Tegelikult ma ei tohiks siin hetkel istuda. Helendav ekraan pole mu äsja noa alt saabunud silmale teps mitte hea, aga tõeline kirjanik ei lase sellistel pisiasjadel häirida ja kui midagi on jagada, tuleb seda teha.
Minu käest on päris tihti küsitud, et huvitav mida halba ma oma eelmistes eludes küll teinud olen, et elu mind erinevate katsumustega silmitsi paneb. Jumal seda teab, aga ma olen mõistnud, et asjata pole need jamad minu teel kindlasti olnud. Ma tunnen, kuidas järjest vähem asju mind rööpast välja viivad ja hirmutavad, ma muutun iga katsumuse läbi tugevamaks ja mitte ainult...Kõik kogetu on teinud minust märksa parema inimese, minu empaatiavõime on kasvanud tohutult. Minu arusaam maailmast ja inimestest, minu väärtushinnangud need on teinud kardinaalse muutuse. Mitte ükski neist kogemustest pole mind teinud halvemaks inimeseks, kibestunumaks või õnnetumaks ilmakodanikuks. Vastupidi, olen õppinud väärtustama elu ja igat pisiasja siin maailmas.
Aasta tagasi oli minu palatikaaslaseks naine, kes oli aastaid tagasi oma kodus sattunud röövlite rünnaku ohvriks. Kujutage ette, et teie koju, mis on teie kindlus tungivad relvades mehed ja alustavad teie pihta tulistamist. Kujutage ette, et peate terve elu sellise kogemusega elama. Ma ei julgeks enam iial silmi kinni pannagai. Ometigi on selle inimese õnn ja rõõm ning lohutus teadmine, et talle on antud uus võimalus.
Täna kohtasin ma kodanikku, kelle sugu jäigi mulle selgusetuks. Soengu ning riietuse järgi justkui mees, hääle ja näojoonte poolest nagu naine. Krt seda teab, kumb ta siis oli, aga tema story oli jahmatav ning mõtlemapanev. Aastaid tagsi oli teda rünnatud seljatagant. Selle tulemusena on ta nüüdseks ühest silmast pime. Teisega püüab päästa, mis päästa annab. Mind ei koti, oli ta mees või naine, ta oli tõeliselt tore inimene, aga mind kotib see, et meie ühiskonnas eksisteerib endiselt sellist õelust ja isekust, mis ei võimalda teist inimest näha nagu võrdväärset. See, et Sina riietud nagu iga teine või, et Sinu identiteet on ehk paigas, ei tähenda, et oled parem inimene. Mis toimub sellise jõhkardi peas, kes piltlikult öeldes lööb noa selga...Mis õigusega sa lähed ja rikud noore inimese elu? Mis inimene sa oled?
Igakord kui mul mingi kummaline tervisejama tekib, siis mul on tunne, nagu keegi oleks selle mulle meelega tekitanud, et mind teatud ajal teatud kohta sokutada. Sest üldjuhul ma pääsen elu ja tervisega ja ma näen, kui palju ma saan aidata teisi või arendada ennast. Ma olen kokku puutunud väga raskete haigetega ja mul on nendega alati olnud fun! Kui ma saan panna kellegi naeratama , siis see on suurim rõõm, mis üldse olla saab. Kui lapsena oli haigla üks kõle hall koht, siis nüüd ma olen õppinud seda aega nautima - esiteks on see puhkus. Kui Sa oled aktiivne ja tahad kõike teha ja jõuda, siis paratamatult elu vahel tuletab meelde, et PEA HOOGU! Teiseks ma olen juba nii tugevaks vormitud, et saan olla teistele tihti toeks. Kolmandaks on ka arstidele vaja vahel väikest päiksekiirt, mulle meeldib mu roll!
Täna lõigati mu nt silmamuna lahti, et sinna asetada üks kunstkeha(ütleme nii, etpäris huvitav kogemus, kui oled ärkvel ja keegi Su silma lõhki lõikab ja seal toimetab). Ma isegi ei kartnud, läksin hommikul rõõmsalt kohale ja naeratasin, aga mõne vastu naeratuse asemel sain hommikuselt tusase töötaja käest õiendada. Mis Teil viga on? Sa pead hommikul vara tõusma?Su palk on sitt? No fine, ma tunnen Sulle kaasa, aga mis mina siis tegema pean? Mind ajavad rajult marru need kodanikud, kes ei oska elus midagi värvilist näha.
Ma kirjutan siin seda teksti ja mind valdab tänutunne, tänu, et saan siin istuda, et mul on võimalus näha. Ma olen tänulik kõigi nende raskete kogemuste eest, mis on muutnud mind tugevaks ja mis annavad mõista, et kehv ilm pole küll põhjus, mille pärast pahas tujus olla. Ma olen tänulik nende inimeste eest, keda olen kohanud, kes on pannud mind mõistma, et ma pole nüüd küll kõige haigem inimene maamunal või, et raskustes ei pea kaotama positiivsust. Ma olen näinud erinevaid inimesi, õppinud neid mõistma jne.
Sõbrad, ärge jamage! Sügis on üks vastik ja tormine aeg, aga südames peab leek põlema! Unistage, võidelge, olge avatud ja empaatiavõimelised, tänage Jumalat selle eest, mis Teil on, mitte ärge kulutage energiat sellele, mida Teil pole. Elu on kaduv ja kõik me peame kord lahkuma, aga seni kuni on usk,lootus ja armastus, ärge iial andke alla!
1 kommentaar:
Kuigi Sinu postituse pealkiri on juba ammu kulunud klišee, siis on see üks neid mõtteid, mis meil argistes muredemöllus ära kipub ununema, mis sest, et tegelikkuses ju nii ongi. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.
Meil on harukordselt vastik omadus näha enda probleeme maailma suurimatena, kuigi ehk ühtpidi ongi see normaalne (et keskendume ikkagi enda elule), samas aga lihtsalt olles süvenenud mingisugustesse pisimuredesse, ei märka seda, kuivõrd palju on meie eludes neid asju, mille üle me võiksime olla õnnelikud, uhked.
Ja siit tuleb järgmine erakordselt vastik komme märgata ka teiste juures ainult negatiivset stiilis, vaata, kui nõmedalt ta käitub, või issand tal on see, teine või kolmas asi kehvasti. Selle kõige kõrvalt me aga jätame neile inimestele ütlemata, et vaata, kui vahva, et saa nii või naa tegid, või et see tuli sul küll hästi völja, või et sa oled mulle väga oluline jne jne jne. Aga ühel hetkel võib juba hilja olla.
Tegelikkuses me ei tea kunagi, kui me läheme kasvõi autoga sõitma, kas me tuleme tagasi või ei. Me ei tea kunagi, millal on see viimane kord, kui me just selle inimesega kohtusime. Me ei tea, millal on viimane võimalus öelda inimesele, et ma armastan sind. Me ei tea neid asju, kuid ometigi me arvame, et küll jõuab. Kuid alati ei pruugi...
Ja lõppude lõpuks... mille nimel me siin maailmas elame? Tegelikult ei ole ju tähtis see neetud raha või karjäär. Need on asjad, mis meis tihtipeale seda rahulolematust eluga põhjustavad, argimuresid, mis ei lase meil olla head abikaasad, pereemad ja pereisad. Ja niimoodi need suhted purunevad...
Kuigi tegelikkuses, kui jätaks hoopis töömured kontorisse ja koolimured auditooriumisse ja läheks koju ja avaldaks oma kallimale armastust selle asemel, et kurta, kui raske elu on, oleks ju maailm natukenegi parem paik.
Postita kommentaar