Kuidas ligineda "leinajale"?

Tegelikult on pealkiri eksitav, kuid just sellise paralleeli tõmbas täna mu vanaema, kui selgitas, et ilmselgelt pole minu lähedastel praeguses olukorras lihtne.

Eile õhtul tuli vabaema ja istus mu voodiservale. Pisarad voolasid ja ütles, et püüdku ma ikka positiivseks jääda ja ärgu ma kartku kõige hullemat. Ega ma enda pärast muretsegi, aga näha lähedast inimest muretsemas on päris piinarikas. Ma ei tea ju ise ka kuidas olla, kas võtta suhtumine, et kõik saab korda ja võidelda või leppida tõsiasjaga, et ega paremaks miski minna ei saa.

Oma emaga suutsin ma muidugi korralikult raksu minna. Vahel mul on tunne, et ta elab kuskil teises maailmas. Hakkas mulle rääkima pimedate juhtkoeradest ja võimalustest, mida kasutatakse kosmonautide puhul, et nad pikal kosmosetripil haigeks ei jääks jne. See ärritas mind, sest ma ei taha mõelda juba sellele, et olengi pime ja kõik on läbi... Ma ei õpi juba massööriks, ega treeni koera välja ja ma ei taha, et mu lähedased end sellisele sadedusele krutivad. Jumala eest, ma tahan, loodan ja usun, et kõik saab veel korda! Kui minu kõige lähem ringkond annab juba alla, kuidas siis mina leian veel jaksu võidelda? Mitte, et ma kardaks reaalsusega silmitsi seista, aga leian, et iga asja jaoks on oma aeg. Praegu on see hetk, kus kõik pole veel kadunud, see hetk, kus saab võidelda, otsida lahendusi. Emal on ikka olnud kombeks probleeme kas eitada(nt otsida mulle töökohti, mõistmata, et ma ei saa lubada endale praegu täiskohaga tööd) või siis suruda peale mingeid oma asju, nagu nüüd see koerte värk. Ta ei mõistnud lihtsat asja, et see traumeerib mind.

Vanaema ütleski, et aga keegi ei oska ju läheneda, ega aidata ... Kuidas siis läheneda “leinajale”(võrdlus tuleneb sellest, et enamik ei oska ligineda inimesele, kes on keerulises ja vaimselt rusuvas olukorras)? Mida mina ootan... Ma ei oota kõnet stiilis:”Kuule, nägin siin soodus hinnaga valget keppi, kas võtan Sulle igaks juhuks ära?” Samuti ei oota ma, et keegi nüüd koos minuga halama kukus. Ning ma ei eelda, et keegi minu nõudmise või kellegi peale käimise peale tuleks operatsiooni saali kätt hoidma. Ma olen eluaeg üksi arste pidi käinud ja olin üksi ka siis kui peale infarkti arvati, et mul on kasvaja või multipleks või jumal teab, mis muu kamm. Olen emotsionaalselt karastunud, mind on raske murda. Aga mulle meeldib teadmine, et inimesed on kättesaadavad, et ma saan kurta, kui tunnen, et vajan kurtmist, mulle meeldib, et saan abi paluda, kui vajadus selleks tekib. Ma tahan, et me elakisme päev korraga. Kui on vaja võidelda, siis võtame kokku ja võitleme, kui on vaja nutta, siis nutame, kui on vaja rääkida, siis räägime. Ma ei taha stressi, pinget ja ülemuretsemist. Ma ei taha ka, et minu probleemidest mööda vaadatakse või neid eitatakse. Jah, olukord on keeruline, jah ma ei saa elada hetkel nii nagu tavainimene, aga ma pole ka veel pime, jalutu või kurt. Seega ei mingeid juhtkoeri või mingeid täiskohaga tööpakkumisi. Parim, mida teha saate on mind kõvasti kallistada, palvetada, olla õlaks ja käia kõrvad lahti – äkki on kuskil mõni hea arst, äkki on mõni imetegija – proovida tuleb, alla anda ei tohi!

Mul on tegelikult väga vedanud, mul on suurepärased sõbrad ja perekond ning armas inimene kõrval. Neil kõigil on raske, aga ju see õpetab meid kõiki ja muudab meid kõiki tugevamateks.

Eile ma mõtlesin, et vahel on mul tunne, et löön kõigele käega ja lähen lihtsalt kaugele minema, sest ainus, mis mind kinni hoiab on arstide keeld. Kuidagi masendav onju istuda 4 seina vahel, joosta arstide vahet ja teada, et ega midagi ju tegelikult ei muutu ja mingi hetk on hilja, siis ei saa enam kuhugi minna, ega midagi näha... Minu suur unistus oli alati New York – ma olen alati tahtnud sinna minna. Üks sõber ütles, et ole nüüd normaalne, tegelikult pole seal ju midagi nii erilist – hot dog maitseb samamoodi, sa ei pea sellepärast oma elu ja tervisega riskima. Ja paljud eestlased polegi üldse käinud kuskil kaugel. Selles suhtes oli tema jutus iva. Aga see oli ikkagi minu unistus ja mulle ei meeldi, et keegi on minult selle ära võtnud. Teine sõber ütles, et aga Pariis on ju ka ilus ja sinna on maismaad mööda märksa lihtsam minna. Ka tõsi, vahel tuleb lihtsalt unistused ümber mängida. Keegi teine ei saa mulle öelda mida teha või mitte. Kas riskida ja minna maailma vallutama – näha, tunda, kogeda ja seejärel vb kannatada surmani. Või olla Eestis ja lasta ennast turgutada, rippuda niidiga elu küljes, aga olla sealjuures õnnetu, et kõik on jäänud tegemata. Ma kardan kõige rohkem seda, et minu tulevik koosneb kahetsusest – miks ma ei käinud ja teinud siis, kui selleks oli võimalus. Või miks ma ometi läksin ja riskisin... kas New York oli seda väärt? Ma olen alati olnud väga otsusekindel, kartmatu ja teadnud täpselt, kuidas toimida või mida teha. Hetkel on mu sisetunne justkui uinakul. Võib olla leiaksin räänates midagi, mis mind aitaks ... võib olla kaotaksin aga kõik. Elu on nagu vene rulett ja see on hirmutav. Olen siiski jõudnud ühele arusaamale – see on minu elu, minu valikud, minu riskid... Ja iga risk, mille ma võtan peab olema surma väärt, Ükskõik kuhu ma lähen või mida ma teen... Kui see saab saatuslikuks, siis oma unistuste eest surra pole patt. Kui ma olen sel hetkel õnnelik, siis mis vahet sel on. Kurb oleks siis, kui ma kuulaks kõiki teisi ja ebaõnnestuskin, see annaks mulle võimaluse alati kedagi teist süüdistada, A´la Sina vedasid mu siia või Sina ütlesid, et ära mine... Ma ei taha seda tunnet. Seega olen nüüd hästi hästi vaikselt ja õpin ennast kuulama, sest see hetk on käes, kus Sa oledki maailmas üksi... ainult mina tean, mida ma suudan või ei, ainult mina tean, mida ma tohin või ei, ainult mina tean, mis on mulle kõige olulisem ja millised on minu unistused. Kõlab egoistlikult, aga nii see on. Arstid ei saa minu elu kontrollida, sõbrad ei saa mulle nõu anda, on aeg ise oma elu eest vastutus võtta.

Aga raske on, tõesti on...mitte sellepärast, et ma kardan operatsiooni vms, raske on näha, et mu lähedastel on raske... Raske on see, et kärbin oma hädadega ka teiste tiibu... Ma ei taha koormaks olla. Ma ei taha, et nad peavad muretsema või, et nad ei saa minu pärast mingeid asju teha. Ma tahaks ka ju lennata ja aidata kallil inimesel oma unistusi täita - koos reisida jne, ma tahaks ka ju täiskohaga rabada ja oma emagi nt aidata, ma tahaks ka olla terve ja tubli ja lapsi teha, et sellega oma vanaema rõõmustada. Ma tahan, et minu lähedased oleksid õnnelikud...