiminevikus kuldpulmi pidanud tähistama oli enne end täis joonud, siis naist peksnud ja seejärel vägistanud. Ja nõnda päevast päeva. Kui lapsed suured ja naine oli juba pensionil, otsustas ta kodust lahkuda. Keegi ei mõistnud teda, lapsed tegid etteheiteid, sõbrannad vaatasid viltu. Oli ju naine elanud kuningakassi elu - suur uhke maja, disainmööbel, lõputu garderoob - teha polnud muud, kui olla koduperenaine.
Sellises eas lahkuda ja alustada uut elu pole kellegile lihtne. Eriti kui Sa oled harjunud hästi elama, eriti kui Sind on alavääristatud, Sinu mees on Sind kümnete naistega petnud ja Sinu lapsed on Sulle pööranud selja, mõistmata mis elu Sa oled elanud.
Nüüd käib proua tööl, et oma väikses korteris ära elada ja piskust palgast, mida ta pensionile lisaks teenib lapsigi toetada. Iga päev tõuseb ta koiduga, teeb endale näo pähe. Ta on endiselt kaunis ja särav, kuid tema hinges on haavad. "Kui palju aastaid ma ära raiskasin", lausus ta kurvameelse helgiga oma silmis. Kord oli ta tahtnud mehele tagasi teha, läinud kaasa ühe vana sõbraga... Pesu väel mehe ees seistes oli ta lausunud:"Ma ei suuda!" Suur süda ja väärikustunne ning armastus lurjuse vastu ei lubanud tal piire ületada. Ja nii ta kannatas - kannatas aastaid.
Igapäev üha uusi takistusi ja väljakutseid saanuna ma mõistan, kui lühike on elu ... Ühel hetkel oleme me kõik 70sed ja kurb, kui Sa oled terve elu elanud mehele, kes pole kordki Sind pannud tundma naisena. Proua tunnistas, et temas on siiani seksuaalsus alles, kuid see on sügaval peidus. Ka praeguses eas tahaks ta veel tunda, et keegi temas selle jääkuninganna veel äratab. Tahab tunda, et mida tähendab armatseda mehega, kes teda väärtustab ja armastab, keda saab usaldada ja kes ei tekita alaväärsust.
Meil on üks elu ja paganama vähe aega. Meil on üks elu ja palju valikuid, mis võivad terve meie elutee määrata. Ärgem seda kunagi unusta!
teisipäev, mai 03, 2011
FB katked läbi aastate vol3
Kõlab karmilt,aga mingid valikud mõjutavad tervet meie elukäiku ja iga õige otsus õigel ajahetkel on investeering tulevikku!Ma ei taha vaadata 40a peeglisse&aru saada,et ma ei väärtustanud omal ajal õigeid asju,et ma ei pingutanud oma unistuste nimel.Kahjuks on antud meile vaid üks elu&hoolimata vigadest, peame püüdma siiski püsida õigel rajal - käia südame järgi.Aega ei saa tagasi keerata, aga ehk pole veel hilja...
xxx
Elus on oluline oma seisukohtade eest seista. Ära kunagi karda öelda välja seda, mida Sa usud - läbi selle võidad Sa austuse, tahe ja tõde viivad Sind Sinu eesmärkide täitumiseni. Vahel on võitlus karm, aga alati valutum kui vaikides kannatada ja loota, et miski iseenesest paraneb.
xxx
Ma olen õppinud olulise tõe - mõned hetked on kordumatud. Sobivad just sellesse ajahetke, sellesse situatsiooni, sellesse seisundisse ja on patt püüda seda korrata v taastada. Alati toob see kaasa pettumuse. Iga hetk on mälestus ja las selle ilu jääda puutumatuks. Olnut ei tule enam iial tagasi!
xxx
Kui Sa armastad inimest,kes end ise ei armasta v lausa vihkab, siis lõhud Sina oma nägemusega tema mina-pilti.Tal on kujunenud enesest neg.identiteet,ta arvab end mitte väärivat midagi head,mistõttu asub ta võitlusesse.Ta hakkabki Sulle tõestama kui halb inimene ta on-seni,kuni Sa seda uskuma jääd.Oskamatus ennast väärtustada ja hinnata ongi viinud selleni,et inimsuhted on varisemise äärel.
xxx
Me märkame tihti kõrvalnähte,kuid ei taipa panna diagnoosi. Miks on ta tujutu, kuri,kurb v liialt emotsionaalne? Miks ta ütleb halvasti?Miks ta käitub ootamatult v agressiivselt? Halb inimene!? Imelik inimene!?Äkki ta polegi tegelikult hull v halb,äkki tal on hing haige... Pimeda tunneme ju tänaval ära,aga okast teise hinges on raske näha... Õppige vaatama,nägema,märkama, mõistma ja hoolima!
xxx
Eile keset autoremonditöökoda kirglikult oma parima sõbraga kallistades, mõistsin, et tegelikult õnn ongi see, kui Sa tohid ja saad oma emotsioone vabalt väljendada. Kui Sind ei koti mida arvavad ümberkaudsed inimesed, kui Sa tohid nii sõnades kui tegudes väljendada tundeid, ilma neid häbenemata. Let ur spirit free! Unusta ära raamid ja näita, et Sa hoolid-valehäbita! Igal ajal, igas kohas-ole Sina ise!
xxx
Sind koheldakse täpselt nii, nagu Sa end kohelda lased. Küsi eneselt, kes on need inimesed, kes väärivad kohta Sinu kõrval - oled Sa teinud õiged valikud. Tunned Sa end ümbritsevate inimestega hästi, kindlalt ja armastatult? Ei? Siis on aeg muutusteks! Lükka kõrvale need, kes ainult võtavad&kulutavad, vastu midagi pakkumata - kõik saab alguse suhtest iseendaga.
xxx
"Praegu ma armastan Sind ja annan end tervenisti Sinule.Järgmisest hetkest ei tea ma midagi. Kuidas saaksin midagi lubada?Anna mulle andeks."-Osho Ehk siis ärge vaevake end küsimusega, kas see on kestev,ärge andke imalaid lubadusi armastada surmani, vaid nautige hetke - siin ja praegu. Ehk see pole igavane,aga kindlasti nautimisväärne ja ilus tunne tänaseks.
xxx
Elus on oluline oma seisukohtade eest seista. Ära kunagi karda öelda välja seda, mida Sa usud - läbi selle võidad Sa austuse, tahe ja tõde viivad Sind Sinu eesmärkide täitumiseni. Vahel on võitlus karm, aga alati valutum kui vaikides kannatada ja loota, et miski iseenesest paraneb.
xxx
Ma olen õppinud olulise tõe - mõned hetked on kordumatud. Sobivad just sellesse ajahetke, sellesse situatsiooni, sellesse seisundisse ja on patt püüda seda korrata v taastada. Alati toob see kaasa pettumuse. Iga hetk on mälestus ja las selle ilu jääda puutumatuks. Olnut ei tule enam iial tagasi!
xxx
Kui Sa armastad inimest,kes end ise ei armasta v lausa vihkab, siis lõhud Sina oma nägemusega tema mina-pilti.Tal on kujunenud enesest neg.identiteet,ta arvab end mitte väärivat midagi head,mistõttu asub ta võitlusesse.Ta hakkabki Sulle tõestama kui halb inimene ta on-seni,kuni Sa seda uskuma jääd.Oskamatus ennast väärtustada ja hinnata ongi viinud selleni,et inimsuhted on varisemise äärel.
xxx
Me märkame tihti kõrvalnähte,kuid ei taipa panna diagnoosi. Miks on ta tujutu, kuri,kurb v liialt emotsionaalne? Miks ta ütleb halvasti?Miks ta käitub ootamatult v agressiivselt? Halb inimene!? Imelik inimene!?Äkki ta polegi tegelikult hull v halb,äkki tal on hing haige... Pimeda tunneme ju tänaval ära,aga okast teise hinges on raske näha... Õppige vaatama,nägema,märkama, mõistma ja hoolima!
xxx
Eile keset autoremonditöökoda kirglikult oma parima sõbraga kallistades, mõistsin, et tegelikult õnn ongi see, kui Sa tohid ja saad oma emotsioone vabalt väljendada. Kui Sind ei koti mida arvavad ümberkaudsed inimesed, kui Sa tohid nii sõnades kui tegudes väljendada tundeid, ilma neid häbenemata. Let ur spirit free! Unusta ära raamid ja näita, et Sa hoolid-valehäbita! Igal ajal, igas kohas-ole Sina ise!
xxx
Sind koheldakse täpselt nii, nagu Sa end kohelda lased. Küsi eneselt, kes on need inimesed, kes väärivad kohta Sinu kõrval - oled Sa teinud õiged valikud. Tunned Sa end ümbritsevate inimestega hästi, kindlalt ja armastatult? Ei? Siis on aeg muutusteks! Lükka kõrvale need, kes ainult võtavad&kulutavad, vastu midagi pakkumata - kõik saab alguse suhtest iseendaga.
xxx
"Praegu ma armastan Sind ja annan end tervenisti Sinule.Järgmisest hetkest ei tea ma midagi. Kuidas saaksin midagi lubada?Anna mulle andeks."-Osho Ehk siis ärge vaevake end küsimusega, kas see on kestev,ärge andke imalaid lubadusi armastada surmani, vaid nautige hetke - siin ja praegu. Ehk see pole igavane,aga kindlasti nautimisväärne ja ilus tunne tänaseks.
esmaspäev, mai 02, 2011
FB katkeid läbi aastate vol2
Ajakirjas Journal of the American Medical association avaldati,et USA-s ilmneb aastas seoses ravimitega rohkem kui 2 miljonit kõrvaltoimet ja üle 100 000 nendest kõrvaltoimetest lõppevad surmaga.See tõstab retseptiravimid Ameerikas surmapõhjuste pjedestaalil neljandale kohale.
xxx
Ma küll sellist meest ei tahaks, kel võtab 10a aega, et mõista kas ta soovib end siduda ja kunagi peret luua v ei. Raisatud aeg! Aga eks asi ole maitses...Mõnele meeldib unistada, et küll mees peale 7a tiksumist ikka sõrmusega ka kunagi tuleb...No kui tahaks tulla, oleks ta seda juba ammu ilma öelnud.
xxx
Kui on saar ja mander, siis silda peavad mõlemad ehitama. Kui ainult üks pingutab, siis isegi kui ta peaaegu valmis saab, on ta nii väsinud, et loobub lõpuks sootuks. Iga inimene tahab tunda, et mõlemad on lõpptulemuse nimel pingutanud, siis on see ilusam ja vastupidavam.
xxx
Kõik ööd on ühesugused - und ei ole ja hing on rahutu...paari nädala jooksul on nii palju emotsioone läbi elatud - leitud&kaotatud,armastatud&vihatud, leitud elujõud ja vannutud alla, käidud käsikäes nii hirmu kui lootusega,seistud silmitsi üksinduse ja tuntud suurt tänutunnet nende eest, kes olemas on... Ma lähen oma teed,teadmata kas nurga taga on valgus v mõni uus katsumus.
20 August 2010
xxx
Tüüpiline Eesti selgrootu limusk (nagu mu looduseteadlasest sõber ütleb). Ajab su marru, siis ootab nagu inimpelgur, et millal Sa maha jahtud ja siis ilmub koos päiksega hommikul välja, et seletada arusaamatul moel oma käikudest - keda huvitab ma küsin? Poe sooja samblikku alla ja ole omaette!
xxx
Tõekspidamised on need, kui Sa käitud samamoodi nii üksi, kui saja inimesega ruumis olles. Ma ei kannata inimesi, kes rahva ees etendavad mingit fiaskot ja mägivad moraalijüngreid ja korralikke inimesi, aga kui silma alt minema saavad, siis on totaalsed silmakirjatsejad.
xxx
Räägime statistikast. Millistest peredest saavad lapsed kõige enam ülikooli sisse.Neid nim. Bullerby lasteks ehk need on pered, kus jätkus raha, et lapsed saaksid lugeda, aga need lapsed on ka ise lapsest saati raha teeninud. Harvem lähevad kõrgkooli need, kes on väga rikkast või joodikute perest. Minu puhul peab paika, ma töötasin juba 12selt ja igaks tähtpäevaks kingiti raamatuid.
xxx
Ma olen alati uskunud, et igal asjal on oma aeg ja kiirustamine pole väga arukas, aga samas ma ei mõista ka neid, kes vist tõsimeeli arvavavad, et nad elavad igavesti ja lihtsalt raiskavad oma väärtuslikke elupäevi ...
xxx
Ma töötan igapäev oma eesmärkide nimel, minu tulevik on minu kätes, kuid ma jätan alati ruumi ka Jumala kätetööle, sest liigne planeerimine ei pruugi alati olla kõige arukam ja midagi väga olulist vb elus mööda minna, kui pilk on ainult ühes suunas kinni.
xxx
Kui Sa oled õigel teel, siis see hääl Sinu sees on nii tugev, nagu kajaksid kirikukellad - damn right! See tunne on ürgne ja ülistav :)
xxx
Ma küll sellist meest ei tahaks, kel võtab 10a aega, et mõista kas ta soovib end siduda ja kunagi peret luua v ei. Raisatud aeg! Aga eks asi ole maitses...Mõnele meeldib unistada, et küll mees peale 7a tiksumist ikka sõrmusega ka kunagi tuleb...No kui tahaks tulla, oleks ta seda juba ammu ilma öelnud.
xxx
Kui on saar ja mander, siis silda peavad mõlemad ehitama. Kui ainult üks pingutab, siis isegi kui ta peaaegu valmis saab, on ta nii väsinud, et loobub lõpuks sootuks. Iga inimene tahab tunda, et mõlemad on lõpptulemuse nimel pingutanud, siis on see ilusam ja vastupidavam.
xxx
Kõik ööd on ühesugused - und ei ole ja hing on rahutu...paari nädala jooksul on nii palju emotsioone läbi elatud - leitud&kaotatud,armastatud&vihatud, leitud elujõud ja vannutud alla, käidud käsikäes nii hirmu kui lootusega,seistud silmitsi üksinduse ja tuntud suurt tänutunnet nende eest, kes olemas on... Ma lähen oma teed,teadmata kas nurga taga on valgus v mõni uus katsumus.
20 August 2010
xxx
Tüüpiline Eesti selgrootu limusk (nagu mu looduseteadlasest sõber ütleb). Ajab su marru, siis ootab nagu inimpelgur, et millal Sa maha jahtud ja siis ilmub koos päiksega hommikul välja, et seletada arusaamatul moel oma käikudest - keda huvitab ma küsin? Poe sooja samblikku alla ja ole omaette!
xxx
Tõekspidamised on need, kui Sa käitud samamoodi nii üksi, kui saja inimesega ruumis olles. Ma ei kannata inimesi, kes rahva ees etendavad mingit fiaskot ja mägivad moraalijüngreid ja korralikke inimesi, aga kui silma alt minema saavad, siis on totaalsed silmakirjatsejad.
xxx
Räägime statistikast. Millistest peredest saavad lapsed kõige enam ülikooli sisse.Neid nim. Bullerby lasteks ehk need on pered, kus jätkus raha, et lapsed saaksid lugeda, aga need lapsed on ka ise lapsest saati raha teeninud. Harvem lähevad kõrgkooli need, kes on väga rikkast või joodikute perest. Minu puhul peab paika, ma töötasin juba 12selt ja igaks tähtpäevaks kingiti raamatuid.
xxx
Ma olen alati uskunud, et igal asjal on oma aeg ja kiirustamine pole väga arukas, aga samas ma ei mõista ka neid, kes vist tõsimeeli arvavavad, et nad elavad igavesti ja lihtsalt raiskavad oma väärtuslikke elupäevi ...
xxx
Ma töötan igapäev oma eesmärkide nimel, minu tulevik on minu kätes, kuid ma jätan alati ruumi ka Jumala kätetööle, sest liigne planeerimine ei pruugi alati olla kõige arukam ja midagi väga olulist vb elus mööda minna, kui pilk on ainult ühes suunas kinni.
xxx
Kui Sa oled õigel teel, siis see hääl Sinu sees on nii tugev, nagu kajaksid kirikukellad - damn right! See tunne on ürgne ja ülistav :)
FB katkeid läbi aastate
Enim like´tud wallpostid minu Facebooki ajaloos :))
Kergelt kätte andev naine on nagu bingovõit.Sinu käes on raha&see on ütlemata tore,aga kui Sa pole selle nimel kõvasti vaeva näinud,pole see ikkagi nii magus,kui raske tööga teenitud esimene miljon v vaevaga enesele võideldud kaaslane.Kõik mis on kergelt tulnud, ei kipu kaua püsima,veel vähem meile armas olema.Võidetud raha kulub tihtilugu tühjale tähjale,kergelt saadud naine sobib ka vaid tühisteks asjadeks.
xxx
Täna on olnud väga positiivne päev.Tegime kampaaniat & üks härra otsis meid ekstra hiljem üles ja tõi meile äsja ahjust võetud pirukaid - oi kui head need olid!Koju jõudes helistas mulle üks pensionär:"Kas üliõpilane Kadri Luik kuuleb?"Tema lugevat huviga minu artikleid,ma suutvat ikka intervjuudes inimeste hinge pugeda&üldse olevat mul väga eriline stiil ja head mõtted! No Super! Tänud ilusatele&headele inimestele!
xxx
Kohtusin täna mina VÄÄRISmehega - ei suitseta,kanget ei tarbi, poliitikas orienteerub suurepäraselt, usuhull ple, aga on läbi lugenud nii piibli kui koraani, ühesõnaga mehega on millest rääkida. Tsekib, et Sul oleks alati taldrikul midagi &joogijanu ei peaks tundma - isegi mantli aitab selga. Perfektne kas pole?Vallaline ka, aga väike AGA siiski on - 70 aastane lesk:D:D
xxx
Igakord kui hakkab see halin pihta,et kui kehv on elu Eestis,tekib mul vaid üks küsimus: KES V MIS ON RIIK? Riik on INIMESED! Sulle ei meeldi miski.Palun väga,tule rahva ette&sära oma ideedega,tee paremini,aga kurat võtaks ära hädalda!Ideaalsus on utoopia,alati on miskit valesti,mulle ka kõik ei meeldi,aga ma püüan põhjuseid/tagajärgi analüüsida/mõista&ehk anda oma panustki asjade paremaks muutmisel.
xxx
Elu on näidanud: toeta oma sõpra ka siis, kui mitte keegi teine teda mõista ei suuda v taha. Pane end tema asemele, ole empaatia ja tolerantsuse sünonüüm ja usu, sõber ei unusta seda iial.Kes oled Sina, et mõista kohut v öelda mis on õige v vale?Jah,vb ta eksib & saab ta haiget,aga sel päeval oled Sa ta õlg. See ongi sõprus:)
xxx
Ma hakkan juba taipama,miks Eesti mees ikka nii noorelt kõrvad padja alla paneb. Näed,et mees on vihane,kõrvust vaikselt ilmbub suitsu,aga ta ei julge Sulle näkku öelda,surub end maha.Näed,kuidas mees tahab,aga kui ta just viina auru all pole, siis ta ei julge öelda,et: "Tahan Sind nüüd ja kohe!"Ja kui mehel on tunded,siis kuuled seda tavaliselt sõprade käest hauaplatsil. Rohkem emotsiooni&julgust uueks aastaks!
xxx
Kui inimesed armuvad,siis nad kunagi ei tea,kuna see täpselt juhtus,kuidas see tekkis&kust see tunne tuli.Ometigi lahmitakse mingeid fraase stiilis:"Armastan Sind elulõpuni!" bla bla. Kuidas saab inimene seda lubada?Mis garantii selleks on?Nii müstiline kui on ühe emotsionaalse tunde teke, on ka selle kadumine.Armastus on sõltumatu,meie tahtele allumatu.Las ta tuleb&läheb-nautigem,kui ta on Teie õuel :)
xxx
"People come, people go – they’ll drift in and out of your life, almost
like characters in a favorite book. When you finally close the cover,
the characters have told their story and you start up again with another
book, complete with new characters and adventures. Then you find
yourself focusing on the new ones, not the ones from the past."
N.S.
xxx
Naied, naised, mis te meestega teinud olete? :) Kurvad ja õnnetud kõik. Kordan vana tõde: Ära investeeri oma armastust sinna, kust ainult negatiivset emotsiooni vastu saad. See on sama rumal kui tampida raha kasiinosse ja pärast imestada, et võidu asemel oleme vaid kaotanud.
Kergelt kätte andev naine on nagu bingovõit.Sinu käes on raha&see on ütlemata tore,aga kui Sa pole selle nimel kõvasti vaeva näinud,pole see ikkagi nii magus,kui raske tööga teenitud esimene miljon v vaevaga enesele võideldud kaaslane.Kõik mis on kergelt tulnud, ei kipu kaua püsima,veel vähem meile armas olema.Võidetud raha kulub tihtilugu tühjale tähjale,kergelt saadud naine sobib ka vaid tühisteks asjadeks.
xxx
Täna on olnud väga positiivne päev.Tegime kampaaniat & üks härra otsis meid ekstra hiljem üles ja tõi meile äsja ahjust võetud pirukaid - oi kui head need olid!Koju jõudes helistas mulle üks pensionär:"Kas üliõpilane Kadri Luik kuuleb?"Tema lugevat huviga minu artikleid,ma suutvat ikka intervjuudes inimeste hinge pugeda&üldse olevat mul väga eriline stiil ja head mõtted! No Super! Tänud ilusatele&headele inimestele!
xxx
Kohtusin täna mina VÄÄRISmehega - ei suitseta,kanget ei tarbi, poliitikas orienteerub suurepäraselt, usuhull ple, aga on läbi lugenud nii piibli kui koraani, ühesõnaga mehega on millest rääkida. Tsekib, et Sul oleks alati taldrikul midagi &joogijanu ei peaks tundma - isegi mantli aitab selga. Perfektne kas pole?Vallaline ka, aga väike AGA siiski on - 70 aastane lesk:D:D
xxx
Igakord kui hakkab see halin pihta,et kui kehv on elu Eestis,tekib mul vaid üks küsimus: KES V MIS ON RIIK? Riik on INIMESED! Sulle ei meeldi miski.Palun väga,tule rahva ette&sära oma ideedega,tee paremini,aga kurat võtaks ära hädalda!Ideaalsus on utoopia,alati on miskit valesti,mulle ka kõik ei meeldi,aga ma püüan põhjuseid/tagajärgi analüüsida/mõista&ehk anda oma panustki asjade paremaks muutmisel.
xxx
Elu on näidanud: toeta oma sõpra ka siis, kui mitte keegi teine teda mõista ei suuda v taha. Pane end tema asemele, ole empaatia ja tolerantsuse sünonüüm ja usu, sõber ei unusta seda iial.Kes oled Sina, et mõista kohut v öelda mis on õige v vale?Jah,vb ta eksib & saab ta haiget,aga sel päeval oled Sa ta õlg. See ongi sõprus:)
xxx
Ma hakkan juba taipama,miks Eesti mees ikka nii noorelt kõrvad padja alla paneb. Näed,et mees on vihane,kõrvust vaikselt ilmbub suitsu,aga ta ei julge Sulle näkku öelda,surub end maha.Näed,kuidas mees tahab,aga kui ta just viina auru all pole, siis ta ei julge öelda,et: "Tahan Sind nüüd ja kohe!"Ja kui mehel on tunded,siis kuuled seda tavaliselt sõprade käest hauaplatsil. Rohkem emotsiooni&julgust uueks aastaks!
xxx
Kui inimesed armuvad,siis nad kunagi ei tea,kuna see täpselt juhtus,kuidas see tekkis&kust see tunne tuli.Ometigi lahmitakse mingeid fraase stiilis:"Armastan Sind elulõpuni!" bla bla. Kuidas saab inimene seda lubada?Mis garantii selleks on?Nii müstiline kui on ühe emotsionaalse tunde teke, on ka selle kadumine.Armastus on sõltumatu,meie tahtele allumatu.Las ta tuleb&läheb-nautigem,kui ta on Teie õuel :)
xxx
"People come, people go – they’ll drift in and out of your life, almost
like characters in a favorite book. When you finally close the cover,
the characters have told their story and you start up again with another
book, complete with new characters and adventures. Then you find
yourself focusing on the new ones, not the ones from the past."
N.S.
xxx
Naied, naised, mis te meestega teinud olete? :) Kurvad ja õnnetud kõik. Kordan vana tõde: Ära investeeri oma armastust sinna, kust ainult negatiivset emotsiooni vastu saad. See on sama rumal kui tampida raha kasiinosse ja pärast imestada, et võidu asemel oleme vaid kaotanud.
neljapäev, aprill 21, 2011
Lähme mehele(seenele) !
Kuldset tsitaati:"Võta ükskord normaalne mees!" kuulen ma ilmselt korra päevas ikka. Jääb mulje, nagu tegemist oleks seenelkäiguga, et sõbranna annab juhiseid, kus metsas ja mis piirkonnas hea seenil käia on ja muudkui lähed ja lükkad korvi täis.
Mehe võtmisega pole aga seenel käigul muud ühist, kui see, et sarnaselt seentele on ka meestega nii,et mõni on kärbseseen(ilus, aga mürgine) ja mõni ussitanud puravik ja mõni ammu purki pistetud pilvik. Kukeseeni, mida kastmeks pole tehtud leiab paganama harva. Ja needki võivad juhuslikult teele sattuda - alati pole ju korvi ja seenenuga kaasas.
Seni aga kuni mõni mürgiseen pole saatuslikuks saanud luban, et jalutan metsas lahtiste silmadega :)
Mehe võtmisega pole aga seenel käigul muud ühist, kui see, et sarnaselt seentele on ka meestega nii,et mõni on kärbseseen(ilus, aga mürgine) ja mõni ussitanud puravik ja mõni ammu purki pistetud pilvik. Kukeseeni, mida kastmeks pole tehtud leiab paganama harva. Ja needki võivad juhuslikult teele sattuda - alati pole ju korvi ja seenenuga kaasas.
Seni aga kuni mõni mürgiseen pole saatuslikuks saanud luban, et jalutan metsas lahtiste silmadega :)
pühapäev, aprill 17, 2011
Vead,mis teevad õnnelikuks
Mul tärkas täna üks mõte - osad vead teevad meid õnnelikumaks, kui kümmekond õieti tehtud otsust...
Nägin eile üht filmi, mis mind liigutas ja teatud asjadele teisiti vaatama pani. See rääkis 23a noormehest, kel arenes suhe 37a lahutatud ja märksa elukogenuma naisega. Nende suhte takistuseks polnud kindlasti vaid vanusevahe, vaid ka usuerinevus. Mehe vanemad olid alati lootnud, et noorhärra võtab juudi ja kindlasti ei loodetud, et kodus tutvustatakse 14a vanemat ateisti. See film rääkis armastusest, takistustest, probleemidest mis kaasnevad iga suhtega, aga võimenduvad kui tegemist on kahe nii erineva inimesega.
Mul meenus erinevaid seiku nii mu enda, kui mu tuttavate elust. Kellele keelatud armastus võõras oleks - ükskõik kui väga me ei taha, ikka me kohtame elus nn. valesid mehi/naisi. Ja kui kahe inimese vahel on säde, siis on seda raske takistada nii asjaosalistel enesetel, kui kõrvalseisjatel.
Aastaid tagasi oli ühel mu hea tuttaval suhe abielunaisega. Mehe sõbrad olid skeptilised, vanematel polnud toimunust õrna aimugi. Mina küll nägin, et asjast asja ei saa ja see ei lõppe hästi, aga mida ma teha sain? Ma võisin lugeda moraali ja Nastja kombel tulevikku ennustada, aga see ei muuda inimese tundeid, see ei tee tema koormat kergemaks. Ühel päeval saatsin ma talle sõnumi, et ma ei kadesta olukorda millesse ta end mässinud on, aga ma kadestan seda, et ta elab, et ta tunneb, et ta on mässitud armastuse valusasse, kuid ilusasse piina ja isegi kui see ühel hetkel lõppeb siis on talle jäänud ehk sügavad haavad, aga ka kustumatud mälestused, mida aastaid hiljemgi meenutada. Haavad tõesti tulid ja mitte kriimud, vaid sügavad ja verised haavad. Aga ma ei kõndinud ka sel hetkel minema ja korrutanud, et ma ju ütlesin Sulle. Keda see aidanud oleks? Piltlikult öeldes võtsin riideräbala surusin selle haavale ja olin õlaks millel nutta. See oli valus õppetund, aga armastus pole kunagi okasteta roos. Iga magusalt lõhnav roos kannab enesega kaasas ka valu ja ohtu.
Mul oli endal aastaid tagasi üks suhe, kus minugi sõbrad ütlesid, et Sa näed ju, et see kuhugi ei vii. Jah, ma teadsin seda, ma teasin, et need hetked on vaid oleviku tarvis ja pole mõeldud tulevikku. Aga see ei takistanud mind, sest see ei muutnud mu tundeid. Ma läksin kaasa tundega, mis mind enesesse mässis ja ma ei tahtnud ega osanudki seda voolu peatada. Nüüd aastaid hiljem võin öelda, et ma ei kahetse olnut. Kuidas ma saan kahetseda midagi, mis tegi mind õnnelikuks, mis muutis mu elu tol hetkel paremaks, mis pani mind särama ja tekitas tunde, et ma polegi tunneteta tühi kest. Mõni asi ongi mõeldud vaid olevikku, mõni hetk elabki tulevikuta, mõni suhe, inimene, tunne ongi viga, aga kui see viga meid õnnelikuks teeb, siis kes saab meile vigu keelata?
Nagu ütles mu hea sõber ja nagu ma ise armastan päevast päeva korrutada - elatakse vaid korra ja vigade parandust ei tule. Uusi võimalusi ka mitte. Me peame elama nii nagu oskame. Ja alati vb ei oskagi, aga kas meie kõrval seisvad inimesed on veatud? Kindlasti mitte!
Meil on lihtne panna end kohtumõistja rolli, aga märksa keerulisem sättida end lähedase inimese olukorda. Lihtne on öelda, et see on viga, see inimene on viga, see suhe on vale, kõik on vale, aga kui Sa oleksid ise selles samas olukorras, kui Sind paneks see nn. viga särama ja tundma elusana, kas Sa keelaksid enesele elu?
Ma pole valinud kunagi kergeid teid siin elus, magnetina kisub mind sinna, kus on alati takistused ja okalised keelatud viljade rägastikud. Alati ma lähen sinna, kuhu teised manitsevad mitte minema ja minu ümber on tohutul hulgal neid, kes teevad päevast päeva sama. Nende seas minu sõbrad. Igakord kui ma kipun hukka mõistma, küsin ma eneselt, et mida ma õigupoolest hukka mõistan?
Nii nagu selles filmis, sõbrad kartsid, et naine on mehe jaoks liiga vana ja lisaks sellele, et üks tahab nintendot ja teine last, läheb naine varsti kortsu ja mees kindlasti pole valmis end pühendama jms. Kõik see võib ju tõsi olla, aga kes ei riski, see shampust ei joo. Ja mis te arvate, et n-ö. normaalsed suhted ei kanna endas raskusi? Kui kohtuvad kaks ühe vana,ühe usuga inimest, armuvad ja on koos, kas siis annab armastus garantiisid? Ka siis vb naine vastu puud surnuks sõita ja kogu see ilus lugu traagilise lõpu leida. Mitte miski pole siin elus garanteeritud!
Ma tegin vigu eile, teen tänagi ja kindlasti ka homme. Ma olen inimene, Sina oled ka! Me ei saa kahetseda tehtud, saame kahetseda vaid seda, et me ei elanud siis, kui selleks õige aeg oli.
Kui terve maailm seisab Sulle vastu, kui Sa tunned end üksiku, vastiku ja ainult vigades elava inimesena, siis ära unusta seda - kui see viga teeb Sind õnnelikumaks, kui kõik need õieti elatud hetked, siis naudi, võta elult, mis võtta annab! Elatakse vaid korra...
Nägin eile üht filmi, mis mind liigutas ja teatud asjadele teisiti vaatama pani. See rääkis 23a noormehest, kel arenes suhe 37a lahutatud ja märksa elukogenuma naisega. Nende suhte takistuseks polnud kindlasti vaid vanusevahe, vaid ka usuerinevus. Mehe vanemad olid alati lootnud, et noorhärra võtab juudi ja kindlasti ei loodetud, et kodus tutvustatakse 14a vanemat ateisti. See film rääkis armastusest, takistustest, probleemidest mis kaasnevad iga suhtega, aga võimenduvad kui tegemist on kahe nii erineva inimesega.
Mul meenus erinevaid seiku nii mu enda, kui mu tuttavate elust. Kellele keelatud armastus võõras oleks - ükskõik kui väga me ei taha, ikka me kohtame elus nn. valesid mehi/naisi. Ja kui kahe inimese vahel on säde, siis on seda raske takistada nii asjaosalistel enesetel, kui kõrvalseisjatel.
Aastaid tagasi oli ühel mu hea tuttaval suhe abielunaisega. Mehe sõbrad olid skeptilised, vanematel polnud toimunust õrna aimugi. Mina küll nägin, et asjast asja ei saa ja see ei lõppe hästi, aga mida ma teha sain? Ma võisin lugeda moraali ja Nastja kombel tulevikku ennustada, aga see ei muuda inimese tundeid, see ei tee tema koormat kergemaks. Ühel päeval saatsin ma talle sõnumi, et ma ei kadesta olukorda millesse ta end mässinud on, aga ma kadestan seda, et ta elab, et ta tunneb, et ta on mässitud armastuse valusasse, kuid ilusasse piina ja isegi kui see ühel hetkel lõppeb siis on talle jäänud ehk sügavad haavad, aga ka kustumatud mälestused, mida aastaid hiljemgi meenutada. Haavad tõesti tulid ja mitte kriimud, vaid sügavad ja verised haavad. Aga ma ei kõndinud ka sel hetkel minema ja korrutanud, et ma ju ütlesin Sulle. Keda see aidanud oleks? Piltlikult öeldes võtsin riideräbala surusin selle haavale ja olin õlaks millel nutta. See oli valus õppetund, aga armastus pole kunagi okasteta roos. Iga magusalt lõhnav roos kannab enesega kaasas ka valu ja ohtu.
Mul oli endal aastaid tagasi üks suhe, kus minugi sõbrad ütlesid, et Sa näed ju, et see kuhugi ei vii. Jah, ma teadsin seda, ma teasin, et need hetked on vaid oleviku tarvis ja pole mõeldud tulevikku. Aga see ei takistanud mind, sest see ei muutnud mu tundeid. Ma läksin kaasa tundega, mis mind enesesse mässis ja ma ei tahtnud ega osanudki seda voolu peatada. Nüüd aastaid hiljem võin öelda, et ma ei kahetse olnut. Kuidas ma saan kahetseda midagi, mis tegi mind õnnelikuks, mis muutis mu elu tol hetkel paremaks, mis pani mind särama ja tekitas tunde, et ma polegi tunneteta tühi kest. Mõni asi ongi mõeldud vaid olevikku, mõni hetk elabki tulevikuta, mõni suhe, inimene, tunne ongi viga, aga kui see viga meid õnnelikuks teeb, siis kes saab meile vigu keelata?
Nagu ütles mu hea sõber ja nagu ma ise armastan päevast päeva korrutada - elatakse vaid korra ja vigade parandust ei tule. Uusi võimalusi ka mitte. Me peame elama nii nagu oskame. Ja alati vb ei oskagi, aga kas meie kõrval seisvad inimesed on veatud? Kindlasti mitte!
Meil on lihtne panna end kohtumõistja rolli, aga märksa keerulisem sättida end lähedase inimese olukorda. Lihtne on öelda, et see on viga, see inimene on viga, see suhe on vale, kõik on vale, aga kui Sa oleksid ise selles samas olukorras, kui Sind paneks see nn. viga särama ja tundma elusana, kas Sa keelaksid enesele elu?
Ma pole valinud kunagi kergeid teid siin elus, magnetina kisub mind sinna, kus on alati takistused ja okalised keelatud viljade rägastikud. Alati ma lähen sinna, kuhu teised manitsevad mitte minema ja minu ümber on tohutul hulgal neid, kes teevad päevast päeva sama. Nende seas minu sõbrad. Igakord kui ma kipun hukka mõistma, küsin ma eneselt, et mida ma õigupoolest hukka mõistan?
Nii nagu selles filmis, sõbrad kartsid, et naine on mehe jaoks liiga vana ja lisaks sellele, et üks tahab nintendot ja teine last, läheb naine varsti kortsu ja mees kindlasti pole valmis end pühendama jms. Kõik see võib ju tõsi olla, aga kes ei riski, see shampust ei joo. Ja mis te arvate, et n-ö. normaalsed suhted ei kanna endas raskusi? Kui kohtuvad kaks ühe vana,ühe usuga inimest, armuvad ja on koos, kas siis annab armastus garantiisid? Ka siis vb naine vastu puud surnuks sõita ja kogu see ilus lugu traagilise lõpu leida. Mitte miski pole siin elus garanteeritud!
Ma tegin vigu eile, teen tänagi ja kindlasti ka homme. Ma olen inimene, Sina oled ka! Me ei saa kahetseda tehtud, saame kahetseda vaid seda, et me ei elanud siis, kui selleks õige aeg oli.
Kui terve maailm seisab Sulle vastu, kui Sa tunned end üksiku, vastiku ja ainult vigades elava inimesena, siis ära unusta seda - kui see viga teeb Sind õnnelikumaks, kui kõik need õieti elatud hetked, siis naudi, võta elult, mis võtta annab! Elatakse vaid korra...
neljapäev, aprill 14, 2011
Unistage valjult!
Ma ei pea enam ammu ennast normaalseks inimeseks. Kella 2ni öösel kirjutasin bakatööd ja nüüd mõtlesin, et kurat tuleb üks sutsakas ka siin ära anda, muidu ei tule und :)
Meenutasin täna seda, kuidas ma kohalikus lehes keskkooli aegadel mingit haridusteemat lahkasin ja lõppu ka ära märkisin, et vaatamata sellele, et ma pole reaalainetes teab mis käpp unistan ma siiski TÜs õppimisest. Nagu ma oma eelevateski postitustes maininud olen, siis mitte kõik sellesse ettevõtmisesse ei uskunud. Nad ju ei kahelnud tegelikult minu kirjutamisoskuses, vaid selles, et ma polnud olnud parim igal alal.
Siit ka küsimus? Kas me saame olla igal alal tipus? Kas me üldse peame kõike oskama? Minu isiklik kogemus on näidanud, et läbi ei löö need, kes kõike oskavad, suudavad ja tahavad teha, vaid ikkagi need, kes spetsialiseeruvad kitsale valdkonnale ja püüavad end just seal kõige enam areneda ja läbi lüüa.
Kuna ma olin kõva häälega välja öelnud, et lähen ajakirjandusosakonda katsetele, siis polnud mul erilist pääsu. Sel päeval ma kukkusin peahoone ees oma põlved siniseks - peale seda olin ma veendunud, et see päev teab mis hästi lõppeda ei saa. Võtsin siis oma avaldatud tööde kausta kaenlasse(no 3 aastaga oli sinna ikka kogunenud seda kraami) ja suundusin vestlusele. Selgus, et minu komisjonis on ka Marju Lauristin. See nimi kõlas kuidagi eriti kurjakuulutavalt. Närvid olid juba piisavalt pingul, kui oli aeg siseneda. Ees ootas mind päris mitu õppejõudu, sh ka Mart Raudsaar, kes minuga põhiliselt vestleski.
Põhiasjad olid juba ära uuritud ja lõpetuseks küsis Raudsaar:"Oled Sa mõelnud, mis saab siis, kui Sa tasuta kohale ei saa?"
Vastasin veidi üllatunud moel:"Ma pole sellele mitte kunagi mõelnud, olen vaid mõelnud, et mis saab siis, kui ma sisse ei saa."
"Mis siis saab", küsis Mart omakorda.
"Siis saab minust vabakutseline ajakirjanik.Kui ma sisse ei saa ja seda paberit ei saa, siis minu elus ei muutu midagi, see on mu kutsumus ja selle juurde ma jään!"
Õppejõud naeratasid ja Lauristin ütles:" Usun, et kohtume sügisel!"
Lahkusin rõõmsal meelel ja peahoone ees helises telefon. See oli minu ema. "No kuidas läks?" "99% kindlusega julgen väita, et olen sees, Lauristini sõnadest lugesin välja." Jaa nii läkski - me kohtusime tõesti juba sügisel, kui mina koos teiste rebastega tema akna all laulsime :)
Jah, mul olid oma nõrgad kohad, mis oleks võinud saada sisseastumisel saatuslikuks. Ja akadeemiline test sisaldab endas ka kõike muud, sh matemaatikat ja füüsikat, kui kirjatööd. Aga polnud päevagi, mil ma poleks uskunud, et ma ei saa ja ma ei saavuta.
Mul oli a) usk iseendasse b) usk kõige väelisemasse, et kui ta on andnud mulle ande, siis annab ta ka võimaluse seda arendada ja rahva hüvanguks kasutada c) mul oli kius, et tõestada neile, kes minusse ei uskunud, et nad alahindasid mind d) mul oli tahe end proovile panna ja näidata, et kõik on võimalik, kui ise tahta e) Mul oli ropult tehtud tööd, ma kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin, et nad kõik näeksid, et ma tõesti olen valmis pingutama, et mind tõesti huvitab ja et mul on juba kogemustepagas, mis aitab mul seda teekonda läbida.
Ma pean seda väga oluliseks, et inimesel oleks siht selgelt sõnastatud. Ja julgelt tuleb oma unistused välja öelda, siis saavad need oma moodi poweri. Pluss Sa tunned, et pead rohkem pingutama, et mitte kõigi ees feilida.
Unistage, tehke tööd ja mis kõige tähtsam säilitage enesekindlus ja eneseusk!
Keegi ei usu teisse, kui te ise seda ei tee.Keegi ei too teile kandikul kätte võimalusi. Töö, töö ja ainult töö viib Teid sihile!
Meenutasin täna seda, kuidas ma kohalikus lehes keskkooli aegadel mingit haridusteemat lahkasin ja lõppu ka ära märkisin, et vaatamata sellele, et ma pole reaalainetes teab mis käpp unistan ma siiski TÜs õppimisest. Nagu ma oma eelevateski postitustes maininud olen, siis mitte kõik sellesse ettevõtmisesse ei uskunud. Nad ju ei kahelnud tegelikult minu kirjutamisoskuses, vaid selles, et ma polnud olnud parim igal alal.
Siit ka küsimus? Kas me saame olla igal alal tipus? Kas me üldse peame kõike oskama? Minu isiklik kogemus on näidanud, et läbi ei löö need, kes kõike oskavad, suudavad ja tahavad teha, vaid ikkagi need, kes spetsialiseeruvad kitsale valdkonnale ja püüavad end just seal kõige enam areneda ja läbi lüüa.
Kuna ma olin kõva häälega välja öelnud, et lähen ajakirjandusosakonda katsetele, siis polnud mul erilist pääsu. Sel päeval ma kukkusin peahoone ees oma põlved siniseks - peale seda olin ma veendunud, et see päev teab mis hästi lõppeda ei saa. Võtsin siis oma avaldatud tööde kausta kaenlasse(no 3 aastaga oli sinna ikka kogunenud seda kraami) ja suundusin vestlusele. Selgus, et minu komisjonis on ka Marju Lauristin. See nimi kõlas kuidagi eriti kurjakuulutavalt. Närvid olid juba piisavalt pingul, kui oli aeg siseneda. Ees ootas mind päris mitu õppejõudu, sh ka Mart Raudsaar, kes minuga põhiliselt vestleski.
Põhiasjad olid juba ära uuritud ja lõpetuseks küsis Raudsaar:"Oled Sa mõelnud, mis saab siis, kui Sa tasuta kohale ei saa?"
Vastasin veidi üllatunud moel:"Ma pole sellele mitte kunagi mõelnud, olen vaid mõelnud, et mis saab siis, kui ma sisse ei saa."
"Mis siis saab", küsis Mart omakorda.
"Siis saab minust vabakutseline ajakirjanik.Kui ma sisse ei saa ja seda paberit ei saa, siis minu elus ei muutu midagi, see on mu kutsumus ja selle juurde ma jään!"
Õppejõud naeratasid ja Lauristin ütles:" Usun, et kohtume sügisel!"
Lahkusin rõõmsal meelel ja peahoone ees helises telefon. See oli minu ema. "No kuidas läks?" "99% kindlusega julgen väita, et olen sees, Lauristini sõnadest lugesin välja." Jaa nii läkski - me kohtusime tõesti juba sügisel, kui mina koos teiste rebastega tema akna all laulsime :)
Jah, mul olid oma nõrgad kohad, mis oleks võinud saada sisseastumisel saatuslikuks. Ja akadeemiline test sisaldab endas ka kõike muud, sh matemaatikat ja füüsikat, kui kirjatööd. Aga polnud päevagi, mil ma poleks uskunud, et ma ei saa ja ma ei saavuta.
Mul oli a) usk iseendasse b) usk kõige väelisemasse, et kui ta on andnud mulle ande, siis annab ta ka võimaluse seda arendada ja rahva hüvanguks kasutada c) mul oli kius, et tõestada neile, kes minusse ei uskunud, et nad alahindasid mind d) mul oli tahe end proovile panna ja näidata, et kõik on võimalik, kui ise tahta e) Mul oli ropult tehtud tööd, ma kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin, et nad kõik näeksid, et ma tõesti olen valmis pingutama, et mind tõesti huvitab ja et mul on juba kogemustepagas, mis aitab mul seda teekonda läbida.
