Feimi ja sulli, täna teeme pulli!

Mind kutsuti hiljuti ühele koosviibimisele, mis pidi endas sisaldama natukest rummi ja rohkelt loomeinimesi. Kuna mul pea juba tossas kirjutamisest, otsustasin härjal sarvist haarata ja vaadata, et kuidas siis muusikud pidu panevad. Seda enam, et reaalsuses lootsin ühe ürituse tarvis mõned kokkulepped sel õhtul sõlmida.

Haarasin "julgestustiimi" kaasa ja suundusin hotelli, kus kokkusaamine kokku lepitud oli. Jõudsime kohale lubatust varem ja otsustasime seltskonnaga fuajees oodata. Ca 10 minutit hiljem saabus bändi ninamees - maika seljas ja päikseprillid ninal, käed korralikult täis tätoveeritud. Samm oli muidugi juba suhteliselt sassis, nii, et oli ilmselge, et kokkulepete sõlmimiseks võib küll täna minna, aga iseasi, kas neist ka kinni peetakse. Muusikute taga maandusid hotelli siresäärsed blondiinid. Üks paistis sõjakam, teine pisut leebem. Esmulje petlik! Järsku tekkis mingi räige sagimine ja hakati ajama, et tuleb hotelli vahetada. Meie keegi ei saanud midagi aru, et mis toimub ja naersime, et no fck, anna siin allkirjad ära, pärast maksad ise kogu selle kupatuse kinni, et no meie jaoks suhteliselt võõrad inimesed kõik. Mis peale üks blondiinidest teatas:" Te vist ei tunne neid mehi, 60 000 ühe õhtuga pole nende jaoks mingi probleem!" Mida iganes! Seltskond liikus, liikusime meiegi.

Oleme keset õhtust liiklust ja ilmselt sponsorite poolt sebitud auto rooli suratud blondiin vajutas ilmselt korraga pidurit ja gaasi, sest no pidurituled olid pidevalt helkimas, kui järsku hakkas ta eriti eriskummalisi sõiduvõtteid katsetama. Kuna meie pidime lihtsalt järgi sõitma, siis oli päris kummaline vasakule pööravast sõidureast otse kupatada ja signaalitavate kaassõitjate viha alla sattuda. Mingi hetk otsustas tibi eirata kõiki liiklusmärke ja muid takistusi. Ma vaatasin, et OK, blond pöördes ja kasutasin sihtpunkti jõudmiseks siiski ettenähtud teid.

Jõudsime siis hotelli, ninad võtsid toad ja ülejäänud punt vajus n-ö. tagauksest sisse. Joogid toodi lagedale. Miskipärast meie seltskonnast ei suutnud keegi ära otsustada, et kas siis manustada või mitte. Kõigile vist tundus, et turvalisem oleks jääda kaineks, et vajadusel kiirkorras lahkuda. Eriti kui räägiti lugusid, kuidas üks vendadest pidi oma korteri maha müüma, et kinni maksta mingeid kahjusid, mille nad ühes hotellis tekitanud olid. Ja oli tunda, et ilmselt kui ikka keegi palju piniseb, siis saab vastu hambaid ära kah. Ümberringi toimuv oli suhteliselt kaootiline - suitsetati nii, et tuhka oli vaip ja voodi täis, jooki voolas ojadena ja räägiti storysid lavalaudadelt.

Aga parim pala selgus siis, kui üks blond koos bändimehega lahkus. Nimelt selgus, et tüüp oli luuale valetanud, et on räige millikas. See seletab nii mõndagi, miks neiuke mehe pärast seal kukerpalle valmis oli tegema ja sellist kahtlast juttu mingitest summadest rääkis. Võib-olla oli tegemist nõiaga, igatahes vars mille otsas ta istub pole küll nii palju väärt, kui ta ise arvanud oli. Kahju kohe sellistest!

Õhtu võttis tuure, kes tegid maadlusvõistlust, kes rebid eurosid ribadeks - ilmselt pole nad kuulnud midagi Aafrika nälgivatest lastest või Tallinna kodututest.


Õhtu parimaks palaks oli muidugi see, et kõigil bändimeestel on keelatud suhete loomine, sest see segavat tippu jõudmist ja töötegemist (ilmselt jah, töö, mida tehakse pidevas joobes, pole just naiste unistuste elustiil). Olgem ausad, milline ajudega naine tahakski mingi rockariga koos elada, kes tuuritab ringi ööd ja päevad ja viibib ilmselt rohkem oma groupie´de ja bändi pällide,kui Sinuga ühes voodis.

Samas oli see kõik kuidagi trööstitu ja kurb - tegelikult ju andekad inimesed, kes kirjutab fantastilisi lugusid, kes mängib hästi mõnda instrumenti, aga kui tühine tundub see elu ühest linnast ja hotellist teise,vahetuvad ainult voodilinad ja naised. Ilmselt muidugi alkoholivines tundub kõik see maailm palju kirkam ja ilusam.

Aga siiski, ühel päeval tõusevad nemadki, avavad silmad ja mõistavad, et on juba 40 aastased. Neil pole naist, lapsi, kodu, halvimal juhul ka mitte enam tervist. Kui hästi läheb, siis on mõne maltsa mõju all kirjutatud lugu, mida veel 20a hiljemgi raadiotes mängitakse.

Minu jaoks on olnud muusika ja lava see koht, kus ma saan olla keegi teine, ma saan lasta rihma l]dvaks. Laval peabki olema artist, aga Sa ei saa olla 24/7 ulmeäge pilves rockstaar. Inimesel peab olema oskus vahetada rolle.

Ühel hetkel ei lasta neid enam ühestki hotelliuksest sisse, ühel hetkel ei kasva papp enam puu otsas ja ühel hetkel ei kannata organism enam välja lõpmatuid rummipudeleid. Ja sel hetkel oled sa siin maailmas üksi. Vb mõni truu groupie on veel jäänud Sinu kõrvale, kes on end koos Sinuga põhja joonud või seisab seal sellepärast, et Sa oled talle rahakoti eest. Su sõbrad on Su hüljanud, sest sinu attitude on nad ammu lämmatanud. Klienditeenindajad pagevad leti alla, sest nad on väsinud küsimusest:"Kas Sa üldse tead, kes ma olen, rsk!?" Sa vaatad peeglisse, Sa oled vana ja koltunud ja kogu maailmal on Sinust pohhui!

Meenutades ühe tegelase tookordseid sõnu, et:"Mulle ei meeldi, kui mingi naine mind käsutab või keelab mul bändi teha,kui keegi liiga lähedale tuleb, jooksen minema", siis lubage ma arvan, et see mees jääbki jooksma. Mitte naiste eest, vaid iseenda eest. Mitte ükski naine ei võta mehelt tema hobi ja armastust. Mitte keegi ei saa meilt võtta meie vabadust. Põgeneda saab vaid enese nõrkuse ja hirmude eest. Võib-olla tõesti oled Sa oma kiitlemisega kukkunud sinna auku, kus naised Sinus vaid rahapakki näevadki, võib-olla tõesti Sa ei oska olla korraga nii edukas muusik kui normaalne pereinimene, võib-olla tõesti oled kaotanud oskuse armastada, aga kulla mees, feim ja sull ei asenda Sulle kunagi seda, mida inimesed tegelikult eluks vajavad.

"Glamuurne" elu suitsupilves ja klirisevad aknaklaasid, hämardunud silmavaat ja veriseks löödud nukid, kallid autod ja odavad naised... Kas see on elu, kas see on õnn? Võib-olla mõnele on...

PS! Loomulikult lahkusime me õigel ajal - see polnud päris meie pidu :)