Kui unistused surevad...

Arutasime eile sõbraga ootusi/lootusi tuleviku suhtes. Sedasorti vestlusi on olnud minu elus sadu. Juba algklassides ma istusin maja ees ja rääkisin mängukaaslastele, mis ülikooli ma lähen ja mis lehed mul tellitud on.

Ma olen alati teadnud millist meest ma täpselt tahan, mis ma oma lapasele nimeks paneks, milline peaks olema minu kodu, mis autoga ma sõita tahaks ja kui kõrgele karjääriredelil jõudma. Ambitsioonikus ja unistused on käinud käsikäes.

Eile ma mõistsin, et miski pol enam endine - mina pole enam endine. Elus tuleb kahjuks mängida kaartidega, mis Sulle kätte antud on. Enam ma ei unista, et ma saaksin armastada homme või kuni oma elupäevade lõpuni, nüüd ma unistan, et mul oleks see võimalus täna. Enam ma ei unista kõrgetest ametikohtadest, ma unistan, et saaksin anda parima kohe, teha asju nii, et jälg jääks maha, elada nii, et see poleks raisatud aeg.

Mõni aeg tagasi kuulsin lauset:"Me ei saa Sinu heaks enam midagi teha", mis tõlkes tähendab, et minu saatus on ainult ja ainult Jumala enda kätes. Kui tema tahab, siis võin ma elada ja hingata päris kaua. Kas see sama Jumal mind ka niipalju armastab, et säilitada minginegi elukvaliteet, seda teab vaid tema ise.

Kuuldes arsti kommentaari hoidsin pisaraid tagasi, sest talle olen ju lihtsalt järgnev patsient, kelle halamist küll tarvis pole. Ma jõudsin uksest välja ja pisarad voolasid ja voolasid ja voolasid kogu kodutee...Neil ei näinudki lõppu tulevat. Ma olen 24a, ma ei põe aidsi, vähkli ega ühtki teist taolist surmahaigust, ma tunnen end imehästi, aga mulle öeldakse, et asjalood on kehvad ja ole valmis, et homme võib minna nii, et miski pole enam endine. Umbes nagu ole valmis, et homme saad kuuli või keegi paneb panuseid, et Sul on 95% suurem võimalus tellisega pähe saada, kui Su naabril...

Ma olen vahel nii väsinud - väsinud kuulamast halbu uudiseid, väsinud sellest kaastundlikust pilgust, mis järjekordse spetsialisti näole ilmub. Ma ei vaja kaastunnet, ma vajan tükikest lootust, ma vajan oma unistusi, ma vajan häid uudiseid, et pinnal püsida.

Ma ei taha saada järjekordset retspti, sest ma pole rumal, ma olen raamatuid lugenud, ma tean kui palju inimesi sureb maailmas mitte haiguse küüsi, vaid ravimite kõrvamõjuna tekkinud haigustesse. Ma ei taha, et nad mind oma keemiaga ära mürgitavad. Sest kogu see cräpp pole mind aidanud.

See mis minu sees toimub, pole mind veel maha murnud. Aga igakord kui kuulen mida mõnel meedikul jälle öelda on, suren üks suur osa minust. Minust on saamas hirmude vang. Üks osa tahaks olla ikka mina ise, seada uusi eesmärke, unistada helgest tulevikust, aga kui Sa ei tea, kas tulevikku üldse on või kas Sina selles tulevikus oled endine, siis on seda paganama raske teha.

Ma tean mida ütleks mu elus kaigele ja kõrgele jõudnud sõber, ilmselt midagi säärast:"Mida Sa räägid sellistest asjadest avalikult, peletad oma kosilased eemale ja mõtle kui Su tulevane ülemus seda loeb, Sind ei palgatagi!" Kuule mees, mul on pohhui, mida keegi arvab või mõtleb, tulgu elagu see inimene 2 päeva minu nahas. Mul pole enam vahet, kas ma töötan Kalle v Raivo alluvuses, mul on oluline, et ma elan!

Ja suht totter oleks ka oma härra õigega helget tulevikku planeerida, kui ma ise tean, et midagi helget seal küll oodata pole.

Ma ei taha homset, ma tahan tänast päeva,ma tahan nautida seda, mis mul on - vaatamata kõigele olen ma ju õnnelik inimene. Mul on fantastiline pere, sõbrad ja anne...

Ma usun, et elul on mulle vaid üks sõnum - ela täna! Armasta, kui Sulle on antud tunne, tantsi, kui Su käed ja jalad liiguvad, naudi seda aega, mis on Sinu jaoks määratud.

Kšš!... ma kuulsin midagi...ma kuulsin seda tüdrukut, kes kunagi unistas... Elu vist polegi teda veel päris maha murdnud :) Ma ei tulnud põhjuseta ja seni kuni on antud, seni ma veel muudan maailma, watch me!

Armastan!