Ma pean seda väga oluliseks, et inimesel oleks siht selgelt sõnastatud. Ja julgelt tuleb oma unistused välja öelda, siis saavad need oma moodi poweri. Pluss Sa tunned, et pead rohkem pingutama, et mitte kõigi ees feilida.
Unistage, tehke tööd ja mis kõige tähtsam säilitage enesekindlus ja eneseusk!
Keegi ei usu teisse, kui te ise seda ei tee.Keegi ei too teile kandikul kätte võimalusi. Töö, töö ja ainult töö viib Teid sihile!
pühapäev, aprill 10, 2011
They didint believe in me!
Kirjutan parasjagu oma bakatööd ja see on selline emotsionaalne tegevus. Tegemist on väga olulise kirjatööga ja teisalt kui see kord tehtud saab, siis on jälle võimalus tähistada ühe etapi lõppu elus. Minu bakalaureuseõpe venis mitmetel põhjustel päris pikale. Üks põhjus oli sisemine vajadus Eestist ajutiselt jalga lasta ja teine põhjus oli vajadus uute väljakutsete järele, milleks sai tol hetkel poliitika. Ma pole harjunud, kui mind raamidesse suratakse. A´la kõigepealt lõpetad keska, siis kohe ülikooli, siis istud seal doktorikraadini, siis lähed tööle, siis abiellu, siis teed lapsed - get real! Üks mu vanaema sõbranna oli kurjustanud, et miks Kadril oli vaja Inglismaale ronida. Hallo mammi, see, et Sinu elus käib kõiki mingit viisaastaku plaani pidi, ei tähenda, et mina oma elu elamata jätan. Asju tuleb teha, siis, kui süda kutsub, mitte siis kui keegi teine seda õigeks peab.
Juhtusin nägema täna videot, kus räägiti elus kaugele jõudnud inimestest, kellesse omal ajal ei usutud ja kes on elus sajaga feilinud. Ma ei julgeks väita, et olen kuskil täiega ebaõnnestunud, aga kindlasti olen kohanud elus inimesi, kes püüavad teha kõik, et näha minus nõrka, rumalat ja mitte kuhugi jõudvat keskpärast halli hiirt. Minu kunstiõpetaja küsis veel mõni aasta tagasi, et kas mind ei visatudki veel ülikoolist välja... Milline armas suhtumine ühe pedagoogi poolt, kas pole?
Mis seal salata ma ei olnud keskkooli aegadel õpetajate poolt just kõige tulisemalt armasatum õpilane. Üldiselt olin ma siiski kirjanduse ja muusikaõpetaja lemmik, sest need olid vähesed asjad, mis mind huvitasid. Mingis klassis tabas mind must masendus ja ma ei harrastanud väga koolipinki jõudagi. Sellest ajast on mul arvuti failidesse jäänud üks kiri... Kiri õpetajale, kes astus minu eest välja, kui mind sooviti välja visata. Jagan seda ajaloolist kirja Teiegagi.
Kallis ...
Tegelikult pole viisakas üht õpetajat nõnda eesnime järgi kutsuda, aga loodan, et sel korral annate andeks. Ma olen ammu juba tahtnud midagi öelda, aga pole olnud sobivat momenti, nii mõtlesingi, et jõulud on paras aeg oma mõtteid väljendada ja „ajakirjanik“ nagu ma olen, eelistan seda teha kirjutades. Mitte, et ma oleks nii nõrk tüdruk, et silmast silma teha ei julge, vaid lihtsalt. minu meelest oleks lahe istuda vaiksel talveõhtul tugitoolis, juua kuuma kakaod ja lugeda ühe õpilase kirja.
Te pole kunagi olnud minu õpetaja, seega ei oska Teid ka hinnata pedagoogina, aga tean, et inimesena olete küll ära teeninud medali. Ma tahan Teid tänada selle eest mida tegite selle aasta kevadel, et astusite minu eest välja ja usun, et just tänu Teile anti mulle uus võimalus. See tähendas mulle väga palju… Tol hetkel tundsin ise, et kõik on kaotanud usu minusse, ka mina ise… Mul oli olnud väga raske aasta, kadunud oli naeratus ja sõbradki ei osanud mind kuidagi aidata. Ja uskuge või mitte, ma ei olnud kooli ajal kuskil tänavatel jõlkumas, ma tõesti enamjaolt magasin kodus, sest nii tundus aeg kiiremini minevat ja valu väiksem ning reaalsus kaugemal või tegin asju, kus tundsin, et mul oli veel lootust kuhugi jõuda. Ma olen alati teadnud, kui tähtis on keskkooli tunnistus, aga tundsin, et jaks on otsas ja see paber jääbki saamata – vähemalt meie koolis. Teadsin, et ei suuda koolile anda midagi oma teadmistega, püüdsin seda korvata nii laulmise, kirjutamise kui ka ära teha midagi teiste õpilaste heaks. Aga tuli hetk, kus keegi võttis vastu otsuse, et kõik mida teen on mõttetu ja ma andsingi jäädavalt alla. Tahtsin minna… Ja kui kevadel kuulsin, mis oli õppenõukogus toimunud, sain aru, et ma ei saa lähtuda sellest mida arvab üks inimene, ma ei saa alt vedada sõpru, kes küll ei osanud mind väga aidata, aga ometigi üritasid need vähesed päevad mil koolis olin teha meeldivateks. Pean tunnistama, et kuigi mu hinded olid 9-nda lõpus kehvad, siis tegelikult ma ei tahtnud siit koolist ära minna ka paljudel teistel põhjustel. Siin leidub inimesi, kes omavad suurt südant, teadmisi ja paljut muudki. Mind panigi imestama, et tegelikult te ju mind ei tunne, kuid siiski te ei kuulunud nende sekka, kes oleks öelnud: „ Lootusetu plika, viskame välja“ .
Aitäh kõige selle eest! Mul on unistus – ma ei tea kas saan TÜ-sse ajakirjandust õppima, aga ühel paberil polegi ehk niivõrd tähtsust. Armastan kirjutamist ja Keskkoolis on antud mulle see võimalus. Mul on olnud siin palju häid juhendajaid ja palju tuge. See kool poleks see mis ta on, kui poleks Teid ja palju teisi, kes teavad, et tähtis on see, mis on südames – ARMASTUS, MÕISTMINE ja HOOLIVUS.
Ääremärkusena võib lisada, et ülikooli ma sain, samuti olin ma mõni aeg hiljem juba meediavaldkonnas tööl ja nüüd seisab ees ka lõpetamine...
Ma ei tea, kas see kõik oli tänu neile vähestele inimestele, kes minusse uskusid või oli see kõik tänu minu sisemisele tahtele, aga üht ma ütlen, ärge kunagi kartke unistada ja alati uskuge iseendasse!
Üks mees ütles kord midagi sarnast: " Surivoodil me ei kahetse tehtut, vaid tegemata jätmisi, aga siis on juba liiga hilja, et tagantjärgigi teha."
Sõbrad, maailmal on palju pakkuda, sh raskeid aegu, karme väljakutseid ja tohutul hulgal inimesi, kes teisse ei usu. Saatke nad perse! Elage nii, nagu Teie unistate, tehke seda, mida te teate end suutvat ja olge Teie ise!
Juhtusin nägema täna videot, kus räägiti elus kaugele jõudnud inimestest, kellesse omal ajal ei usutud ja kes on elus sajaga feilinud. Ma ei julgeks väita, et olen kuskil täiega ebaõnnestunud, aga kindlasti olen kohanud elus inimesi, kes püüavad teha kõik, et näha minus nõrka, rumalat ja mitte kuhugi jõudvat keskpärast halli hiirt. Minu kunstiõpetaja küsis veel mõni aasta tagasi, et kas mind ei visatudki veel ülikoolist välja... Milline armas suhtumine ühe pedagoogi poolt, kas pole?
Mis seal salata ma ei olnud keskkooli aegadel õpetajate poolt just kõige tulisemalt armasatum õpilane. Üldiselt olin ma siiski kirjanduse ja muusikaõpetaja lemmik, sest need olid vähesed asjad, mis mind huvitasid. Mingis klassis tabas mind must masendus ja ma ei harrastanud väga koolipinki jõudagi. Sellest ajast on mul arvuti failidesse jäänud üks kiri... Kiri õpetajale, kes astus minu eest välja, kui mind sooviti välja visata. Jagan seda ajaloolist kirja Teiegagi.
Kallis ...
Tegelikult pole viisakas üht õpetajat nõnda eesnime järgi kutsuda, aga loodan, et sel korral annate andeks. Ma olen ammu juba tahtnud midagi öelda, aga pole olnud sobivat momenti, nii mõtlesingi, et jõulud on paras aeg oma mõtteid väljendada ja „ajakirjanik“ nagu ma olen, eelistan seda teha kirjutades. Mitte, et ma oleks nii nõrk tüdruk, et silmast silma teha ei julge, vaid lihtsalt. minu meelest oleks lahe istuda vaiksel talveõhtul tugitoolis, juua kuuma kakaod ja lugeda ühe õpilase kirja.
Te pole kunagi olnud minu õpetaja, seega ei oska Teid ka hinnata pedagoogina, aga tean, et inimesena olete küll ära teeninud medali. Ma tahan Teid tänada selle eest mida tegite selle aasta kevadel, et astusite minu eest välja ja usun, et just tänu Teile anti mulle uus võimalus. See tähendas mulle väga palju… Tol hetkel tundsin ise, et kõik on kaotanud usu minusse, ka mina ise… Mul oli olnud väga raske aasta, kadunud oli naeratus ja sõbradki ei osanud mind kuidagi aidata. Ja uskuge või mitte, ma ei olnud kooli ajal kuskil tänavatel jõlkumas, ma tõesti enamjaolt magasin kodus, sest nii tundus aeg kiiremini minevat ja valu väiksem ning reaalsus kaugemal või tegin asju, kus tundsin, et mul oli veel lootust kuhugi jõuda. Ma olen alati teadnud, kui tähtis on keskkooli tunnistus, aga tundsin, et jaks on otsas ja see paber jääbki saamata – vähemalt meie koolis. Teadsin, et ei suuda koolile anda midagi oma teadmistega, püüdsin seda korvata nii laulmise, kirjutamise kui ka ära teha midagi teiste õpilaste heaks. Aga tuli hetk, kus keegi võttis vastu otsuse, et kõik mida teen on mõttetu ja ma andsingi jäädavalt alla. Tahtsin minna… Ja kui kevadel kuulsin, mis oli õppenõukogus toimunud, sain aru, et ma ei saa lähtuda sellest mida arvab üks inimene, ma ei saa alt vedada sõpru, kes küll ei osanud mind väga aidata, aga ometigi üritasid need vähesed päevad mil koolis olin teha meeldivateks. Pean tunnistama, et kuigi mu hinded olid 9-nda lõpus kehvad, siis tegelikult ma ei tahtnud siit koolist ära minna ka paljudel teistel põhjustel. Siin leidub inimesi, kes omavad suurt südant, teadmisi ja paljut muudki. Mind panigi imestama, et tegelikult te ju mind ei tunne, kuid siiski te ei kuulunud nende sekka, kes oleks öelnud: „ Lootusetu plika, viskame välja“ .
Aitäh kõige selle eest! Mul on unistus – ma ei tea kas saan TÜ-sse ajakirjandust õppima, aga ühel paberil polegi ehk niivõrd tähtsust. Armastan kirjutamist ja Keskkoolis on antud mulle see võimalus. Mul on olnud siin palju häid juhendajaid ja palju tuge. See kool poleks see mis ta on, kui poleks Teid ja palju teisi, kes teavad, et tähtis on see, mis on südames – ARMASTUS, MÕISTMINE ja HOOLIVUS.
