Ma olen Teile kindlasti rääkinud Kevin Trudeaust, kes ühes oma seminaris rääkis , et iga tunne või emotsioon on indikaator, mis näitab, et midagi on hästi või halvasti. Kui autol kütusetuli põleb, siis see pole ju mingi õnnetus, see vaid teavitab, et peame tankima. Kui meis endis heliseb häirekell, siis see pole halb, vaid see näitab, et midagi peab muutma. Minus on aastaid helisenud häirekellad, mida ma olen eiranud. Ma ei ole tahtnud tegeleda oma probleemidega, mis sügaval minus peidus on. Nii, nagu minu eelmine postitus oli šokiks paljudele minu lähikondlastele on selle loo taga peidus ka tõsiasi, et ma ise ei tahtnud enesele tunnistada, millega ma tegelikult igapäevaselt silmitsi seisan. See hoolimatus ja tõe eiramine on viinud mind sinna, kus praegu olen. Mitmed vaimsed gurud on rõhutanud, et kui me soovime mingile probleemile või olukorrale lahendust, peame sellele sügavalt silma vaatama, seda tunnistama ja mis seal salata vahel on vaja ka abi paluda. Kas seda sama mitte ei räägita alkohoolikute puhul? Selleks, et alkoholismist võitu saada, tuleb kõigepealt peeglisse vaadata ja tunnistada, et jah, mul on probleem, millest ma enam üle ei ole.
Ei eksi need, kes tunnistavad, et kõiksugu haiguste taga on mingid sügavamad põhjused. Oma diabeeti olen ma tihti seostanud oma lapsepõlve vajadusega saada enam tähelepanu oma emalt, kes ükikemana pidi hommikust õhtuni tööl olema ja kel seetõttu jäi minu jaoks aega napiks. Teise põhjusena olen näinud oma maailmaparandaja loomust. Pärinedes konfliktsest perekonnast õppisin ma varakult ära, et neil hetkedel, kui minuga olid lood kehvasti hoidsid minu pereliikmed kokku. Need mõtted polnud mul kunagi teadlikud, aga nüüd aastaid hiljem, olen ma aru saanud, et just alateadlikult võisin ma endale igasugu jamasid ligi tõmmata, et seeläbi saada tähelepanu või parandada oma lähikondlaste suhteid.
Peale infarkti asusin ma otsima abi. Arstid olid ju oma arvamuse öelnud – midagi pole enam teha. Aga kuskil peavad olema ju põhjused, miks on asjad üldse nii kaugele arenenud. Samuti keeldus minu mõistus uskumast, et 23a naisele, kes kõnnib oma kahel jalal, mõtleb täiesti arvstastavaid mõtteid ja on oma noore elu lävel ütleb keegi, et midagi ei anna teha. Minu hea sõbranna soovitas mul proovida PSYCH-K´d, mis siis kujutas endast seda, et keegi tungib sinu alateadvusse ning üritab sinna söövitunud mõttemustreid muuta. P-K praktik ütles mulle kohe, et minu probleem seisneb selles, et ma alateadlikult pole absoluutselt kindel, kas ma tahan elada või surra, mis tõttu saadan välja segast signaali, mille tulemusena sajab minu ellu pidevalt olukordi, kus ma vaagun elu ja surma vahepeal. Kui ma sellele hiljem mõtlesin, siis tõepoolest olin ma olnud alati suhtumisega, et surma ma ei karda ja kui on määratud, siis on määratud. Kui teised lapsed kirjeldasid salapäevikus millist pulmakleiti nad soovivad, siis mina kirjeldasin, et mis lilli mu hauale tuua tohib. See kõik oli selle tagajärg, mida olin haiglates läbi elanud – hirmujutud, surmaeelsed kogemused, surijad intensiivides jne.
Nagu ma eelpool mainisin, siis olen ma tõepoolest proovinud kõiksugu woo-doosid alates reikist lõpetades bioenergeetikute ja nõidadega, kes kõiksugu needusi maha võtavad. Ma ei julge öelda, et ükski neist asjadest mind aidanud pole, aga seda õiget asja ma leidnud pole. Kuigi reiki tõepoolest aitab kogu võitlusega kaasnevat stressi vähendada ja vahel piisab sellestki. Tegelikult olen ma jõudnud siiski karmi tõeni, et kui üldse, siis kõige enam olen ma suutnud end aidata ise ja seda just läbi tohutu analüüsi ja mõttemuutuste. Homöopaat võib sulle ju teesid soovitada, arst võib sind ju keemiaga turgutada ja nõid needused maha võtta, aga kui Sa ise samal ajal enesega tööd ei tee, siis tulemust ei tule kuskilt. Metsik raha, mis ma olen magama pannud otsides kõrvalist abi, aga lõppkokkuvõttes olen ma olnud ise see, kes nn tervendajatele kogu info kandikul kätte kannab. Ja nemad siis minu raha eest projetseerivad seda mulle tagasi. Ma teen kõva töö endaga ära, lähen räägin seda mingile woo-doo tädile, tema noogutab kaasa ja küsib selle eest 30-100 €.. Aastad on õpetanud, et enamik heategijaid tegelevad vaid siiski heategevusega enda taskusse. Siinkohal ma ei taha teha ülekohut tõelistele tegijatele, kellest on palju abi olnud. On inimesi, kes omavad teadmisi, andeid ja väga suurt südant, aga selleks, et neid üles leida, pead kõigepealt läbi trampima paljude soolapuhujate uksetagused. Aga fakt on see, et enamik tegelevad tagajärgedega, aga tegeleda tuleb põhjustega ja selleks, et neid põhjuseid leida tuleb olla iseendaga paganama aus ja omama kuradima head analüüsivõimet.
Täna sain ma kirja ühelt oma blogilugejalt. See kiri väga liigutas mind, oli täis väärt nõuandeid ja soojust. Aga seal oli midagi veel – üks lause, mis oli mulle varsemast tuttav. Tsiteerin: ”Mis on kogu nende asjade põhjus, sest tagajärjed Sul on juba olemas. See ei pruugi olla valesti elamine, pigem tahtmatus elada.. Mida kiiremini ajas liigud, seda rutem kulud. Kõike korraga ja kiiresti tahtmine toobki selle, et saadki ja isegi seda, mida ei palunud. Kui tahad kannatustest loobuda, siis tuleb neid juurde ja juurde.”
KULD! Kümnesse! Tahtmatus elada. Oma joviaalsuse juures on minus peidus olnud ikkagi mingi piiridel käija. Mulle on meeldinud riskida ja see surmahirmu puudumine võrdubki ju tegelikult sellega, et ma pole kunagi ka teadvustanud või välja öelnud, et jah, ma tahan elada. Kui minult küsida, et mis mind elus hoiab, siis ausalt öeldes nagu teab mis põhjust polegi. Ma ei tea, mis sunnib mind tegelikult igal hommikul voodist tõusma. Jah, muidugi on hetki, kus ma mõtlen, et elada on hea, nii palju on maailmale anda ja kõik on nii ilus, aga ma pole kunagi leidnud ka ühtki märkimisväärset põhjust, miks peaks Jumal mind siin maal nüüd hoidma. Ma olen ilmselt korra paar mõelnud enesetapule. Kui ma nooremana olin surmkindel, et ma poleks selleks võimeline, siis mingi aeg, kui tervvis läks ikka väga hulluks, siis see mõte kummitas mind päris korralikult. Ja mind ei hoidnud tagasi see, et oh mis siis minu perest saab või oh mis keegi pärast küll mõtleks, vaid mind hoidis tagasi Jumala kartlikus. 2 asja mida piibel ütleb: Jumal on Sulle elu andnud, Jumalal on ainsana õigus see ka võtta & ühelegi inimesele ei anta raskemat koormat, kui ta kanda jaksab. See viimane on mind vägagi motiveerinud võitlema, sest ma tean, et see teeb mind lõppkokkuvõttes tugevamaks ja tugevaid on vaja – nad on majakaks nõrgematele.
Teine asi. Minu ambitsioonikus. Kui palju kordi on mulle seda ette heidetud. Sa tahad kõike kiiresti ja kohe saada. Minu kolleeg räägib, et ma olen kuradima tark, aga ma ei viitsi jännata pikaajaliste projektidega, sest mul pole mahti tulemust ära oodata. Mu viimane partner kurtis sama asja, et ma tahan suhtega kiiresti mingisse punkti jõuda – nagu hakkakski kohe ära surema. STOP! Me jõuame poindini… Ma käitun nii, nagu ma hakkaks kohe ära surema… Ja siit me jõuame kirjasaatja poindini – ”Mida kiiremini ajas liigud, seda rutem kulud. Kõike korraga ja kiiresti tahtmine toobki selle, et saadki ja isegi seda, mida ei palunud.” Siin on mõttekoht!
Me jõuamegi poindini, ehk ohumärkideni. Olgu siis tegemist emotsiooniga, viltu kiskuvate ettevõtmistega või lausega, mida sinu poole tuleb juba mitmelt erinevalt inimeselt. Ära lase märke kõrvust mööda, ära eira neid. Kui ma tunnen end halvasti – MÄRK, ma teen vale asja. Kui mu tervis hakkab lagunema – MÄRK, ma pean enda mõtlemist muutma, ma pean enda eest hoolt kandma. Kui mitu inimest ütleb, et ma olen vale eriala peal, MÄRK, ehk tõesti on saadetud tegema midagi muud, aga ma lihtsalt olen nii kinni asjades, millest kinni ei tohiks hoida.
Ärge kartke esialgu negatiivsena tunduvaid kogemusi ja emotsioone - meil on neist palju õppida. Need motiveerivad meid ette võtma vajalikke muutusi,need teavitavad meid sellest, et meie vibratsioon on vale. Vajalikud muutused on tihti karmid ja kardinaalsed, aga vajalikud selleks, et leida hingerahu, õnn ja sisemine jõud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar