Kell on pool 7 hommikul ja ma ei maga. Ma ei mäleta üldse, millal ma rahulikult magasin. Ükskõik kui positiivne Sa oled, ükskõik kui rahulikuks Sa püüad jääda, inimlik on tunda siiski hirmu.
Teid kindlasti huvitab, mida ütles anestesioloog. Enne, kui ma selle juurde asun räägin, mis juhtus siis, kui olin konsultatsioonilt lahkunud. Tõmbasin ukse enda tagant kinni ja PLÕKS – elekter kadus, ümberringi oli pimedus. See oli kuidagi eriti skeeri moment. Ma loodan, et selliseid asju ei juhtu haiglates tihti.
Igal juhul olid tohtrihärra sõnad, et kuidas ta jätab mulle selle loa andmata, seda operatsiooni on ju väga vaja. Muidugi, kes tahaks öelda 25a noorele naisele, et kuule, kahju küll, aga püüa leppida nüüd saabuva pimedusega – can u do it? Kui see arst poleks öelnud:”Teeme ära!”, siis oleks see tähendanud automaatselt, et oparatsiooni ei toimu.
Arst oli väga aus ja avatud. Hea tunne oli, sest ta suhtles minuga ja see on kõige muu juures kõige olulisem. Ükskõik mida see arst teile parasjagu ei üttle, kui ta vaevub selgitama, kui ta on positiivne ja avatud, siis see teeb minu, kui patsiendi elu märksa lihtsamaks. Mulle selgitati riske, mis pole teps mitte väikesed ja tegelikult ma isegi mõistan oma silmaarsti pinget – olukord on ülimalt ohtlik. Ka sel korral on parimad arstid konsulteerinud. Kõige raskendavamaks asjaoluks on tõik, et ma pean enne operatsiooni jätma ära eavimi, mis mind sisuliselt elus hoiab. Arst ütles otse, et kõike muud me saame kontrolli alla hoida, olgu veresuhkur, vererõhk või mis iganes, aga kui tekib tromb (mis on väga võimalik, sest seda takistav ravim on ära jäetud), siis ei saa me enam midagi teha. Ehk siis teisisõnu, kui ma saan narkoosis olles infarkti, siis on kõik. Päris kõhe muidugi, aga arst lohutas, et elu ongi risk, ka majast lahkudes võib telliskivi lagipähe kukkuda.
Ega riskid pole ju seotud ainult narkoosiga, reaalne oht on ju ka tõusta ja üldse mitte midagi näha. Keegi ei tea ju, kuidas see ülikeeruline u 2h operatsioon õnnestub. Päris kummaline olikui anestesioloogi juures mõõdeti suu suurust ja mingit kõri pikkust jne. Ilmselt saab neid vajalikke voolikuid ja asju päris palju olema.
Mis mind aga eriti mõtlikuks tegi, olid arsti sõnad, et me võiksime Sind siin ju pikalt uurida, aga see oleks piinarikas ja tulemust ikka ei annaks. Ehk arstid tunnistavad seda, mida ma isegi olen kahtlustanud – nad tegelikult pole üldse kindlad, mis minu peas toimub. Erinevad uuringud, mida peale infarkti tehti näitasid küll, et midagi toimub, aga keegi pole päris kindel, kas tegemist on trombidega või pigem ikka kitsenenud veresoontega või mõlemaga või üldse millegi veel müstilisemaga. Ja tegelikult ei saa isegi kõik need kõige targemad aru, mis toimub. Rääkimata sellest, et ravim, mida tarbin olevat üks väheseid, mille mõju tegelikult ei saa jälgida või kontrollida ehk arstid teavad, milline peaks olema selle mõju, aga keegi ei oma aimu, kuidas see täpselt toimib.
Tavameditsiin on küll paganama arenenud ja selliseid kergemaid asju saab edukalt diagnoosida, jälgida ja ravida, aga päris tihti peavad arstid olema hiromandid ja talitama täiesti kõhutunde järgi. Mis tegelikult on päris hirmutav ja paneb mind veel enam uskuma, et alternatiivmeditsiinil on suur roll. Üks tark mees on öelnud, et kõik haigused saavad alguse stressist. Kasvõi eilegi, seal kabinetis istudes – olin oma hommikused ravimid kõik võtnud – ravimid, mille doosid on aastatega jõudsalt kasvanud, aga mu vererõhk oli ikka täiesti utoopiline ja pulss oli nii kiire, et jäi mulje, et süda kargab rinnust välja. Ma võtan järjest rohkem ravimeid ja need järjest vähem mõjuvad. Aga siin ongi ju taga see point, et keemia ei ravi põhjuseid ja seetõttu on ka selle keemia mõju kaduv. Nt sain oma vererõhu alati alla kõige tavalöisemat küüslauku süües, mille peale mu neuroloog vaid muigas – no aga nii oli! Ma võisin pihuga tablette süüa, tulemus oli olematu, aga 2 küünt küüslauku supi sees ja rõhk oli poole tunniga maas. Ainus põhjus, miks ma pole küüslaugule üle läinud on see, et see imeasi vedeldab ühtlasi ka verd, mis on mu silmadele kahjulik. Isegi mingite looduslike asjadega pean ma ette vaatama. Aga ma ütlen, ravimitööstus on üks äri, mis teeb ka parimast arstist rahaorja. Arst ei tule sulle iial ütlema, et kuule, ma Sulle retsepti ei kirjuta, mine osta turu pealt küüslauku hoopis. Ta ei tohi seda lihtsalt öelda, sest siis võib ta oma puhkusest palmisaarel suu puhtaks pühkida. Minu rõõmuks on aina enam tekkinud arste, kes paralleelselt tavameditsiiniga on end kurssi viinud ka alterbatiivimeditsiinis leiduvate tõdedega. Mitte kõik arstid ei kummarda keemialaboreid ega arva, et inimkond saab pikalt nõnda jätkata. Ravima tuleb hakata põhjuseid, mitte tagajärgi, aga see viiks ju leiva laualt nii ravimitööstustel kui arstidel endil. Ja nii me olemegi siin maailmas – järjest põduramad ja haigemad.
Mina julgustan Teid uurima alati kõiki võimalusi. Arstidel on palju kogemusi ja teadmisi, aga nad pole ka jumalad. Samas ei tasu tavameditsiini alahinnata. Kui pimesool vajab ikka opereerimist, siis ilmselt ei lähe mingi woo-doo tädi juurde. Asjad peavad olema tasakaalus.
Ma ei tea, mis järgmine nädal saan, ma ei tea, kas ma ärkan nägijana, kas ma üldse ärkan, aga loomulikult ma loodan, et arstide ja minu ingliarmee ühise pingutuse tagajärjel, tulen ma sellest olukorrast võitjana välja. Ma palun Sinult, kes Sa seda loed, ma palun Sinult häid mõtteid, palveid ja usku, lootust ning armastust. Ma olen selles mõttes rahulik, et ma olen õieti elanud – sõpru hoidnud, kirglikult armastanud ja teinud ikka seda, mis on olnud südamelähedane. Ja minu lõputu kontrollivajadus saab nüüd korraliku raputuse – nüüd on see aeg, kus minu elu on arstide ja Jumala kätes. Ma ei tahtnud anda kontrolli kunagi käest – elu õpetas mind karmil moel ja sunnib seda nüüd väevõimuga tegema. See on õppetund. Nagu mu sõbranna ütles:”Sa ei õpi ka kunagi enne, kui elu on Sind nagu soolatopsi raputanud!” Olgu Jumal meiega! See pole lõpp, see on alles algus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar