Armunud?

Mõni aeg tagasi ma arvasin endal lasuvat seda jubedat diagnoosi: ARMUNUD! Minu jaoks kõlab see nagu oleks mulle just öeldud, et põen ajuvähki. Palju erinevausi ma nende 2 diagnoosi vahel ei näe - peast soojaks ajavad mõlemad.

Tavaliselt on nii, et minu kahtlast hõljumist märkavad enne teised ja alles siis hakkan ise seda teadvustama. Eriti kummaliseks tegi olukorra see, et subjekt ise hõiskas rõõmsal toonil:" Keegi on vist armunud", arvates ilmselgelt, et saab nüüd kuulda mõnda minu imalalt nõretavat armulugu. Sest nagu mehed ikka, aju on kohati hernetera suurune ja Jumal ise teab, keda tema silmas pidas. Umbes nagu sihiks parasjagu põtra ja see ullike arvaks, et püüan tabada temast 100m kaugusel olevat jänest. Oh Sind, ma hoian relva su laubal ja vibunoolt rinnakorvil, võid 3 korda arvata, kes ohver on.

Ja ma ei tea, kas ma valisin ohvriks mingi Jan Uuspõllu geeniga mehe, aga kui olin oma kahtlused ausalt üles tunnistanud, et tal tõepoolest vb õigus olla ja tundub, et me peaksime distantsi hoidma lajatas ta huvitava repliigi" Misasja, ma ei saa millestki aru!?" Ma arvasin, et mulle on eluaeeg meeldinud nupukad intelligendid, nüüd tuleb välja, et täiesti arengupeetusega. Millest siin veel aru saada, Sa oled põder!

Päevad möödusid ja õnneks härra ei hakanud eemale hoidma, sest lubasin pühalikult nagu nunn altaril, et ega see veider emotsioon, mida mõni nimetab armumiseks ei tohi rikkuda sõprussuhteid. Selleks, et asi eriti kindel oleks, soovitasin veel soojalt ühele kohalikule meestemagnetile küüned taha ajada. Jumala eest, et vend ei töllerdaks minu silme all ja mina kiiresti kogu pinnale tekkinud tundekaose alla suruks. Naised muideks teevad selliseid ebaloogilisi samme koguaeg...

Sain kõik välja öeldud ja siis hakkaski see tore tunne hääbuma... Millest on muidugi kahju, sest mulle meeldib see väike särin, mis päevad natuke kirkamaks muutis.

Lõpuks jõudsingi järelduseni, et ma olen nagu Kia, mida talvel püütakse käivitada. Palvetad ja ootad, et see klõps tuleks, juba on nagu paljulubav ja siis jälle mootor vaikib. Siis lähed viskad eetrit kapoti alla ja üritad uuesti eelsüüdet anda, ei miskit. Lõpuks vahetad eelsüüte küünlad ära ja nagu toimibki, aga tegelikult on teada, et see õnn kestab ainult järgmise jäise hommikuni.

Ja kui ma nüüd küsin endalt, kas ma tapsin armastuse eos või pole ma tegelikult iial armunud olnudki, siis seda vastust ma ei tea.

Võib-olla olen ma end aastatega nii lukku pannud, et mind on raske lahti muukida, võib-olla olen ma elus nii palju kõrvestada saanud, et ei julge enam riskida, võib-olla oli ohver siiski alla minu lati ja suutuiski minu tähelepanu ainult 3 päevaks võita.

Kui oleks olemas laavloog, siis teda ma just külastaksin, sest ma olen segaduses, sümptomid tulevad ja lähevad, ega kõrgvererõhutõbisel ka koguaeg silme ees ei virvenda eksole... Äkki armunutel ka põlved pole 24/7 nõrgad ja koguaeg ei hõljugi kuskil avarustes?

Mulle tundub, et justkui süda on vaba, AGA... kas ma näen subjekti tihti unes? Jah!Kas ma räägin subjektiga rohkem kui 3h päevas?Jah!Kas ma olen loominguliselt aktiivsem?Jah!Kas ma imetlen subjekti teatud osksui?Jah!Kas tema väärtushinnangud kattuvad minu oamdega?Jah!Kas subjektil on minu üle tearud sorti võim? Jah... Mulle üldiselt väga ei meeldi, kui keegi arvab teisiti, kui mina või kui keegi püüab mind paika panna, aga tema puhul...

Noh, nagu armunud või mis?Oleks laavimeeter kodus - mõõdaks ära, saaks ise ka teada :)