Mulle meeldib vahel mõelda,kuidas ma erinevates situatsioonides käituksin.Kujutasin,et olen 40a, pikalt abielus olnud & mu mees vahetab mu mingi uuema mudeli vastu välja.Kuidas ma käituksin? Esiteks jookseks ma 3 tiiru ümber maja, teiseks tõmbaksin kortsud sirgeks ja kolmandaks krabaks endale verinoore mehe.Kompleksides vanamehe pässi saadaks kus kurat ja otsiks uue partneri,kes mõistaks üht lihtsat asja: See,et sa suudad midagi nooremat leida ja puuri panna, pole mingi teab mis anne ja oskus, mis võiks su ego upitada. Kiusatused kõnnivad ringi kõigi eludes, küsimus on vaid selgroos, austuses, sõnapidamises, tahtes pingutada ja tööd teha.Alati on lihtsam käega lüüa, alati on lihtsam kiusatustele järele anda, aga milleks siis üldse end siduda? Ei pea ükski naine olema kellegi sokipesija ja kodukokk seniks, kuni mehe õige valik mähkmetest välja kasvab.
Olgu tegemist naise või mehega, kõigiga teeb aeg oma töö. Kõik me tahaksime mängida uuemate mänguasjadega. Kõigile meile meeldiks ju, et keegi kiidab ja kummardab – noorem partner seda kindlasti teeb. ”Sa oled kõige targem naine, keda ma tean,” õhkas üks noormees hiljuti. Kas ma olen tõesti juba nii vana, et noorte meeste kärbeste päheajamine mõjub ka mulle, mõtisklesin omaette.
Keskeakriisi langedes nähakse tihti vaid iseennast ja oma vajadusi. Iseenda hirmud ja kompleksid, mida püütakse leevendada kõrvalsuhetega. Kahjuks aga kipub ununema, et kui see Sinu tollane valik poleks seisnud sinu kõrval siis, kui Sa veel puruvaene olid ja siis kui sul polnud elu ülesehitamidse kõrvalt isegi poolt tundi, et kodus viibida, poleks sa nii kaugele jõudnudki. See teievaheline armastus andis mõlemale tiivad ja õpetas lendama – koos taevalaotuses tiirelda on ju alati turvalisem, ilusam, mõnusam. Nüüd, kui aastad on tiibu kärpinud, ei peaks mitte jahipüssiga teist lindu maha laskma, vaid tuleks võtta oma turjale.
Kui Sa oled päevast päeva mossis ja tõre, kui Sa ei ütle iial head sõna kallile inimesele ja kui Sa pidevalt uitad oma mõtetes kuskil aasal ja püüad üheööliblikaid, siis see suhe ei saagi toimida. See mida me endast välja anname, tuleb meile ka tagasi. Ära anna oma mehele põhjust otsida midagi uut, ära anna oma naisele põhjust olla tuhmuv vasknõu.
Elus tuleb kõike ette, inimesed kasvavad lahku ja teineteist leiavadki märkimisväärse vanusevahega inimesed – siin pole ju midagi loomuvastast. Aga küsimus jääb ikkagi samaks, kui meie abielu on vaid teekond rehvivahetus punkti, kus saaks uued pastlad alla, et siis täiskiirusel edasi uhada, siis milleks ja kellele seda abielu üldse vaja on?
Elus ei lähe ka kõik alati nagu me oodanud, eeldanud või unistanud oleme.Elu suunib meid tegema valikuid, saadab meie teele raskusi, kärbib vahel julmalt tiibu. Elu on lühike ja kõiki unistusi lihtsalt ei jaksagi täide viia, eriti kui aega,raha ja energiat on vaja panustada ka tavalistesse kohustustesse igapäeva elus. Isegi kui ei jõudnud ümbermaailma reisile või elama oma majja, siis see ei tähenda, et see on olnud raisatud elu ja aeg. On miski, mis kaalub üles kõik palmid,uhked autod, diplomid ja õhtusöögid peenetes restoranides- see on armastus. Elada üksi külluses, pole iial võrdväärne ajaga, mis veedetakse kalli inimesega, olgus siis kasvõi vaesuses ja kartulikoori süües.
Väärtusta seda inimest, kes on Sinu kõrval kõik need aastad olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar