pühapäev, veebruar 26, 2012

Peale mõõna, tuleb alati tõus!

Teid kindlasti huvitab, kuidas mul peale kurikuulsat oparatsiooni läheb. 3h nikerdamist õnnestus ja tõusin narkoosist kenasti üles – aitäh Teile palvete ja heade mõtete eest! Kui keegi juhtus mind eile klubis nägema, siis ilmselt peetakse mind simulandiks – pole ju võimalik, et tüdruk otse opilaualt üles tõuseb ja tantsupõrandale tormab. Arst veel enne haiglast lahkumist manitses:”Nüüd lähed koju ja elad nagu hiir!” Hmm... Nooh, mul oli väga keeruline end hiireks mõelda, kuigi juust on tõepoolest üks minu lemmik hõrgutisi.

Tegelikult oli nii, et ma jõudsin haiglast koju ja ühel hommikul tõustes avastasin, et midagi on mäda. Klaaskehasse hakkas ilmnema veri – see tähendas vaid üht - operatsiooni tulemus hakkab vastu taevast lendama! Ja see juhtus. Ma tegin otsuse, et astun vastu kõigi arstide hoiatustele ja lõpetan päeva pealt väidetavalt mind elus hoidva ravimi võtmise. Jah, ma tean, mis risk see on, aga ma võtan vastutuse. Mind lükkas seda tegema hirm, et minu silmad ei saagi kunagi korda. Mind julgustasid anestesioloogi sõnad, et tegelikult on selle ravimi mõju kontrollimatu. Mind motiveeris tahtmine elada – elada täisväärtuslikku elu.

Ma asendasin keemia kahe väga mõjusa looduslikku abimehega – küüslauk ja omega 3. Ma ei oska öelda, mis toimub minu sees, mis seisus on minu veri, aga teate mis... Peale eilset , kui ma olin hommikutundideni rockinud tantsupõrandal, mõõtsin hommikul vererõhku, mis on olnud viimased 2 aastat ikka 160-170/100 ja arvake ära, see oli nüüd 109/64. Parem kui tervetel inimestel. Ja ma mäletan alati, kuidas neuroloog mind omal ajal välja naeris, kui julgesin väita, et tabletid ei võta rõhku maha, aga küüslauguga langes rõhk kohe. Selle peale arst vaid tõstis keemia doosi. Rõhk ei muutunud.

Ma alustasin meditsiinilise päeviku pidamist, ma jälgin kõiki näitajaid, aga tõepoolest ma pole ammu end paremini tundnud. Ma siiralt loodan, et see samm, mille tegin, aitab mul ka peatada silmade allakäiku, sest just peale selle verevedeldaja tarbimist hakkasid probleemid pihta. Keenmia vb meid aidata, aga alati on varjukülg.

Ma ei kutsu Teid üles oma arste ignoreerima, ma kutsun teid võtma vastutust. Arsti jaoks oled Sa vaid üks patsient tuhandest, aga oma hädadega pead ainult Sina elu lõpuni elama. Ma kindlasti jätkan oma inimkatset ja hoian Teid kursis.

Ma tahan rõhutada veel kahte asja. Üks tark mees on öelnud, et kõik haigused saavad alguse stressist. See on 101% tõsi! Vältige neid tegevusi ja inimesi, kes/mis teid rõhuvad. Väga raske on tulla põhjast üles, kui keegi Teid negatiivsusega iga päev alla tagasi surub. Õnnelik inimene on terve inimene ja selleks, et oma toonust tõsta tuleb teha vahel olulisi kärpimisi – mõtle läbi, kes on need inimesed, kes Sind eluenergiaga täidavad ja kes on need, kes viimsegi välja imevad – viimastega lõpeta suhtlemine juba täna! Ja kolmas oluline asi – USU ENDASSE, ÄRA ANNA ALLA! Kui Sina alla annad, annab elu koos Sinuga ja allakäik on kiire.

Hoidke mulle päidlaid sellel keerulisel, kuid tänuväärsel teekonnal.

Kommentaare ei ole: