Ma olenm oma elus igat sorti asju kogenud – kohtunud surmaga, ärganud keset ööd üles ja kirjutanud unesegaselt luuletuse, mis hommikul tundus endale ka liiga hea, et tõsi olla, tundnud unehalvatust(see on see, kui ärkad üles, aga liigutada ja karjuda ei saa ja miski nagu surub peale) jne. Ühesõnaga must maagia pole minu jaoks võõras.
Täna öösel juhtus minuga midagi äärmiselt eriskummalist. Minu ja minu eksi suhted on viimastel päevadel olnud äärmusest – äärmusesse. Küll käis läbi teema proovida uuesti, küll suutsime me sellise raksuga tülli minna, et otsustasin, et ma ei taha teda enam oma ellu – varju ka ei taha! Väga kardinaalne otsus, mis baseerus esuialgu vihal, siis hirmul, lõpuks justkui kainel mõistusel, et nii on lihtsalt parem. Terve see meie tutvus on olnud emotsionaalne karusell, sõna otseses mõttes ropsid sisikonna vahel välja ja teine hetk kiljud ja karjud mõnust ja tipus olemisest... Teate ise neid ameerika mägesid... kui sealt alla hakkad uhama, siis see tunne on suhteliselt vastik.
Olnud siis just teatavaks teinud otsuse, et ma ei taha seda inimest enam näha, hakkas mind üõhtul muidugi südametunnistus piinama, et asi pole ju nii hull ka, lihtsalt targem oleks teineteist vältida. Ma suutsin ühe ööpäeva jooksul saata välja nii erinevaid signaale, et ka ma ise jooksin lõpuks ummikusse.
Ja siis öösel, kell fucking pool 4. Mingi unesegane olukord. Ilmselgelt unenägu, aga ma võin käsi piiblil väita, et emotsioonid olid nvägagi reaalsed. Ma nägin kuidas ma seisin selle mehe ukse taga ja kuidas ma olin igatsusest hullumas. Ja keegi lasi mind lõpuks sisse ja ma nägin seal magavat keha...ja ma lihtsalt läksin ja kallistasin. Ja siis käis mingis valus laks ja see inimene kadus kuhugi teise tuppa ära ja mina kaalusin, et kas lahkuda või mitte. Ma ärkasin üles ja kõik need emotsioonid, need lihtsalt möllasid mu sees – ma füüsiliselt tundsin, nagu oleks mu süda kehast lahkunud ja tal puuuduks täielik kaitse, mistõttu ma tunnene igat emotsiooni eriti erksalt. Mu süda peksis nii kõvasti, et ma ei saanud korralikult hingata. See oli mingi valu ja igatsuse kooslus. Ma tundsin, et ma pean helistama. Kell pool 4 varahommikul! Ma lihtsalt pidin! Unesegane meeskodanik muidugi ei saanud üldse aru, mis toimub. Ausalt öeldes oli mul ka endal tunne, nagu peaks Raja tänavale pöörduma, aga see tunne oli nii tugev. Ma pidin seda häält kuulma, ma pidin lausa küsima, kui kaugel või lähedal ta reaalselt on. Üks osa minust tundis ja alateadlikult kartis, et ta on kellegi juures.
Ma tundsin, et mu teadvus oli uinunud ja ego langenud ja see lubas mul öelda tol samal hetkel, et ma igatsen, et ma hoolin. Kui ma ärkan, siis ei luba mu ego, uhkus ja enesekaitserefleks seda teha. Sest ma ei taha ju haiget saada. Ma elan oma kookonis ja pritsin sealt mürki, et keegi mind ei saaks rünnata, ega haiget teha.
Ainult öösel, kui me oleme sügavas unes, muutume siirasteks nagu väiksed lapsed ja kaitsetuteks nagu ööliblikad. Meie hirmud, tunded, soovid ja lootused tõusevad tähtede poole. Ja kui me ei ärkaks, siis ei saaks me seda kunagi teada ...Nii, nagu ei saaks teada meie tundeist need , kellest me tegelikult hoolime.
See tunne on päris jube, kui sa saad täie mõistusega aru, et asi ei tööta, inimesed on erinevad, konfliktid on pidevalt üleval, tunded kõiguvad või kurat teab, kas neid üldse on, aga mingi magnet, mis tõmbab Su keha... Mul on tunne nagu miski kakuks mind uksest välja, ma ei taha minna, ma ei tohi minna, ma ei saa minna ja keegi isegi ei oota mind, aga see miski tõmbab nii metsikult. Hoian justkui küüntega uksepiidast kinni, valus on, kuradima valus on juba, jaks on otsas. Lihtsalt ei jaksa vastu hakata - see magnet lihtsalt tirib. See igatsus teise keha järele on füüsiliselt tappev. Mul on meeles tema kunagised sõnad, et meie vahel oleks justkui nöör, mis läheb teki alta välja, aknani, aknast välja ja sadu kilomeetreid otse minuni. Meid seob justkui nähtamatu nöör. Tunnen hetkel midagi sarnast. Mis sest, et reaalselt me ei suuda ilmselt 20 minutit ühes ruumiski olla, ilma, et see ei lõppeks vulkaanipurskega, aga see ei muuda seda tunnet.
Ma veel paberitega pole, aga see, ma ei tea kust, kaela sadanud inimene ja sellega kaasnevad müstilised juhtumised sunnivad küll varsti küsima – kas ma olen hull või mis krt toimub?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar