Kirjutan parasjagu oma bakatööd ja see on selline emotsionaalne tegevus. Tegemist on väga olulise kirjatööga ja teisalt kui see kord tehtud saab, siis on jälle võimalus tähistada ühe etapi lõppu elus. Minu bakalaureuseõpe venis mitmetel põhjustel päris pikale. Üks põhjus oli sisemine vajadus Eestist ajutiselt jalga lasta ja teine põhjus oli vajadus uute väljakutsete järele, milleks sai tol hetkel poliitika. Ma pole harjunud, kui mind raamidesse suratakse. A´la kõigepealt lõpetad keska, siis kohe ülikooli, siis istud seal doktorikraadini, siis lähed tööle, siis abiellu, siis teed lapsed - get real! Üks mu vanaema sõbranna oli kurjustanud, et miks Kadril oli vaja Inglismaale ronida. Hallo mammi, see, et Sinu elus käib kõiki mingit viisaastaku plaani pidi, ei tähenda, et mina oma elu elamata jätan. Asju tuleb teha, siis, kui süda kutsub, mitte siis kui keegi teine seda õigeks peab.
Juhtusin nägema täna videot, kus räägiti elus kaugele jõudnud inimestest, kellesse omal ajal ei usutud ja kes on elus sajaga feilinud. Ma ei julgeks väita, et olen kuskil täiega ebaõnnestunud, aga kindlasti olen kohanud elus inimesi, kes püüavad teha kõik, et näha minus nõrka, rumalat ja mitte kuhugi jõudvat keskpärast halli hiirt. Minu kunstiõpetaja küsis veel mõni aasta tagasi, et kas mind ei visatudki veel ülikoolist välja... Milline armas suhtumine ühe pedagoogi poolt, kas pole?
Mis seal salata ma ei olnud keskkooli aegadel õpetajate poolt just kõige tulisemalt armasatum õpilane. Üldiselt olin ma siiski kirjanduse ja muusikaõpetaja lemmik, sest need olid vähesed asjad, mis mind huvitasid. Mingis klassis tabas mind must masendus ja ma ei harrastanud väga koolipinki jõudagi. Sellest ajast on mul arvuti failidesse jäänud üks kiri... Kiri õpetajale, kes astus minu eest välja, kui mind sooviti välja visata. Jagan seda ajaloolist kirja Teiegagi.
Kallis ...
Tegelikult pole viisakas üht õpetajat nõnda eesnime järgi kutsuda, aga loodan, et sel korral annate andeks. Ma olen ammu juba tahtnud midagi öelda, aga pole olnud sobivat momenti, nii mõtlesingi, et jõulud on paras aeg oma mõtteid väljendada ja „ajakirjanik“ nagu ma olen, eelistan seda teha kirjutades. Mitte, et ma oleks nii nõrk tüdruk, et silmast silma teha ei julge, vaid lihtsalt. minu meelest oleks lahe istuda vaiksel talveõhtul tugitoolis, juua kuuma kakaod ja lugeda ühe õpilase kirja.
Te pole kunagi olnud minu õpetaja, seega ei oska Teid ka hinnata pedagoogina, aga tean, et inimesena olete küll ära teeninud medali. Ma tahan Teid tänada selle eest mida tegite selle aasta kevadel, et astusite minu eest välja ja usun, et just tänu Teile anti mulle uus võimalus. See tähendas mulle väga palju… Tol hetkel tundsin ise, et kõik on kaotanud usu minusse, ka mina ise… Mul oli olnud väga raske aasta, kadunud oli naeratus ja sõbradki ei osanud mind kuidagi aidata. Ja uskuge või mitte, ma ei olnud kooli ajal kuskil tänavatel jõlkumas, ma tõesti enamjaolt magasin kodus, sest nii tundus aeg kiiremini minevat ja valu väiksem ning reaalsus kaugemal või tegin asju, kus tundsin, et mul oli veel lootust kuhugi jõuda. Ma olen alati teadnud, kui tähtis on keskkooli tunnistus, aga tundsin, et jaks on otsas ja see paber jääbki saamata – vähemalt meie koolis. Teadsin, et ei suuda koolile anda midagi oma teadmistega, püüdsin seda korvata nii laulmise, kirjutamise kui ka ära teha midagi teiste õpilaste heaks. Aga tuli hetk, kus keegi võttis vastu otsuse, et kõik mida teen on mõttetu ja ma andsingi jäädavalt alla. Tahtsin minna… Ja kui kevadel kuulsin, mis oli õppenõukogus toimunud, sain aru, et ma ei saa lähtuda sellest mida arvab üks inimene, ma ei saa alt vedada sõpru, kes küll ei osanud mind väga aidata, aga ometigi üritasid need vähesed päevad mil koolis olin teha meeldivateks. Pean tunnistama, et kuigi mu hinded olid 9-nda lõpus kehvad, siis tegelikult ma ei tahtnud siit koolist ära minna ka paljudel teistel põhjustel. Siin leidub inimesi, kes omavad suurt südant, teadmisi ja paljut muudki. Mind panigi imestama, et tegelikult te ju mind ei tunne, kuid siiski te ei kuulunud nende sekka, kes oleks öelnud: „ Lootusetu plika, viskame välja“ .
Aitäh kõige selle eest! Mul on unistus – ma ei tea kas saan TÜ-sse ajakirjandust õppima, aga ühel paberil polegi ehk niivõrd tähtsust. Armastan kirjutamist ja Keskkoolis on antud mulle see võimalus. Mul on olnud siin palju häid juhendajaid ja palju tuge. See kool poleks see mis ta on, kui poleks Teid ja palju teisi, kes teavad, et tähtis on see, mis on südames – ARMASTUS, MÕISTMINE ja HOOLIVUS.
Ääremärkusena võib lisada, et ülikooli ma sain, samuti olin ma mõni aeg hiljem juba meediavaldkonnas tööl ja nüüd seisab ees ka lõpetamine...
Ma ei tea, kas see kõik oli tänu neile vähestele inimestele, kes minusse uskusid või oli see kõik tänu minu sisemisele tahtele, aga üht ma ütlen, ärge kunagi kartke unistada ja alati uskuge iseendasse!
Üks mees ütles kord midagi sarnast: " Surivoodil me ei kahetse tehtut, vaid tegemata jätmisi, aga siis on juba liiga hilja, et tagantjärgigi teha."
Sõbrad, maailmal on palju pakkuda, sh raskeid aegu, karme väljakutseid ja tohutul hulgal inimesi, kes teisse ei usu. Saatke nad perse! Elage nii, nagu Teie unistate, tehke seda, mida te teate end suutvat ja olge Teie ise!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar