Ma tunnen, kuidas minu elus toimuvad teatud protsessid. See tunne on väga selge ja kirgastav ja see on justkui seikluspargis turnimine, kus iga järgnev tase on keerukam, aga kui see läbida, valdab mingi eriti mõnus tunne.
Peale möödunud nv-st, kui ma olin olnud justkui emotsionaalsel karusellisõidul, ma tajusin, kuidas minus tärkas uus hingamine. Ma polnud enam see, kes 24h varem. Lihtsalt see tunne,et Sa elad iseendale,et Sa ei sunni end midagi tundma ja lubad enesel tunda, kui selleks on vajadus - Sa kuulad täielikult oma südame häält, Sa lähed iga emotsiooni sisse ja oled enda ja teistega aus. Ma pidin nv-sel olema väga karm ja südametu ...taaskord, vastik jääkuninganna nagu ma olen ja kõrvaltvaatajaile näin, aga mingi vabanemine toimus minu sees - ma julgen seista enda südame heaolu eest,ma ei mõtle enam mis saab või kas keegi poob end nüüd üles, ma ei lase endaga manipuleerida. Ma olen vaba ja sõltumatu ja armastus,mis on hoopis uue tähenduse leidnud voolab minu sisse, see tunne, et Sa võiksid justkui armastada kogu maailma.Ma vaatan enda ümber ja kui mu põlved on nõrgad, siis ma naudin seda, st mõistmist, et ma elan, aga ma ei lase sel tundel enda elu kontrollida.Ja ma ei lase teiste tunnetel end kontrollida.Ma lihtsalt naudin igat südamelööki.Ma polegi veel roostetanud,lihtsalt seni kuni armastus pole vaba ei ole ka süda avatud :)Ma ei taha omada ja ma ei taha, et mind omatakse.Me ei saa olla armastuse vangid! Armastus peab olema kõrgemal.Need tunded on täpselt sellised, nagu ma olen juba aastaid varem ehk mõnest raamatust lugenud, aga milleni ma polnud veel ise jõudnud.
See iseendaga aus olemine on üks raskemaid, aga kõige olulisemaid oskusi siin elus. Ma olen olnud aus alati, aga siiski on mind takistanud ka teistega aus olemisel hirmud ja kõige suurem hirm ja õudus on vaadata enda sisse. Tunnistada, mida me tegelikult tahame või tunneme. Minu facebooki kontol on mitmed kirjutised tekitanud suurt poleemikat ja tuliseid vaidlusi. Eriti kristlased kipuvad rääkima mida me peaksime tundma, kuidas me peaksime käituma ja ma ei vaidle, et enamikel juhtudel on neil täiesti õigus, aga inimene pole ju vang või robot - ei saa tunda seda, mida me PEAKSIME, me tunneme erinevaid asju ja meil tuleb neile tunnetele otsa vaadata.
Ei ma pole armunud abielumehesse vms, et ma nüüd otsiks vabandust enda mingile väärale käitumisele. Ja ma pole kunagi arvanud, et vaimne kasvamine viib inimese mingile patusele teele, pigem vastupidi, tehtud vead ja elust õpitud tarkused aitavad meil just kasvada paremateks inimesteks.
Eile ma tundsin tunnet, nagu ma oleks mees, kes on olnud aastaid impotent ja on järsku näinud naist - tõelist naist, mille peale on potentsi probleemid kadunud. Ma usun, et see võiks olla tunne, kus Sa järsku mõistad, et oled täisväärtuslik ja see võiks olla eriline emotsioon, kui selline ime juhtuks. Imed juhtuvad ju kohtudes eriliste inimestega. Sarnaselt võiks tunda naine, kes on tõsimeeli uskunud, et ta pole võimeline enam armastama ja tema süda on roostetanud. Ja kui ühel hetkel Sa tunned, et Su süda lööb, Su põlved on nõrgad ja Sa jälle tunned. Milline emotsioon!
Inimesed üldjuhul otsivad suuri tundeid ja suurt armastust. Aga see on loomulik, et kohe ei koperdata selle Härra õige otse ja enne tuleb läbida valed valikud ja väiksed crushid - need viimased on väga elujaatavad. Miks ma ei tohi olla täna natuke armunud, tunda, et ma ikka elan? Ma ei nõua ju midagi, ma ei luba midagi, ma lihtsalt tunnen, et ma elan. Ärge kartke neid tundeid, minge nende sisse ning kui need on homme kadunud, siis pole ka midagi viltu - teekond jätkub!
Me kõik oleme üks suur osa suurest ja kirevast maailmast ja elu on üks õppetund. Lõppude lõpuks me siiski kulgeme mingi kõrgema eesmärgi poole.Minu eesmärk on olnud lasta lind vabaks, tunda kuidas ma olen täiesti vaba ja sõltumatu ja samal ajal maitsta armastuse magusaid vilju. Kas see on võimalik? Jah, ma usun, et on, aga olen minagi veel poolel teel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar