Järgnev lõik räägib enda eest, kannab endas selget sõnumit ja emotsiooni... See lõik on neile, kes on läinud võõrsile piimajõgesid ja pudrumägesid otsime, neile, kellest on maha jäänud lapsed või abikaasa, kallim või vanemad. See on minu lapsepõlve kogemus, mida jagasin kord inimesega, kellega sarnaselt emaga oli elu mind sidunud, aga keda reaalselt polnud kunagi minu jaoks olemas. Leian, et kui elus sarnased mustrid korduvad, siis on neist midagi õppida, siis on seal peidus märk ja aeg on muutusteks, aeg on end kaitsta ...väärtustada ...armastada.
“Ma ütlesin Sulle, ma olen eluaeg üksi olnud. Mu ema elas võõrsil, lahkus juba siis, kui olin veel laps – kõik võitlused ja katsumused tegin üksi läbi. . Ma tahan, et ükskord elus on mu kõrval keegi, kellele loota saan, kes on olemas. Ma ei otsinud süüdlast siis, ega tee seda nüüd, inimlikust aspektist alati mõistan – mõistan, et arved on vaja maksta, tööl on vaja käia, aga vajan ka vahel kõrvale lihast ja luust inimest - mitte tihti, aga sellistel hetkedel küll. Olen olnud fucking iseseisev, fucking vapper, aga ma olen ka INIMENE!!!Ma vajan ka tuge, head sõna, hoolitsust. Terve elu olen mina teisi mõistnud, aga kuna keegi mind mõistab või märkab. Võtke kõik oma eurod, elage nendega, olge õnnelikud! Rabage, kuni tervis on tuksis, elage seal piiri taga, üksi… Te tahate, et võitleksin, aga ma ei tahagi sellises maailmas elada, kus inimsuhteid ei väärtustata, kus tükike paberit või ülemus on tähtsam, kui oma laps, ema või kaaslane. Minu ema siiani õigustab end, et raha oli ju oluline. Ilma rahata ei saanud keegi, aga mina ilma emata pidin saama … Siis polnud mul valikut, polnud oskusi, et end kaitsta, nüüd saan ma oma valikud teha…”
Ma tahan töönarkomaanidele öelda vaid üht: Kurb on, kui ainsa vaba päeva võitlete välja ainult siis, kui on tarvis lähedase matustele minna. Kuradima vähe jääb nii alles neid meenutamisväärseid hetki, mis oli veedetud lähedastega siis, kui nad veel elavate kirjas olid.
Hiljuti kuulsin mehest, kes väitis, et ei saanud vaba päeva, et oma lihase ema matustele minna. Teie esimene reaktsioon? Tropp ülemus!? STOP! Mitte ükski ülemus või teine inimene ei saa mulle öelda, et ma ei saa või ma ei tohi. Selgrootu poeg, kes ei pannud asja paika. Mina ütleks kohe, et davai, lase mind lahti, ma ei tahagi sellises kohas töötada või ole mõistlik, lase ma jätan hüvasti inimesega, tänu kellele ma üldse siin ilmas olen ja ma tulen tagasi ja teen tänutundest kasvõi lõunapausi või vaba päevata töö lõpuni.
Küsimus on alati prioriteetides, väärtushinnangutes ja enesekehtestamises.
Minu jaoks on alati olnud inimene tähtsam, kui artikkel või mõni katkine masin. Ja ma ei tunne ühtegi inimest, kes minust sellepärast vähem lugu peaks ja nälga pole ka veel surnud…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar