Vead,mis teevad õnnelikuks

Mul tärkas täna üks mõte - osad vead teevad meid õnnelikumaks, kui kümmekond õieti tehtud otsust...

Nägin eile üht filmi, mis mind liigutas ja teatud asjadele teisiti vaatama pani. See rääkis 23a noormehest, kel arenes suhe 37a lahutatud ja märksa elukogenuma naisega. Nende suhte takistuseks polnud kindlasti vaid vanusevahe, vaid ka usuerinevus. Mehe vanemad olid alati lootnud, et noorhärra võtab juudi ja kindlasti ei loodetud, et kodus tutvustatakse 14a vanemat ateisti. See film rääkis armastusest, takistustest, probleemidest mis kaasnevad iga suhtega, aga võimenduvad kui tegemist on kahe nii erineva inimesega.

Mul meenus erinevaid seiku nii mu enda, kui mu tuttavate elust. Kellele keelatud armastus võõras oleks - ükskõik kui väga me ei taha, ikka me kohtame elus nn. valesid mehi/naisi. Ja kui kahe inimese vahel on säde, siis on seda raske takistada nii asjaosalistel enesetel, kui kõrvalseisjatel.

Aastaid tagasi oli ühel mu hea tuttaval suhe abielunaisega. Mehe sõbrad olid skeptilised, vanematel polnud toimunust õrna aimugi. Mina küll nägin, et asjast asja ei saa ja see ei lõppe hästi, aga mida ma teha sain? Ma võisin lugeda moraali ja Nastja kombel tulevikku ennustada, aga see ei muuda inimese tundeid, see ei tee tema koormat kergemaks. Ühel päeval saatsin ma talle sõnumi, et ma ei kadesta olukorda millesse ta end mässinud on, aga ma kadestan seda, et ta elab, et ta tunneb, et ta on mässitud armastuse valusasse, kuid ilusasse piina ja isegi kui see ühel hetkel lõppeb siis on talle jäänud ehk sügavad haavad, aga ka kustumatud mälestused, mida aastaid hiljemgi meenutada. Haavad tõesti tulid ja mitte kriimud, vaid sügavad ja verised haavad. Aga ma ei kõndinud ka sel hetkel minema ja korrutanud, et ma ju ütlesin Sulle. Keda see aidanud oleks? Piltlikult öeldes võtsin riideräbala surusin selle haavale ja olin õlaks millel nutta. See oli valus õppetund, aga armastus pole kunagi okasteta roos. Iga magusalt lõhnav roos kannab enesega kaasas ka valu ja ohtu.

Mul oli endal aastaid tagasi üks suhe, kus minugi sõbrad ütlesid, et Sa näed ju, et see kuhugi ei vii. Jah, ma teadsin seda, ma teasin, et need hetked on vaid oleviku tarvis ja pole mõeldud tulevikku. Aga see ei takistanud mind, sest see ei muutnud mu tundeid. Ma läksin kaasa tundega, mis mind enesesse mässis ja ma ei tahtnud ega osanudki seda voolu peatada. Nüüd aastaid hiljem võin öelda, et ma ei kahetse olnut. Kuidas ma saan kahetseda midagi, mis tegi mind õnnelikuks, mis muutis mu elu tol hetkel paremaks, mis pani mind särama ja tekitas tunde, et ma polegi tunneteta tühi kest. Mõni asi ongi mõeldud vaid olevikku, mõni hetk elabki tulevikuta, mõni suhe, inimene, tunne ongi viga, aga kui see viga meid õnnelikuks teeb, siis kes saab meile vigu keelata?

Nagu ütles mu hea sõber ja nagu ma ise armastan päevast päeva korrutada - elatakse vaid korra ja vigade parandust ei tule. Uusi võimalusi ka mitte. Me peame elama nii nagu oskame. Ja alati vb ei oskagi, aga kas meie kõrval seisvad inimesed on veatud? Kindlasti mitte!

Meil on lihtne panna end kohtumõistja rolli, aga märksa keerulisem sättida end lähedase inimese olukorda. Lihtne on öelda, et see on viga, see inimene on viga, see suhe on vale, kõik on vale, aga kui Sa oleksid ise selles samas olukorras, kui Sind paneks see nn. viga särama ja tundma elusana, kas Sa keelaksid enesele elu?

Ma pole valinud kunagi kergeid teid siin elus, magnetina kisub mind sinna, kus on alati takistused ja okalised keelatud viljade rägastikud. Alati ma lähen sinna, kuhu teised manitsevad mitte minema ja minu ümber on tohutul hulgal neid, kes teevad päevast päeva sama. Nende seas minu sõbrad. Igakord kui ma kipun hukka mõistma, küsin ma eneselt, et mida ma õigupoolest hukka mõistan?

Nii nagu selles filmis, sõbrad kartsid, et naine on mehe jaoks liiga vana ja lisaks sellele, et üks tahab nintendot ja teine last, läheb naine varsti kortsu ja mees kindlasti pole valmis end pühendama jms. Kõik see võib ju tõsi olla, aga kes ei riski, see shampust ei joo. Ja mis te arvate, et n-ö. normaalsed suhted ei kanna endas raskusi? Kui kohtuvad kaks ühe vana,ühe usuga inimest, armuvad ja on koos, kas siis annab armastus garantiisid? Ka siis vb naine vastu puud surnuks sõita ja kogu see ilus lugu traagilise lõpu leida. Mitte miski pole siin elus garanteeritud!

Ma tegin vigu eile, teen tänagi ja kindlasti ka homme. Ma olen inimene, Sina oled ka! Me ei saa kahetseda tehtud, saame kahetseda vaid seda, et me ei elanud siis, kui selleks õige aeg oli.

Kui terve maailm seisab Sulle vastu, kui Sa tunned end üksiku, vastiku ja ainult vigades elava inimesena, siis ära unusta seda - kui see viga teeb Sind õnnelikumaks, kui kõik need õieti elatud hetked, siis naudi, võta elult, mis võtta annab! Elatakse vaid korra...