Eile oli meil ühe Eestist lahkunud inimesga juttu kodumaast ja ihast asuda elama kuskile mujale – kuskile, kus on parem. Kuna mulle on saabumas varsti Inglismaalt külalised, siis arutasime ka, et mida nt on pealinnas vaadata või näidata. Tema seisukoht oli, et huvitav mida turist üldse oskab nt Tallinnas hinnata, et Lasnamäe ja Mustamäe karbid pole just teab mis vaatamisväärsus.
Peale seda jutuajamist juhtusin ma nägema üht videot Tallinnast. Argiselt oleme ju harjunud, et turismivideod on sellised uhked ja fancyd –vanalinn ja meie uhked kõrged klaasist ehitised. Keku – keku meil on ajalugu ja meil on nüüdis arhitektuuri. Aga see video oli tehtud tavalisel sügispäeval ja filmitud oli kõige tavalisemaid maju, kõige lihtsamaid tänavaid ja kõige muserdavamat vanakooli raudteed. Ei midagi uhket ja erilist, aga isegi mulle, kes ma pole pealinnas sündinud, avaldas see muljet. Ikka me ju unistame Pariisist, Londinost, Brüsselist jt turismiatraktsioonidest, mõistmata, et mida meil siin kodumaal nii väga vaadata või näidata on.
On kunst armastada seda, mis on Su ümber, Su kõrval, Su sees... Turist näeb kõike seda, mis Sinu jaoks on nii igapäevane, et Sa ei oska seda hinnata. Umbes sama, kui lähed sõbrale külla ja imetled tema üliagarat naist, kes köögis praadi ja kooki teeb, aga oma mehe jaoks on see lihtsalt sama põllega kodukana, keda ta päevast päeva kohtab. Iseend peeglist vaadates viskab ka kopa ette, aga kellegi jaoks oled Sa alati haruldane, uudne, ilus ja hea :) Nii nagu inimeste näol muutuvad emotsioonid ja nad on alati erakordsed, muutub ka Sinu kodulinnas aastaaeg, kerkib mõni uus ehitis ja muutuvad inimesed tänavapildis.
Ma ei väida, et maailmas ei peaks ringi rändama ja uusi asju avastama. Ma ei väida, et kõik peaksid arvama, et nad on sündinud õiges riigis või linnas, kuid ma väidan, et vahel me oleme uue ja parema otsimisega nii hasardis, et ei märka ning hinda seda, mis meil juba olemas on. Alati on ju mujal parem, alati on ju kellegi teise naine tublim ja ilusam, alati on sõbrannal ilusam naeratus või juuksevärv. Just sellepärast ma ütlengi, et kunst on armastada seda, mis on algupäraselt Sinu ümber, kõrval ja sees -armastada oma kodumaad, oma abikaasat või iseennast.
Eestisse tulev turist on tihti väsinud lodevusest enda kodumaal, pilvelõhkujatest oma kodumaal, uhketest ehitistest või vastupidi vaesusest, pidevast kuumusest või maavärinatest. Ei ole olemas imedemaad, kus on nii hea, et kurtma ei peagi. Inimene on kord nii loodud, et me tahame alati midagi paremat. Aga STOP… Kui Sa pole õnnelik siin ja praegu, kas oled siis kindel, et oled õnnelik seal ja siis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar