Ma tõusin täna hommikul üles ja mõtlesin, et What The Heck, mis kuradima elu ma elan? Ma raiskan oma aega, ma mõtlen negatiivseid mõtteid, ma ei kasuta täiel määral oma potentsiaali. Ma tõmban endale oma vale mõtlemisega igasugust paska kaela. Küll on mu tervis kehv, küll ebaõnnestuvad mu suhted, küll ei leia ma sobivat tööd. Miks?Miks?Miks?
Ja siis ma teadvustasin – kõik on kinni minu mõtlemises! Toon lihtsa näite. Ma olen terve elu mõelnud, et ma ei taha mitte mingil juhul suitsetavat meest. See on alati olnud kriteerium number üks. Ükskõik mis, peaasi, et mitte suitsetaja. Arvake mis! Just! Erandlikult kõik minu partnerid on olnud nikotiinisõltlased. Ja ma pole kunagi mõelnud, et miks ometi ei õnnestu mul miljonite meeste hulgast leida mittesuitsetajat. Neid on ju terve ilm täis! Mu parimad sõbrad näiteks pole suitsetajad. Ja siis tuli see HEUREKA! Sest ma rikun kõige olulisemat reeglit universumis – alateadvus teadupärast ei tunne eitust. Sel hetkel, kui mina mõtlen, MA EI TAHA, saan ma selle täpselt kaela. Nii harva, kui ma mõtlen, mida ma tahan, enamik aega liigub ikka mõte selles suunas, mida ma ei taha. Tulemus on näha. Ma pean oma mõtlemist muutma!
Minu enda elu on kõige motiveerivam näide üldse. Mina olen ju see naine, keda keskkoolis taheti välja visata ja kes jäi kooli ainult tänu ühele töötajale, kes oma mõjuvõimu kasutades suutis teisi veenda, et minust saab asja. Ülikool, mitte ükski pedagoog ei uskunud, et minusugune füüsika/matemaatika hälvar võiks kunagi sisse aastuda Tartu Ülikooli. Ometigi kirjutasin mina lehes juba ammu, et ma kõrgkooli lähen. Ma võin mürki võtta, et paar minu õpetajat mõtlesid, et:”Milline rumal naiivitar, kirjutab sellest lehes, oh seda häbipinki pärast!” Aga mina teadsin, mida ma tahan ja mida ma suudan. Ma teadsin, mis on minu anne ja kutsumus ja isegi ma matemaatika tundi ei jõudnud, siis kirjutamiseks oli mul alati aega ja tahtmist.
Kui kõik ütlevad, et Sa ei suuda, siis tea – Sa suudad!
Mina olen ju see naine, kes ärkas ühel hommikul ja teatas, et tahab Eestisse tuua bändi, mis maksab rohkem kui Padar & The Sun. Mu ema kommentaar oli:”Sa oled mingi Päris Hilton või, kust Sa selle raha võtad?” Ja mingi ports sõpru ütlesid ka, et no sa võid ju siin unistada, aga püüa mitte kõrgelt kukkuda. Nagu WTF!? Mis mõtles keegi ütleb, et pole võimalik! Ma teadsin algusest peale, et on võimalik. Ma unistasin sellest, ma istusin ööd ja päevad üleval ja töötasin selle nimel. Jah mul polnud esialgselt kogemusi, tutvusi, rääkimata teadmistest, aga mul oli soov ja tahe.
Kui kõik ütlevad, et see pole võimalik, siis tea – kõik on võimalik, kui Sa sellesse usud ja Sa sellesse panustad!
Mina olen see naine, kellelel arstid ütlesid, et ma jään pimedaks või suren maha, kui ma lähen lennureisile. “See on eluohtlik!” Aga kui Su süda kutsub. Mis mõttes ma ei tohi minna ja oma varbaid basseinivette visarta ja päiksepaistel raamatut lugeda? Ma tundsin, et ma pean, ma tundsin, et ma saan. Isegi raha kukkus taevast sülle. Mis peamine - ma ju elan! Ütleks lausa, et parim reis minu elus !
Kui keegi ütleb, et Sa ei tohi, siis tea – see on kellegi subjektiivne arvamus, loeb, see, mida ütleb Sinu sisetunne!
Kõik algab mõtlemisest – ma ei suuda, ma ei oska, ma ei tohi,. see pole võimalik jne. Unusta ära! Sa väärid, Sa tohid, Sa suudad, Sa saad!
Küsi eneselt: What I want? What I really want? Ja nüüd korruta ja pea meeles – U GET WHAT U WANT!
Mul oli ükspäev sitt päev – teate ise, kõik läheb niigi halvasti ja siis keegi veel targutab ja ühel hetkel oletegi nagu laip. Ja minu pähe kerkisid järgnevad mõtted:
Mina tean, mida mina tahan, mina tean, mis mind õnnelikuks teeb, mina tean, et suudan igas olukorras jääda positiivseks ja leida lahenduse. Tean, et jään igas olukorras iseendaks. Mina tean, et minu elus on kõik määratud ja ma tunnen rõõmu igast väljakutsest, raskusest ja õnnestumisest :) Ma kasvan iga päev targemaks ja tugevamaks - iga kogemus on õnnistus :) Ma ei kahtle iial endas, oma südamehääles ega Jumalas. Kahtlused, hirmud ja negatiivsus on vaid pidurdavaks jõuks siin elus. Neist emotsioonidest olen üle ja sellistest inimestest hoian kõrvale.
Mul on villand mingitest inimestest, kes käivad oma kahtluste, hirmude ja negatiivsete mõtetega minu maailma risustamas. Halage kellegi teise õue peal. Mina tahan õnnelik olla, mina ei taha koos teiega halada ja seejärel põhja vajuda. Kuna õnn on minu valik, siis edaspidi valin enda maailma ainult neid, kes tahavad koos minuga õnnelikud olla.
Kui üks kodanik minu peale sõnu valimata karjus,siis sellest sai alguse suur muutus.Mõistsin,et minuga käitutakse nii,nagu ma endaga käituda lasen.Mina ei ole kellgi põrandamatt & ma ei luba enda peal trampida.Ma ei lase end võta isenesest mõistetavana & ma ei ole kellegi tõmmata/lükata.Ma ei sõltu kellegi tujudest & ma väärin kõige paremat!Ma ei luba enese kõrvale neid inimesi,kes on olemas vaid siis,kui nemad mind vajavad,ma ei luba enda ellu neid,kes mind ei väärtusta & ma ei jaga oma elu nendega,kellega ma ei tunne end turvaliselt ja hoituna.Minu inimesed on ilusad ja head!Minu ja minu inimeste vahel on ausus,lugupidamine,mõistmine, tasakaal ja armastus.
Teretulemast ilusad ja head inimesed, kes te tahate paremat elu, paremat maailma, kes te usute iseendasse ja sellesse, et universum, Jumal ja meie kõrgem mina on valmis pakkuma parimat, kui me vaid ise oleme valmis seda vastu võtma. Mina usun, mina suudan, tahan ja tohin!
1 kommentaar:
Väga hea :)
Postita kommentaar