Ma ei pea enam ammu ennast normaalseks inimeseks. Kella 2ni öösel kirjutasin bakatööd ja nüüd mõtlesin, et kurat tuleb üks sutsakas ka siin ära anda, muidu ei tule und :)
Meenutasin täna seda, kuidas ma kohalikus lehes keskkooli aegadel mingit haridusteemat lahkasin ja lõppu ka ära märkisin, et vaatamata sellele, et ma pole reaalainetes teab mis käpp unistan ma siiski TÜs õppimisest. Nagu ma oma eelevateski postitustes maininud olen, siis mitte kõik sellesse ettevõtmisesse ei uskunud. Nad ju ei kahelnud tegelikult minu kirjutamisoskuses, vaid selles, et ma polnud olnud parim igal alal.
Siit ka küsimus? Kas me saame olla igal alal tipus? Kas me üldse peame kõike oskama? Minu isiklik kogemus on näidanud, et läbi ei löö need, kes kõike oskavad, suudavad ja tahavad teha, vaid ikkagi need, kes spetsialiseeruvad kitsale valdkonnale ja püüavad end just seal kõige enam areneda ja läbi lüüa.
Kuna ma olin kõva häälega välja öelnud, et lähen ajakirjandusosakonda katsetele, siis polnud mul erilist pääsu. Sel päeval ma kukkusin peahoone ees oma põlved siniseks - peale seda olin ma veendunud, et see päev teab mis hästi lõppeda ei saa. Võtsin siis oma avaldatud tööde kausta kaenlasse(no 3 aastaga oli sinna ikka kogunenud seda kraami) ja suundusin vestlusele. Selgus, et minu komisjonis on ka Marju Lauristin. See nimi kõlas kuidagi eriti kurjakuulutavalt. Närvid olid juba piisavalt pingul, kui oli aeg siseneda. Ees ootas mind päris mitu õppejõudu, sh ka Mart Raudsaar, kes minuga põhiliselt vestleski.
Põhiasjad olid juba ära uuritud ja lõpetuseks küsis Raudsaar:"Oled Sa mõelnud, mis saab siis, kui Sa tasuta kohale ei saa?"
Vastasin veidi üllatunud moel:"Ma pole sellele mitte kunagi mõelnud, olen vaid mõelnud, et mis saab siis, kui ma sisse ei saa."
"Mis siis saab", küsis Mart omakorda.
"Siis saab minust vabakutseline ajakirjanik.Kui ma sisse ei saa ja seda paberit ei saa, siis minu elus ei muutu midagi, see on mu kutsumus ja selle juurde ma jään!"
Õppejõud naeratasid ja Lauristin ütles:" Usun, et kohtume sügisel!"
Lahkusin rõõmsal meelel ja peahoone ees helises telefon. See oli minu ema. "No kuidas läks?" "99% kindlusega julgen väita, et olen sees, Lauristini sõnadest lugesin välja." Jaa nii läkski - me kohtusime tõesti juba sügisel, kui mina koos teiste rebastega tema akna all laulsime :)
Jah, mul olid oma nõrgad kohad, mis oleks võinud saada sisseastumisel saatuslikuks. Ja akadeemiline test sisaldab endas ka kõike muud, sh matemaatikat ja füüsikat, kui kirjatööd. Aga polnud päevagi, mil ma poleks uskunud, et ma ei saa ja ma ei saavuta.
Mul oli a) usk iseendasse b) usk kõige väelisemasse, et kui ta on andnud mulle ande, siis annab ta ka võimaluse seda arendada ja rahva hüvanguks kasutada c) mul oli kius, et tõestada neile, kes minusse ei uskunud, et nad alahindasid mind d) mul oli tahe end proovile panna ja näidata, et kõik on võimalik, kui ise tahta e) Mul oli ropult tehtud tööd, ma kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin, et nad kõik näeksid, et ma tõesti olen valmis pingutama, et mind tõesti huvitab ja et mul on juba kogemustepagas, mis aitab mul seda teekonda läbida.
Ma pean seda väga oluliseks, et inimesel oleks siht selgelt sõnastatud. Ja julgelt tuleb oma unistused välja öelda, siis saavad need oma moodi poweri. Pluss Sa tunned, et pead rohkem pingutama, et mitte kõigi ees feilida.
Unistage, tehke tööd ja mis kõige tähtsam säilitage enesekindlus ja eneseusk!
Keegi ei usu teisse, kui te ise seda ei tee.Keegi ei too teile kandikul kätte võimalusi. Töö, töö ja ainult töö viib Teid sihile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar