Ka mina kardan, ka mina nutan, ka mina olen inimene...

Kogu tõde minu tervisest

Ma ei tee seda kirjustist kerge südamega, need on asjad, millest on senini tednud vaid üksikud. Miks? Sest mulle ei meeldi kurta, sest ma vihkan heletsust. Miks ma nüüd räägin? Sest nüüd on õige aeg, sest nüüd on see aeg, kus ma tahan, et te mõistaksite, kui kaduv ja ebaõiglane võib elu olla ja õpiksite, et ükskõik kui karmilt elu teid vastu maad surub, lootust ei tohi kaotada.

Üheksa aastaselt hakkasid minuga juhtuma kummalised lood – minu kehakaal muutus olematuks, ma olin pidevalt väsinud, jõin liitrite kaupa vett ja öösiti olid mul tohutud krambihood. Kohalikud arstid arvasid, et tegemist on reumaga. Väike vanainimene! Haah! No seda ei uskunud küll vist keegi teine peale selle diagnoosi panija enda. Minu ema aga muretses end hulluks, sest päev päevalt jäin aina nõrgemaks, Ta oli võtnud eesmärgiks ise välja uurida, mis minuga lahti on – tervise raamatutes tuhlates jäi talle silma haigus, mille tundemärgid täpselt klappisid. Suundusime haiglasse. “Palun mõõtke mu lapse veresuhkrut,” oli mu ema palve.

Kaua ei pidanud ootama, kui oli selge. Diabeet. What the heck is that? Mäletan end istumas hirmunult arsti kabinetis, kus räägiti midagi igapäevastest vereproovidest, süstidest, kellaaja pealt söömistest. “Kuna ma terveks saan?” “See pole ravitav, pead sellega elama kogu elu!” “Sinu kõhunääre ei tooda insuliini, seega pead seda manustama süstides,” seletati mulle mingis heebriakeelena tunduvas asjas.

Jõulud olid just saabunud. Kõik lapsed olid haiglast koju lubatud. Mina olin üks väheseid, kes seal istus. Aastavahetus, vaatasin akna peal ilutulestikku ja nutsin.Miks oli midagi nii hirmsat just mind tabanud? Miks? Mind lubati korraks koju. Laud oli lookas, istusin kausside taga ja ei teadnud mida ma tohin siit süüa mida mitte. Hiljem kui mind spetsialistide käe alla saadeti kohtasin teisi diabeetikuid. Kes sõi õhkuse võikihiga saia, millel oli vaid kurk, kes jõio mõrudat teed, kes ütles, et visaku ma heaga asjatundmatu haiglasse kostiks toodud kommid ära. Terve elu tundus üks keelude ja käskude maailm. Aga miks ma ei tohi? See küsimus oleks võinud küsimata jääda, sest kui Sulle näidatakse kõrvalpalatis pimedat, jalutut või neeruhaiget, siis sa langed nii tohutusse deprerssiooni, et sul kaob eluisu sootuks ära.

Erinevalt teistest lastest tahtsin mina kohe end ise süstima hakata. Kui oli valus, sain vaid enda peale kisada. 5-6 süsti päevas elupäevade lõpuni – milline sõelapõhi ma siis lõpuks olen, olid ainsad mõtted mu peas Rääkimata sellest, et endokrinoloogi põhi manitsus oli, et enda veresuhkrut peab korralikult mõõtma. Okei, see võis töötada ju haiglas, aga mitte igapäevaelus.

Elu väljaspool haiglaid ja eemal kurjustavatest arstidest oli hoopis teine. Isegi kui Sa püüdsid jälgida, mida sa sööd ja vältida komme ja teha süsti alati õigel ajal, siis lõpuks ununesid ikka nii mõõtmised, söömised ja süstid. Kuni ükskord see juhtus. Ma olin alati teadnud, et selline asi vb lõppeda koomaga. Lihtsalt vajusin ära. Jätsin ühel päeval süstid ära, midagi ei juhtunud, proovisin sama rada teiselgi päeval, ikka midagi hullu veel polnud, kuniks ma enam omal jõul ei tõusnud. Mäletan oma ema hirmunud nägu, kui mind kiirabisse viidi. Tilgutid, südamemonitor, kogu krempel külge ja otse intensiivi. Minu inimkatsed läksid mulle äärepealt maksma elu.

Aga ikkagi ma ei õppinud. Minu moto oli, et kui suren, siis suren, aga vähemalt olen elanud “täisväärtuslikku” elu. Minu suhtumine oli rohkem kui pohhuistlik. Kuni see juhtus. Ma polnud veel diabeetik olnud 10 aastatki, kui arst teatas:”Teil on neerukahjustuse esimene aste.” Ma teadsin, et see võib juhtuda, aga nii kiiresti? Tol hetkel oleks ma ilmselt tahtnud hüpata haigla aknast vastu asfaldit surnuks. Mind päästsid koos minuga haiglas olnud kamp diabeetikuid, kes kõik viskasid nalja ja püdsid mind mitte haletseda, vaid suunata eluga edasi minema.

Jälle ma korjasin end kokku, manasin naeratuse näole ja naasesin oma igapäeva ellu. Päev päevalt kummitamas mõte, et juba 3 aste tähendab dialüüsi. Heal juhul vb loota, et mõni noor inimene sõidab end vastu puud ja sealt pudeneb mõni neer, aga sellise asja tõenäosus on üliväike ja ega seetõttu kellegile ju halba sooviks. Pealegi on mul nii haruldane veregrupp, et kui asjad juba neerude hääbumiseni viiks, siis oleks ma kas igavesti voolikute külge aheldatud või tõmbaksin ise end oksa.

Aastad möödusid, mina põrutasin ikka läbi raskuste tähtede poole või oma edu arvestades võiks öelda, et läbi tähtede raskuste poole. 2010ndal aastal tõmbasin end nii pooleks, et see lõppes infarktiga. Kui alguses arvati, et see on vaid trombide tagajärg, siis hilisemad uuringud näitasid karmi tõde – kõik minu aju, kaela arterid on 70% kitsenenud. Minu unearterist ei käi veri korralikult läbi, mis tähendas sisuliselt, et ole valmis iga hetk vb tulla sõit loojakarja.

Mu päevad möödusid nefroloogi, neuroloogi, endokrinoloogi, hematoloogi ja igasuguste teiste arstide uksetaguseid kulutades. Pole asja, mida minuga tehtud poleks, küll võeti minu neerust tükke, küll pidin ma mingit meetrist voolikut neelama, et nad mu südant näeks jne. Täiesti perses, no miks ma pean seda kõike läbi elama?

Jälle korjasin end maast üles ja mõtlesin, et ma ju saan hakkama, ma suudan, ma tahan, mul on veel midagi maailmale pakkuda. Kui siis järsku... Ühel hommikul tõustes oli mu silmas suur laik.

Jah, see oli juhtunud, minu silmad... See oli juba löök allapoole vööd. Ma olin ju ajakirjanik – minu nägemine, see oli minu jaoks kõik. Arstide nimekiri pikenes. Silmasüstid, operaatsioon, mis nägemise seisukohast tegi asja vaid hullemaks. Esimest korda elus ma tundsin, et nüüd on koorem juba liiga raske. AITAB!!! Jumala eest aitab, ma ei jaksa enam. Saatke mulle surm, ma ei karda seda, aga seda elavat põrgut ma enam ei jaksa kannatada.

Mind ei murdnud need 30 000 süsti, mida elus olin saanud ja teinud , mind pole murdnud need uuringud, halvad uudised, mind pole murnud halvatus millest puhtalt välja tulin, aga kus läheb inimkannatuste piir?

Ma ei taha kurta, ma olen olnud õnnelik inimene, mul on toetav pere, fantastilised sõbrad, ma olen saanud teha asju, mida ma armastan. Olen vaatamata kõigile saavutanud elus enamat, kui mõni terve inimene. Aga ma tahan paluda üht – see siin on mu elu ja armastus, kirjutamine. Ma olen nautinud igat hetke, mu süda on alati rõõmust tulvil, kui te annate tagasisidet ja ütlete, et minust on olnud abi. See on see mida ma armastan. Nüüd aga vb see iga hetk otsa saada. Ma lihtsalt ei näe, pimedus astub samm sammult lähemale. Ja see on kõige kohutavam tunne, mida ma oskan kirjeldada. Ma ei tea, kas leppida oma saatusega või võidelda. Ma palun vaid üht, leidke see minut ja paluge Jumalat minu eest. Ma olen läbi käinud mitmeid arste, kolistanud läbi kõik nõiad ja tervendajad, proovuinud kõiki woo-doosid. Ma tahan näha!!! Ma tahan teha seda, mida ma armastan!

Kui minu saats on kuskilt kõrgemalt määratud, siis ma lepin sellega. Mis mind enam murda saab eksole, aga seni, kuni mul on võimalus, tahan Teile öelda AITÄH, aitäh, et te olete olemas olnud ja mind toetanud, aitäh, et te olete kõik need aastad minusse uskunud ja mid toetanud, aitäh, et te olete minu eest palvetanud ja aidanud mul raskustest imekombel läbi tulla.

AITÄH Jumalale, et ma elan!

Ilmselt see ülestunnistus peletab minust eemle hulk inimesi, vb ei saa ma enam iial unistuste töökohta, vb ei saa ma kunagi mehele, aga lihtne on elada, kui Sul pole enam koormat, mida sa üksi kandma pead. See on minu reaalsus olnud kõige selle särava ja glamuurse taga. See on põhjus, miks mul on nii palju aega. See on põhjus, miks ma pole lennanud elama nt Londonisse või Pariisi. See on põhjus, miks ma olen olnud vahel nukker või kuri, miks ma olen peletanud mõned inimesed eemale ja samas hoidnud oma sõpru ja lähedasi ja öelnud neile, et neid armastan. Ka mina kardan, ka mina nutan, ka mina olen inimene...