Ääremärkusena võib lisada, et ülikooli ma sain, samuti olin ma mõni aeg hiljem juba meediavaldkonnas tööl ja nüüd seisab ees ka lõpetamine...
Ma ei tea, kas see kõik oli tänu neile vähestele inimestele, kes minusse uskusid või oli see kõik tänu minu sisemisele tahtele, aga üht ma ütlen, ärge kunagi kartke unistada ja alati uskuge iseendasse!
Üks mees ütles kord midagi sarnast: " Surivoodil me ei kahetse tehtut, vaid tegemata jätmisi, aga siis on juba liiga hilja, et tagantjärgigi teha."
Sõbrad, maailmal on palju pakkuda, sh raskeid aegu, karme väljakutseid ja tohutul hulgal inimesi, kes teisse ei usu. Saatke nad perse! Elage nii, nagu Teie unistate, tehke seda, mida te teate end suutvat ja olge Teie ise!
neljapäev, aprill 07, 2011
Feimi ja sulli, täna teeme pulli!
Mind kutsuti hiljuti ühele koosviibimisele, mis pidi endas sisaldama natukest rummi ja rohkelt loomeinimesi. Kuna mul pea juba tossas kirjutamisest, otsustasin härjal sarvist haarata ja vaadata, et kuidas siis muusikud pidu panevad. Seda enam, et reaalsuses lootsin ühe ürituse tarvis mõned kokkulepped sel õhtul sõlmida.
Haarasin "julgestustiimi" kaasa ja suundusin hotelli, kus kokkusaamine kokku lepitud oli. Jõudsime kohale lubatust varem ja otsustasime seltskonnaga fuajees oodata. Ca 10 minutit hiljem saabus bändi ninamees - maika seljas ja päikseprillid ninal, käed korralikult täis tätoveeritud. Samm oli muidugi juba suhteliselt sassis, nii, et oli ilmselge, et kokkulepete sõlmimiseks võib küll täna minna, aga iseasi, kas neist ka kinni peetakse. Muusikute taga maandusid hotelli siresäärsed blondiinid. Üks paistis sõjakam, teine pisut leebem. Esmulje petlik! Järsku tekkis mingi räige sagimine ja hakati ajama, et tuleb hotelli vahetada. Meie keegi ei saanud midagi aru, et mis toimub ja naersime, et no fck, anna siin allkirjad ära, pärast maksad ise kogu selle kupatuse kinni, et no meie jaoks suhteliselt võõrad inimesed kõik. Mis peale üks blondiinidest teatas:" Te vist ei tunne neid mehi, 60 000 ühe õhtuga pole nende jaoks mingi probleem!" Mida iganes! Seltskond liikus, liikusime meiegi.
Oleme keset õhtust liiklust ja ilmselt sponsorite poolt sebitud auto rooli suratud blondiin vajutas ilmselt korraga pidurit ja gaasi, sest no pidurituled olid pidevalt helkimas, kui järsku hakkas ta eriti eriskummalisi sõiduvõtteid katsetama. Kuna meie pidime lihtsalt järgi sõitma, siis oli päris kummaline vasakule pööravast sõidureast otse kupatada ja signaalitavate kaassõitjate viha alla sattuda. Mingi hetk otsustas tibi eirata kõiki liiklusmärke ja muid takistusi. Ma vaatasin, et OK, blond pöördes ja kasutasin sihtpunkti jõudmiseks siiski ettenähtud teid.
Jõudsime siis hotelli, ninad võtsid toad ja ülejäänud punt vajus n-ö. tagauksest sisse. Joogid toodi lagedale. Miskipärast meie seltskonnast ei suutnud keegi ära otsustada, et kas siis manustada või mitte. Kõigile vist tundus, et turvalisem oleks jääda kaineks, et vajadusel kiirkorras lahkuda. Eriti kui räägiti lugusid, kuidas üks vendadest pidi oma korteri maha müüma, et kinni maksta mingeid kahjusid, mille nad ühes hotellis tekitanud olid. Ja oli tunda, et ilmselt kui ikka keegi palju piniseb, siis saab vastu hambaid ära kah. Ümberringi toimuv oli suhteliselt kaootiline - suitsetati nii, et tuhka oli vaip ja voodi täis, jooki voolas ojadena ja räägiti storysid lavalaudadelt.
Aga parim pala selgus siis, kui üks blond koos bändimehega lahkus. Nimelt selgus, et tüüp oli luuale valetanud, et on räige millikas. See seletab nii mõndagi, miks neiuke mehe pärast seal kukerpalle valmis oli tegema ja sellist kahtlast juttu mingitest summadest rääkis. Võib-olla oli tegemist nõiaga, igatahes vars mille otsas ta istub pole küll nii palju väärt, kui ta ise arvanud oli. Kahju kohe sellistest!
Õhtu võttis tuure, kes tegid maadlusvõistlust, kes rebid eurosid ribadeks - ilmselt pole nad kuulnud midagi Aafrika nälgivatest lastest või Tallinna kodututest.
Õhtu parimaks palaks oli muidugi see, et kõigil bändimeestel on keelatud suhete loomine, sest see segavat tippu jõudmist ja töötegemist (ilmselt jah, töö, mida tehakse pidevas joobes, pole just naiste unistuste elustiil). Olgem ausad, milline ajudega naine tahakski mingi rockariga koos elada, kes tuuritab ringi ööd ja päevad ja viibib ilmselt rohkem oma groupie´de ja bändi pällide,kui Sinuga ühes voodis.
Samas oli see kõik kuidagi trööstitu ja kurb - tegelikult ju andekad inimesed, kes kirjutab fantastilisi lugusid, kes mängib hästi mõnda instrumenti, aga kui tühine tundub see elu ühest linnast ja hotellist teise,vahetuvad ainult voodilinad ja naised. Ilmselt muidugi alkoholivines tundub kõik see maailm palju kirkam ja ilusam.
Aga siiski, ühel päeval tõusevad nemadki, avavad silmad ja mõistavad, et on juba 40 aastased. Neil pole naist, lapsi, kodu, halvimal juhul ka mitte enam tervist. Kui hästi läheb, siis on mõne maltsa mõju all kirjutatud lugu, mida veel 20a hiljemgi raadiotes mängitakse.
Minu jaoks on olnud muusika ja lava see koht, kus ma saan olla keegi teine, ma saan lasta rihma l]dvaks. Laval peabki olema artist, aga Sa ei saa olla 24/7 ulmeäge pilves rockstaar. Inimesel peab olema oskus vahetada rolle.
Ühel hetkel ei lasta neid enam ühestki hotelliuksest sisse, ühel hetkel ei kasva papp enam puu otsas ja ühel hetkel ei kannata organism enam välja lõpmatuid rummipudeleid. Ja sel hetkel oled sa siin maailmas üksi. Vb mõni truu groupie on veel jäänud Sinu kõrvale, kes on end koos Sinuga põhja joonud või seisab seal sellepärast, et Sa oled talle rahakoti eest. Su sõbrad on Su hüljanud, sest sinu attitude on nad ammu lämmatanud. Klienditeenindajad pagevad leti alla, sest nad on väsinud küsimusest:"Kas Sa üldse tead, kes ma olen, rsk!?" Sa vaatad peeglisse, Sa oled vana ja koltunud ja kogu maailmal on Sinust pohhui!
Meenutades ühe tegelase tookordseid sõnu, et:"Mulle ei meeldi, kui mingi naine mind käsutab või keelab mul bändi teha,kui keegi liiga lähedale tuleb, jooksen minema", siis lubage ma arvan, et see mees jääbki jooksma. Mitte naiste eest, vaid iseenda eest. Mitte ükski naine ei võta mehelt tema hobi ja armastust. Mitte keegi ei saa meilt võtta meie vabadust. Põgeneda saab vaid enese nõrkuse ja hirmude eest. Võib-olla tõesti oled Sa oma kiitlemisega kukkunud sinna auku, kus naised Sinus vaid rahapakki näevadki, võib-olla tõesti Sa ei oska olla korraga nii edukas muusik kui normaalne pereinimene, võib-olla tõesti oled kaotanud oskuse armastada, aga kulla mees, feim ja sull ei asenda Sulle kunagi seda, mida inimesed tegelikult eluks vajavad.
"Glamuurne" elu suitsupilves ja klirisevad aknaklaasid, hämardunud silmavaat ja veriseks löödud nukid, kallid autod ja odavad naised... Kas see on elu, kas see on õnn? Võib-olla mõnele on...
PS! Loomulikult lahkusime me õigel ajal - see polnud päris meie pidu :)
Haarasin "julgestustiimi" kaasa ja suundusin hotelli, kus kokkusaamine kokku lepitud oli. Jõudsime kohale lubatust varem ja otsustasime seltskonnaga fuajees oodata. Ca 10 minutit hiljem saabus bändi ninamees - maika seljas ja päikseprillid ninal, käed korralikult täis tätoveeritud. Samm oli muidugi juba suhteliselt sassis, nii, et oli ilmselge, et kokkulepete sõlmimiseks võib küll täna minna, aga iseasi, kas neist ka kinni peetakse. Muusikute taga maandusid hotelli siresäärsed blondiinid. Üks paistis sõjakam, teine pisut leebem. Esmulje petlik! Järsku tekkis mingi räige sagimine ja hakati ajama, et tuleb hotelli vahetada. Meie keegi ei saanud midagi aru, et mis toimub ja naersime, et no fck, anna siin allkirjad ära, pärast maksad ise kogu selle kupatuse kinni, et no meie jaoks suhteliselt võõrad inimesed kõik. Mis peale üks blondiinidest teatas:" Te vist ei tunne neid mehi, 60 000 ühe õhtuga pole nende jaoks mingi probleem!" Mida iganes! Seltskond liikus, liikusime meiegi.
Oleme keset õhtust liiklust ja ilmselt sponsorite poolt sebitud auto rooli suratud blondiin vajutas ilmselt korraga pidurit ja gaasi, sest no pidurituled olid pidevalt helkimas, kui järsku hakkas ta eriti eriskummalisi sõiduvõtteid katsetama. Kuna meie pidime lihtsalt järgi sõitma, siis oli päris kummaline vasakule pööravast sõidureast otse kupatada ja signaalitavate kaassõitjate viha alla sattuda. Mingi hetk otsustas tibi eirata kõiki liiklusmärke ja muid takistusi. Ma vaatasin, et OK, blond pöördes ja kasutasin sihtpunkti jõudmiseks siiski ettenähtud teid.
Jõudsime siis hotelli, ninad võtsid toad ja ülejäänud punt vajus n-ö. tagauksest sisse. Joogid toodi lagedale. Miskipärast meie seltskonnast ei suutnud keegi ära otsustada, et kas siis manustada või mitte. Kõigile vist tundus, et turvalisem oleks jääda kaineks, et vajadusel kiirkorras lahkuda. Eriti kui räägiti lugusid, kuidas üks vendadest pidi oma korteri maha müüma, et kinni maksta mingeid kahjusid, mille nad ühes hotellis tekitanud olid. Ja oli tunda, et ilmselt kui ikka keegi palju piniseb, siis saab vastu hambaid ära kah. Ümberringi toimuv oli suhteliselt kaootiline - suitsetati nii, et tuhka oli vaip ja voodi täis, jooki voolas ojadena ja räägiti storysid lavalaudadelt.
Aga parim pala selgus siis, kui üks blond koos bändimehega lahkus. Nimelt selgus, et tüüp oli luuale valetanud, et on räige millikas. See seletab nii mõndagi, miks neiuke mehe pärast seal kukerpalle valmis oli tegema ja sellist kahtlast juttu mingitest summadest rääkis. Võib-olla oli tegemist nõiaga, igatahes vars mille otsas ta istub pole küll nii palju väärt, kui ta ise arvanud oli. Kahju kohe sellistest!
Õhtu võttis tuure, kes tegid maadlusvõistlust, kes rebid eurosid ribadeks - ilmselt pole nad kuulnud midagi Aafrika nälgivatest lastest või Tallinna kodututest.
Õhtu parimaks palaks oli muidugi see, et kõigil bändimeestel on keelatud suhete loomine, sest see segavat tippu jõudmist ja töötegemist (ilmselt jah, töö, mida tehakse pidevas joobes, pole just naiste unistuste elustiil). Olgem ausad, milline ajudega naine tahakski mingi rockariga koos elada, kes tuuritab ringi ööd ja päevad ja viibib ilmselt rohkem oma groupie´de ja bändi pällide,kui Sinuga ühes voodis.
Samas oli see kõik kuidagi trööstitu ja kurb - tegelikult ju andekad inimesed, kes kirjutab fantastilisi lugusid, kes mängib hästi mõnda instrumenti, aga kui tühine tundub see elu ühest linnast ja hotellist teise,vahetuvad ainult voodilinad ja naised. Ilmselt muidugi alkoholivines tundub kõik see maailm palju kirkam ja ilusam.
Aga siiski, ühel päeval tõusevad nemadki, avavad silmad ja mõistavad, et on juba 40 aastased. Neil pole naist, lapsi, kodu, halvimal juhul ka mitte enam tervist. Kui hästi läheb, siis on mõne maltsa mõju all kirjutatud lugu, mida veel 20a hiljemgi raadiotes mängitakse.
Minu jaoks on olnud muusika ja lava see koht, kus ma saan olla keegi teine, ma saan lasta rihma l]dvaks. Laval peabki olema artist, aga Sa ei saa olla 24/7 ulmeäge pilves rockstaar. Inimesel peab olema oskus vahetada rolle.
Ühel hetkel ei lasta neid enam ühestki hotelliuksest sisse, ühel hetkel ei kasva papp enam puu otsas ja ühel hetkel ei kannata organism enam välja lõpmatuid rummipudeleid. Ja sel hetkel oled sa siin maailmas üksi. Vb mõni truu groupie on veel jäänud Sinu kõrvale, kes on end koos Sinuga põhja joonud või seisab seal sellepärast, et Sa oled talle rahakoti eest. Su sõbrad on Su hüljanud, sest sinu attitude on nad ammu lämmatanud. Klienditeenindajad pagevad leti alla, sest nad on väsinud küsimusest:"Kas Sa üldse tead, kes ma olen, rsk!?" Sa vaatad peeglisse, Sa oled vana ja koltunud ja kogu maailmal on Sinust pohhui!
Meenutades ühe tegelase tookordseid sõnu, et:"Mulle ei meeldi, kui mingi naine mind käsutab või keelab mul bändi teha,kui keegi liiga lähedale tuleb, jooksen minema", siis lubage ma arvan, et see mees jääbki jooksma. Mitte naiste eest, vaid iseenda eest. Mitte ükski naine ei võta mehelt tema hobi ja armastust. Mitte keegi ei saa meilt võtta meie vabadust. Põgeneda saab vaid enese nõrkuse ja hirmude eest. Võib-olla tõesti oled Sa oma kiitlemisega kukkunud sinna auku, kus naised Sinus vaid rahapakki näevadki, võib-olla tõesti Sa ei oska olla korraga nii edukas muusik kui normaalne pereinimene, võib-olla tõesti oled kaotanud oskuse armastada, aga kulla mees, feim ja sull ei asenda Sulle kunagi seda, mida inimesed tegelikult eluks vajavad.
"Glamuurne" elu suitsupilves ja klirisevad aknaklaasid, hämardunud silmavaat ja veriseks löödud nukid, kallid autod ja odavad naised... Kas see on elu, kas see on õnn? Võib-olla mõnele on...
PS! Loomulikult lahkusime me õigel ajal - see polnud päris meie pidu :)
esmaspäev, aprill 04, 2011
Mida naised tahavad?
See iidne küsimus hakkas täna mindki vaevama. Tõsi, olen ju ise naissoost ja peaks enda ja oma suguõdede mõttemaailma laksama päris edukalt, aga kui mõne teise naise käigud v mõtted veel näen ette, siis enda alateadvuse sügavustesse pole ma veel ust leidnud.
Toon tüüpilise näite, mida kõigil naistel ette tuleb. On mees - täitsa arvestatav isane, aga mõistuse hääl ikka koputab uksele, et:"Hallo, maa kutsub, mõttetu tühikargaja, egomaniakk ja naistemees, leave it, leave it!" Ja sa mõtledki, et ah, muidugi, pole muidu ka midagi erilist, ei viitsi aega raisata. Et, kui mees nagu ise ei raba sajaga ja ise ka just patja ei nuta, siis las see case jääb. Diil!
Ja siis näed seda vastikut meest, keda Sa ju silmaotsaski ei kannata. Ja mingil põhjusel haarad esimese läheduses oleva mehe ja kukud mängima. Hr. Arvestatav vaatab pika pilguga, Sina saad hoogu juurde - järelikult läheb ju korda. Valad õli tulle... Üks hetk maandub mees teise naise juures. OHUMÄRK!!! Paanikaosakond! MIs toimub? Kes see naine on? Miks ta temaga on? Mida kuradit nad mõtlevad???
"Oot,oot", sosistab mõistusehääl."Sul oli ju kama sellest arrogantsest mehest, kellega nagunii poleks Teil pikemas perspektiivis midagi peale hakata!"
Alles see oli, kui see ülbik Sinuga ei rääkinud, Sa olid solvunud ja süüdistasid teda kõigis maailma pattudes ja pidasid kõiki mehi sigadeks.
Nüüd kui ta Sind viisakalt tänaval tervitab ja lausa pikemalt mõnel päevakajalisel teemal räägib, tunned Sa, et midagi on mäda:"Miks järsku nii sõbralik ja üldse, äkki ta polegi siga ja maailma kõige hullem sitapea!?" Ega see pole ka hea, kui liialt sõbralik olla, siis vb see vimm ära kaduda ... OHUMÄRK! Eriti hirmus on, kui ta Sulle järsku jälle silma julgeb vaadata ja sinna otsa veel naeratab, sees läheb sõjaks. Mõistusehääl:" Silmad kinni, silmad kinni tüdruk, kõnni kohe minema, kohe!!!" Ja siis mingi hädine tegelane kuskilt mujalt organist:"Awwww... millised võrratud kurrud, nii armas!"
Mida kuradit me naised tahame? Ise nagu ei taha, aga teisega ka ei kannata vaadata. Üks osa nagu tahaks, aga teine pool välistab sootuks. Sõbralikkus tekitab paranoiat ja hirmu tunnete tekkimise ees, ülbus ja ignoreerimine ajab vihale ja tundub solvanguna.
Kurat, kas te saate aru, et pole midagi hullemat, kui olla NAINE!
Toon tüüpilise näite, mida kõigil naistel ette tuleb. On mees - täitsa arvestatav isane, aga mõistuse hääl ikka koputab uksele, et:"Hallo, maa kutsub, mõttetu tühikargaja, egomaniakk ja naistemees, leave it, leave it!" Ja sa mõtledki, et ah, muidugi, pole muidu ka midagi erilist, ei viitsi aega raisata. Et, kui mees nagu ise ei raba sajaga ja ise ka just patja ei nuta, siis las see case jääb. Diil!
Ja siis näed seda vastikut meest, keda Sa ju silmaotsaski ei kannata. Ja mingil põhjusel haarad esimese läheduses oleva mehe ja kukud mängima. Hr. Arvestatav vaatab pika pilguga, Sina saad hoogu juurde - järelikult läheb ju korda. Valad õli tulle... Üks hetk maandub mees teise naise juures. OHUMÄRK!!! Paanikaosakond! MIs toimub? Kes see naine on? Miks ta temaga on? Mida kuradit nad mõtlevad???
"Oot,oot", sosistab mõistusehääl."Sul oli ju kama sellest arrogantsest mehest, kellega nagunii poleks Teil pikemas perspektiivis midagi peale hakata!"
Alles see oli, kui see ülbik Sinuga ei rääkinud, Sa olid solvunud ja süüdistasid teda kõigis maailma pattudes ja pidasid kõiki mehi sigadeks.
Nüüd kui ta Sind viisakalt tänaval tervitab ja lausa pikemalt mõnel päevakajalisel teemal räägib, tunned Sa, et midagi on mäda:"Miks järsku nii sõbralik ja üldse, äkki ta polegi siga ja maailma kõige hullem sitapea!?" Ega see pole ka hea, kui liialt sõbralik olla, siis vb see vimm ära kaduda ... OHUMÄRK! Eriti hirmus on, kui ta Sulle järsku jälle silma julgeb vaadata ja sinna otsa veel naeratab, sees läheb sõjaks. Mõistusehääl:" Silmad kinni, silmad kinni tüdruk, kõnni kohe minema, kohe!!!" Ja siis mingi hädine tegelane kuskilt mujalt organist:"Awwww... millised võrratud kurrud, nii armas!"
Mida kuradit me naised tahame? Ise nagu ei taha, aga teisega ka ei kannata vaadata. Üks osa nagu tahaks, aga teine pool välistab sootuks. Sõbralikkus tekitab paranoiat ja hirmu tunnete tekkimise ees, ülbus ja ignoreerimine ajab vihale ja tundub solvanguna.
Kurat, kas te saate aru, et pole midagi hullemat, kui olla NAINE!
teisipäev, märts 29, 2011
Visualiseerimine (raha)
Käisin täna Energiakeskuses PSYCH-K koolitusel, pigem nimetagem seda meetodi tutvustamiseks. Meetod räägib peaasjalikult meie alateadvuse mõttemustritest ja uskumustest, nende muutmistest ja visualiseerumisest, et saavutada elus unistuste eesmärgid.
Mul tekkisid täna seal istudes järgnevad mõtted... need seostusid rahaga.
Eks kõrvu jääb ikka alati see, mis häirib. "Palju te tahaksite raha - visualiseerige seda" v "Teie uskumus on, et Teil pole õigust tehtu eest raha nõuda ja hästi elada".
Mulle on alati tundunud see raha teema suletud ring. Visualiseerin raha, et saada mingeid hüvesid... suur maja, Hummer jne. Kui ma need asjad saavutan, siis ma pean jälle visualiseerima raha, et see maja ikka köetud saaks ja Hummer ka toidetud oleks. Ja see "õigus tasule" kõlab nagu vabandus või õigustus sellele, et miks PSYCH-K tegijad nii soolast hinda nõuavad. Põhjus miks see meetod mind algusest saadik on häirinud on see, et ma alateadlikult tunnen n-ö. rahalõhna. Kuna seostatakse ka Jumalikkusega v religiooniga, siis kirik ei küsi meilt mingit tasu selle eest, et nad aitavad meil iseendeid leida v aitavad narkomaaniast v alkoholismist võitu saada. Asja tehakse puht südamest - ma näen, et kellegil on raske ja ma aitan teda ja see tuleb mulle elus tagasi. Raha asemel võiksimegi visualiseerida õiglust, õiglast tasu, tasu,mis ei pane meid ületarbima, vaid katab meie vajadused jne. Kohutav on see suurushullustus ja tarbimine, mis meile ühel päeval saatuslikuks saab. Raha ei tohiks olla eesmärk v vahend, vaid see peaks kaasnema eluga, kus me oleme saavutanud sisemise tarkuse, väärtushinnangud, motivatsiooni, äratundmise, mis on meie kutsumus jne. Kui me ei visualiseeri algatuseks ajusid, siis rumalate kätes on raha vaid paber, mida irratsionaalselt kasutatakse. Ja ma siiralt usungi sellesse, et kui me anname, siis see tuleb meile tagasi, see ei tähenda, et see peaks meile tulema rahana. Kiriku näitel võiks ju ka öelda, et kirik annab ja tegelikult võtab ju annetuste näol - inimene, kes on saanud abi, ei ole kunagi kitsi ja omakorda aitab teisi oma võimete piires. Nii tekib positiivne ring.
Mul tekkisid täna seal istudes järgnevad mõtted... need seostusid rahaga.
Eks kõrvu jääb ikka alati see, mis häirib. "Palju te tahaksite raha - visualiseerige seda" v "Teie uskumus on, et Teil pole õigust tehtu eest raha nõuda ja hästi elada".
Mulle on alati tundunud see raha teema suletud ring. Visualiseerin raha, et saada mingeid hüvesid... suur maja, Hummer jne. Kui ma need asjad saavutan, siis ma pean jälle visualiseerima raha, et see maja ikka köetud saaks ja Hummer ka toidetud oleks. Ja see "õigus tasule" kõlab nagu vabandus või õigustus sellele, et miks PSYCH-K tegijad nii soolast hinda nõuavad. Põhjus miks see meetod mind algusest saadik on häirinud on see, et ma alateadlikult tunnen n-ö. rahalõhna. Kuna seostatakse ka Jumalikkusega v religiooniga, siis kirik ei küsi meilt mingit tasu selle eest, et nad aitavad meil iseendeid leida v aitavad narkomaaniast v alkoholismist võitu saada. Asja tehakse puht südamest - ma näen, et kellegil on raske ja ma aitan teda ja see tuleb mulle elus tagasi. Raha asemel võiksimegi visualiseerida õiglust, õiglast tasu, tasu,mis ei pane meid ületarbima, vaid katab meie vajadused jne. Kohutav on see suurushullustus ja tarbimine, mis meile ühel päeval saatuslikuks saab. Raha ei tohiks olla eesmärk v vahend, vaid see peaks kaasnema eluga, kus me oleme saavutanud sisemise tarkuse, väärtushinnangud, motivatsiooni, äratundmise, mis on meie kutsumus jne. Kui me ei visualiseeri algatuseks ajusid, siis rumalate kätes on raha vaid paber, mida irratsionaalselt kasutatakse. Ja ma siiralt usungi sellesse, et kui me anname, siis see tuleb meile tagasi, see ei tähenda, et see peaks meile tulema rahana. Kiriku näitel võiks ju ka öelda, et kirik annab ja tegelikult võtab ju annetuste näol - inimene, kes on saanud abi, ei ole kunagi kitsi ja omakorda aitab teisi oma võimete piires. Nii tekib positiivne ring.
pühapäev, märts 27, 2011
Mineviku radadel
Võtsime täna ette suurpuhastuse. Ehk siis oleme hävitanud u 40 kotitäit raamatuid. Muuhulgas tulid välja ka minu vanad päevikud, mis sisaldavad minu teismeeas kirja pandud mõtteid. Mõned toon välja...
"Soovin Sulle pisaraid, mis päästavad hinge, kuid ei uputa elu."
"Mulle meeldivad vanemad mehed ja verinoored tüdrukud - viimased on rikkumata ja esimesed on kasutatult mugavamad käsitleda." NO COMMENTS!
"Hea film suudab haarata - panna nutma & naerma, kaasaelama. Suudab panna teisiti vaatama oma elule - elufilmile."
"Meile kingiti tagasi südamed pappkarbis - need olid murtud.Peale seda muutus kõik - kaotasime usu armastusse!"
"Armastus ja armukadedus ei kuulu kokkua - kui siis vähesel määral, et ei kustuks säde."
"Kätte võidetud naised tulevad ja lähevad, aga kättesaamatud jäävad alatiseks mõtetesse."
"Kui võtad armastust südamega, võid auku kukkuda. Kui võtad armastust mõistusega, võib selle võlu kaduda sootuks."
Autor: Kathriin
"Soovin Sulle pisaraid, mis päästavad hinge, kuid ei uputa elu."
"Mulle meeldivad vanemad mehed ja verinoored tüdrukud - viimased on rikkumata ja esimesed on kasutatult mugavamad käsitleda." NO COMMENTS!
"Hea film suudab haarata - panna nutma & naerma, kaasaelama. Suudab panna teisiti vaatama oma elule - elufilmile."
"Meile kingiti tagasi südamed pappkarbis - need olid murtud.Peale seda muutus kõik - kaotasime usu armastusse!"
"Armastus ja armukadedus ei kuulu kokkua - kui siis vähesel määral, et ei kustuks säde."
"Kätte võidetud naised tulevad ja lähevad, aga kättesaamatud jäävad alatiseks mõtetesse."
"Kui võtad armastust südamega, võid auku kukkuda. Kui võtad armastust mõistusega, võib selle võlu kaduda sootuks."
Autor: Kathriin
kolmapäev, jaanuar 26, 2011
Kas rikkust saab hinnata vaid eurosid lugedes?
Viimastel nädalatel on minu ümber räägitud põhiliselt rahast ja sellest, kui vased me eestlased ikka oleme. Ei salga, ei söö minagi kodus kalamarja ega rüüpa šampanjat kõrvale.
Mis on vaesus? See on äärmiselt suhteline. Mõne jaoks piisab eurost, mõni ei suuda ka 100 000 eurost rõõmu tunda. Mina ausalt ei istu päevast päeva internetipangas ega loe oma eurosid kokku ja kalkuleeri selle üle, kas ma olen nüüd rikas või vaene. Päris paljud vist on seda teed läinud, lisaks kuulub sinna juurde ka küsimus: „ Kes minu vaesuses süüdi on?” Kes süüdistab riiki, kes ülemust, kes iseenda laiskust.
Masu on meid kõiki puudutanud ja ega need küsimused polegi alati valed, kuid minu mure on hoopis teine. Mina küsin, kas eestlane on rikas vaimult? Sellist küsimust ei näe ma päevalehtede esilehekülgedel, miks see rahvale muret ei valmista? Ehk sellepärast, et siis pole kedagi süüdistada? Eestlase parim toit on ajast aega ju olnud teine eestlane. Seal kus saab kedagi oma hädade pärast patta panna on ikka rohkelt rahvast koos.
Vaimult pole raske rikkaks saada – jõukam ostab raamatu, vaesem laenutab, aga kõigil on võimalus end harida ja teadmisi kasvatada.
Ma ei vaidle, et ilma rahata siin ilmas läbi ei aja, aga ilma vaimutarkuseta jääme ka tuhandeid eurosid omades rahulolematuks. Seega on minu soe soovitus rahvale, et kui sellest analüüsimisest ja kalkuleerimisest villand saab ja nagu kiruda ka enam ei viitsi, siis avada mõni väärt raamat ja uskuge te üllatute, kui rikkaks võib saada ja kui kauniks võib muutuda elu teie ümber.
Kõik saab alguse inimsuhetest – oskusest väärtustada ennast ja teisi. Enne valimisi oleks eriti oluline meeles pidada, et ka poliitikud on inimesed. Teevad vigu, panevad sajaga pange, aga vaevalt nad on tulnud poliitikasse selleks, et iga päev sõimata saada. Inimesed teevad oma tööd ja üritavad alati saavutada parimat. Hinnakem ka teiste inimeste pingutusi. Lihtne on kodus mehele käratada, et: „Kuradi laiskloom, ukselukk on ikka parandamata!” Aga mõtle järele, oled ehk ise tema varem tehtut kritiseerinud või unustanud tunnustada. Lööge kinni see internetipank, mis teile kõigest materiaalset olukorda tutvustab ja visake hargile telefon, kui helistab naabri Mann, et kiruda kui halvasti kõik on. Tõeline õnn ja rikkus on peidus teis endis!
Lastetud pered on öelnud, et õnnis aeg saabus siis, kui oli juba alla antud. Mina usun, et ka materiaalne heaolu saabub siis, kui me selle ümber päevast päeva ei arutle. Inimene, kes on iseenda arengusse aega investeerinud, ei sure iial nälga. Olgu võimul kes tahes, miljonärideks ei see me kõik nagunii ja mõtlemisekunsti ei õpeta ükski erakond.
Mis on vaesus? See on äärmiselt suhteline. Mõne jaoks piisab eurost, mõni ei suuda ka 100 000 eurost rõõmu tunda. Mina ausalt ei istu päevast päeva internetipangas ega loe oma eurosid kokku ja kalkuleeri selle üle, kas ma olen nüüd rikas või vaene. Päris paljud vist on seda teed läinud, lisaks kuulub sinna juurde ka küsimus: „ Kes minu vaesuses süüdi on?” Kes süüdistab riiki, kes ülemust, kes iseenda laiskust.
Masu on meid kõiki puudutanud ja ega need küsimused polegi alati valed, kuid minu mure on hoopis teine. Mina küsin, kas eestlane on rikas vaimult? Sellist küsimust ei näe ma päevalehtede esilehekülgedel, miks see rahvale muret ei valmista? Ehk sellepärast, et siis pole kedagi süüdistada? Eestlase parim toit on ajast aega ju olnud teine eestlane. Seal kus saab kedagi oma hädade pärast patta panna on ikka rohkelt rahvast koos.
Vaimult pole raske rikkaks saada – jõukam ostab raamatu, vaesem laenutab, aga kõigil on võimalus end harida ja teadmisi kasvatada.
Ma ei vaidle, et ilma rahata siin ilmas läbi ei aja, aga ilma vaimutarkuseta jääme ka tuhandeid eurosid omades rahulolematuks. Seega on minu soe soovitus rahvale, et kui sellest analüüsimisest ja kalkuleerimisest villand saab ja nagu kiruda ka enam ei viitsi, siis avada mõni väärt raamat ja uskuge te üllatute, kui rikkaks võib saada ja kui kauniks võib muutuda elu teie ümber.
Kõik saab alguse inimsuhetest – oskusest väärtustada ennast ja teisi. Enne valimisi oleks eriti oluline meeles pidada, et ka poliitikud on inimesed. Teevad vigu, panevad sajaga pange, aga vaevalt nad on tulnud poliitikasse selleks, et iga päev sõimata saada. Inimesed teevad oma tööd ja üritavad alati saavutada parimat. Hinnakem ka teiste inimeste pingutusi. Lihtne on kodus mehele käratada, et: „Kuradi laiskloom, ukselukk on ikka parandamata!” Aga mõtle järele, oled ehk ise tema varem tehtut kritiseerinud või unustanud tunnustada. Lööge kinni see internetipank, mis teile kõigest materiaalset olukorda tutvustab ja visake hargile telefon, kui helistab naabri Mann, et kiruda kui halvasti kõik on. Tõeline õnn ja rikkus on peidus teis endis!
Lastetud pered on öelnud, et õnnis aeg saabus siis, kui oli juba alla antud. Mina usun, et ka materiaalne heaolu saabub siis, kui me selle ümber päevast päeva ei arutle. Inimene, kes on iseenda arengusse aega investeerinud, ei sure iial nälga. Olgu võimul kes tahes, miljonärideks ei see me kõik nagunii ja mõtlemisekunsti ei õpeta ükski erakond.
Tellimine:
Postitused (Atom)