Ei julge enam ühegi arsti uksest sisse astudagi. See on nagu mingi kohutav õudusunenägu, millest ärgata vist polegi võimalik.
Uudised oleks nagu kivid kotis - iga päevaga muutub aga koorem raskemaks. Täna siis hirmutati mind jutuga, et ühe silmaga on olukord juba nii tõsine, et kui kohe noa alla ei lähe, siis ei anna midagi enam päästa. Aga...
Seda, kas noa alla üldse saab ja tohib, peab otsustama järjekordne arst - sel korral siis anestesioloog, kes ilmselt peab konsulteerima nii neuroloogi, nefroloogi, endokrinoloogi ja jumal teab kellega veel. Operatsiooni võimaldamiseks peab ära jätma mõned elulise tähtsusega ravimid ning narkoos ise on päris ohtlik, seda eriti veel juhul, kui une ajal võib iga väike asi jukerdama hakata. Ilmselgelt on tegemist üliohtliku operatsiooniga, aga kui seda mitte teha, siis võin oma nmägemisega hüvasti jätta.
Ees ootab miljoni arsti külastus, ilmselt haiglavoodi ja lähikondlased ikka soovitavad veel üht ja teist imeravitsejat. Ma olen tõesti oma mõistust kaotamas. Pole hullmat tunnet, kui minna arsti juurde ja seal jälle sugeda saada ning kuulda kui halvasti kõik ikka on. Koguaeg on see tunne, et saadaks kõik pikalt ja lihtsalt jookseks minema. Kuskile kaugele - kaugele...
Ma ei oska isegui enam unistada päevast, kus oleks mõni hea uudis... Ma ei mäletagi, millal viimati midagi ilusat juhtus.
Arsti sõnad olid veel, et:"Ega me sind igavesti päästa sa!" Heh, isegi kui saan edasi lükata midagi, siis tean ju, et kõik see ootab mind ees tulevikus. Eluisu võtab ausalt ära.
Teisalt källe on see sama isu vägagi laes, ma tõesti ei tahaks, et operatsiooni õed oleks viimased inimesed keda näed, olgu siis sellepärast, et midagi läheb nihu ja ei ärkagi, või sellepärast, et operatsioon ei anna tulemust. Ja mis siis saab, kui anestesioloog teatab, et seda operatsiooni ei tohi teha, see on liiga ohtlik= Mis minust siis saab?
Vahel ma loen või kuulen inimestest, kellega on juhtunud imed... Üks ime kuluks mulle ära küll. Kas te usute imeedesse?
Eriti masendavaks teeb olemise tõsiasi, et isegi kõige optimistlikumad sõbrad ja pereliikmed hakkavad hääle järgi tundes murduma...Ka nende usk ja lootus on kuhugi kadunud... Ärge veel andke alla! Kui mina enam ei jaksa, siis Teie lootus on mindki edasi kandnud ...
Elada, hingata, näha... Muud ma ei palugi... Lihtsad asjad, aga nüüd vist kuuluvad sõna IME alla ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar